kadedus

See kadedus

/ Eveliis / 33 Comments

Mul ei tulnud õhtul und. Scrollisin Facebookis, Instagramis, Delfis, blogides ja mõtlesin ühe raamatu peale, mida mu sõbranna hiljuti luges. Ma nime ei mäleta, aga laias laastus räägib sellest, kuidas inimese aju töötab. Muuhulgas toodi seal välja ka see, et kui ikka midagi väga kritiseerid, siis on selle taga kadedus. See teooria hakkas mind närima.

Ühelt poolt olen ma sellega nõus. On ikka asju, mis teevad kadedaks. Või panevad mõtlema, et aga miks tema ja mitte mina. Ma ei tea, no näiteks, miks tema võitis loteriil suure summa, miks tema sai päranduseks kadunud lehma lellepojalt villa Balil, miks mina ei võitnud seda konkurssi, miks mina ei saanud seda tööd, miks mulle ei kuku midagi sülle. Inimlik kadedus. Samas natuke selline abstraktne kadedus. Otseselt ju ei häiri või ei pane vanduma, aga natuke ikka kriibib, kasvõi korraks. Siis läheb meelest ja liigud eluga edasi. Võib olla hakkad ise tegutsema. Kunagi üks mu tuttav ütles, et kadedus on edasiviiv jõud. Ma olen sellega ka natuke päri. Et kui kadestan, et naaber saab lubada endale x ja y asju ja ma tunnen, et tahan ka, siis pean ma selle nimel pingutama. Hoopis teine teema on see, et me püüame naabrist paremad olla ja end ikka võrdlema kipume.

Hiljuti jäi mulle silma üks arutelu, kus müügis oli uhke villa ja inimesed kommenteerisid, et tasuta ka ei tahaks, sest maitsetu. Maitsetu või mitte, aga mis loll jutt, et tasuta ka ei tahaks. Kas see võiks olla kadedus? Ma arvan küll. Olen ise mõned korrad mõelnud mõnd kodu vms vaadates, et esimese hooga tahaks öelda, et ma küll nii ei teeks, aga siis hakkan mõtlema, et miks ma nii ütlen. Kas seal taga võib ka väike kadedus olla? Võimalik. Et tahaks endale sisestada, et ei meeldi või et mina küll nii ei teeks, siis pole põhjust kadeduseks. Kõlab loogiliselt. Seega kadeduse-teooriaga nõus.

Samas jälle. Paljud tuttavad näod on viimasel ajal abiellunud. Eile vaatasin kolme inimese (naise) pulmapilte. Kõik kolm on mulle ebasümpaatsed, kõik kolm on minu meelest mitte kõige kaunimad naised oma tavaolekus. Kaks neist nägid aga pulmapiltidel välja tõeliselt säravad ja kaunid, õnnelikud ja armastust täis, kolmas see eest oli mu meelest nagu vahakuju, elutu ja kole. Kui ma tooksin selle viimase pildi siia välja ja ütleksin, et no on minu meelest kole naine, siis saaksin ma esimeseks kommentaariks, et kade oled. Püüdsin seda kadedust analüüsida. Kas olen kade? Et ei saanud selliseid pulmi lubada? Et ise ei ole nii ilus? Et ise ei ole armastatud? Et ise…? Meil olid väga ilusad ja armsad pulmad, praegu muidugi teeks ma teistsuguse peo, aga 11 aastat tagasi olime me hoopis teised inimesed. Ilus olen ma piisavalt inimeste jaoks, kes mind armastavad. No ei ole kade. Lihtsalt ei meeldi. Sama ka teatud inimeste tegevused, väljaütlused, arvamused, olek, riietus, soeng, you name it. Ei ole kade. Tee või tina.

Vana hea klassika siin blogi kommenteerijate ja minu vahelisest erimeelsusest. Mulle ei sümpatiseeri Kersti Kaljulaid (mis ei tähenda, et ma teda targaks naiseks ei peaks), ei meeldi ja kõik. Kade. Sest tema on president ja mina ei saa kellekski mitte kunagi. Aga kes seda ütleb, et ei saa kellekski. Mis on kellegi jaoks see keegi? Ambitsioonid on erinevad. Minu ema tahtis, et minust saaks vähemalt välisminister, suursaadik või Nobeli preemia laureaat, halvimal juhul jurist. Ma ei saa öelda, et minust ei võiks üks neist neljast saada (okei, Nobeli preemia siiski välistaks), aga mul ei ole selleks absoluutselt mitte mingit ambitsiooni. Ja kui ma ütlen, et pooled meie ministritest ja Riigikogu liikmetest on lambad ja isegi mina võiks ilma igasuguse probleemita neid asendada, siis ei räägi ju minus kadedus, vaid mõistuse hääl.

