Keskpärasus ja kriitika

See teemadejada mu peas ja sõpradega arutelus sai vist alguse Jaanika raamatu “Suhtesõltlasest õnnelikuks abielunaiseks” raamatust. Ma ostsin selle täiesti vabatahtlikult oma raha eest ja suuri ootusi sellele raamatule ei pannud, sest pean ausalt tunnistama, et kuigi ma jälgin Jaanika blogi ja teda omal moel ka fännan, siis tema kirjastiili austajate hulka ma ei kuulu ja nii ma ka raamatust suurt ette ei arvanud. Võtsin selle kätte kui Dexterit juuksurist ootasin ja olin positiivselt üllatunud, et see meeldis mulle, pakkus tol hetkel lihtsat lugemist ja meelelahutust, mida vaja oli. Oli olnud raske päev ja ma ei viitsinud kuulata ei “Vikerraadiot” ega isegi blogida, mõtteid ka nagu polnud peas. Jah, kohati pani raamat mind silmi pööritama, et no issand kui lihtne elu ja keskpärane ja klišeesid täis, aga siis tuli meelde, et raamatus kirjutas tol hetkel 18-19aastane, aga mina olen 40-aastane. Meie arusaamad suhetest ja armastusest ongi erinevad, 18aastane mina oli totaalne lammas (ausalt, ilustamata!). Järgmisel päeval lugesin ma raamatut edasi ning eks oli teine päev, enam ma nii positiivne ei olnud. Ometigi ütlesin ma samal õhtul külla tulnud õele, et ausalt kahetised tunded, et on nagu nii halb, et on omamoodi hea, kuid kui küsida, kas siis pigem meeldis või mitte, siis pean ütlema, et meeldis ja võimalik, et just ka sellepärast, et inimesel oli unistus ja tegi ära. Kõik. Suva, mida teised arvavad.

Lugemise väljakutse grupis läks selle raamatu kohta vaidluseks. Osad justkui kaitsesid Jaanikat, osad ütlesid, et no pekki küll, kõik ei peaks kaante vahele jõudma, osadele tundus, et kriitika on surnud, osad leidsid, et alati ei pea midagi sarkastilist arvama. Just eile kuulasin mingit saadet muusikakriitikute kohta, kus tuli jutuks, et inimesed ei julge enam ausalt muusikat kritiseerida, sest kõik solvuvad. Ma olen sellega kohati nõus, sest kohe kui arvustad, siis lendab keegi peale, et miks sa midagi sellist ütled, et kas sa siis ei tea, et kui midagi head ei ole öelda, siis ära ütle. Mina jään seisukohale, et kui keegi tahab ise raamatut avaldada, siis tal on selleks õigus, kui on inimesi, kes seda ka toetavad, siis selline ongi elu ja ei saa öelda, et palun palun ärge kirjutage mingit tüüpi raamatuid, sest muidu kaob tõelise kirjanduse mõtte ära. Ei kao. Ja arvamused jäävad alati erinevaks. Tõstke käsi, kellele meeldib “Kuristik rukkis”? Ma usun, et palju käsi ei tõusnud. Mul aga on see üks lemmikraamatuid. Kas see raamat oleks pidanud mitte ilmavalgust nägema? Teatud kirjastuste raamatud on mu jaoks nii kehvad, et ei kavatse neid peale selle ühe, mille läbi lugesin, mitte kunagi lugeda. Ometi saadab neid menu. Hallidest varjunditest tehti lausa film, isegi mitu filmi. Mis on veel halvemad kui raamatud, aga inimesed loevad ja vaatavad. Kiidavad ka. Seega mu seisukoht on, et vahet pole, mis tüüpi see kirjandus on, las olla – kõigile midagi. Ma ei pea end üliintelligentseks, aga ei pea ka lolliks, kuid mul on kohati tunne, et inimesed tahavad nii diibid olla, et alati on vaja kommenteerida midagi, mis pole nö kõrgem kunst. Ega ma ise ka ei ole patust prii, aga mulle kohati nii käib närvidele, et mõned intelligentsed inimesed kohe peavad kõike natuke lihtsamat naeruvääristama. Ma ei tea, mulle tundub see kuidagi…vale? kibestunud? kurb? Ma pole ammmmmmu Ibsenit tsiteerinud, kuid teate ju küll, mida ma arvan eluvalest ja selle vajalikkusest? “Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele! ” Kas see ei ole mitte geniaalne mõte? Kõik ei pea olema ühtviisi diibid ja intelligentsed, aga kõigil on õigus OMA õnnele.

Mis iganes neid õnnelikuks teeb. On see raamatukese väljaandmine, “Rannamaja” kuulsus, abielu, karvased kostüümid. Mind ei huvita. Ja see ei tähenda, et ma ei pööritaks silmi või ei klatšiks sõbrannadega. Muidugi pööritan ja muidugi klatšin, ma ei ole bigger person, ma olen lihtne inimene oma murede ja rõõmudega. Mõned ajad käivad mulle nii närvidele, et kirjutan need siia blogisse välja ja siis läheme sõbrannadega vaidlema, et kuule, kuidas selline asi saab närvidele käia ning miks sa seda kirjutasid üldse. Ja mina jälle mõtlen mõne neid ärritava teema peale, et miks ja kuidas. Siis me kraakleme natukene, nemad nimetavad mind drama queeniks ja me läheme edasi teiste teemadega, kuni jälle jõuame kuhugi teemani, kus üht või teist osapoolt ärritab miski, mida teised tähelegi ei pane. Meist ühte ärritavad näiteks kirjavead, ma ei märka neid üldse. Mind jällegi häirib kui mulle satub ette pilt, kus inimesed ei suuda õhtusöögiks särki selga panna. Nendel on p…ui. Me oleme aru saanud, et meid ärritavad erinevad asjad, meile meeldivad erinevad asjad, me ei ole küll otseselt nii seda defineerinud, aga eks meil kõigil on oma eluvale, millest me kinni hoiame. Võib olla just sellepärast, et mitte olla keskpärased?

Aga mis on keskpärasus ja miks see on halb? Sõltub ka kellega vaadata ja võrrelda. Pane mind kõrvuti Sõõrumaaga või presidendi või Nobeli rahupreemia laureaadiga ning ma olen rohkem kui keskpärane. Olen loonud enda ümber oma eluvale, mis mulle tagab minu õnne. Kui panna mind kõrvuti inimestega, kelle päevad mööduvad vaid peegli ees keerutades ja/või kõike kommenteerides, siis on nemad minuga võrreldes (minu arvates) keskpärased. Neil on ilmselt oma eluvale, mis paneb neid nii õnnelikuna tundma. Nemad ei arva, et on minust keskpärasemad. Kunagi ütles üks mu tuttav, et keskpärasus tapab, et ta on pigem kõike muud kui keskpärane. Tookord olin ma nõus, sest mul vist olid mingid ambitsioonid, mis ma arvasin, et teevad minust tähtsama ja olulisema inimese. Täna ma nii ei arva. Mõnikord on mu ainus ambitsioon osta uued aialilled. 20 aastat tagasi oleks selline õnn mu jaoks olnud “tappev keskpärasus”, täna on selle nimi “õnnelik elu”. Ja kui ma arvan, et midagi nö tapab, siis on see hoopis asjadesse liigne süvenemine, liigne tõsidus, soov olla tark ja seda näidata, keskendumine sellele, mis on valesti, mida saab kommenteerida ja kritiseerida, ses mõttes, et mis see meile annab kui me analüüsime kui kohutav saade on “Poissmeeste pidu”. Keegi on nõus sinna minema, keegi on nõus seda vaatama (ma vaatasin ka!) ja ongi keskpärased inimesed, kes on õnnelikud, et saavad feimi ja tasuta alkoholi. Ei pea selliseid saateid kohe ära keelama, sest keegi teeb end vabatahtlikult teiste meelelahutuseks lolliks. Aga ei ole ka mõtet öelda, et võeh, ma selliseid saateid küll ei vaata, ma vaatan vaid Fred Jüssi dokkfilme ja “Esimest stuudiot”. Ma isegi püüdsin laupäeval hallide varjundite filmi vaadata, sest tahtsin lihtsat meelelahutust (feilisin siiski ja üle poole ei suutnud).

