Usalduse kohta võib vist guugeldada mustmiljon rohkem ja vähem imalat tsitaati, milles kõigis siiski ka natuke tõde peidus on. Kui usaldust on ära kasutatud, siis võtab ikka aega küll, et see taastada, kuid see ei ole võimatu. Mina olen siin kohal ilmselt lõhestunud isiksus, sest osa minust ütleb, et ei tahaks kuidagi uuesti usaldada inimest, kes seda kurjasti on kasutanud, kuid tegelikkus on see, et aja möödudes läheb ikka meelest ja teinekord tuleb isegi teadmine, et võib olla see polnudki kõige hullem asi maailmas.

Kunagi kasutas minult saadud infot minu vastu ära üks töökaaslane, ma vandusin kättemaksu, mõni aeg hiljem läks mul see meelest või noh tegu on mul ikka meeles, kuid see pole tänases päevas isegi enam mitte oluline. See ei muuda mitte midagi.

Kunagi sai Marek hakkama ühe lollusega ja ma vandusin endale vihast sinisena, et ei usalda teda enam kunagi. Läks seegi mööda ja täna on see selline teema, mida me talle aegajalt naljaga nina peale hõõrume. Kui tahate mulle head meelt teha ja Marekit tögada, siis kinkige meile Veuve clicquot šampust;) Võib-olla ma kunagi räägin kogu loo ka ära.

Aga mis see usaldus siis on? Ei ole see midagi müstilist ega salapärast ega ka erilist. Minu jaoks on usaldus näiteks suhte üks põhitalasid. Kui pole usaldust, ei ole ka suhet. Kehtib nii paarisuhte kui sõprussuhte kohta. Usaldus on see tunne, kui sa tead, et võid teise inimesega olla täpselt see, kes sa oled.