Teate kui piinlik on seda postitust  ausalt kirjutada, tahaks natuke ilustada, aga kellele ma ikka valetan. Lugu siis selles, et septembrist hakkasin ma kohusetundlikult trennis käima (sellest saate lugeda siit), täpselt minu teetassike teed ja juba peale vähest trennis käimist tundsin ma end paremini ja kaal langes ka. Ma olin oma kaalu saanud 61,8 (64,5st) peale ja 59kg-st, mis on see kaal, mis ma soovisin saavutada, ei olnud see ju kuigi kaugel.

Samal ajal hakkasin ma tarbima ka antidepressante ja uusi beebipille, mõlema kõrvalmõju võib olla kaalutõus, ma olin selle paari kiloga arvestanud ja pealegi käisin ma ju trennis, nii et ei midagi hullu. Nii ma mõtlesin. Tegelikkuses tuli mulle aga külla sõber Laiskus ja selgus ka, et minu keha reageeris tablettidele nii, et kaal hakkas mühinal kasvama. Ma ei saa öelda, et ma sööksin metsikus koguses, kuid siiski pean ma ütlema, et ma armastan söömist ja tegelikult ju ka veini, kui siia lisada vähene liikumine ja rohud, siis selle tulemuseks saigi olla vaid katastroof.

Piinlikusest ei saa ma siia lisada pilti sellest, milline ma hetkel välja näen, et oleks pärast hea võrrelda, kas trenn on ka tulemusi andnud, kuid ma  saan sellest ka siis aru, kui mu riided mulle uuesti selga lähevad. Ja kui ma räägin voldikestest, mis mu keha on vallutanud, siis ma ei räägi mingist paarist grammist olematust rasvakihist, vaid kui ma eile end vannis vaatasin, siis ma meenutasin täpselt renessanssiaja naist. Kunagi võis see ju iluideaal olla, aga mitte praegu ja minu maailmas. Niisiis ütlen ma siin ausalt ja otse välja, et paari kuuga tõusis mu kaal 61,8lt 67,7 kiloni! Saate aru jah? Seda numbrit on piinlik tunnistada. Eelkätt iseendale. Ja just seepärast olen ma korralikult tagasi Healthy Attitude Fit Clubis EMS treeningutel. Plaaniga kaks korda nädalas siia jõuda.

Esimene trenn peale pikka pausi oli metsik pingutus, treenerid armu ei anna, viilida ei saa ja nii ma seal oma pea 70kilose kehaga püüdsin järgi teha liigutusi, mis treeneri käes tunduvad nagu lapsemäng. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et trenn on lihtne, kuid ma ütlen teile, et ei ole. Ma püüdsin seekord endast anda ka maksimumi ja peale trenni oli mul jälle tunne nagu ma oleks maratoni jooksnud, praegu on valusad kõik lihased, mis mu kehas olemas on. Ma olen läbi nagu läti raha, aga see ei ole sugugi halb tunne, vaid selline mõnus tunne, et ma olen end liigutanud.

Plussideks selle trenni juures on minu jaoks ikka 1) see, et ma ei pea trenni ise ühtegi asja kaasa võtma, lähed kaks kätt taskus nagu muuseas kohale, sest kohapealt saad vastavad riided ja ka dušigeelid ja šampoonid ning käterätikud on olemas ja 2) see, et trenn kestab vaid 20 minutit. 20 minutiks suudab ka kõige suurem lohe end kokku võtta ja see läheb nii kiiresti, et ei saa arugi. Kui tundub, et enam ei jaksa, aga et raudselt on veel pool trenni ees, siis tegelikult ongi trenn ootamatult läbi saanud. Mõnus!

Minu lemmiktrenn. Lühike, intensiivne ja tõhus. Suveks niisiis saledaks!