Mis “eveliisilikult kibestunud” arvamusblogija ma oleks kui ma ei tooks näiteid ka blogijatest.  Pean ausalt tunnistama, et 90% blogijate saavutustest jätab mind külmaks, loen postitusi nagu scrollitavat tapeeti, lihtsalt harjumusest, aga laias laastus jätavad mind külmaks inimeste laste sünnid, uued töökohad, uued kodud, reisid… Välja arvata kui on  ilusad kodupildid (nagu näiteks üks mu lemmikblogi,mida mulle täiega meeldib vaadata stiili ja piltide pärast) või huvitavad reisijutud (näiteks Susanna blogis), mis mulle pakuvad lihtsalt mõnusat emotsiooni, aga kadedust ma küll ei tunne, et appike, miks mina ei saa. On blogisid ja blogijaid, kes ajavad mind nii närvi, et ma ei suuda neid isegi lugeda, mitte kadedusest, vaid selle pärast, et nad tunduvad ulmedebiilikud. Kelle jaoks olen mina ulmedebiilik, kes minu jaoks – elu. Osa ajavad mind megalt närvi oma poliitkorrektsusega. Ühte oma endist lemmikblogi ma enam ei suuda lugeda, sest kommentaaridest sain aru, et inimene peab end näiteks minust paremaks ja tema poliitkorrektsus muutus mulle vastumeelseks, kahepalgeliseks. Ometi on “kibestunud” minu blogilistis blogijaid, kelle tegemistele ma elan kaasa ja täiega tunnen rõõmu nende kordaminekutest. Ei jäta külmaks, vaid tunnen siirast rõõmu. Üllatus-üllatus, üks neist on…Herling (te arvasite, et Ebapärlikarp, eksju?) Blogijad ei aja mind kadedaks.

Küll aga julgen ma väita, et paljude kommenteerijate sõnade taga peab olema kadedus. Ma mõnikord loen kommentaare (mitte enda kohta) ja mõtlengi, et mis ajendab inimest niimoodi kirjutama. Lihtne näide. n+1 aastat on kommenteerijad vingunud, et mis inimene see Mallukas on, et lube ei tee. Ja siis teeb tüdruk load ära. Mis läheb lahti. Kommentaarid, et teeme panused, kuna ta avarii teeb, kogume allkirju, et ta ei saaks lube. Reaalselt vastik lugeda. Keegi ütles, et no eks näis, mis auto talle antakse, sest ise ta ju ei osta midagi. Kui selle lause taga ei olnud kadedus, siis ma ei tea, mis kadedus on. Mina oleks ka kade. Kes ei oleks tasuta auto pärast kade? Või tasuta maja ei tahaks nagu eelpool kirjutasin? “Ise teenitud on palju suurema väärtusega” öeldakse. Jaa, osaliselt olen ma nõus. On tõesti hea tunne kui oled ise midagi teinud ja saavutanud, aga tasuta majadest ja autodest ei ütleks keegi ära. Eriti need, kes vastu rinda taovad, et nemad küll ei tahaks.

Osa kommenteerijaid ütleb, et aga miks ma peaksin kade olema sinu (st minu) peale või blogija peale, kel on vaid põhiharidus ja neli last ning kes tööl ei käi. Aga võib olla just selle viimase peale oledki kade? Et pead ise tegema tööd, mis ei meeldi, samal ajal kui keegi “mõttetut mula” kirjutades ära elab. Olgu see siis tasu saades jogurtites, šampoonides või taskurahas. Vähemalt ei pea hambad risti tegema midagi, mis ei meeldi. Ma isegi saan aru, miks minu peale kade ollakse.

Seega see kadeduse teema on ikka nii ja naa. Osaliselt ma täielikult nõustun, et kadedus on kriitika ja sõimu taga, osaliselt jälle ei nõustu üldse. Mida teie arvate sellest teemast?

