2016

Ma ei viitsi tegelikult teha tagasivaateid ja suuri plaane uueks aastaks,sest noh see, mis on möödas on möödas ja uuelt aastalt ei oska ma midagi tahta, pidavat Kuke aasta olema, nii et ilmselt saan ma rahapakkidega lihtsalt ilma pingutamata vastu pead, unistused täituvad ja mind ootab ees meeletu edulugu. Tegelikult aga ilma naljata on meil 2017 aastaks vaid üks plaan – ehitada saun (viimase lükke selleks andis Tanel Jani saadetud jõulukaart, kus ta soovitas meil glögi juua ja sauna teha. Aitäh Tanel! Ilma irooniata.)

2016 aastale tahan ma vaadata tagasi läbi “lugemise väljakutse“.  Ma olen hästi suur raamatusõber, kuid peale seda kui ma rasedaks jäin, sattus mu kätte raamatuid aina vähem. Ma ei teagi miks, polnud vist aega nagu on popp öelda. Ma ei lugenud läbi kõiki, isegi, isegi mitte pooli väljakutse raamatuid, kuid asi polnud mitte niivõrd laiskus, vaid see, et ma sattusin uuesti raamatute maailma ja lugesin palju ka väljakutseväliseid raamatuid. Ma olen sellele grupile õudselt tänulik, sest ma hakkasin uuesti lugema. Selle asemel, et öelda, et igav on või et telekast ei tule midagi või veel hullem, vahtida mõnda nõmedat seriaali, loen ma nüüd.

Minu selle aasta suurim üllataja on kindlasti Mart Sanderi “Litsid”(LINK). Kaks osa on loetud ja see on nii minu teetassike, et ma ootan põnevusega ja kärsitult kolmandat osa. Kõik, kel teil on eelarvamus Mart Sanderi suhtes visake see eelarvamus prügikasti. Ta kirjutab suurepäraselt. Kaasahaaravalt. Tõetruult.

Selle aasta parim, vaimukam, kasulikum lugemine oli Mihkel Raua “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” (LINK). Mulle meeldib raamatu humoorikas ja eneseirooniline ülesehitus, ühtpidi loed nagu ühe kuulsa inimese salajast päevikut, teisalt aga eneseabiõpikut, kus autor muuhulgas keskendub teemadele nagu kuidas teenida palju raha; kuidas kuulsaks saada; kuidas tuba koristada; kuidas kriitikaga toime tulla, kuidas alkoholism kontrolli alla saada jne.

Kõige intrigeerivam ja inspireerivam lugemine oli Karl Ove Knaustgårdi ““Minu võitlus 1. Surm perekonnas.” (LINK). Ma käisin vaatamas ka samanimelist etendust (PS: Keegi, nt Theatrum võiks sama tüki tuua lavale eesti keeles) ja see oli mu eelmise aasta parim teatrielamus. Siis ma ei olnud veel raamatut lugenud. Nii etendus kui romaan olid valusad ja halastamatult avameelses. Autor ise öelnud, et raamat tegi paljudele lähedastele haiget, kuid oleks see veel rohkem haiget teinud, siis oleks see veel ausam olnud. Hingekriipivalt kaasahaarav ja mõlemapanev. Ma tahaks samamoodi kirjutada osata. Knaustgård on minu kirjnik. Ka välimuselt (vt päise pilti, iroonilisel kombel ei kannata ma aga suitsetamist).

Pooleli on mul hetkel Elena Ferrante neljaosaline Neapolitan Novels ja sellest tundub vähemalt esimese osa – My brilliant friend – järgi tulla võimas lugemiselamus.

Vot selline 2016.

Litsid

Esimest korda seda sõna lugedes, ei tahtnud suu kuidagi seda sõna välja öelda, kuigi ma olen üsnagi krõbedaid väljendeid kahjuks päris varmas kasutama tundus see sõna nii vulgaarne ja sobimatu. Samas on sel sõnal endal on ammu surematu koht eesti kirjandusklassikas – “Litsid mehed need Vargamäe omad”, eks ju. Suure tõenäosusega ei oleks ma Mart Sanderi “Litsid” lugema sattunudki, kui Heily poleks seda taevani kiitnud ja soovitanud.

