Ma olen nüüd antidepressante neelanud suvest saati ja nii kummaline on ise tajuda muutusi. On positiivsemaid ja negatiivsemaid külgi, naljaga pooleks mõtlen ma, et kumb on parem olla, kas paks ja rahulik või peenike ja kergeltsüttiv inimpomm?
Ehk siis. Plussideks on kindlasti see, et mu meeleolukõikumised on kontrolli all. Ma ei hakka meeleheitlikult nutma, kui Marek vale nuga või määrimiseks kasutab, ma ei hakka karjuma kui Ida mahla maha ajab, ma ei arva, et kõik vihkavad mind, ma ei näe maailma mustadest värvides. Päris vikerkaarivärvi ka pole, aga ma suudan, kuidagi muredest eemale vaadata. Eile Marek ajas mind korraks närvi kui paar sellist valusamat teemat tõstatas, aga kui ma veel suvel oleks selle peale hullu sae käima tõmmanud, siis nüüd ma lõin lihtsalt käega ja ütlesin, et igale asjale on lahendus, et küll me midagi välja mõtleme. Ma ei ole isegi ühe tööandja peale pahane, et ta pole mulle kolm kuud juba suutnud palka maksta, mõtlen,et kuidagi saame ikka hakkama ja ei pea viha. Ma ei tea, kas see on rohtude “süü” või ma lihtsalt mõistan seda tööandjat.
Ma olen rahulik ja mind on raske endast välja viia. Kui te küsiksite Marekilt, milline ma olin eelmise aasta sügisel, siis ta hoiaks kahe käega peast kinni ja ütleks teile, et jumal tänatud, et minust on inimene saamas.
Aga siis miinused. Ma ei tunne negatiivseid emotsioone, kuid samas pean ma ütlema, et ega ma ei tunne üldse suurt midagi. Ma olen ühtlaselt rahulolev ja kohati isegi apaatne ning laisk. Ma tänan jumalat, et saan kodus tööd teha, sest ma ei suudaks end tööle minekuks korda teha. Ma näen välja nagu kaltsakas, kuid kodusel diivanil olen ma täna hommikul saatnud välja juba 256 meili. Eelmise aasta sügisel pidin ma end sundima, et saata kasvõi kümme meili. Ma ei näinud sellel mõtet, aga nüüd on mul lootused ja ootused, eesmärgid. Nähh, see miinus kiskus pigem ikka plussiks juba.
Kuid välja ma kodust tõesti ei viitsi minna. Marek küsib, et kas ma lolliks ei lähe kodus, aga mina naudin kodus olemist. Okei, natuke on hea meel, et homme lähen sõbrannadega veinitama (või sööma?) ja laupäeval läheme Pärnusse jõule tähistama, aga muidu mind naljalt kodust välja ei saa.
Kõige suuremaks miinuseks on aga kehakaalu tõus ja sügelemine. Mu peanahk sügeleb, nii nagu arst mind hoiatas võimalikest kõrvalnähtudest. Jube ebameeldiv on. Ja kehakaal on tõusnud kolm kilo – minu puhul, kes ma niigi olen natuke ülekaalus, on seda palju ja kohe märgata. Ma peaksin rohkem trenni tegema, kuid selleks peaks ma diivanilt püsti tõusma. Ma ju ei viitsi. Ja nii toon ma ettekäändeks, et mul on tööd teha ja pole aega.
Plusse ja miinuseid vaadates, siis vist on ikka parem olla paks ja rahulik/rahul?
I have been eating antidepressants since summer now and it is funny to see the changes. There are of course good and bad sides, and I sometimes joke asking myself would I rather be fat and happy or thin and depressive.
The good side is that I can manage my moodswings. I do not burst into tears or break down for the most stupid reasons, like bad hairday, wrong tablecloth on the table, pots and pans in wrong cupboard. I see other colours than black, not all rainbow colours still, but even the fact that one of my employers have not been able to pay me for 3 months now doesn´t make me angry, it puts me in a difficult situation, but I say to myself we´ll manage, I understand what difficult times mean for a entrepreneur. So, I can oversee the problems, which of course can also be a problem, but I honestly like this worryfree state of mind better.
The negative side is that I don´t want to get out of the house. I am so glad that I have the oppertunity to work from home, I look like a homeless person (ironically being at home), but I am more effective I feel, because I can stay on the sofa, don´t have to stress about how I look, how I get to town and back and I see hope and expectations. I have today sent out 258 e-mails, because I see a point in that, last autumn I had to force myself to send out 10 e-mails a day. Well…this negative side turned more into positive.
The most negative thing is that I am putting on weight – 3 kg already and on me, who I still am a bit overweight, it shows real bad and I feel uncomfortable. I should excersise more, but then I would have to stand up from the sofa. I don´t want to. So I tell myself I have too much work to do.
But I think it is anyway better to be fat and calm, or?
Äkki mõjub ka seksiisule pärssivalt?
õnneks siiski vist mitte:)
Hei!
Kui see pole suur saladus kas sa oskad ka öelda mis nimega deprekaid võtad?
Minul alles 10s päev ja avastan hetkel iivelduse ja kõrvalmõjude maailma..
Pole kellegagi kogemusi ka vahetada ja veidi selline karbis tunne on.
See on vahva, et sa “avalikult” sellest kirjurad, natukene nagu oleks toeks või nii.
Mina kasutan Cipralexi ja kui kaalutõus kõrvale jätta, siis muid kõrvalmõjusid ma ei ole märganud. Aa ei, ma näen öösiti und koguaeg nüüd ja need unenäod on nii reaalsed, et mõnikord on mul hiljem raske meenutada, kas see oli unenägu või on päriselt juhtunud. See on pigem selline ebameeldiv tunne, sest näiteks eile öösel nägin, et kirjutasin messengeris sõbrannaga ja hommikul pidin minema kontrollima, et kas see oli päriselt või unes.
Aga mul on hea meel, kui kuidagi toeks saan olla oma kogemusega. Kirjuta mulle kui tahad kogemusi vahetada:)
No kuule mis jutt see pidevalt on, see ülekaalujutt. Jummala sire neidis oled. Päriselt-päriselt, mitte suusoojaks. Või sa lihtsalt TUNNED ennast jõehobusena. See on muidugi teine teema.
Aga jah. Paks sa küll ei ole: õnneks või kahjuks. Vbl isegi kahjuks, mulle tunduvad veits kaalukamad (mitte nüüd “täissaledad”) kuidagi igati tervemad ning rõõmsamad. Ja ma oleks iga kell suts kaalukam, a täisjõus, kui sale ja selline hädine.
Ei, ma ei tunne end sugugi jõehobuna ja muidugi saan ma aru, et ma olen pigem sale kui ülekaaluline, kuid ma lihtsalt näen, kuidas kaal tõuseb ja ebameeldiv tunne on kui muffin liiga palju üle püksiääre kerkima hakkab:D