 

Kolmapäevane kadedus

/ Eveliis / 2 Comments

Istun oma kodukontoris Lillehammeris, teen viimaseid ettevalmistusi ühe projekti launch´iks Norras, blogin, taustaks käib Netflixist “Mad Men”  ja ma tunnistan endale, et olen kade nagu mulle ikka ette heidetakse. Ma olen kade, et mul Ussipesas ei ole kodukontoris sellist telekat ja Netflixi. Vaatan toas ringi ja olen kade, et mul ei ole selliseid maale. Vaatan aknast välja olen kade, et mul ei avane aknast sellist vaadet. Olengi kade.

Aga tegelikult ma istusin ja mõtlesin tõepoolest, et mille peale ma siis kommentaatorite arvates kade olen? Et mul ei ole luksuslikku elu nagu blogijal X? Vaatan veelkord enda ümber ringi ja mõtlen, et kas see pole mitte luksus, et meil on mitu kodu. Lillehammeris ja Ussipesas. Meile on uksed alati lahti. Me oleme oodatud. Istume autosse, lennukisse ja sõidame koju – Lillehammerisse või Ussipessa.

Olen ma kade, et mu blogi pole piisavalt popp ega too mulle mingit kasu peale kirjutamise rõõmu? Ma ei tea, mis on “piisavalt popp”, aga aegajalt mind hirmutab mu blogi suurus. Kasu saamine blogiga ei ole mul olnud omaette eesmärk, kuid meeldiva üllatusena see siiski midagi sisse toob. Tooks ka rohkem kui ma viitsiks reklaamid siia tagasi panna. Ei ole ausalt viitsinud. Asju ma teatavasti väga ei taha, aga blogi on toonud mulle sellised koostööd, mille üle ma olen uhke ja õnnelik. Ei, need ei ole üldse blogimaailmaga seotud. Inimesed on mind tänu blogile avastanud. Ja isegi kui ma blogi järgi paljudele kommentaatoritele jätan lolli mulje, siis las olla. Ma tean, et nende inimeste jaoks, kellega ma tänu blogile olen tutvunud, olen ma “päris intelligentne”.

Olen ma kade, et mul ei ole kodus võrratud meest/armukest/poiss-sõpra, kellega blogis uhkustada? Mul on kodus olemas ainulaadne ja mind armastav mees. See et ma meie probleemidest ka kirjutan ja tema kallal norin, ei tähenda, et ma ihkaks midagi muud. Me olemegi sellised, mitte ninnu-nännud. Käisime reedel teatris ja mu tuttav nägi superhea välja. “E.,ära näe nii hea välja, teistel tulevad kompleksid,” ütlesin ma talle. “Aga see võiks sulle siis motivatsiooniks olla,” vastas Marek mulle selle peale. Peab ta mind peletiseks? Oh ei. Me olemegi sellise huumoriga.

Aga olen ma siis kade teiste välimuse peale? Jaa, eks ma tõesti tahaks tegelikult pikemaid ja sirgemaid jalgu või suuremaid silmi ja väiksemaid hambaid (naljakas, et ma ootan Nordic Hambakliinikust oma raviplaani juba kaks kuud!), aga ega ma sellepärast elamata ei jäta. Kümme kilo tahan kõhnem ka olla, aga see on väga lihtne. Tuleb midagi selle nimel lihtsalt teha. Kotti pähe ei pane, et vanem välja näen teiste arvates. No mis siis sellest. Las ma näen. See ei ole kuidagi põhjus, et olla teiste peale kade. Näete julgen isegi endast poolalasti pildi siia üles panna. Kaalun kümme kilo liiga palju, aga saan ka sellega hakkama. Tahate kommenteerida, palun!

Olen ma kade, et mõni blogi on bränd ja blogijad X ja Y kirjutavad raamatuid? Blogi ei ole minu jaoks esmatähtis, mul on teised ambitsioonid, ma lihtsalt ei kirjuta nendest tegemistest enam, las inimesed arvavad, et istun kodus käed rüpes ja olen kade tegusate inimeste peale.

Olen kade asjade peale? Ma võiksin järelmaksuga osta endale ka uue teleka, uue iPhone X-i, isegi vist auto. Aga ma ei taha. Ma vihkan järelmakse. Ja iPhone 6 ajab (veel) asja ära küll. Ma annan kodust asju ära, et saaks rohkem ruumi ja õhku ja vabadust. Ja kui mõnda asja, mida tõesti tahaks, ei saagi endale lubada hetkel, siis mu meelest on suhteliselt okei, et kõike ei saagi endale lubada. Polegi vaja. Muidu pole unistusi, mille poole püüelda.

