Üks mu tuttav ütles hiljuti, et nii äge, et ma Idat endaga igale poole kaasa “väntsutan”, et võib-olla küll on see paratamatus, kuid nii saab Ida endale päris lapsepõlve. Ma ei ole laste psühholoogiat õppinud ja ei tea, kas ja mida laps sellest vanusest mäletab ja talletab, kuid ma ise usun sama, et see võiks olla see õige lapsepõlv. Selline mälestustega. Nagu minu enda oma. Mitte selline moodne, et istud vaid nelja seina vahel ja mängid telefonist mänge, taustaks käimas “daddy finger” laul.

Ida hakkas minuga kaasas “väntsuma” kohe sünnist saati, siis oli see tõepoolest paratamatus, sest noh oli vaja igasugu asju teha, et ühe söögikoha uksed avada. Ka Norras “väntsusime” me koos mõnda aega vaid kahekesi, sest elu läks vähe teisiti kui planeeritud. Täna ei peaks ma Idat endaga enam nii palju igale poole kaasa tassima, kuid nüüd on paratamatusest saanud harjumus ja meeldiv harjumus. Ida võiks vabalt päevad läbi olla lasteaias, kuid ma võtan ta teinekord kaasa nii trenni kui ärikohtumisele, isegi töövestlusele oleme me kahekesi läinud (mis muidugi ei olnud kõige taibukam mõte). Sama on reiside ja hotellide külastustega. Ta võiks vabalt jääda issiga koju, kuid meie kõigi jaoks on kuidagi loomulik, et me paneme oma seljakotid selga ja reisime koos. Esialgu vaid Eestis ja Skandinaavias, kuid ma olen üsna kindel, et varsti ootavad meid ees ka pikemad reisid, lihtsalt tuleb veel natukene oodata.

Ida vist on jõudnud sellisesse kõige ägedamasse ikka, kus ta hakkab asjadest päriselt pihta saama ja mulle õudselt meeldib näha kui asjalik üks kolme-aastane laps on. See ei tähenda sugugi, et ta iga hetk käituks, näiteks täna jooksis ta laevas mu eest minema, nii et ma teda enam üles ei leidnud ja tundsin, kuidas mu juuksed halliks läksid, või kui ta poes end pikali viskab ja karjub nagu ma peksaks teda, sest ta ei saa kommi osta või… Jah, on hetki, kus ta ajab mind oma käitumisega hulluks, kuid rohkem on ikka neid hetki, kus ma naerma puhken ning südamest. Mul on nii hea meel, et olude sunnil on Idast kasvanud väike seljakotiga mini-me. Kes oleks võinud uskuda, et lapsega nii palju nalja võib saada. Ei oleks ma osanud end näha seljakott seljas ja laps kaenlas kusagil ringi hulkumas. Elu on ikka imelik.

Täna tulime me Norrast kolm päeva varem koju kui Marekile lubasime. Tahtsime teda üllatada. Ma küll postitasin  Facebooki ja Instagrami pilte, et oleme kodus, kuid ma olin 99,9% veendnud, et Marek neid päeval ei näe. Nii juhtuski, et meie üllatus läks täiega korda. Mu sõbranna ööbib ka täna meie juures. Marek oli koju tulles kohe ta auto ära tundnud ja mõelnud, et no ju siis mina olen unustanud jälle midagi Marekile edasi rääkida, kuid meid ei osanud ta kodust eest leida. Seepärast ta nii viisakalt uksest sisse astudes “tere” ütleski.  “Kuidas te koju saite?” küsis ta, “laev pidi ju laupäeval tulema alles.” No vot nende laevadega on sihuke veider lugu, et nad sõidavad Tallinna ja Stockholmi vahet lausa iga päev.

Teate mis veel on veider? Ma olen terve täiskasvanud elu kartnud laevasõitu ja kruiis Rootsi on minu jaoks alati pigem piin olnud, ma ei tea, kas tegu on emaduses (et ma ei taha oma lapsele oma hirmu näidata?) või milleski muus, kuid laevasõit ei ole mu jaoks juba mõnda aega hirmus. Ma olen oma hirmust üle saanud. Ptüi, ptüi, ptüi.