Kas siis kriitika ongi surnud? Et tuleb kõiki kiita, kes midagi sellist teevad, mida me ei pea saavutuseks või peame lausa pigem nii halvaks, et seda ei oleks pidanud sündima, aga nende jaoks on see unistuse täitumine. Või kui meile tõesti midagi ei meeldi, kas siis ei tohigi öelda, sest vastasel juhul keegi solvub? Minu arvates tohib. Minu arvates on ka vaja igasugu kunsti ja igasugu tagasisidet, kiitust ja kriitikat. Siis sünnivadki kunstiteosed ja šedöövrid. Kui maailm oleks täis vaid head kunsti, siis jääks lõpuks kõik keskpäraseks, sest poleks millegagi võrrelda, millegagi mõõta, midagi ei paistaks silma.

Alustasin seda postitust Jaanika raamatu unistuse kaitsmisega, aga lõpetan siis ka kriitikaga. Jaanika, viska see värviline mantel ära!

Kas sul on sellega mingi probleem?

Mul käisid hiljuti külas sõbrannad, kel on Idast natukene vanemad lapsed ehk teismelised ning me hakkasime rääkima sellest, millised on tänapäeva lapsed ning mis neile korda läheb. Muidugi ma selle vestluse põhjal ei saa teha üldistusi kõikide noorte kohta, lihtsalt nendest vestlustest ajendatuna jõudsime edasi selleni, millest ma ka rääkida tahan. Ehk siis rääkisid mu sõbrannad, et nende laste koolis on väga vähe koolikiusamist (kuigi ma muidu olen ikka aru saanud, et koolikius on pigem probleem ja mitte väike, nii et see tuli absoluutselt positiivse üllatusena mulle), sest lastele/noortele on väga oluline kõikide aktsepteerimine. Oled sa gay, vegan, habemega naine, ATH-ga, mustanahaline, ülekaaluline, you name it – see kõik on okei. Igaks juhuks mainin ära, et ma lihtsalt praegu panin ritta esimesed pähetulnud sõnad, mitte et see kuidagi näitaks midagi muud (ma ei teagi mida). Tegeled hobi korras [sisesta siia ükskõik, mis tegevus] – see kõik on okei. Kui sulle meeldib ja sind õnnelikuks teeb, siis see kõik on okei. Kõike ja kõiki tuleb aktsepteerida.

Ühelt poolt leidsime me kõik, et see ongi ju väga tore, et noored tahavad, et maailm oleks ilusam koht ja kõik oleks kõige ja kõigi suhtes tolerantsed, kuid paratamatult tõstsid meie sees pead ka küünikud, sest noh…küünikud. Ma toon näite. Ütleme, et su laps tuleb koju ja ütleb, et tahab strippariks hakata. Püüad olla tolerantne, mitte ametit maha teha ja vastadki ääri-veeri, et nooh jaah, see võib ka tore olla ja kui kellelegi meeldib, siis miks mitte, aga ma eelistaks, et sina seda ei teeks. Laps küsib kohe vastu, et a miks mitte, sul on mingi probleem sellega või? See “sul on mingi probleem sellega” on meil natukene siseringi nali, sest see pidi olema noortel vastus, kui kellegi tegevust/käitumist/olekut kritiseerida. Kritiseerida ei ole okei ja kui kritiseerid, siis tulebki küsimus, et kas sul on sellega mingi probleem või. Näiteks kunagi vaatasime 60-aastase naise kohmakaid postitantsuvideosid ja onuheinolikke nalju TikTokis ning itsitasime nende üle. Mis te arvate, mis me teismelistelt vastuseks saime? Jap. “Kas teil on ming probleem sellega või? Kui see neid õnnelikuks teeb, siis miks mitte nad ei või seda teha?”

Ausalt öeldes jäime me vastuse võlgu tookord ja jään ma ka seekord, sest tõesti. Üheltpoolt – aga miks ei või teha kõike, mis pähe tuleb ja seda sotsiaalmeediasse postitada, kui see teeb õnnelikuks, annab elule midagi juurde, siis jumala eest. Teine osa minust ütleb nüüd, aga kaugele me peame minema sellega, et kõike tolereerime, aktsepteerime ja midagi mitte kunagi enam ei kritiseeri, sest me kõik teame tagajärgi. Kohtukutsed, solvumised, nutu-laivid ja lõppkokkuvõttes jääb kibestunud vingujaks ikkagi kriitika andja. Isegi kui kriitika on vaid arvamus. Viimasena tuleb mulle meelde, et üks blogipersoon avaldas oma isiklikul kontol arvamust “Tikupoiss” söögikoha kohta. Et ei jäänud rahule. Vastuseks tulid vana hea klassika – kas te midagi muud peale vingumise ka teete ja ka omaniku vastus, et kuidas ei maitsenud, et söögid olid ju head, ta ise maitses ka tol päeval (viisakas vormis, aga siiski kummaline vastus mu jaoks). Mu meelest on okei avaldada ka arvamust siis kui midagi tõesti ei meeldinud. Minul on “Tikupoisiga” sama kogemus – pettusin. Miks? Läksin sinna ühe blogija promo peale, et hea toit, suured portsjonid ja ei ole kallis. Olin Tartu-Tallinn maanteel, see arvustus tuli meelde ja otsustasime Idaga sisse põigata. Toit ei olnud otseselt halb tõesti, aga ei olnud ka midagi erilist, küll aga tundus mulle see ülehinnatud ning väike. Ida kananagitsatega oli veel selline naljakas asi, et sain selle toidu kätte ja jäin vaatama, et päriselt ÜKS nagits või. Teenindaja vaatas ka ja ütles, et läheb uurib köögist, kas peabki vaid üks olema. Selgus, et kaks nagitsat olid kausi põhjas kartuli all peidus:D Nojah, maitse oli vähemalt hea. Atmosfäär ka kena, aga siiski olin ma kohas pigem pettunud. Kas ma nüüd olen halb inimene, et ma kritiseerin, sest on ju okei, kui kokk tahab süüa just sellisel kujul teha ja kas mul on sellega probleem. Otseselt ei ole probleemi ju tõesti.

Samas vanasti öeldi ikka, et kriitika on edasiviiv jõud. Tänaseks on kriitikast saanud kibestnud hala. Midagi ei meeldi – oled automaatselt 1)kibestunud bitch, sest omg, kuidas sa ei mõista, kui olulised on “deep thoughts tantsud” tiktokis, need on elumuutvad ja armastust külvavad.