Ja lõpuks ma jõuangi sinna, et kadedus ja otsekohusus, nn lapsesuu, on kaks eri asja. Ma näen ja kuulen midagi ning avaldan arvamust. Ilma filtrita. Ka tööalaselt on mul väga raske oma suud kinni hoida. Ma olen kaks päeva vaielnud oma ülemusega, kuigi ma tean, et peaksin vait olema, sest sellises võitluses võidab alati ülemus, aga ma ei suuda. Ma ütlen välja, mis ma arvan temast ja tema otsustest. Olen tema peale ka kade või?

Mind ajavad närvi kommentaarid stiilis “appike, miks sind häirib, mida keegi teine teeb/kannab/ütleb/sööb, kas sul päris probleeme ei ole või ela oma elu”. Muidugi ei kannata mu elu absoluutselt nende teemade pärast ja laias laastus ongi mul suva, mida keegi teeb, aga küsimus… Kui on osaliselt arvamusblogi, siis mille kohta tohib arvamust avaldada, et ei oleks kade? Vaid lihtsalt avaldakski arvamust. Oma arvamust asjadest.

 

Ma olen väsinud kade olemast

/ Eveliis / 30 Comments

Loen Delfis kommentaare ja ikka ja jälle juhtub, et keegi, kes avaldab arvamust või kritiseerib, saab vastuseks, et ah kade oled vä. Loed Perekooli, kohe kui keegi jääb eriarvamusele, on kade. Ja miks minna kaugemale, loen oma blogi kommentaare, kade olen. Vahet ei ole mida ja kelle kohta ma ütlen. Kade olen. Olgu see Kersti Kaljulaidi seelik või Repinski saamine Estonia nõukokku. Mul on nii kopp ees, et alati peaks justkui kade olema kui midagi ei meeldi.

Ei meeldi Elina Borni trikoo – olen kade, et endal sellist keha pole.

Ei meeldi juuksepikendused – kade, et endal kehvad juuksed.

Ei meeldi Uku Suviste – kade, et endal nii seksikat meest kodus pole.

Ei meeldi kodukanad – kade nende harmoonilise pereelu peale.

Ei meeldi avalik imetamine – kade, et ise pole tundnud, milline rõõm on last imetada.

Ei meeldi tuhvlitest mehed – kade, sest oma mees petab.

Ei meeldi kahepalgelisus – kade, sest ma olen eluga ummikus.

Ei meeldi kellegi fotod – kade, sest pole ise midagi saavutanud.

Ei meeldi veganlus – kade, sest ma ei ole nii teadlik.

Ma ei saa aru, miks iga asja taga peab alati kadedus olema. Kas tõesti neile, kes alati vastavad, et kade oled, meeldivad kõik maailma asjad? Või leidub midagi, mis ka neile ei meeldi? Kas nad on siis kadedad? Või mis see loogika on?

Ja üleüldsegi, kas me kõik ei avaldagi kogu aeg arvamust, ei anna hinnanguid? Vaatame Eesti Laulu ja kommenteerime, kes meile meeldib ja kes mitte. Keegi jääb alati viimaseks. Kas see inimene sureb masendusse, et hääletajad teda piisavalt ei armastanud? Loeme raamatuid ja anname hinnanguid. 50 halli varjundit on üks kehvemaid raamatuid. Kas selle teose autorit kotib see, et mina ja 50 000 inimest  nii arvab? Teda kotib 50 miljonit oma pangakontol. Kuulame muusikat ja anname hinnanguid. Kõigile ei saagi meeldida samasugused asjad ja samasugune muusika. Mulle ei meeldi Justin Bieber. Aga mulle meeldib Ivo Linna. Ühe peale olen kade, teise peale mitte? Loogika? Teledebatid.  Kas saates osalejad, kes eriarvamusele jäävad, on teineteise peale kadedad?  Kas Kadri Simson hakkas nutma kui Jürgen Ligi teda kanaks nimetas? Ei hakanud. Ministriks sai hoopiski. Loetelu võiks jätkuda.

Iga eriarvamuse taga ei ole alati kadedus. Iga arvamuse taga ei ole alati õelus. Mul on sellest kadedaks olemisest sama kopp ees kui Mari-Leenul mingist Meelise kulmude teemast.

