kirjandus

Tuksis nädalavahetus

/ Eveliis / 9 Comments

“Täiesti tuksis nädalavahetus,” ütles Marek kui õhtul teleka ees istusime, “mitte midagi ei saanud tehtud selle vihma pärast.” Mareki jaoks on nädalavahetus tuksis kui tööd ei saa rabada ja tööd ta tõesti rabada ei saanud. Ma oleksin talle muidugi võinud meelde tuletada, et ka majas sees on piisvalat töid ootenimekirjas – Ida toa remont, garderoobi remont ja 15 aastat oodanud vannitoa lagi, aga teate ise, et ei ole mehele mõtet selliseid asju meelde tuletada. Küll ta teeb kui tuleb õige aeg. Ja pealegi suvi ei ole tubaste tööde aeg. Kui pähe on võetud muru niitmine ja vihma pärast seda teha ei saa, siis on tuksis nädalavahetus. Õnneks tal vedas ja vähemalt täna sai ta oma trimmerdamise doosi kätte.

Mina nautisin seda, et terve eilse päeva vihma sadas. Muidugi on ka mul sada tööd ootenimekirjas, aga te ju tunnete mind – kodutööd ei ole jänes, mis eest ära jookseks ja nii võtsin ma kätte 557lk paksu “Serafima ja Bogdani”. Mõtlesin, et loen veidike edasi, aga juhtus nii, et terve nädalavahetuse ma olengi vaid lugenud. Sest aina põnevaks ja paremaks läks. Esimesed viiskümmend lehekülge olid olnud suhteliselt rasked lugeda, ses mõttes, et tekst on vapustavalt ladus, aga kuidagi oli infot nii palju, et raske oli raamatusse sisse elada, seepärast ei olnud ma ka peale tööpäeva raamatut kätte haaranud. Palju keeruliste nimedega tegelasi, kes olid kõik peas sassis.

Mul oli tunne, et see raamat vajas aega, aega, et sisse elada. Ja see oli lõks. Kui ühel hetkel sinna sisse läksid, siis välja tulla oli keeruline. Loo edenedes läks pilt selgemaks ja lugu terviklikumaks. Ammu ei ole ükski raamat mind niimoodi paelunud, niimoodi pannud ennast neelama ning tekitanud tunnet, et vaatan filmi või et olen justkui tegevuste keskel. Ma ei saanud raamatut käest. Lubasin endale, et loen “Ellujäämise raamatu” lõpuni (teos koosneb neljast raamatust) ja loomulikult lõppes see nii põnevalt, et kohe järgmisel hommikul haarasin ma raamatu uuesti kätte. See raamat oli mind nõidunud!

Ma ei püüa seda raamatut arvustada. Seda on raske kirjeldada. See on naturaalne, ehe, väga valus ning kirjeldatud inimloomused hirmutavad. Ammu ei ole Eesti kirjanduses midagi nii eepilist kirjutatud ja kuna teos on nii laiahaardeline, nii intelligentne, nii hästi kirjutatud, siis mul puuduvad sõnad selle kirjeldamiseks. Ma tunnen, et mul ei ole selleks piisavalt sõnaosavust ja teadmisi. Olen pinnapealne ja ütlen, et tegu on suurteosega, mille peaksite oma lugemisnimekirja panema. Eriti kui olete nagu mina, keda huvitab ajalugu, teine maailmasõda (teos jälgib Peipsiveere külaelu arengut teise maailmasõja lõpust Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni) ja Peipisveere vanausulised ning nende elufilosoofia. Teemakäsitlus on sünge, kohati ka vastik ning häiriv, kuid paneb mõtlema ja endamisi arutlema kui erinevalt me maailma lahti mõtestame Näiteks koduvägivalda, mida selles raamatus on palju.