2) ignorant, kes ei tea maailma asjadest midagi, sest mis mõttes sa ei saa aru, et peab vabandama kui oled endast postitanud sots meediasse foto kui oled turbamaski saunas näole määrinud, sest blackface ja kuidas sa ei saa aru, miks see mustanahalisele solvav on.

https://www.kiiksjaknihv.ee/index.php?route=product/product&path=62_18&product_id=1541

Kolmas osa minust (ma ei tea mitmest osast ma koosnen, sry) on segaduses. Ma täiesti saan aru, et mul ongi endast noorematega teised vaated ja arusaamad – me näemegi asju erinevalt. Nemad tahavad kõiki ja kõike tolereerida, aga kas mina pean ka? (jälle esimene suvaline näide, aga) kui minu jaoks ei ole liigne ülekaal ilus, kas ma siis pean minema kaasa selle kehapositiivsusega ja olen täielik idioot, kes ei mõista, kuidas ühiskond naisi (miks mitte ka mehi) raamidesse surub ja kirjutab meile, ette iluideaale. Kuidas ma ei saa aru, et kehapositivistid võitlevad selliste raamidesse surumise eest ja toetavad kõiki neid, kel on söömishäired, sellega et on 24/7 trennis ja 24/7 täismeigi all. Kas mul on nendega mingi probleem või? Ei ole, ei ole probleemi. Muigama paneb, et sellele vastuolule ei tohi tähelepanu pöörata. Kas teil on sellega mingi probleem?

Neljas osa minust kirjutaks veel ning tooks näiteid, mis mind muigama panevad selle aktsepteerimise ja kõikide armastamise juures, kuid ma olen õppinud. Ma tean, et tänasel päeval on targem oma arvamus pigem endale hoida, sest kõige vähem kaitstud virtuaalse kihvirahe eest on keskealine valgenahaline blogija.

Matemaatiliselt parem kui kõige parem blogija

Ma ütlen teile päris siiralt, et see pealkiri on lihtsalt nalja pärast pandud, mitte mingi intriigi kiskumiseks, teeme nii, et see seekord jääbki naljaks. Ma ei tea päriselt kui palju inimesi mu blogi igapäevaselt loeb, aga kui veidike meelevaldselt arvutada, siis ma võin öelda, et minu jälgijaskonnast hääletas minu poolt EBA-l 31% jälgijatest. Seda on niiiiiii palju! Sama meelevaldse arvutuse järgi andis oma hääle parimale ja suurima jälgijaskonnaga blogijale umbes 8% tema jälgijatest. Seda on šokeerivalt vähe.

Ma mõtlesin pikalt, kas ma üldse kirjutan EBA muljetest, sest mul on blogiauhindadega natuke segased tunded. Ma vaatasin auhinna saajaid, kes olid siiralt õnnelikud ja mul oli nende võitjate üle nii hea meel. Näha oli, kuidas inimesed olid rõõmsad, elevil ja õnnelikud. Siiralt õnnelikud! Ärge saage valesti aru, mina olen tänulik, väga tänulik, et te viis aastat minu poolt hääletate, siiras aitäh teile selle eest. Teine koht Kirsti Timmeri järel on nii paganama šeff!

Aga ma ei ole elevil. Ma ei ole elevil, sest ma olen vist jõudnud punkti, kus ma tunnen, et mitte EBA ei anna mulle midagi juurde, vaid mina ei anna midagi EBA-le. Ma olen sotsiaalne hälvik mingis mõttes. Mulle meeldib tähelepanu (blogija!), aga mulle ei meeldi tähelepanu ja siis ma lähen närvi, ei taha suhelda, tunnen end võõrkehana. Igal aastal olen ma peale auhindade kätte saamist nördinud. Mitte korraldajate või korralduse üle, ma lihtsalt ei viitsi öelda, mida mina teeks teisiti, sest mina ei tee midagi, vaid blogijate üle. KÕIK tormavad kohe laiali. Minema. Kes koju, kes kuhugi sõbrannadega. Sel aastal oli öeldud, et pärast saaks Kärbses suhelda. Palju meid seal istus? Viis? Ma saan aru, et teised blogijad on ka võib olla sotsiaalsed hälvikud nagu mina, aga igal aastal ma loodan, et blogiauhinnad lähevad üle blogijate ühiseks peoks. Tantsuks. Ühes kohas. Aga ei. Selline tunne on, et kõik suhtuvadki teineteisse nagu konkurendid või ei taha suhelda omavahel. Meiega koos istus ka üks turundusinimene. Talle jäi sama tunne. See teeb mind kurvaks. Kord aastas võiksime me ühiselt pidu pidada, mitte steriilselt nagu kooliaktusel saada kätte tunnistus ja minna laiali. Ühesõnaga ma tunnen, et selleks, et oma sõbrannadega cava´t juua, ei pea ma EBA-le minema.

Kui ma siin juba naljaga alustasin ja väga kriitiline ei taha olla, sest tegelikult ma käin nii harva õues mängimas, et mul on hea meel, et EBA annab mulle võimaluse plätud jalast visata ja sõbrannadega täiesti filtrita pläkutada, siis ma traginaljaga ka jätkan. Oma häältega oleksin ma võinud 14-st kategooriast kümme kinni panna. Jällegi, ma ei kirjuta seda sellepärast, et endale vastu rinda taguda, vaid sellepärast, et mulle tundub, et blogiauhinnad ei lähe kellelegi korda. Noh et kui esimene koht saab 1291 häält ja kolmas 193, siis ma ei tea, kuidagi nii jabur tundub. Ja veel. Toon näite oma lemmikfoorumist – Perekoolist. Kui seal saab kellelegi halvasti öelda, kedagi kritiseerida või kellegi kallal norida, siis on kommentaare 30 lehekülge. Kui tehti teema “kelle poolt hääletate”, oli esimene vastus “ahah, ise tulite siia üritust reklaamima”, teine vastus ütles, et ei kavatse hääletada, sest ei huvita ja kommentaare jäigi kaheksa kanti.

Mulle meeldis sel aastal väga, et oli kaasatud žürii. Ma väga loodan, et hoolimata kehvadest esitatud töödest nagu ma tagasisidest aru sain, ei kaotata žürii osa ära. See annab üritusele nii palju juurde, muudab selle natuke rohkem pärisürituseks. Ma loodan ka, et blogijad ei solvu kriitika, tagasiside ja kommentaaride peale, vaid õpivad sellest. Kuidas muuta oma blogi selliseks, et see oleks nauditav nii lugejale, kirjutajale kui ka soovi korral koostööpartnerile. Blogijad tulevad, on omanäolised ja mingil hetkel kaotavad blogijad oma kire, oma näo, kirjutavad lihtsalt kuivi kirjeldusi, mida on igav lugeda. Ärge kartke, ka kriitikat! Ja jääge iseendaks! See ongi see, mis müüb.

Minu meelest ei ole vaja nii palju kategooriaid, ka mitte aasta uustulijat, mis oli lõppkokkuvõttes üks mu lemmikkategooria, sest kõik blogid mahuvad ju erinevatesse kategooriatesse ära. Lihtsalt võiks välja anda auhinna “aasta uustulnuk”. Või väikesed ja suured elulised blogid. Mis vahet seal on. Printsessi Jaanika kurtis, et ta on pettunud, et oma kategoorias viimaseks jäi. Kulla Printsess, vaata suuremat pilti. Su poolt hääletas 400(!!!) inimest, pooltes kategooriates tulid auhinnalised kohad ca 200 häälega. Pere-ja beebiblogides oleks sa olnud teine, arvamusblogides kolmas. Vali õige kategooria, nendega võib üsna loominguliselt ümber käia;)

Ma saan aru, et kõik tahavad auhinda saada, aga mu meelest oleks okei ka siis kui igal aastal Mallukas kõik kategooriad kinni paneks, sest mina ideaalis tahakski, et see üritus oleks rohkem pidu. Pidu, kuhu tahetakse tulla. Et nö kolleegidega koos aega veeta. Juua varajaste hommikutundideni vahuveini ja lõbutseda, koos. Nii nagu mujal maailmas. Seda aga ei juhtu ja ma saan aru mingil määral, miks Eesti blogimaastik on laias laastus kehva mainega.

