EMS treening

Suveks saledaks

/ Eveliis / 2 Comments

Igal aastal luban ma endale, et vot nüüd võtan end kätte ja saan suveks saledaks. Vahet ei ole kas ma olen kaalunud 52 kg, 58kg, 65kg, 71kg – iga kord üks ja seesama lubadus. Täielik pullikaka, sest tegelikkuses ma tunnen end, kui ma just ei väliselt nii suur, et uksest sisse ei mahu, siis ei ole mõtet mõelda, et vot nüüd hakkan ma saleda(ma) keha nimel pingutama.

Küll olen ma vanusega täheldanud, et ma olen rohkem rõhku hakanud panema sellele, mida ma söön ja miks ma liigun. Te ju teate, et veganlus on mulle täiesti mõistmatu mõiste olnud, et miks ja kellele ja kust ma saan need puudujäävad toitained jne jne jne, aga inimesed arenevad, sh ka mina. Täna kui Kaisa meile väikese veganpakikese saatis, hüüatas Marek: “Issand, ta teeb meist veganid! Või no ongi juba teinud!” Ja see ei olnud etteheide, vaid pigem tunnustus. Jah, ma leian ikka, et mul on Keilas elades raske leida “outside of the box” toiduaineid, aga põhimõtteliselt kui ma ei oleks nii mugav, saaks ma ilmselt linnas nädala toidu valmis ost, kuid see selleks. Asi ei ole selles, et me hakkaks kogu perega veganiteks või taimetoitlasteks, asi on hoopis enesetundes ja tervises. Näiteks Marek ei tarbi juba issand-ma-ei-tea-mingi-pool-aastat piimatooteid ja ei ohi enam, et raske on olla või siin ja seal on lööve. Ja minu punnkõht ei ole ka enam nii punnis. Kaalunumbri jälgimisest loobusin ma kuu aega tagasi, see ei anna mulle midagi juurde, küll aga olen ma jälgima hakanud oma keha. Ja ma TUNNEN end kergemana.

Spordiinimene ei ole ma kunagi olnud. Mulle ausalt ei meeldi sport. Või okei, ütleme siis, et ma ei ole leidnud spordiala, mis mulle meeldiks. HAF-is meeldis – nii jumping kui EMS, aga mul ei ole aega seal käia. Oot, kerime tagasi. On küll aega, ma ei viitsi. Ma leian ettekäändeid. Norra, töö, laps, pere…Lollid vabandused. Treeningsaalid on rahvast täis. Vaevalt need kõik vallalised töötud on, eksju. Noh, aga õnneks meeldib mulle niisama liikuda, matkata, värskes õhus liikuda. Asi seegi. Võiks öelda, et pole aega, aga tegelikult olen täitsa elevil, et 5.05 Kõrvemaale Öörännakule lähen. Orienteeruda ma ei oska, aga loodetavasti mind päris üksi metsa ei lasta, ikka tiimina koos.

No vot. Ja nii olengi ma esimest korda elus loobunud endale mingite debiilsete “suveks saledaks” lubaduste andmisest. Tänu tõukele Kreisilt Veganilt on mu uus moto hoopis “kogu aeg tervislikum”.

30706252_1715026938535843_4231191266492153856_n.jpg

Käisin-olin-tegin-nägin-tundsin-sainteada

/ Eveliis / 7 Comments

Ma käisin täna üle pika aja trennis. Trenniks on seda võib olla natukene liig nimetada, sest 50 minutit pikutasin ma roosa pleedi all, aga siiski. Mu EMS treenigutes käimist mäletate? Sügisel jätsin ma selle pooleli, sest ma olin rohkem ajast Norras ja absoluutselt ei tundunud mõtekas käia kord kolme nädala tagan trennis. Nüüd aga tuli soov mul uuesti alustada. Mõtlesin ja kaalusin diivanil, et kuna oma suur tagumik trenni vedada kui Enely ilmselt luges mu mõtteid ja kutsus mind katsetama nende uut salendavat lihastoonusprogrammi.