Tädi Sinja arvates on reeglid väga lihtsad. “Naised ongi loodud tööd rügama, mehed aga kannatama, “räägib tädi Sinja. “Kannatamine on meeste töö. Selle pärast su mees joob ja selle pärast ka peksa annab, et valu on hinges. Tema ei saa teistmoodi, sest selline on jumala tahtmine, Nii et talu ära, tütrekene, ja võta vastu oma osa oma mehe kannatustest, mida ta sinuga jagab.”

Olen lugenud teiste arvustusi ja teosele heidetakse ette, et pole ühtegi tegelast, kes oleks positiivne, kellele saaks kaasa elada ja kaasa tunda, samuti, et on liiga palju vägivalda ja joomist. Ma natuke nõustun sellega, et ühtegi sellist tegelast, kellele positiivselt kaasa elada, pole, pigem tekib aina suurem vastikus peategelaste vastu. Mitte üllatuslikult tekib kõige suurem vastumeelsus Raimondi vastu.

Ta läheb naise juurde, kes teda hirmunult vaatab, kattes ennast tekiga. Ta rebib teki ühe ropsuga kõrvale. Naine tõstab käed kaitseks silmade ette, kuid mees ei kavatsegi teda lüüa, vaid avab püksirihma, tõmbab naise voodi äärele, tagumikuga enda poole. Ta rögistab, sülitab pihku ja teeb riista libedaks. Siis tõstab naise puusadest kõrgemale ning surub ennast sisse. Aga see polegi kraapivalt kuiv paik, kuhu ta tungib, vaid hirmust ja ärevusest niiske nagu palavikuhaige suu, mis tihedalt ümber meheihu haardub ja igale liigutusele järele annab, avaneb ja endasse võtab.

On aeg armastuseks ütleb ta oma naisele, kes just on tulnud vanglast, kus teda võib olla ka vägistati. “Pekstud on igatahes kenasti, lauba keskelt vasema kõrvani jookseb rebitud servadega haav ning ninaalusel on korbatanud veri.”

Samuti on raamatule ette heidetud süngust. Et lahendused tunduvad sellised, et hullemini enam minna ei saa ja puudu on jätkuvalt positiivsusest, sest nii mõjub teos ängistavalt. Ma mõistan neid etteheiteid ja mõistan ka seda ängi, mida raamat võib kaasa tuua, kuid olen jätkuvalt seisukohal, et positiivsed liinid oleks selle raamatu ära rikkunud. Elu ei ole muinasjutt, tihti lähebki kahjuks nii, et lahendus on see kõige hullem, mida ette võib kujutada ning kättemaksule mõtlemine on see, mis edasi viib. Ma ei ole küll kättemaksuhimuline, kuid mõistan vägagi teatud suhtumist, kus andeks ei taha ja ei saa anda. Kõik ei vääri andestust ja andeks andmist.

Ma olen raamatuga jõudnud alles poole peale ning ei oska ette öelda, mida ma arvan raamatust siis kui olen lõpuni jõudnud, küll aga julgen ma öelda, et kui raamat niimoodi endasse neelab, paneb kaasa elama ja seda ei saa käest, siis on see igal juhul üks äärmiselt hästi kirjutatud raamat. Meeldivad meile kõik sužeeliinid või mitte.

Kui õige Gabriel oleks homo, Toots mustanahaline ja Rehepapp moslem/Political correctness kills. Absurdity kills.

/ Eveliis / 33 Comments

Idris Elbast võib saada esimene mustanahaline agent 007. See uudis pani mind muigama. Kas tõesti? Mis järgmiseks? Aga miks siin peatuda?  Miks mitte muuta ka tegelase seksuaalset orientatsiooni. Kas siis homoseksuaalne mees ei võiks kurjuse vastu võidelda? Kas tema ei saaks sellega hakkama? Ja miks on filmis Bondi-tüdrukud. Ammu oleks aeg nad ära keelata. Bikiinid ja seksikad kehad ja ahvatlusted. Fui. Diskrimineerimine. Ahistamine. Ära kasutamine. Me too, me too, me too.