Kui eelmisel aastal ühe blogija riiete/välimuse arvustus kõiki hingepõhjani solvas, siis mina tunnistan ausalt, et eelmisel aastal ma natukene nõustusin tema arvamusega. Kehakuju ja suurust ei arvustaks, aga riidevalikut küll. Sel aastal tahaksin mina oma “moepolitsei” pilguga peolisi kiita. Nii palju oli säravaid ilusaid inimesi. Ma ei too nimeliselt kedagi välja, aga üks roosakas läikiv poolboheemlaslik kleit püüdis mu pilku terve õhtu. Mina ise jälgisin oma “klassikalist kaltsaka” välimust. 119-eurone Kriss Sooniku “seelik” koos üheeurose Humanast ostetud kotiga. Perekool, go crazy – ma just lugesin kui jube on mood, kui kleiti pükstega koos kantakse.

Ma vabandan, et mu postitus EBAst, mille korraldajaid ma väga tunnustan viitsimise ja vaeva eest, et nad kannatavad ära kõik kriitika, kobina ja rahulolematuse, sai kriitiline. Kõige selle kõrval ütlen ma veelkord aitäh oma lugejatele. Aitäh, et te mind välja kannatate, aitäh, et te kaasa räägite, isegi kui ma teile väga palju nänni ei loosi ja teid oma toorete arvamustega närvi ajan. Tegelikult ka, aitäh selle teise koha eest! Mul on nüüd viie aastaga terve komplekt koos – kuues, neljas, kolmas, teine ja esimene. Ainult viies koht on puudu. Aa, kui selleaastased tulemused kõik kokku panna ühte patta, siis ma vist sain kõikide osalejate seas viienda koha. Krt, see tegelikult on ju mega?

Laske lastel lapsed olla!

Paar päeva tagasi potsatas meie postkasti kiri teatega, et Ida on alates august 2019 võetud vastu Lillehammeri Hammertuni kooli esimesse klassi. Ida on siis veel viie-aastan. Täpselt nii ongi, et kooli alustavad lapsed seal viie-kuueaastaselt, sõltuvalt sünnipäevast. Kui ma vaatan Ida Norra lasteaiakaaslasi, siis osa neist käis veel aasta tagasi mähkmega, kirjutada ja lugeda ei oska neist keegi, numbreid ka ei oska. Ometi ei ole nad rumalad, nad on taibukamad ja tragimad kui lasteaialapsed Eesti lasteaias.* Nad on nutikad ja saavad paljus paremini hakkama kui nende eakaaslased Eestis. Miks? Neil puudub pinge ja stress, vanemate, õpetajate ja ühiskonna poolt. Lasteaed ei ole ka Norra vaid hoiufunktsiooniga, ent põhirõhk õpetusel on muus kui ABC ja 123 õppimisel. Nad saavad lasteaiast kaasa  oskused, mida meie lastel tihti vajaka jääb. Ma tean 5-6 aastaste laste gruppi, kes käis poolekilomeetrisel “matkal” ja suur osa lastest väsisid ära, sest nad ei ole harjunud liikuma. Ida ja tema Norra lasteaiakaaslaste jaoks ei ole mitte midagi ületamatut paarikilomeetrises matkas mägedes.

Norra lapsed alustavad õppimist koolis. Esimeses klassis. Kindlasti on lapsi, kes juba oskavad lugeda ja kirjutada ning arvutada, kuid see ei ole eluliselt oluline. Teised ei oska – pole probleemi. Õpivad. Need lapsed ei jää oma arengult maha ega ole milleski halvemad kui eakaaslased Eestis ja keegi ei tule selle pealegi, et lapsi lahterdada – tublimad ja mahajäänumad, kelle pärast teised igavlema peavad.  Muuta ei tule mitte lasteaedade süsteemi, et koolivalmiduse tase oleks ühtlasem, vaid muuta tuleb meie iganenud haridussüsteemi üleüldiselt. Ma ei liialda kui ma arvan, et Eesti koolid on ühed tagurlikumad. Me väärtustame vaid hindeid ja tulemusi, mitte indiviide nende hinnete taga. Meie haridussüsteemi võtab kokku allolev pilt:

Ronige-selle-puu-otsa-768x576.png

Albert Einstein on öelnud kuldsed sõnad: “Igaüks on geenius. Aga kui hinnata kala tema võime järgi ronida puu otsa, siis ta elab kogu oma elu uskudes, et ta on rumal.” Täpselt nii meie haridussüsteem toimib. Minul õnnestus 16-aastasena veeta aasta vahetusõpilasena välismaal, see muutis mind ja minu suhtumist oma teadmistesse, sellega ka usku oma oskustesse ja tugevustesse totaalselt. Ma mõistsin, et ei ole rumalam, sest minu matemaatika hinne oli piiripealne “kolm” (kaldu ikka “kahe” poole) matemaatika viielisest ega targem klassikaaslasest, kes sai kirjandi eest “kahtesid”, samal ajal kui mina noppisin “viisi”. Meil olid erinevad tugevused. Me olime ja oleme siiani erinevad. Eesti koolidesse on vaja sellist hoiakut, mitte paluda kalal puu otsa ronida ja seda hinnata.

Minu lasteaiast ja koolist on möödunud 30 aastat,  selle ajaga ei ole suurt mitte midagi muutunud. Oleks aeg midagi muuta. Muutus ei pea algama lasteaiast. Lasteaia algne hoiufunktsioon EI TULE asendada tänapäevasele alusharidus asutuse vajalikkusele. EI TULE viia sisse võõrkeeleõpe lastaia eelviimases rühmas. EI TULE koostada õppeprogramme, mis tagaksid ühtse kooliküpsuse kõigile lastele. Laps EI PEA (võib, aga ei pea) nelja-aastaselt oskama lugeda, viie-aastaselt matemaatikat ning kuue-aastaselt võõrkeelt. Lasteaed EI PEA OLEMA väikese inimese töökoht.  Millal siis laps saab laps olla? Tal on ees vähemalt üheksa aastat kooliteed, kus elu suuresti koosnebki õppimisest. Uskuge mind, kui ta ei oska esimeses klassis kirjutada, siis üheksanda klassi lõpuks võib ta osata kirjutada paremini kõigist nendest, kes nelja-aastaselt juba lugesid.

Mul on siiralt kahju, et Ida ei saa oma kooliteed alustada Norras. Õnneks saab ta vähemalt käia osaliselt Norra lasteaias. Nautida laps olemist ilma surveta olla kellestki parem või vähemalt samaväärne. Ja ennetades kommentaare, siis oma vanuse kohta on ta uskumatult tark laps – tähti tunneb, veerib kokku sõnu ja numbritega on ka rohkem sina peal kui mina kunagi olen olnud ehk et mitte selle pärast, et ta oleks rumal ja ma kardaks, et ta ei saa Eesti koolis hakkama, tahaks ma, et ta saaks Norras koolis käia.