Väga lihtsalt selgitades on see nagu EMS trenn, kui välja arvata see, et sa ei tee ise MITTE MIDAGI. Lebad pleedi all ja lased programmil toimetada. Väidetavalt on võimalik keskkohast kaotada tervelt neli (kuni kümme) sentimeetrit pekki. Ma ennast seekord ei mõõtnud, aga esmaspäeval kui uuesti minek, kavatsen ma end enne ja pärast ka üle mõõta.  Muidugi ei usu ma, et tegu on mingi imeriistaga, et laman vaid ja salenen, küll aga usun ma, et kui seda teha 1-2 korda nädalas, kombineerida EMS-i või jumpinguga (või jumala eest üks kõik millise trenniga) ning jälgida toitumist, on tulemused ilmselt üsna kiired tulema. Kui ma EMS trennis käisin, siis ma ei jälginud absoluutselt toitumist ja ajasin endale sisse ka veini ja antidepressante (tean, tean, ei tohi, aga palju asju ei tohi), ometigi tekkisid mulle kõhulihased.  Nüüd ma olen talvega need kenasti jälle peitu söönud, aga mul on uus eesmärk sel aastal – tervislikum ja tervem mina, nii et vaatame, kas ja kui kiiresti need kõhulihased tagasi tulevad.

Mis puudutab veel uut salendavat programmi, siis “surakaid” kartma ei pea, impulsid keeratakse peale nii tugevad kui ise tunned, et tahad. Mina lasin alguses üsna nõrgad impulsid keerata, ent peale 10 minuti möödumist, keerasime impulsse julgelt juurde.  Eks see ongi natuke katsetamise asi, et oma keha tunnetada. Praegu on programmil ka soodushind – 29 eurot (lisaks klubiga liitumine tasuta). Teate ju küll, suvi on tulekul, aeg on end peenikeseks saada. Nii nagu igal kevadel. Aga ok, nali naljaks, minge proovige järele. Nii põnev oleks teada, kas ja kuidas teil programm toimib?

Veider samas. Pool oma elu olen ma unistanud trennist, mida saaks teha diivanil pikali olles. Nüüd on see võimalus olemas.

Trennis käidud suundusin ma Kriss Sooniku stuudiosse. Oli asja. Minu kirg pesu vastu ilmselt ei üllata kedagi, aga Kriss Sooniku stuudios läksin ma hulluks. Mida jätta, mida võtta. Nii palju ilusaid musti asju. Ometigi juhtus nii, et koju tulid minuga kaasa värvilised asjad. Kimonot olin ma piltidelt vaadanud ja mõelnud, et nii cool, enda seljas samas ma seda ette ei kujutanud. Mingil põhjusel proovisin siiski selga ja rohkem polnudki sõnu vaja. Wings pusa tuli ka koju kaasa. Kuna ma kiirustasin töövestlusele, siis unustasin ma maha oma täieliku lemmiku – Jo glitter seeliku. Ma nägin seda nende blogis Lilit Kirsil seljas ja teadsin kohe, et täpselt see asi peab ka minu garderoobi saama. Et ma saaksin seda samamoodi kanda.