Ma ei ole rassist. Mul ei ole absoluutselt mitte mingit probleemi inimeste usu ja seksuaalse hoiakuga, veel vähem nahavärviga.  Ma näen inimeses inimest. Alles hiljuti arutasime me endiste vahetusõpilastega, mis on Rotary vahetusõpilaste programmi eesmärk. Näha inimeses inimest ja mitte teha vahet – jõudsime me järeldusele. 16-aastaselt olime me kõik lihtsalt õpilased, meid ei huvitanud üksteise sotsiaalne staatus, rahvus, nahavärv, seksuaalsus. Me olime kõik ühesugused õpilased, kes olid vette visatud. Me hoidsime kokku, toetasime üksteist ja õppisime ujuma. Selle käigus õppisime me tundma üksteise hoiakuid, usundit, rahvust. Erinevad, ent samas sarnased. Samasuguste eeldustega. Võimalustega. Me õppisime mitte vahet tegema.

Aga et siis mustanahaline James Bond. Miks see mind muigama paneb? Kui erinevad ent samasugused. Samasuguste eelduste ja võimalustega.  Asi pole ei näitlejas, tema andes, tema sobilikkuses rolli, vaid poliitkorrektsuses, mis igast uksest ja aknast sisse pressib. Pipi neegrikuningast isa tuli ümber kirjutada,  perekond Ingalls muutus liiga stereotüüpseks,  Huckelberry Finn on rassistlik ja lastele sobimatu. Mustanahaline James Bond on ju selles poliitkorrektses jadas ühtepidi vaid loogiline jätk. Aga nii veider jätk. Kas tegelased ei peaks jääma selliseks nagu nad on autori poolt loodud? Või peavad nad ajas muutuma, et oleks poliitkorrektne?

Poliitkorrektsus tapab. Absurdsus tapab.

Kui ma õigesti mäletan siis mingil reklaamplakatil retušeeriti dalmaatsiakoeral pepu pealt väike must auk (saate ju aru küll, mis auk) ära, et ei olla sünnis lastefilmi reklaamis näidata.

//Idris Elba might become the first dark skinned 007 agent. That news made me smirk. Really? What’s next? And why stop here? Why not change the sexual orientation of the character? Isn’t a gay man able to fight evil? Wouldn’t he be capable of doing it? And why do we have only Bond-girls in the movie? It is high time to ban them – bikinis and sexy bodies and temptations. Iu. Discrimination. Harassing. Taking advantage. Me too, me too, me too.

I am not a racist. I have no problem with people’s religion or sexual orientation, even more with the color of their skin. I see person in person. Not so long ago were we discussing with the former exchange students what is the goal of Rotary student exchange program. To see person in person and not to differentiate was our conclusion. At the age of 16 we were all just students, we didn’t care about each other’s social status, nationality, skin color, sexual orientation. We were all students, equally thrown into the deep end. We stuck together, supported each other and learnt to swim. During that we also got to know our attitudes, religion, nation. Different, yet similar. With same assumptions and opportunities. We learnt not to differentiate.

So, black James Bond. Why did it make me smirk? How different yet so similar. Same assumptions and opportunities. It is not about the actor, his talent, his suitability to the role – it is about political correctness that seems to be pushed on us from each window and door. Pipi Longstocking had to be re-written, because of her father was a nigger king. The Ingalls family became too stereotypical. Huckleberry Finn is racist and inappropriate for children to read. Black James Bond seems only the logical continuation in this row of political correctness’. But so weird continuation. Shouldn’t the characters remain as they were initially created by the author? Or do they need to change in time to become politically correct?

Political correctness kills. Absurdity kills.

If I remember correctly, then there was an ad board where they retouched a little black hole of a Dalmatian on his butt (you understand which hole), so it would be okay to show in a commercial breaks of children’s movie

Kas ma olen noor Gregers Werle, kes susib ja sekeldab, tuleb maailma parandama olukorras, kus ta ise vajaks järeleaitamistunde?