Postitus on vastulause Kristiina Heinmets Aigro arvamusartiklile.

*muidugi ma üldistan

**päisepilt on tehtud märtsis. Lapsed nautisid esimest kevadpäikest ja keeldusid kõik koju minnes endale rohkem riideid selga panemast. Keegi ei saanud šokki.

2017. aasta sotsiaalmeedia kolm kohutavat ja kolm head

Mõnikord kui ma sotsiaalmeedia maailma ukse lahti teen, tahaks ma peaga vastu seina taguda. Ei suuda ma lihtsalt mõista, miks inimesed neid asju teevad ja kirjutavad.

  1. Paljas Porgand. No ei saa mina tema fenomenist aru. Tema blogi ma ei loe, sest ma pole sihtgrupp ilmselgelt, aga Instasse ikka piilun, et vaadata, millised diibid mõtted siis seekord. Ja 99% ajast (kui ma mõtlen, et enam ei suuda ta mind üllatada) üllatab Paljas Porgand mind oma mõtteavaldustega. Viimane neist näiteks see. Paned oma idekast kehast poolpalja pildi üles, Instastory on täis trennivideosid ja siis kirjutad, et “oma keha ei pea vaid ideaalsena armastama”. Oot, mis? Ei lähe ju sõnad ja teod kokku. Ma saan aru kui sellist juttu kirjutaks Mallukas, et olen jah paks, aga armastan oma keha, armastage te ka, aga Porgandi maailm jääb mulle ikka arusaamatuks. Täiega. Aa jaa, ma ju olin kade lihtsalt. Ok, siis sellega.26241114_10209094323034899_2131109526_n.jpg
  2. Väga väga naine. No mis värk selle blogijaga on. Ma ei suuda tõsiselt võtta inimest, kelle elu kõrgpunkte on see, et ta tahtis end ära tappa. Kui paljude jaoks olen mina depressiivne, siis mina ei tea depressiivsemat blogi kui VVN. Mul hakkavad silmad verd jooksma kui ma püüan teda lugeda. Jaa, ma tean, tema peale olen ka kade, sest ta (erinevalt minust) oskab kirjutada ja on ikkagi romaanivõistluse võitnud.
  3. KarTuuber. Vot see  “youtuuber” on ehe tõestust sellest, miks öeldakse, et blogima ja juutuubima hakkavad inimesed, kes millegi muuga hakkama ei saa. Täiskasvanud (väidetavalt terve mõistusega) mees filmib seda, kuidas ta makarone praeb ja peab seda meelelahutuseks? Järab 20 minutit sibulat ja räägib kuidas nüüd hakkab “hullult stuffi tulema, sest ma käisin veepargis ja ahve PASSIMAS ja MINGEID delfiine vaatamas?” Jah, ma päriselt vaatasin seda, kuidas ta sibulat sööb, sest ma mõtlesin, et no äkki ma muidu teen liiga inimesele ja hakkabki mingi hetk hullult huumorit ja stuffi pritsima. Ei hakanud. Piinlik hakkas. Minul. KarTuuber muidugi ise peab end tuleviku staariks. Mul on üks soovitus: mees, palun tule oma eluvalest välja! Sul EI ole annet. Kui lapsehoidja tööst väsid, siis mine palgatööle, sinust eEI saa uut staari, kes eurodes suplema hakkab. Õigus õigus, teda kritiseerin ma ka vaid puhtast kadedusest, et mul endal kodus nii nägusat ja tegusat meest pole. Oot, mis? Aga mul on ju mees, PÄRISmees:D

Õnneks ei ole 2017.aasta mulle pakkunud vaid õudsaid avastusi, õnneks on olemas ka ägedaid ja humoorikaid ja hästi kirjutavaid blogijaid. Aitäh, Myyiu, Tilda ja Pille!

Vastik inimene

Ma olen viimastel päevadel natukene mõelnud. Enda peale. Enda üle. Kes ma olen? Milline ma olen? Miks ma olen?

Ma tean, et mul ei ole kerge iseloom, aga asi pole mu meelest mitte niivõrd selles, et ma oleksin tahtlikult enesekeskne või vastik või konfliktne, kuivõrd selles, et ma ütlen välja, mis ma arvan.  Muidugi, alati ei peaks, mõnikord võiks leebemini ja mõnikord võiks kaks korda enne mõelda, aga ma olen aastatega õppinud, et parem otse välja öelda kui teeselda või tagaselja rääkida. Ma ei ütle ka seda, et see on ilmtingimata tugevus, mille üle ma uhke olen ja see ei ole ka vabandus, mille taha pugeda, aga teate kui palju lihtsam on mitte teeselda. Ma ei kannata kui ma pean mõtlema, mida inimene tegelikult mõtleb või tunneb, kas talle meeldib või ei meeldi. Ütle otse ja ära teeskle. Mulle ei meeldinud ühe koostöö partneri kampaania. Ütlesin, et minu meelest on see odav ja kole. Partner sai pahaseks, ütles, et ma ei tea midagi ja see pole minu asi öelda. Kaks kuud hiljem muutis ta kampaaniat, sest keegi ekspert oli talle öelnud, et kampaania on kole. Samal ajal kui teised kiitsid, olin ma julgenud seda ka öelda. Tundsin end paremini, et ei olnud alandlikult lipitsenud, et see on parim kampaania üldse.

Ma ei teeskle, kui mulle keegi ei meeldi. Ma lihtsalt ei suhtle. Kui see võimalik on. Tööalaselt tihti ei ole. Aga ma ei otsi töö juurest sõpru. Ma teadsin, et töö juures ei meeldinud ma kolmele inimesele ja nad nägid päevast päeva vaeva, et minust lahti saada, torkisid siit ja torkisid sealt, püüdsid leida vigu, minu ees aga tegid head nägu ja olid sõbrad. Läks aga nii, et läinud on nemad ja alles jäin mina. Ma hoidsin eemale ja ei läinud nende mängudega kaasa.

Tööalaselt olen ma viimasel ajal kokku puutunud tõeliste šaakalite ja üle laipade minejatega, väga enesekesksete ja ülbete inimestega. Nad on valmis kõigeks, et saada oma tahtmine. Ja nad ongi oma tahtmise saanud. Mina olen terve oma elu uskunud headusesse. Et headus võidab alati ja halvad saavad oma karistuse. Päriselus ei ole nii. Headest sõidetakse tihti linttraktoriga üle. Pealegi on küsimus ka vaatevinklis – kes on paha ja kes on hea, kelle jaoks, millises olukorras? Ma olen teinud egoistlikke valikuid. Üldse ei salga. Aga kas see teeb minust halva? Kui mul on olnud valida, kas oma lapse täis kõht või kellegi teise täis kõht, olen ma valinud esimese. Millise valiku teie teeksite? Kas te oleksite hea või halb? Sõltub kumma mätta otsast vaadata, eksju? Nii on igas olukorras.

Kui ma oleksin viimase aja projektide puhul olnud pehme ja leebe, ei oleks ma neid projekte ka ära teinud. Blogis olen ma nendest tegemistest jaganud vaid jäämäe tipu osa, nende projektide taga on olnud nii palju enesekehtestamist, võimuvõitlust, strateegiat. See on mingil määral kohati olnud nagu ellujäämiskursus. Ma olen saanud sõimata, ma olen saanud kriitikat, ma olen teinud vigu, ma olen võtnud riske, ma olen läbi kukkunud ja õnnestunud. Lõppkokkuvõttes oli see kõik seda väärt. Projektid said edukad ja kliendid jäid rahule. Seda kõike just tänu sellele, et ma pole enam olnud pehmeke, kes kardab ja tahab kõigile meeldida. Vastasel juhul oleks ma vähemalt neli korda alla andnud ja loobunud. Praegu kahetseks. Sest teate kui mõnus on vahelduseks võidetud vilju noppida. Need viljad ei ole rahaliselt suured, pigem olen ma end odavalt müünud ja näen ikka vaeva, et teatud kohustustega hakkama saada, aga CV-sse on need viljad magusad lisada.

