Kui aastal 1998 keelati ära tubakareklaam olin ma 17-aastane, umbes aasta aega suistetanud ja leidsin, et selline keeld on ikka “meganõme”, sest ma oskan ise valida. Midagi ma ei osanud, ma hakkasin suitsetama teiste eeskujul, reklaami mõjul, tundus äge ju, suitsetamise jätsin ma päriselt maha 2013.aasta märtsis kui sain teada, et teist kuud rase olen. Ma olen umbes 15 aastat oma elust suitsetanud. Ma ei kujutaks ette, et ma täna enam võitleks suitsureklaami poolt nii nagu kunagi. Mitte et ma otseselt kunagi võidelnud oleks, kuid ma ei ole aru saanud piirangutest. “Ma oskan ju ise valida!” olen ma öelnud. “Las ma otsustan ise!” Fakt on aga see, et kui sigaretid poleks nii popid ja kättesaadavad olnud, ei oleks ma 16-aastaselt suitsetama hakanud. Ma olin mõjutatav. Ja ma mäletan, et ma polnud ainus, kes reageeris reklaamikeelule, et appikene kui nõme, ka täiskasvanud reageerisid samamoodi. “Müük langeb” nutsid sigarettide müügiga tegelevad ettevõtjad. Midagi ei langenud. Inimesed suitsetavad samamoodi nagu vanasti, ilma igasugu reklaamita, midagi ei ole muutunud. Muutunud on vaid see, et inimesed on muutunud teadlikumaks ja teavad, et suitsetamine kahjustab tervist ning on selle pärast suitsetamise maha jätnud. Mitte puuduva reklaami pärast.

Täna on küsimuse all alkoholireklaami keelamine. Umbes samadel põhjustel, et paljud noored on mõjutatavad ja sotsiaalmeedia mõju on võimsam kui keegi kunagi ennustada oleks osanud. Vaatasin eile “Suud puhtaks” saadet ja loomulikult rääkis osa, et nüüd müük langeb. Ei langenud sigarettide müük ja tarbimine, ei lange ka alkoholi müük ega tarbimine. Ja ei hakka inimesed endale rohkem sodi sisse jooma kui praegu kui aktsiis ka tõuseb. No lähevad Lätti oma õlle järele, mis seal ikka. Soomlased on aastaid käinud Eestis alko-rallil, nüüd käime meie Lätis. Mina, kes ma oma veinilembuse jutuga olen suutnud jätta blogi vahendusel alkohooliku mulje, ei hakka Lätis käima ega vähem veini tarbima isegi kui hind kordi tõuseb ja/või reklaam ära keelatakse. Minu kui “joodiku” arvates lausa peakski alkohol palju kõrgema hinnaga olema, et enne ostmist ikka mõtleks natukene ja iga koolilaps ei saaks endale alkoholi lubadagi.

Minu alkoholitarbimist ei muuda reklaami olemasolu või puudus ega kõrgem hind, minu suhtumist alkoholi muutis hoopis teine asi. Tahate teada? Üks “suvaline” blogi kommentaar kui ma kirjutasin teemal, et ma ei kavatse lapse eest alkoholitarbimist varjata. Ei, ega ma ei kavatsegi, sest ma usun, et peitmise asemel tuleb õpetada, kuid see kommentaarija kirjutas midagi õigesti. Lapsed saavad aru rohkem kui me eeldame ja kas ma tahan, et mu lapse lapsepõlvemälestus oleks emast, kel pidevalt veiniklaas käes? Ei taha. Ma tõesti ei taha ja sellepärast olen ma otsustanud Ida ees mitte “niisama lõõgastumiseks klaasikest trimbata”. Oma lapsepõlvest mäletan ma, et isapoolse vanaema köögis oli alati mingi kummaline kirbe lõhn, vakstul oli naljakas lõhn ja vanaema silmad olid tihti hägused. Ma sain alles aastakümneid hiljem aru, et see lõhn oli viinalõhn ja silmad olid hägused pitsikesest või paarist. Ei tea mina, kas mu vanaemal oli tegelikult viinaviga või mitte, kuid kui ma nüüd mõtlen vanaema peale tuleb mulle meelde see lõhn ja tema aegajalt kummaline käitumine. Ja ma ei taha sama pilti endast oma lapsele. Ma ei taha, et ta mind lasteaias või koolis joonistaks veiniklaasiga. Sest vaadake, meie siin kodus teame, et see ongi vaid klaasike, kuid “targemad” teavad hiljem rääkida, et vaene laps, ema on joodik, sest miks muidu laps nii joonistab ja no kummaline olen ma ka, nii et teadagi, väsinud ilmega ja oma vanuse kohta vana, teadagi, ja no vaadake ise, lapsel juuksed kammimata, riided tihti triikimata ja plekilised, teadagi, ema joob. Vot nii, mind mõjutas ja pani mõtlema see üks kommentaar. Reklaam ei koti mind absoluutselt.

Muidugi oli ka alkoholireklaami pooldajatel mingeid mõtteid, millega ma nõus olin, et nt kuidas mina kui nüüd täiskasvanud ja teadlik tarbija ilma reklaamita saaksin teada uuest käsitöö-õllest Lätist, kuid ma usun siiski, et kui ma olen õllenautija, siis ma lihtsalt oskan end kursis hoida sellega, mida poed pakuvad ja kuna midagi uut turule tuleb. Samas aga ei lähe 15-aastane poodi ostma midagi, mida ta reklaamita ei ostaks. Ma tean, mida ma räägin. Kui ma olin 15, tuli turule “Red Bull”, mis pidi tiivad andma, reklaam ütles nii. Me läksime sõbrannadega kolmekesi poodi ja ostsime ühele peole kaasa pudeli “Red Bulli”, rohkem ei julgenud, sest reklaam rääkis “tiibadest” ja me kartsime, et peale selle manustamist sõidab meil katus ära, poisid olid nii rääkinud, aga soov proovida oli. Me olime reklaamiohvrid. 15aastasena olime me reklaamist mõjutatavad! Hiljem ostsime juba longerot, sest ka selle reklaami olime me näinud, siis Kindzmarauli, siis ma ei mäleta mis…kõik reklaami mõjul. Teismelisena olin ma reklaamist mõjutatav! Täna läheb alkoholireklaam mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest ma saan oma info nt uute veinide ja õllede kohta mujalt ning kange alkohol mind väga ei huvitagi. Ma olen kindel, et kui reklaam keelata, siis paari aasta pärast ei mäletagi enam keegi, et see reklaam kunagi lubatud oli.

Kas te mäletate veel, et mitte väga ammu aega tagasi tohtis klubides, pubides, restoranides, kontorites, bussides, lennukites, hotellitubades suitsetada? Kas mäletate, millise pahameele selle keelamine esialgu kaasa tõi? Kas te nüüd veel kujutaks ette, et suitsetamine siseruumides oleks lubatud?

M.O. T. T.