IMG_6300IMG_6309IMG_6315IMG_6323

Pesumaailm ja Eesti käsitöö on minu täielik kirg! Ja kui see on öeldud, sukeldusin ma tööintervjuusse hoopis teises valdkonnas. Valdkonnas, mis veidral kombel samamoodi on mulle hästi südamelähedane. Istusin vestlusel ja sain kaasa noogutada, et jah, sellega olen ma koos töötanud, seda tean ma hästi, see probleem on mulle tuttav, seda tean ka. Üldiselt olen ma iga töökohaga pea ees tundmatusse vette hüpanud ja seepärast oligi see vestlus nii veider. Ma tundsin end nii kogenuna. Sõelale ongi jäänud minusugused kogemusega ja noored entusiastlikud. Naljakas oli see, et kuigi inimene, kellega ma vestlesin, tunnistas ausalt, et ta kutsus mind vestlusele eelarvamusega, sest naine, ent ometi lähen ma teisipäeval uuesti nendega vestlema. Mis mulle meeldis oli (minu jaoks Eestis) ennekuulmatu töökorraldus – ületunde ei tee, keskendu töövälisel ajal perele ja üldse reedel mine kell 12 kontorist ära, leia aega iseendale. See oli nii värskendav. Isegi kui see töökoht ei saa minu omaks, siis oli tore kuulda ja näha, et selliseid ettevõtteid, kes Skandinaavia töökultuuri hakkavad üle võtma, ikka on.

Ma pole umbes viis aastat “päristööl” käinud. Rongiga koju sõites mõtlesin, et aga tegelikult täitsa tahaks tööl käia. Ja tegeleda selle valdkonnaga, et teadmised rooste ei läheks.

Suveks saledaks. Kui suvi üldse tuleb.

/ Eveliis / 15 Comments

Mul on kaks päeva olnud megapaha tuju. Kohe selline, et tahaks end diivanile pleedi alla kerra tõmmata ja üldse mitte püsti tõusta. Vana mina olekski seda teinud, oleks veel veinipudeli ka lahti korkinud ja oma muret uputanud, aga uus mina…Vot seda uut mina ei tunne ma ise ka ära.

Mind tundes, kas te oleksite kunagi võinud uskuda, et minu suust tulevad sõnad, et trennist on saanud minu elustiil? Kohe selline lahutamatu osa minu argipäevast. Ma olen NELI kuud korralikult trennis käinud. Lisaks EMS trennile hakkasin ma nüüd käima ka jumpingus ja kuigi mõlemas trennis trenni ajal ma mõtlen, et tahaks surra ja treenerile halvasti öelda, siis pärast seda on selline positiivne energia sees, et ei oska mida ära teha. No vot ja nüüd selle paha tuju juurde. Eile jumpima minnes oli mul nii kehv tuju, ma olin lausa vihane ja teate kui hea tunne oli kogu see viha endast batuudi peale välja elada. Tund aega vihast hüppamist, vanamehe kombel higistamist ja viha oli ka kadunud. Ka paha tuju. Ma ei valeta.

Täna hommikul läksin ma lönta-lönta EMS trenni, ei olnud tuju, pahur oli olla. Deja vu tunne tuli. Nagu oleks seda tunnet varem kogenud. Läksin trenni paha tujuga, tulin välja energiat täis. Alles nüüd ma saan nendest inimestest aru, kes ütlevad, et parim ravim paha tuju ja depressiooni vastu. Varem ma arvasin, et see on niisama jutt.

No vot. 12-14.mail toimub Tallinnas ilumess “Ilusõnum”. HAF klubi on seal oma trennivarustusega väljas ja saate tulla järgi proovima nii EMS-trenni kui jumpingut.  Tulge kindlasti! Sest ausalt kui veel viimasel hetkel kuidagi suveks saledaks saab, siis nende kahe trenniga. Samas ma ei teagi, kui viimane hetk see ikka on, järgmine nädal lubas lörtsi:D

Mul on viis kutset “Ilusõnumile” ära ka anda. Kes tahab, jätke endast kommentaaridesse märku!

Renessanssiaja naine

/ Eveliis / 10 Comments

Teate kui piinlik on seda postitust  ausalt kirjutada, tahaks natuke ilustada, aga kellele ma ikka valetan. Lugu siis selles, et septembrist hakkasin ma kohusetundlikult trennis käima (sellest saate lugeda siit), täpselt minu teetassike teed ja juba peale vähest trennis käimist tundsin ma end paremini ja kaal langes ka. Ma olin oma kaalu saanud 61,8 (64,5st) peale ja 59kg-st, mis on see kaal, mis ma soovisin saavutada, ei olnud see ju kuigi kaugel.