Ma ei pea end mingiks märtriks või kannatajaks ega süüdista teisi (enam jaolt), kuid teatud elumuutused ja situatsioonid on mind muutnud tõesti. Ma olen muutunud jäigemaks ja ükskõiksemaks. Minust on hästi palju linttraktoriga üles sõidetud. Kõrvale jäetud. Ma ei taha seda enam. Ma ei taha mõelda, kas ja kui palju ma meeldin kellelegi. Ma ei taha läbi käia inimestega, kes mulle ei meeldi. Ma ei taha “sõpru”. Mul on päris sõbrad olemas. Nendest piisab. Neile ma mingil põhjusel meeldin. Teavad, et ma olen sarkastiline ja oma arvamusega, aga sama on ka nemad. Ei ole nii, et keegi ei julge mulle midagi öelda või et nad kõigega, mis ma teen nõus oleksid. Sõprade poolt tulnud kriitika (isegi kui see esialgu ei meeldi) on okei, see aitab areneda, ennast kõrvalt näha. Mõnikord ei ütle midagi valesti ka “anonüümne kägu”, ka nende kriitika on tegelikult okei. Lihtsalt mõnikord see ärritab, sest ma mõtlen, et “sa ju tegelikult ei tea s….gi”, siis aga tuletan endale meelde, et aga ei teagi ju. Nad teavad mingit osa. Osa, mille ma endast ise olen valinud välja panna, lugemiseks-vaatamiseks. Nad teevad oma otsused selle järgi.

Keegi kommenteeris, et rõhutan oma intelligentsust, aga tegelikult olen hoopis rumal. Ma ei ole teadlikukt kusagil oma intelligentsust rõhutanud, sest käsi südamel, mida rohkem ma ringi vaatan ja käin, seda rohkem ma saan aru KUI rumal ma tegelikult olen. KUI vähe teadmisi mul on. KUI vähe ma oskan. Ma olengi üsna rumal. Püüan hakkama saada nende teadmistega, mis mul on ja pidevalt juurde õppida. Paar kuud tagasi sain ma teada, et Excel on nii eilne päev, et kõik taibud kasutavad maeimäletamida. Ma armastan Excelit. See on lihtne ja loogiline. Minusuguste rumalate jaoks geniaalne. Ma olen rumal, aga ma püüan kogu aeg midagi juurde õppida.

Blogimaailmas olen ma paha ja kibestunud. Kade. Kuvand, mille ma ise olen loonud. Sest jällegi ei suuda ma lihtsalt vait olla ja vaid ilusatest asjadest kirjutada või loobuda sarkasmist, kui lihtsalt nii palju minu jaoks idiootseid teemasid, mis mind sütitavad, mu uudisvoost läbi käivad. Oma vagiina treenimine, et oma õitsele lüüa (dafaq päriselt!), sajad ilu-ja-beebi-ja kingiboksid (ei mäleta kus ja kes, aga nägin, et keegi oli turule tulnud uue iluboksiga ja ma tahtsin karjuda. Milleks inimesed ostavad pahna, mida neil vaja pole ja siis veel ka õnnelikud on), bonusway´d ja muud püramiidskeemid, mis ei ole üldse püramiidskeemid, asjadele keskendumine, teineteise ületrumpamine ja viimasel ajal olen ma tähele pannud, et mingi uus trend on näidata kui luksuslikult inimesed reisida saavad, kuigi tegelikult on lihtsalt nii rumalad, et saavad oma “superdiilidega” petta.

Nende teemade üle naermine ei tee minust vastikut ja kadedat inimest, nendel teemadel rääkimine teeb mind realistiks. Mis on lausa naljakas välja öelda, sest ma olen oma loomult unistaja ja romantik.

 

Jälle üks solvatud lilleke

Sama kõrini nagu mul on  sellest, et iga eriarvamuse taga nähakse või tahetakse näha kadedust, on mul kõrini ka õrnadest lillekestest, keda viimasel ajal on aina rohkem kasvama hakanud. Kõik muudkui solvuvad. Mis värk sellega on, et kõik korraga nii õrna hingega on, et iga asi tuleb enne välja ütlemist 5689 korda läbi kaaluda, et solvatuna ei tunneks end ka need, kes kirjutajale/ütlejale isegi pähe ei tule. Ma olen mitmeid kordi olnud üllatunud kui mõni mu tuttav on peale mu blogipostitust küsinud, et “appi, minust kirjutasid vä?” või “miks sa minust kirjutasid?”, sest need inimesed, kes seda on küsinud pole mulle kirjutades isegi mõttesse tulnud. Miks inimesed arvavad, et kõik keerleb alati vaid ümber nende?

Täna lugesin ma Delfist, et üks välismaalasest restoranikülastaja on alustanud laimukampaaniat ühe Tartu söögikoha vastu. Tellis taimetoidupasta, aga sai sealihaga pasta ning oli sellisest “rassilisest ahistamisest” šokeeritud, sest väidetavalt oli klienditeenindaja tema pearätile viidades vaid muianud, et tundub, et teile maitseb sealiha. Ma ei ütle, et klienditeenindaja seda ei öelnud, ma ei ütle, et klienditeenindaja seda ütles, juhtus mis juhtus, seda teavad vaid too klienditeenindaja ja klient, ma olen aga šokeeritud sellest, kuidas see koheselt “rassiliseks ahistamiseks” muutus. Okei, ütleme, et klient solvus eksimuse ja väidetava kommentaari peale, aga püha issand jumal anna kannatust, kas iga sellise asja peale peab alustama “ristisõda”. Ma olen ka kordi ja kordi saanud ühes või teises kohas kehva teeninduse osaliseks, teinekord jagan seda ka oma FB lehel, kuid enamuse ajast on need nii tühised asjad, et pole väärt rohkemat mõtlemist, ÜLE mõtlemist. Ei lähe lihtsalt restorani, kus mulle ei meeldinud, ei külasta enam juuksurit, kes soengu pekki keeras, ei lähe poodi, kus mind ei teenindatud, valin teise hotelli, restorani, juuksuri, takso, poe…Nii lihtne ongi.

Ja siis on mingi grupp inimesi, kes võtavad endale südameasjaks teisi ka “kohutava kogemuse” eest hoiatada. Paluvad teistel ka seda infot sotsiaalmeedias jagada ja alustavad laimukampaaniat. Kõige rohkem ajab mind selliste laimukampaaniate juures närvi see, KUI palju inimesi nende jagamistega kaasa läheb. Lihtsalt jagatakse, et kõik teaksid. Ma olen nii palju kordi näinud “hoiatusi” petturitest müüjate, lohakate töömeeste, halbade taksojuhtide ja jumal teab veel kelle kohta. Aga on need jagajad kindlad, et nad teavad kogu tõde? Võib olla siin loos ka pearätiga tädi keeras asja üle võlli, dramatiseeris üle, ajas ettekandja närvi ja VÕIB OLLA isegi sõi sealiha, mille peale VÕIB OLLA klienditeenindaja kommenteeris, et sobiski sealiha ju ka. Kõike VÕIB OLLA. Aga nii kaugele ei mõelda. Loetakse välja vaid üks sõnapaar, haaratakse sellest kinni, teinekord kisutakse isegi kontekstist välja ja hakatake hoiatama. Ja no rassiline ahistamine? Ausalt! Kurat, inimesed, tulge maa peale tagasi! Igas asjas ei ole solvamist, ahistamist, mõnitamist ja iga kuradima pisiasja peale ei saa solvuda. Mis lahti on?