/ Eveliis / 8 Comments

Alustame sellest, et ma tegelikult laias laastus olen oma eluga rahul, kadedust tunnen natuke ebamääraste asjade üle ja kindlasti mitte ei susi ja torgi ja targuta ma selle pärast, et oleksin kade või et mu oma elu on puntras. On probleeme, aga see ei ole pundar ja üldse olen ma jõudnud järeldusele, et õnn, õnnetus, rahulolu, ebakindlus on valikute küsimus. Ma ei eita, et ma susin ja sekeldan, aga ma teen seda põhjusel, et ma ise sisimas usun, et ma aitan, et ma tean paremini, tahan maailma parandada. Ma tean kui ebameeldiv see olla võib, sest mis te arvate, et mulle endale meeldib kui mind õpetatakse ja minust paremini teatakse, muidugi mitte. Mõningat kriitikat võtan vastu raskemalt ja seedin kauem, alguses solvun või vihastan, pärast saan aru, mida öelda taheti, aga ma tahaksin uskuda, et ma ei peitu (enam) fassaadi taha. Olen see, kes ma olen. Mõnele tundun ebameeldiv, teisele meeldiv. Tahaksin uskuda, et ma olen eluvale vajadusest välja kasvanud. Ma ei tea, aga mulle tundub.

Alles hiljuti suhtlesin ma ühe hea sõbraga, kes mulle ütles, et kuidas sa suur Ibseni austaja ei saa aru, et sina ei saa olla Gregers Werle, kes teistelt eluvale ära võtab, sa ju tead selle olulisust. See pani mind mõtlema. Ma olen alati olnud pigem Dr.Relling, kes hoiatas teiste ellu sekkumise eest, aga nüüd olen ma muutumas Werleks, mõttetuks maailmaparandajaks, keda keegi ei oota.  Ibseni “Metspart” on üle saja aasta vana teos, kuid ikka täis mõtteid, mida saab kenasti ümber tõsta ka tänapäeva maailma ja mis paneb mõtlema. Mõtsiklema. Elu ja vale ja eluvale üle.

Las ma selgitan.

“Metsparti” on ikka sümbolismis süüdistatud. On väidetud, et sümbolid lämmatavad näidendi. Pigem on sümbolid näidendisse orgaaniliselt sisse kirjutatud. Võtame või vana Ekdali metsa, mille ta pööningule ehitas ja kus ta jahil käib. Inimene, kes ei taha oma mõtetega silmitsi seista, leiab väljapääsu, mõtleb midagi välja, nagu televiisor on meie aja inimesele põgenemise ja unustuse masin. 

Laval on kaks perekonda – Ekdalid ja Werled. Isad ja pojad, ja nende naised. Vana Ekdal ja vana Werle (ajasid kunagi koos illegaalset metsaäri, ohvitser Ekdal läks vangi, tuli välja murtud mehena, kaotanud nii ideaalid, usu kui ühiskondliku positsiooni.
Werle, kaassüüdlane, ujus kuiva nahaga välja, tema mõisteti õigeks. Nii Werlel kui Ekdalil on ühevanused pojad, kes nüüd, pärast 15aastast vaikust, õhtusöögil kohtuvad. Hjalmar on ennast elu ebameeldivuste eest turvalisse abiellu ja hubasesse perefirmasse polsterdanud, õnnistavat ignorantsi viljelev tuhvlialune mees, kelle silmi nüüd käed-taskus-rusikas-idealist Gregers iga hinna eest avada üritab. Tagajärjed ei saa selles tragikomöödias olla midagi vähemat kui traagilised.

