Mida aeg edasi, seda vähem huvitavad mind erinevad tähtpäevad. Kõige rohkem valentinipäev. Sõbrapäev mulle meeldib, aga valentinipäev imalate kinkide, mõmmikute ja roosidega ei ole minu teetassike. Kui mu abikaasa seda lugema juhtub, siis see ei tähenda sugugi, et ta ei pea mulle lilli tooma, peab küll, lilli tahan ma teadupärast kogu aeg ja alati, neid ei saa kunagi olla liiga palju. Ja noh kui läbi lillede vihjete andmiseks läks, siis need Ti Sento kõrvarõnga jubinad, mis ma ära suutsin kaotada, tead küll… See oli muidugi nali, nali selle koha pealt, et ma neid kõrvarõngaid valentinipäevaks ootan. Aga mõmmikuteks, šokolaadisüdameteks ja südamekujulisteks patjadeks olen ma lihtsalt liiga vana. Või ei, oot, mulle pole need kunagi meeldinud.
Ma olen hinges natuke romantik. Mulle meeldivad piknikud, lilled, päikeseloojang, merevaade, hämarad tuled, küünlad, lõkkevalgus…kogu kompott ja eks me oleme Marekiga valentinipäeva tähistanud küll, aga see on olnud selline impulsiivne ja juhuste kokku langemine, mitte otseselt planeerimine. Võib olla ma olengi aastatega muutunud mingiks küünikuks, aga nii veider on valentinipäevade eel lugeda igasugu naistele suunatud ajakirju ja õpetusi. 50 moodust, kuidas olla seksikas, 15 nippi, mis su mehe hulluks ajab, mis meestele meeldib, kuidas meest erutada ja nii edasi ja nii edasi. Rääkimata kingisoovitustest. Kui ma olin 19-aastane, siis ma lugesin ka neid naisteajakirju ja te ei kujuta ette kui lolliks ma end olen teinud, püüdes käituda nende igasugu soovituste järgi. Ma arvasin, et see kõik, mida Cosmod ja muud sellised ajakirjad kirjutavad, on puhas tõde ja romantika. Nii nagu täna näevad paljud “Viiekümnes hallis varjundis” romantikat. Ma isegi ei imesta kui mõned sarnast romantikat valentinipäeva puhul harrastama hakkavad, sest sellest räägitakse ja see on in. Ma soovitan lugeda seda artiklit, et aru saada, et tegelikult ikka ei ole.
Ja mis puutub kõikidesse nendesse nõuannetesse, siis ma tahaks tsiteerida Jesper Parvet. Miks ei küsita meeste käest? Ma saaks aru, kui sinna kirjutaksid neid soovitusi mehed. Kas te, naised, olete kunagi küsinud mehe käest, et ta ütleks sulle 50 eri viisi, kuidas teda õnnelikuks teha. Mees teeks lolli näo ja vastaks: «Kallis, miks neid nii palju vaja on? Mulle piisab kolmest. Tee mulle suuseksi, siis üks hea võileib ja pärast seda ole lihtsalt natuke aega tasa.» Kõik. Korras. Mees on õnnelik. Kogu artiklit saate lugeda siit.
Niisiis. Valentinipäev on tulemas. Romantika on ka olemas. Lihtsalt see ei pea olema klišeelik. Piisab võileivast ja suuseksist. Ma usun, et laias laastus kehtib mõlemale sugupoolele. Lihtsuses peitu võlu. Aamen, eks?
Aga kui te ikkagi ka “päris” kingitust tahate kinkida, siis Hotelliveebi blogis (siin) on mõned hotellisoovitused.
Hei, loen Su blogi pidevalt ja mulle lihtsalt nii meeldib Su nelja jalaga maapealolek, väga väga meeldib. Ma ei ole väga kommenterija, aga praegune postitus oli taaskord super. minu lugupidamine kõiges, mis ütled ja teed.
See soovitatud 50 halli varjundi artikkel oli minu meelest samamoodi 19-aastastele mõeldud. Täiskasvanud inimesed saavad ikka aru, kui tegemist on peskmise ja vägivallaga või mis on alandamine või kui soovitakse eksperimenteerida, siis ilmselt ei kukuta kohe piitsadega nüpeldama.
Selles suhtes nõus, et romantika on midagi muud kui südamekujulised karvased padjad 🙂 Ainult suuseks ja võileib ta minu arvates ka päris pole. Romantika võiks ikka tiba rohkemat olla, kui laupäeva õhtu 🙂
Oli kindlasti 19-aastastele kirjutatud ja mu meelest päris hästi kirjutatud, sest just 19-aastased ongi need päris korralikult mõjutatavad. Ja ega ma ka otseselt suuseksi ja võileiba romantikaks ei pea, aga mulle meeldis see Jesper Parve mõte
tead, sa jäägi seda suuseksi tegema ja ära enam blogisse kirjuta.
Las ma pakun, sa tulid siia malluka blogist.