Ma ei viitsi tegelikult teha tagasivaateid ja suuri plaane uueks aastaks,sest noh see, mis on möödas on möödas ja uuelt aastalt ei oska ma midagi tahta, pidavat Kuke aasta olema, nii et ilmselt saan ma rahapakkidega lihtsalt ilma pingutamata vastu pead, unistused täituvad ja mind ootab ees meeletu edulugu. Tegelikult aga ilma naljata on meil 2017 aastaks vaid üks plaan – ehitada saun (viimase lükke selleks andis Tanel Jani saadetud jõulukaart, kus ta soovitas meil glögi juua ja sauna teha. Aitäh Tanel! Ilma irooniata.)
2016 aastale tahan ma vaadata tagasi läbi “lugemise väljakutse“. Ma olen hästi suur raamatusõber, kuid peale seda kui ma rasedaks jäin, sattus mu kätte raamatuid aina vähem. Ma ei teagi miks, polnud vist aega nagu on popp öelda. Ma ei lugenud läbi kõiki, isegi, isegi mitte pooli väljakutse raamatuid, kuid asi polnud mitte niivõrd laiskus, vaid see, et ma sattusin uuesti raamatute maailma ja lugesin palju ka väljakutseväliseid raamatuid. Ma olen sellele grupile õudselt tänulik, sest ma hakkasin uuesti lugema. Selle asemel, et öelda, et igav on või et telekast ei tule midagi või veel hullem, vahtida mõnda nõmedat seriaali, loen ma nüüd.
Minu selle aasta suurim üllataja on kindlasti Mart Sanderi “Litsid”(LINK). Kaks osa on loetud ja see on nii minu teetassike, et ma ootan põnevusega ja kärsitult kolmandat osa. Kõik, kel teil on eelarvamus Mart Sanderi suhtes visake see eelarvamus prügikasti. Ta kirjutab suurepäraselt. Kaasahaaravalt. Tõetruult.
Selle aasta parim, vaimukam, kasulikum lugemine oli Mihkel Raua “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” (LINK). Mulle meeldib raamatu humoorikas ja eneseirooniline ülesehitus, ühtpidi loed nagu ühe kuulsa inimese salajast päevikut, teisalt aga eneseabiõpikut, kus autor muuhulgas keskendub teemadele nagu kuidas teenida palju raha; kuidas kuulsaks saada; kuidas tuba koristada; kuidas kriitikaga toime tulla, kuidas alkoholism kontrolli alla saada jne.
Kõige intrigeerivam ja inspireerivam lugemine oli Karl Ove Knaustgårdi ““Minu võitlus 1. Surm perekonnas.” (LINK). Ma käisin vaatamas ka samanimelist etendust (PS: Keegi, nt Theatrum võiks sama tüki tuua lavale eesti keeles) ja see oli mu eelmise aasta parim teatrielamus. Siis ma ei olnud veel raamatut lugenud. Nii etendus kui romaan olid valusad ja halastamatult avameelses. Autor ise öelnud, et raamat tegi paljudele lähedastele haiget, kuid oleks see veel rohkem haiget teinud, siis oleks see veel ausam olnud. Hingekriipivalt kaasahaarav ja mõlemapanev. Ma tahaks samamoodi kirjutada osata. Knaustgård on minu kirjnik. Ka välimuselt (vt päise pilti, iroonilisel kombel ei kannata ma aga suitsetamist).
Pooleli on mul hetkel Elena Ferrante neljaosaline Neapolitan Novels ja sellest tundub vähemalt esimese osa – My brilliant friend – järgi tulla võimas lugemiselamus.
Vot selline 2016.