Mis on Facebookis toidukohale ühtede ladumisest kasu? Mida see muudab? Inimesed vist üldse enam ei adu, et elu toimub ka väljapool Facebooki. Facebook EI OLE elu! Kehv keskmine hinne (mis vaatamata püüdlustele püsib täitsa 4,1 peal) sotsiaalmeedias ei ole mingi näitaja.

Pole ise kohta külastanudki, aga profülaktika mõttes paneme ühe, sest väidetavalt ahistati seal moslemit. Mina olen selles toidukohas söömas käinud, teenindus oli küll aeglane, aga meeldiv, hommikusöök oli hea ja atmsosfäär mõnus. Lähen panen siis omalt poolt viie. Muidu oleksin nelja pannud.

Ma olen väsinud kade olemast

Loen Delfis kommentaare ja ikka ja jälle juhtub, et keegi, kes avaldab arvamust või kritiseerib, saab vastuseks, et ah kade oled vä. Loed Perekooli, kohe kui keegi jääb eriarvamusele, on kade. Ja miks minna kaugemale, loen oma blogi kommentaare, kade olen. Vahet ei ole mida ja kelle kohta ma ütlen. Kade olen. Olgu see Kersti Kaljulaidi seelik või Repinski saamine Estonia nõukokku. Mul on nii kopp ees, et alati peaks justkui kade olema kui midagi ei meeldi.

Ei meeldi Elina Borni trikoo – olen kade, et endal sellist keha pole.

Ei meeldi juuksepikendused – kade, et endal kehvad juuksed.

Ei meeldi Uku Suviste – kade, et endal nii seksikat meest kodus pole.

Ei meeldi kodukanad – kade nende harmoonilise pereelu peale.

Ei meeldi avalik imetamine – kade, et ise pole tundnud, milline rõõm on last imetada.

Ei meeldi tuhvlitest mehed – kade, sest oma mees petab.

Ei meeldi kahepalgelisus – kade, sest ma olen eluga ummikus.

Ei meeldi kellegi fotod – kade, sest pole ise midagi saavutanud.

Ei meeldi veganlus – kade, sest ma ei ole nii teadlik.

Ma ei saa aru, miks iga asja taga peab alati kadedus olema. Kas tõesti neile, kes alati vastavad, et kade oled, meeldivad kõik maailma asjad? Või leidub midagi, mis ka neile ei meeldi? Kas nad on siis kadedad? Või mis see loogika on?

Ja üleüldsegi, kas me kõik ei avaldagi kogu aeg arvamust, ei anna hinnanguid? Vaatame Eesti Laulu ja kommenteerime, kes meile meeldib ja kes mitte. Keegi jääb alati viimaseks. Kas see inimene sureb masendusse, et hääletajad teda piisavalt ei armastanud? Loeme raamatuid ja anname hinnanguid. 50 halli varjundit on üks kehvemaid raamatuid. Kas selle teose autorit kotib see, et mina ja 50 000 inimest  nii arvab? Teda kotib 50 miljonit oma pangakontol. Kuulame muusikat ja anname hinnanguid. Kõigile ei saagi meeldida samasugused asjad ja samasugune muusika. Mulle ei meeldi Justin Bieber. Aga mulle meeldib Ivo Linna. Ühe peale olen kade, teise peale mitte? Loogika? Teledebatid.  Kas saates osalejad, kes eriarvamusele jäävad, on teineteise peale kadedad?  Kas Kadri Simson hakkas nutma kui Jürgen Ligi teda kanaks nimetas? Ei hakanud. Ministriks sai hoopiski. Loetelu võiks jätkuda.

Iga eriarvamuse taga ei ole alati kadedus. Iga arvamuse taga ei ole alati õelus. Mul on sellest kadedaks olemisest sama kopp ees kui Mari-Leenul mingist Meelise kulmude teemast.

Unusta teised inimesed, mõtle ainult iseendale. Ole egoist!

Ma olen kriitikast ja kriitika talumisest, blogimisest ja kommenteerimisest varem ka rääkinud, aga kuna ma aegajalt ikka saan pihta kommentaaridega, et ma ei talu kriitikat või olen kade kui kedagi teist kritiseerin, siis ma mõtlesin veel sel teemal pikemalt peatuda.

Ma ei ole alati kriitikat talunud. Või ütleme siis nii, et ma ei tulnud kriitikaga absoluutselt toime. Ma tahtsin kõiges olla kõige parem, kõige ilusam, kõige tublim, kõige targem. Ma tahtsin alati kõigile meeldida ja ma kartsin kõige enam konflikte. Kriitika lõi mind rivist välja. Täna see enam nii ei ole. On kriitikat nõuandeid-tähelepanekuid, mis teevad ikka haiget ja poevad naha vahele, kuid üheks põhjuseks on tihti see, et seal on killuke tõtt sees. Tõde, mida me ei taha endale tunnistada.

Kriitika ja halvustamine on midagi muud.

Ma eile kätte ühe seltskonnaajakirja, lappasin pilte ja avastasin end erinevaid inimesi kommenteerimas: “Isver, mis sellega juhtunud on?”, “Appikene, see on küll halb pilt!” ja “Oi, tema on küll kena!” Järgmisel hetkel alustasime me Marekiga vaidlust selle üle, kas Cameron Diaz on ilus. Mina arvasin, et ta on väga kaunis, Marek jäi eriarvamusele, sama oli ka mõne Eesti kuulsusega. Me jõudsime järeldusele, et piisab vaid ühest ebaõnnestunud pildist klantsajakirjas kui minusugused “käod” kommenteerima hakkavad, et “oi appike kui kole”. Või et milline on elu kui sa oled vähem või rohkem tuntud. Igaüks võib sind kritiseerida. See on tuntuse hind. Ja maitsed on erinevad.  Täna kütab kirgi, et mustanahaline ja mitte piisavalt kena neiu võitis Miss Helsinki 1. koha.Ilu on subjektiivne. Ühele kole, teisele kena. Ma ei ole neid missivalimisi vaadanud, aga võib-olla see neiu oli iseloomuga, sarmikas, vaimukas, lõi pika puuga ära teistele nö ilusamatele kandidaatidele? Ka tema ise ei pruugi end maailma kõige ilusamaks pidada, aga võib olla ta selle eest peab end maailma parimaks? Ta teab oma väärtust ja võitis selle pärast?  Välimus ei olegi siinkohal nii oluline.

Looduse poolt antud välimuse kritiseerimine on mõttetu. Kui ühel või teisel moel avalikkuse ees figureerida nagu näiteks on seda ka blogimine, kus me vabatahtlikult oleme oma elu kõigile meelelahutuseks välja käinud, siis tuleb ka selliseks valmis olla kriitikaks. See kriitika ei pruugi olla konstruktiivne, tihti pigem  lahmiv ja stiilis “vaata milline paks” ja “isver kui loppis ja magamata”. Jah, loomulikult ei ole seda meeldiv kuulata, kuid tahame või mitte, mingi tõetera on sees igas kriitikanooles.