Keskne intriig seisneb idees, et valele rajatud abielu, pettuse peale ehitatud perekond ei saa olla lõpuni õnnelik. Valel on tüütu omadus pinnale kerkida, luukeredel kapist välja pudeneda. Gregers on tõe päevavalgele toomise missioonis omaenda deemonite poolt pimestatud, Ibseni moraal on äraspidine, manifesteerudes Ekdalite majanaabri, ihu- ja hingearsti Rellingi mõttes, et võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele.

Metspart räägib truudusetusest, ebaõiglusest ja enesetapust ühiskonnakriitilisel viisil, samal ajal rünnates teose tegelasi. See näitab kui suur võib olla ühe inimese mõju teiste inimeste elule ja saatusele.  Eluvale muutub enamuse inimeste elus vajalikuks ja loomulikuks osaks. Eluvale on see, mis mitmel moel elule sisu ja tähenduse annab. Raamat räägib just sellistest eluvaledest. Hjalmari eluvale on jahilkäigud pööningul koos isaga ja leiutis, mis peaks perekonna nime jälle au sisse tõstma. Dr Relling usub, et see eluvale annab Hjalmarile selle, mida vaja, et elada õnnelikku ja täisväärtuslikku elu. Ta on oma elu püstitanud illusioonile enda olulisusest – see loob tähenduse kaoses, mida elu esindab ja on kindlasti situatsioon, milles paljud inimesed ka praegu võivad end ära tunda.
Eluvalet võib vaadelda kui unistust. Selle põhjal on teose teemaks, et kõigil peavad olema oma unistused või eesmärgid, mille poole püüelda, et ellu jääda. Vähesed meist mõtisklevad selle üle, et päevad, mis mööduvad, ongi elu ise ja et enamusel meist on oma eluvale, unistus. Unistus võib olla reaalne, kuid see võib olla ka midagi, milleni me kunagi ei jõua. See ongi meie jaoks õnn.

Samuti on keskseks teemaks materiaalne ja moraalne võimu ärakasutamine. Kaupmees Werlel oli kõrgem sotsiaalne staatus ning ta kasutas seda ära, et oma head nime päästa. Perekond Werle on jõukas ja tunnustatud ja nendes ringkondades on sotsiaalne staatus tähtsam kui hea süda. Teema on sama aktuaalne tänapäeval kui ka siis, kui teos kirjutati. Keegi peab alati süüdlaseks jääma, ka teiste ebaausate tegude eest.

Hjalmar Ekdal töötab „fotograafina“ ja tema naine retušeerib pilte. On selge, et Hjalmar ei ole oma töös, töös valgusega, kuigi osav ja tema asemel teeb töö tegelikult ära naine Gina. Tema tööks on küll retušeerimine, kuid tegelikult teeb ta kõike algusest peale. Töö valgusega = töö tõe valgusega. Hjalmari töö fotograafina on nagu ta töö leiutajana, kus ta tegelikkuses käib vaid ringi, unistab ega tee midagi. Nende töö fotode retušeerimisega on sümbol tegelikkuse/tõe katmisest, et nad elavad eluvales, mõtlevad välja asju, et tegelikkust ilustada. Just nagu väljamõeldud mets pööningul.

Dr Relling on Ekdalide naaber, ta elab allkorrusel koos teise mehega. Sellest võib välja lugeda vihjet homoseksuaalsusele, millest tol ajal kõvasti ei räägitud. Dr. Rellingul on sügavad teadmised psühholoogiast, just tema ütleb kuulsad sõnad: Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele! Sellega peab ta silmas seda, et inimestele on elamiseks vaja oma eluvalet. Tema andiski Hjalmarile eluvale, et temast saab leiutaja ja tõi sellega Hjalmari ellu rõõmu. Dr Relling arvab, et see, mida Gregers üritab – tuua tõde päevavalgele – on vale. Dr. Relling joob palju ja on harva kaines olekus, kuid sellest hoolimata tulevad tema suust mitmed elutarkused.