Samal ajal hakkasin ma tarbima ka antidepressante ja uusi beebipille, mõlema kõrvalmõju võib olla kaalutõus, ma olin selle paari kiloga arvestanud ja pealegi käisin ma ju trennis, nii et ei midagi hullu. Nii ma mõtlesin. Tegelikkuses tuli mulle aga külla sõber Laiskus ja selgus ka, et minu keha reageeris tablettidele nii, et kaal hakkas mühinal kasvama. Ma ei saa öelda, et ma sööksin metsikus koguses, kuid siiski pean ma ütlema, et ma armastan söömist ja tegelikult ju ka veini, kui siia lisada vähene liikumine ja rohud, siis selle tulemuseks saigi olla vaid katastroof.

Piinlikusest ei saa ma siia lisada pilti sellest, milline ma hetkel välja näen, et oleks pärast hea võrrelda, kas trenn on ka tulemusi andnud, kuid ma  saan sellest ka siis aru, kui mu riided mulle uuesti selga lähevad. Ja kui ma räägin voldikestest, mis mu keha on vallutanud, siis ma ei räägi mingist paarist grammist olematust rasvakihist, vaid kui ma eile end vannis vaatasin, siis ma meenutasin täpselt renessanssiaja naist. Kunagi võis see ju iluideaal olla, aga mitte praegu ja minu maailmas. Niisiis ütlen ma siin ausalt ja otse välja, et paari kuuga tõusis mu kaal 61,8lt 67,7 kiloni! Saate aru jah? Seda numbrit on piinlik tunnistada. Eelkätt iseendale. Ja just seepärast olen ma korralikult tagasi Healthy Attitude Fit Clubis EMS treeningutel. Plaaniga kaks korda nädalas siia jõuda.

Esimene trenn peale pikka pausi oli metsik pingutus, treenerid armu ei anna, viilida ei saa ja nii ma seal oma pea 70kilose kehaga püüdsin järgi teha liigutusi, mis treeneri käes tunduvad nagu lapsemäng. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et trenn on lihtne, kuid ma ütlen teile, et ei ole. Ma püüdsin seekord endast anda ka maksimumi ja peale trenni oli mul jälle tunne nagu ma oleks maratoni jooksnud, praegu on valusad kõik lihased, mis mu kehas olemas on. Ma olen läbi nagu läti raha, aga see ei ole sugugi halb tunne, vaid selline mõnus tunne, et ma olen end liigutanud.

Plussideks selle trenni juures on minu jaoks ikka 1) see, et ma ei pea trenni ise ühtegi asja kaasa võtma, lähed kaks kätt taskus nagu muuseas kohale, sest kohapealt saad vastavad riided ja ka dušigeelid ja šampoonid ning käterätikud on olemas ja 2) see, et trenn kestab vaid 20 minutit. 20 minutiks suudab ka kõige suurem lohe end kokku võtta ja see läheb nii kiiresti, et ei saa arugi. Kui tundub, et enam ei jaksa, aga et raudselt on veel pool trenni ees, siis tegelikult ongi trenn ootamatult läbi saanud. Mõnus!

Minu lemmiktrenn. Lühike, intensiivne ja tõhus. Suveks niisiis saledaks!