Kui minu kohta öeldi, et ma olen loppis ja magamata või väsinud, siis tegelikult see ju vastaski mingil määral tõele. Kui öeldakse, et ta joob liiga palju veini, siis mõnikord vastab ju tõele seegi. Kui ma ikkagi reedesel õhtul olen ära joonud pudeli veini, siis laupäeva hommikul ei näe ma imekaunis välja. Ma olen ka tänulik nende kommentaaride eest, kus inimesed kirjeldavad oma suhtumist ja suhteid “tripsutavate” vanematega lapsepõlves ja hiljem, need on asjad, mille peale me ei mõtle enne kui keegi sellele tähelepanu juhib. Samamoodi vastab ju tõele, kui öeldakse, et appike kui suured hambad või kui suured jalad või milline “päästerõngas” ümber kõhu. Kui see tõepoolest nii on. Midagi ei ole sinna teha. Vähemalt suure jalanumbriga. Seda väiksemaks ei tee. “Päästerõngast” saab lahti toitumise ja trenniga, hambad saab väiksemaks/ valgemaks/sirgemaks kui rahakotis on raha. Kõik on väga lihtne. Uskuge mind, kui mul oleks võimalusi, oleks mul ammu suus sätendav pärlirida.  Võib-olla ühel päeval on mul teised võimalused. Mul on kodus peegel. Suure tõenäosusega on meil kõigil kodus peeglid. Me teame oma vigu ja me teame oma häid külgi. Me kas lepime oma vigadega või laseme end nendest häirida. Tervislikum on nende vigadega leppida. Meie majas on üsna must huumor. Nii ei ole harv kui Marek ütleb mulle, et ära kriibi hammastega parketti ja mina palun tal kõhu sisse tõmmata, et ta natukenegi noorem välja näeks, ta käib ikkagi juba ju esimesi samme viiekümnendate poole. Aga me olemegi sellised. Ilma fasaadita. Ei peida end ei kunstjuuste ega kunstküünte taha, et paremad olla. Paremad oleme me teisel moel. Ja kritiseerimegi neid, kellest end paremaks peame.

Me kõik kritiseerime. Meid kõiki kritiseeritakse. Loomulikult tahaksime me kõik saada vaid komplimente. Kuid pärismaailmas asjad niimoodi ei käi. Mul on üks tuttav, kes on endale võtnud õiguse kritiseerida, maha teha, kommenteerida, mõnitada, naeruvääristada kõiki ja kõike, kes talle ei meeldi. Pindu teiste silmas näeb ta suurepäraselt, kuid palki enda silmas ei näe. Isegi kui ta sinna otsa komistab. Kui keegi teda kritiseerib või talle nõu annab, on ta haavunud, solvunud, trambib jalgu vastu maad ja väidab, et kõik inimesed, kes teda kritiseerivad, on õnnetud ja depressiivsed, ainsa sooviga talle “ära panna” ja “maha teha”.  Väidetavalt ei huvita teda ka teiste arvamus, sest noh yolo, ometigi on tema käitumine hoopis vastupidine. Kui talle öelda, et ta on juurde võtnud, nutab ta kõige pealt patja, vihkab maailma ja kõhnasid inimesi ning näeb siis hullupööra vaeva, et tõestada kõigile, et talle meeldibki oma ülekaal. Nädal hiljem läheb salaja trenni, sest ta näeb ise ka, et on 25kg juurde võtnud, aga ikka on “terve maailm” tema vastu.

Ma olen ka kunagi nii arvanud. See on kõige ajuvabam mõte üldse. Kellelgi pole mu vastu vandenõud. Kedagi isegi ei koti, mida ma teen või ei tee.

Mihkel Raua raamatut lugedes huvitasid mind blogijana  ka kriitika ja kuulsuse peatükid. Ma ei ole küll kunagi tahtnud saada Jumalaks nagu Mihkel Raud, kuid üks klassiõde saatis mulle väljavõtte mingist päevikust, kus mu suurimaks sooviks oli saada kuulsaks ja rikkaks. Rikkaks ei ole ma saanud, ilmselt vale suhtumise pärast, kuid kuulsaks ei saa ma suure tõenäosusega kunagi. “Ameerikas makstakse kõige rohkem kolumnistidele, keda 260 miljonit inimest vihkab ja 40 miljonit armastab. Sul peab olema hate club, ilma selleta pole fan club`i võimalik ette kujutada.” Ja siin peitubki lihtne tõde. Kuigi aega-ajalt tundub, et mind vihkab “terve Eesti”, siis tegelikult ei tea “terve Eesti” minust mitte midagi. Ma oskan eeldatavasti üsna hästi kirjutada (raamatus näited laulusaatest laulmisega), kuid terve Eesti on täis inimesi, kes seda samal tasemel oskavad, selleks et oma kirjutamisega kuulsaks saada peab tegema midagi teistsugust, silma paistma ja mitte vähem oskama grammatikat, lisaks omama eelpoolmainitud hate club´i .  Minu hate club ei ole terve Eesti, võib olla koosneb see klubi vaid kümnest inimesest.

Ma olen muutunud.  Ma olen õppinud. Mind ei huvita enam väga, mida teised minust arvavad. See ei tähenda aga,et ma teinekord üle ei keeks, vastu ei lahmiks, plärtsuks ja turtsuks nagu pubekas – ma olen inimene, mitte robot. Tunnete ja emotsioonidega. Ma riivan teiste tundeid ja tekitan emotsioone ja pean püüdma leppida ka vastureaktsiooniga. Ma ei näe põhjust enda õigustamisega. Üks mu sõbranna küsis minult hiljuti, et aga miks sa oma blogis ei kirjuta oma haridusest, tööst, kogemustest, teadmistest, siis peaks paljud sind palju targemaks. Mulle ei ole seda vaja. Mul ei ole vaja blogis targem olla. Mulle meeldib pidada seda rumalat blogi,  samaaegselt tegeleda tööga, mida keegi ei oska minust arvatagi.

Ma tahaksin igale blogijale (ja ka teistele), sh ka endale meelde tuletada ja pea sisse taguda, et   kriitika ja nõuanded on kaks eri asja. Nõuandeid tasub kuulda võtta, enda jaoks läbi mõelda, sellest võib kasu olla.Nõuannete järgi ei pea käituma, kuid võib (püüda). Ja siis on kriitika. Üks kriitika. “See, millest ei tohi välja teha. Ülejäänu pole kriitika, vaid nõuanded ja tähelepanujuhtimine ehk kõik see, mida saab ja tuleb õppida. Kriitika on aga alati lahmiv ja mis veelgi olulisem – kriitikal pole sinuga mitte mingit pistmist./…/Ja kui juba armastatud teatrijuht, kes õhtupimeduses naisalluvat jalaga peksab, su tähelepanu heal juhul kaheks sekundiks püüab, siis kui suuteks hindad sa võimalust, et küla sinu jamadega oma pead viitsib vaevata? No just. /…/ Unusta teised inimesed, mõtle ainult iseendale. Ole egoist! (Mihkel Raud)

Ebaõnnestunud pilt? Jah, ilmselt küll. Toob liiga selgelt välja mu magamatuse ja väsimuse. Sinna ei saa ju midagi parata kui täpselt selline ma kaks aastat tagasi  olingi. Teate, mis on veel kõige veidram. Mulle meeldib see kortsuline pilt.