Etendus tugineb ühel vanal laulul, mis räägib metspardist, kes sai haavata ja vajus merepõhja, et seal surra. Haavatud metspart on etenduse keskne sümbol. Metspart, kes elab Ekdalide pööningul, sai samuti haavata ja tahtis vajuda merepõhja, et seal surra, kuid vana Werle koer sai pardi enne kätte. Koer vigastas teda tiivast veelgi, nii et part ei saaks enam kunagi lennata ning Werle andis pardi perekond Ekdalile. Seda põhjusel, et etenduses on nemad „kadunud/põhja vajunud“. Gregers sümboliseerib koera. Ta arvab, et ta saab perekonda päästa, kuid kahjustab seda just nii nagu metspardi tiiba, et see enam kunagi lennata ei saa. Sama juhtub perekonnaga.
Part sümboliseerib ka suhet vana Ekdali ja Werle vahel, suhet Gregers Werle ja Hjalmar Ekdali vahel. Gregers peab jahti Hjalmarile, tahab teda lõksu püüda, justkui peaks ta jahti metspardile. Püüdes saada kätte Hjalmarit, põgeneb ta samal ajal oma probleemide eest. Samuti vajub vana Ekdal merepõhja nagu metspart.
Raamatus seisab, et metspart on pööningul elanud nii kaua, et on unustanud oma tegeliku elu. Täpselt nagu perekond Ekdalide elu, mis on rajatud valele ja nad ei taju, mis on tegelikkus ja mis mitte enne kui eluvale on paljastatud. Nad on vales elanud nii kaua, et kui tõde ükskord päevavalgele tuleb, ei ole kindel, et nad selle üle elavad.
Hjalmar, kes kiitleb oma „leiutisega“, elab vales, kuid samas on tema eluülesanne päästa isa „põhja langemast“, saades leiutisega rikkaks ja taastada isa hea nimi – illusioon haavatud metspart lendama panna.
Ei ole vist vaja lisada, et Metspart sümboliseerib ka Hedvigit, kes on oma perekonnast kaugenenud ja haavatud. Tegelikuks metspardiks võibki pidada Hedvigit, kes lootes tagasi võita isa armastust, otsustab ohverdada oma kõige kallima vara, pööningul elava metspardi, kuid……

Metspardiga tõstatab Ibsen küsimuse: milline väärtus on inimese jaoks tõel? Kas inimene peaks elama vales? Kas sellesse tasub segada teisi? Kui kaua läheb aega enne kui elu, mis on rajatud valele, kokku kukub? Etenduse sõnum on: ilma mõistuse või tõeta ei saa üks inimene end massidest lahti kiskuda.

Metspart räägib inimese võimest ja tahtmisest tõele otsa vaadata. «Metspart» ei usalda (abi)elus ideaalsete nõudmiste paatoslikku taaka. Iga pere rüpes kössitab haavatud metspart, aga pole mõistlik ässitada jahikoeri teda põhjamudast üles tirima. Õdusam ja arukam on hoida elutõde lukustatud laekas. Koos püstoliga, mida laps ärgu puutugu.

“For the heart, life is simple: it beats for as long as it can. Then it stops.” Karl Ove Knausgård

/ Eveliis / 3 Comments

On ilmselge, et ma elan kusagil kotis. Kuidas muidu seletada seda, et viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteoseid (22 keelde!)  tõlgitud Karl Ove Knaustgårdi “Min kamp” on minust täiesti mööda läinud. Ma ei olnud sellest raamatust midagi kuulnud ja loomulikult mitte ka seda, et “Min kamp” ilmus sel aastal ka eestikeelsena – “Minu võitlus 1. Surm perekonnas.” (LINK).  Tõlge tundub igatahes alloleva katkendi järgi väga hea