 

Siis, kui ma koristada ei viitsinud

/ Eveliis / 4 Comments

Ma ei tea midagi paremat kui see, kui saan laupäeva hommikul lihtsalt vedeleda. Võtan oma kohvitassi, keeran end pleedi sisse kerra ja vahin telekat. Paar laupäeva tagasi oli meil lapsevaba laupäev ja kuigi me olime kell seitse üleval nagu ikka, siis mina kavatsesin vedelemistvõimalust maksimaalselt kasutada. Kahjuks elan ma koos meesoost vastega Anthea Turneriga ja juba kell kaheks käis see rahutu hing mööda maja ringi, uurides minult, et mis päevaplaan ette näeb, et tema ei viitsi niisama päeva (!!!) maha magada. Ma tegin nagu ma ei kuulnud teda ja lasin tal omaette koristama hakata, mingi hetk tuli mul aga hirm, et äkki ma pean ka koristama hakkama, aga ma tõesõna ei viitsinud. Mulle tuli meelde, et Enely Healthy Attitude Fith Clubist oli Facebookis otsinud kedagi, kes hädast välja aitaks ja Rattalaadale flaikusi jagama tuleb. Ega ma ei viitsinud sinna ka väga minna, aga samas mõtlesin ma, et elan Laagrist vaid 15 minuti kaugusel ja on ikka hea küll kui keegi appi tuleb kui vaja. Nii sattusin ma Rattalaadale.

Seljakoti ja teksade ja tossudega tundsin ma end teiste flaiku-tibide kõrval nagu tõeline maakas. Ilma liialdamata kõndisid seal ringi superskinnydes teksades megakõrgete kontsadega säravate pikkade juuste ja laitmatu meigiga noored tüdrukud ja siis mina – seljakotiga eestlane maakas. “Kui palju ma trenni peaks tegema, et selliseks saad?” küsisin ma Enelylt. “Umbes aasta,” vastas tema. Ma minestasin. Ma olen EMS personaaltreeninguga tegelenud nüüd umbes mingi paar kuud ja see on juba minu jaoks saavutus, mis sellest, et ma ei tee seda regulaarselt ja vähemalt kaks korda nädalas, AGA ma teen trenni ja minu jaoks, kes ei ole kunagi trenni teinud, on see ikka saavutus missugune. EMS personaaltreening on täiesti minu teetassike. Kõrvalt vaadatuna tundub lihtne, kuid tegelikult nõuab korralikku pingutust ja võtab täiega võhmale.

Igatahes Enely võttis mu soovi peenikeseks saada sõna-sõnalt ja kui vaja oli jumpingu trenni jaoks kedagi, kes temaga proovitrenni kaasa teeks, “peksis” ta mu batuudile. Ma olen neid jumpimise videosid näinud ja mõtlesin, et no kui raske see ikka saab olla. Enely liikumisest on jäänud mulje, et see on lihtsamast lihtsam. Ja näeb välja elegantne. Ma lisasin Facebooki lehele ka ühe video, vaadake järgi KUI elegantselt ja muretult Enely jumpib. Enda jumpimisest ma videot üles EI pane, sest see trenn on KÕIKE MUUD kui lihtne. Esiteks on see hullumeelselt intensiivne, ma tundsin kümne minuti jooksul, kuidas mu reitest ja kõhult sulas vähemalt kolme šokolaadikoogi jagu rasva (pulsikell näitas 8minuti jooksul 67kcal kaotust ja mu meelest on see ikka väga hea tulemus. Ei?) ja samal ajal kui Enely nagu Duracelli jänes edasi hüppas, olin mina läbi kui läti raha. Teiseks oli mul tõsiseid probleeme rütmile pihta saamisega. Ma nägin ilmselt seal proovitrenni tehes välja nagu hampelmann, aga no mis seal ikka – ma olen harjunud end igasugu veidratesse situatsioonidesse panema. Poolvabatahtlikult. Ja samas on mul selline hullumeelne mõte, et järgmine kord kui ma trenni lähen, siis ma EMS personaaltreeningu asemel proovin vahelduseks ikka päris jumping-trenni ka ära. See hullumeelne trenn kestab poolteist tundi ja võrdub 10korra trenniga jõusaalis. Peale kümneminutilist proovi ma usun seda. Kas keegi tahaks minuga Tartus koos jumpima tulla? Soovitavalt keegi, kel ka pole rütmitaju ja kes ei suuda oma jalgu kolme meetri kõrgusele pilduda;)

Igatahes peale VAID kümme minutit kestnud trenni jõin ma ära pool pudelit vett ühe korraga ja tundsin, et olen New Yorki maratoni läbi teinud.