Nüüd kui kohe on ilmumas raamatu teine osa, sai siis lõpuks raamat ka mul loetud. Esimesed paar lehekülge olid isegi pettumus, sest ootused olid nii suured ja kõik teisedki lugemise väljakutse liikmed, kes lugenud olid, olid raamatut vaid ülivõrdses kirjeldanud. Keel tundus kuidagi ehk liiga kunstiline. See tunne läks mul aga täpselt paari leheküljega üle ja edasi lugesin ma raamatu  läbi põhimõtteliselt ühe jutiga. Tegu on äärmiselt ladusa ja kaasahaarava romaaniga, keel on elegantne ja väljapeetud ning poleks ma usknud, et ka mina liitun Mart Sanderi kiitjate kooriga. On tõesti mees nagu orkester ja kirjutada oskab. Oskab kohe väga hästi.

Raamatu pealkirjast ärge laske end häirida või segadusse ajada.Pornograafia või seksiga on raamatul väga vähe pistmist. “Litsid” on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939-1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbi kulgevate inimeste pilgu läbi, elegantne ja terav põnevik, kus ajaloolised tegelased on kõrvuti väljamõeldutega. Suurepärane on ka romaani kaanekujundus, kus naisakt on purunemas ja purustajaks on Stalini portree. Väga kõnekas kujundus.

Härrastemaja on  idülliline koht. Seal on heatahtlik emand Kukk, kellel on oma „kanakestega” suurepärased suhted, konkreetne asutus on elitaarne, külastajateks on jõukad härrasmehed. Murrangulised sündmused jõuavad härrastemajja justkui kauge kaja, elu selles asutuses kulgeb justkui teises dimensioonis. Esimesed esimesed mõrad idüllilisse argiellu tulevad kõrgete nõukogude sõjaväeametnikega külastuse. Balti-saksa aadel asendub traditsiooniliselt poristes kirsades, odava tubaka järgi lehkava ja viina kaaniva venelasega. Ka härrastemaja pole Nõukogude Liidus enam aktsepteeritud ja nii “võetakse ette samme, et vormistada teie asutus kui punalippude õmblemise käitis”. Tüdrukud, kes olid talvel hooga kudunud vabatahtlikult Talvesõtta minejaile kampsuneid, olid sunnitud valmistama plakateid, “spontaansele” rahvademonstratsioonile nõudmaks Eesti liitumist Nõukogude sõbraliku perega. Tüdrukud peavad olema meele järele kõikidele, et mitte põhjustada kelleski vastumeelsust Eesti vastu. Seega kandub see keha müümine lõpuks üha enam ja enam enesemüümisele igas muus mõttes.

Litsid selle sõna otseses tähenduses on kõige vähem litsid, üha sügavamale imbuv okupatsioonivõim koos reetmise ja hirmuga  muudab enesemüümise tavapäraseks nähtuseks, eriti mida kõrgemal ametipostil ollakse – “aga ma parem lehvitan tribüüni ees nelkidega, kui küürutan pommivarjendis. See väike tsirkus tuleb lihtsalt üle elada; kunagi me veel vaatame sellele tagasi ja naerame!

Raamatu viimast peatükki, kus proua Kukk põgeneb talle vastumeelse ohvitseridega pidutsemise eest ning kõnnib jäises tuules koju Piritale, tegi mind nukrameelseks. Ma jäin mõttesse. Mõtlema selle peale, mida inimesed okupatsiooniaastatel tegelikult läbi elasid. Mina loen nendest sündmusest ajalooraamatutest, kasutades edasijutustamiseks sõnu “põnev”, “kaasahaarav”, “liigutav”, päriselt justkui aru saamata, et see kõik on ka päris elus juhtunud. Meie (riigi) ajalugu.

Igatahes ootan ma suure põnevusega teist osa.