Ja kadedus tuligi. Koos tavapärase sarkasmiga.

/ Eveliis / 27 Comments

Jällegi, ma võitlesin iseendaga, et kas kirjutada või mitte, aga kuna ma just eelmises postituses tunnistasin, et olen emotsionaalselt 15aastane, siis ma võin ju natuke teiste kallal ilkuda ka (ilma, et keegi minu kallal vastu ilguks, sest muidu ma saan haiget;).*

Ma olen Inno ja Irja blogi lugenud nii kaks-kolm-neli korda, ei ole minu masti meelelahutus, ja ma päris ausalt ei tea, kuidas ma täna sinna sattusin. Võib olla  blog.tr.ee lehelt? Fakt on igal juhul see, et ma ei viitsinud enam tööd teha ja aega surnuks lüües ma sinna igal juhul sattusin. Avastasin, et Inna tänab kõiki, kes nende kontole kokku juba üle 800 euro on annetanud ja mul tekkis huvi, et mis neil siis juhtus, et inimesed kohe nii aitama hakkasid. Ikkagi päris suur summa.

Rõhutan, et ma ei ole 99% tolle blogi postitusi lugenud ja ei tea faktina midagi, võib-olla neil juhtus midagi kohutavat ja sellisel juhul palun oma ilkumise pärast vabandust (no ei ole ma uuriv ajakirjanik, et viitsiks kogu taustalugu endale enne selle postituse jaoks selgeks teha, ma ikka rohkem see Elu24  tüüpi vend). Aga nii nagu mina aru sain, siis nad ei saanud ühel või teisel oma Portugalist tagasisõidu piletit kasutada, otsustasid siis talve seal veeta, aga kuna nüüd läheb liiga palavaks, siis oleks aeg koju tagasi tulla. Raha aga ei ole. Ja sellepärast käivitati kampaania “Portugalist koju”.

Ma ei saa sinna midagi parata, et ma tundsin, kuidas Chandler Bing minust välja tahab murda ja ma ei suutnud vastu panna ahvatlusele sellel teemal ilkuda. Palun selgitage mulle, miks peaks keegi tasuma kellegi võõra kojusõidupiletid, sest neile aitas “üheksakuulisest puhkusest ja liiga palavaks hakkab ilm kiskuma”?   Ja kui juba küsimiseks läks, siis “seoses lennupiletiteks raha kogumisega tekkis ka selline mõte, et ega me Eestisse ainult „vegeteerima” ja lulli lööma tulla ei taha. Nüüd oleme puhanud küll – juba üheksa kuud peaaegu – ja võiks jälle midagi tegema hakata.”

Ja teate, ma olin täita kohe kade. Ma tahan ka uut algust. Pingutan juba üle aasta, aga no ei tule välja. Ma tahan ka, et inimesed mulle annetaks. Kokku oleks vaja nii 34800 eurot, aga ma ahneks ei lähe ja ütlen, et kui saaksime kasvõi 19600 eurot kokku koguda, siis oleks ka juba abiks. Kontonumbrit avalikult ei hakka siia panema, aga saatke meil kui tahate annetada, et ma saaksin uuesti alustada.** Mis ma teile vastu pakun?  Aga palun!

i-provide-muc-needed-sarcasm

Ahjaa, tööd võite ka mulle pakkuda. Nii nagu Inno ja Irja, siis ma oskan ka kõige paremini kirjutada. “See on ütlematagi selge. Seega teeksime kõige parema meelega kirjutavat tööd. Ja kõige-kõige parema meelega teeksime sellist tööd, mida saaksime teha koos ja kodus. Meile on öeldud, et meie blogis pole reklaami, ja pakutud mitmeid võimalusi, kust seda otsida. Okei, see on üks mõte. Aga lihtsalt bännerite panek on natuke igav minu meelest. Mulle meeldiks asja või elamust ise kogeda ning sellest siis kirjutada.” (LINK)

Niisiis, et te kõik nüüd teaksite, siis ma olen avatud igasugu pakkumistele.

*Võite võite, mina ilgun ja teie ilkuge kui tahate, no stress.

**Jumala eest, PALUN ärge arvake, et ma päriselt mingit annetust hakkan korraldama “uueks alguseks”. Aga tööd võite mulle ikka pakkuda. Tasuvat. Soovitavalt seotud kirjutamise ja elamustega.