EMS personaaltreeninguga on mul aga juba tunduvalt soojemad suhted. Minu jaoks on ikka kõige raskem hoida kõhtu sees ja samal ajal tagumikku tahapoole lükata ning mu puusad ei taha ka paigal olla kui ülakeha pöörama pean, kuid ma ise näen küll juba päris korralikku edasiminekut. Kaal ei ole kahjuks rohkem alla läinud, ma kaalun ikka pea 63 kg, aga mida ma ka tahan kui ma nii ebaregulaarselt trenni teen. Vähemalt hakkab mul tekkima mingi tasakaal – ma nimelt ei ole ka võimeline tasakaalu hoidma.

Healthy Attitude Fit Club tegemistega saate end kursis hoida SIIN. Minu eelmistest trennikogemustest saate soovi korral lugeda kui otsite “tags´ide” alt üles – healthy attitude fit club.

14997214_1241302289246984_1032721747_n14962920_1241302402580306_131720801_n14962451_1241302325913647_476176766_n14937098_1241302192580327_90208810_n

Ja igal juhul ütlen ma, et Rattalaadal trenni tegemine oli tunduvalt meeldivam viis laupäeva veeta kui kodu koristada. Boonuseks veel see, et sain Idale abiratastega Schwinn ratta. On teine tiba roostes küll, kuid siis ongi Marekil midagi jälle teha mõnel sellisel varajasel laupäeva hommikul kui teda motoorne rahutus vaevab.

Kas minust saab veel asja?

/ Eveliis / 7 Comments

Viimased kolm aastat olen ma homme igasugu erinevate treeningutega alustanud, selle aasta alguses võtsin ma end nii palju kokku, et suutsin alustada jooksmisega, natuke olen ma sõitnud rattaga, kuid laias laastus tähendab sport minu jaoks õhtust veiniklaasi tõstmist. Samas ei ole ma rahul olnud selle pekiga, mis aina kõhule kasvab ja sangadega, mis ikka rohkem üle püksi ääre hakkavad tulema, kõhust ma ei hakka rääkimagi. Iroonilisel kombel kannan ma käel mainstream pulsikella (mis nagu ma aru olen saanud on igal popil inimesel mingil põhjusel olemas), mis aina karjub “time to move” ja mina ei liiguta lillegi.

Paar nädalat tagasi tegi üks tuttav mulle ettepaneku tutvuda Healthy Attitude Fitclub (LINK) treeningutega. Ma olin nõus ja nii ma täna hommikul end Narva mnt 59 asuvasse treeningruumi vedasingi. Omamata ÕRNA AIMUGI, mis toimuma hakkab.  Ida võtsin ka kaasa, sest mul oli plaan peale trenni Tartusse minna. (Arvuti on lahti selle pärast, et ma jõudsin natuke liiga vara ja kasutasin aega pulsikella laadida, et saaksin teda ka sihtotstarbeliselt kasutada.)

IMG_3423.JPG

Aga siis treeningust.

Meid võttis vastu särav ja ofcourse parimas vormis treener ja selgitas millega tegu on. Kui ma paberilt “elektroodid” lugesin ja allkirja andsin, et ma midagi “pekki ei keera”, tekkis mul korraks hirm, et millesse ma end ometi seganud olin. Noh et elekter ja allkirjad ja…Ehtsa eestlasena on ju tavapärane olla esimese hooga iga uue asja suhtes natuke skeptiline. IMG_3425.JPG

Tegime selgeks, et mul pole ühtegi vastunäidustust ja ma asusin end riidesse panema. Siit tuleb kohe ka esimene pluss selle treeningu juures. Trenni saab minna nö möödaminnes, kaks kätt taskus. Treeninguks vajalikud spetsiaalsed riided saab kohapealt, käterätikud ja dušigeelid on samuti olemas. Lihtsalt tule kohale ja aja riided selga. Esmalt täiesti alasti keha peale “liibukad”, mille peale treener lisab teise kohi ehk elektroodidega varustatud vesti.

IMG_3431.JPG14141855_1770859139797952_3688630537790196295_n.jpg

Ja siis läks trenniks.

EMS (elektromüostimulatsioon) treening põhineb teatud võimsuse ja sagedusega elektriimpussidel, mida juhitakse masina abil vastava riietuse kaudu otse süvalihastesse, mis omakorda võimendab lihaspingutust. Teiseks plussiks selle trenni juures on see, et sinuga tegeleb personaaltreener, nii et minusugune puukaru ei pea kartma, et end mingite fitnessgurude ees lolliks teen. Ma näiteks ei suuda käia aeroobikas, sest ma ei saa KUNAGI sammudele pihta ja mul ei ole koordinatsiooni. Siin tegin ma end lolliks vaid enda ja treeneri ees. Kolmandaks ja üsna suureks plussiks on see, et tegu on nö laisa inimese trenniga. Võrreldes tavalise treeninguga jõusaalis saab EMS-treeningul koormust kogu keha, sealhulgas on töös nii pindmised kui süvalihased. Kuna ma kannatan seljavalude käes, siis neljandaks plussiks on surve seljalihastele, mis vähendab seljavalu, lisaboonuseks korsetlihaste tugevnemine, mis soodustab rühi parandamist. Aga ärge laske end segada sõnadest laisa inimese trenn. See vaid 20 minutit kestev trenn (viies pluss!) võttis mind täiesti korralikult läbi ja mõned harjutused (mis pidid väga lihtsad olema) panid mind ohkama. Trenn käib neljasekundiliste faasidena – neli sekundit pingutad, neli sekundit puhkad. Uskuge mind, neli sekundit mingis asendis on päris pikk aeg. Nii nagu karta oligi, siis mul puuduvad igasugused kõhulihased ja seepärast oli mulle kõige suurem väljakutse üheaegselt pingutada kõhulihaseid, tuharalihaseid, hingata välja (automaatselt tahad hinge kinni hoida), hoida põhiasendit ja teha seda, mida treener käseb. Ikka kippus mul esimese asjana kõht punni ette minema, jube närvi ajas. Väidetavalt pidi see oskus/kontroll paari trenniga tulema. No vaatame.

Nagu ma ütlesin, võtsin ma ka Ida kaasa. Mulle öeldi küll, et vanemad käivadki lastega koos, sest trenn on lühike ja pole vaja muretseda, et laps kuhugi selleks ajaks “ära sokutada”. Jällegi, ma ei olnud kindel, kuidas see Idaga koos trennis käimine toimib, aga kammoon, seal oli batuut olemas, nii et rohkem polegi mul vaja öelda. See, et lapse saab kaasa võtta, on supersuur pluss minu jaoks.

IMG_3428.JPG

Ma ütlen täiesti ausalt, et selline trenn on minusugusele laiskvorstile täiesti ideaalne. Mõtlema ei pea, viilida ei saa, ühelt poolt nagu suurt midagi tegema ei pea, kuid kogu kogu keha võtab mõnusalt läbi, nii et pärast oli tunne küll nagu oleks jõusaalis rassinud. Hetkel olen ma täielikus vaimustuses. Muidugi ei saa välistada, et see vaimustus läheb üle nagu mul ikka spordiga kipub olema, aga ma ei tea, see tundub vähemalt esialgu selline lollikindel asi ning ma tahaks küll näha, kas minu lödevast laiskloomalikust kehast saab veel asja. Ma tahaks loota. Ma tunnen, et ma olen tegelikult liiga noor, et nagu vanamutt välja näha.

Treeningute hinnakirja leiate SIIT