Südame elu on lihtne: ta lööb, kuni jaksab. Siis jääb ta seisma. Põntsuv liigutus lakkab varem või hiljem, ühel või teisel päeval iseenesest ja veri hakkab valguma keha madalaima punkti poole, kuhu see koguneb lompi, mis on väljastpoolt nähtav kui tume ja pehmjas koht üha kahvatumal nahal, sedamööda kuidas kehasoojus alaneb, ihuliikmed jäigastuvad ja sooled tühjenevad. Esimeste tundide muutused toimuvad nii tasahaaval ja teostuvad nii vääramatult, võiks isegi öelda rituaalselt, nagu kapituleeruks elu kindlate reeglite, gentlemen’s agreement’i kohaselt, mille järgi joonduvad ka surma esindajad, kes ootavad alati, kuni elu on taandunud, enne kui asuvad uut maastikku hõivama. Aga siis on see ka pöördumatu. Tohutuid bakteriparvi, mis kehaõõnes peale­tungile asuvad, ei suuda miski peatada. Kui need oleksid vaid paar tundi varem üritanud, oleks neile silmapilk vastupanu osutatud, aga nüüd valitseb nende ümber vaikus ning nad tungivad üha sügavamale niiskusse ja pimedusse. Nad jõuavad Haversi kanalitesse, Lieberkühni krüptidesse, Langerhansi saartele. Nad jõuavad Bowmani kapslisse Renesis, Clarki sambasse Spinalises, musta ollusesse Mesencephalonis. Ja nad jõuavad südamesse. Ikka veel on see puutumata, aga kuna sellelt on võetud liikuvus, mis on selle käimapanev jõud, valitseb seal ilmselt kummaline hüljatus nagu tööstushoones, kust töölised ülepeakaela minema on plaganud, võiks kujutleda paigale tardunud sõidukeid, mis tumeda metsa taustal kollaselt kiiskavad, tühjaks jäänud soojakuid ja täislastis köisraudteevaguneid, mis mäeküljel reas ripuvad.

KUULA JÄRJEJUTTU SIIT

Alles eelmisel nädalal hakkasin mina kuueosalise elulooromaani esimest osa norra keeles lugema. Olin jõudnud vaid mõned leheküljed lugeda, kui me saime piletid “Minu võitluse” etendusele. Etendus olla saanud vaid fantastilisi arvustusi. Mina läksin eile etendust vaatama nö puhta lehena. Ei teadnud ma suurt midagi raamatust, selle edust, sellega seotud skandaalidest (raamatut on Norras saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist ja pereliikmed on ähvardanud autorit kohtuga). Ma kartsin vaid, et ehk ei saa ma keeleliselt kõigest aru. Raamatut lugeda on lihtne. Kui mõni sõna jääb arusaamatuks, loen uuesti või võtan sõnaraamatu kätte, filmis aitab palju kaasa pilt, kuid teatrilaval on vahendid palju piiratumad ja oluline roll on tekstil. Mis siis kui ma olen ainus, kes tüki headusest aru ei saa, kartsin ma.

Ilmaasjata. See oli üks parimaid teatrikogemusi üldse. Tõeline meistriteos panna pea 4000 lk ja kuus osa 2,5 tunni sisse. Ma ei ole näinud nii suurepärast oma rolli sisse elavaid näitlejaid ega ka sellist etenduse ülesehitust, et ühte ja sama inimest, tema sisemisi vestlusi, mõtteid ja arutelusid ning ka kõiki teisi tegelasi mängivad korraga laval neli inimest – kaks naist ja kaks meest. See kõlab nii sürreaalselt, kuid üldsegi mitte segaselt, kui ühel hetkel esineb Knausgårdina plikalik naine ja teisel hetkel macholik mees. Kehakeel, näoilmed, keel, minimalistlik lavakujundus, “hääl minevikust” kaugelt aegajalt kumisemas, valgusmäng – see kõik moodustas täiusliku terviku.

web_min-kamp-2016_foto-erik-berg-0369_1000x580.jpg

Sõnad ja žestid kõnetasid mind sellisel moel, et kui neli inimest laval õnnetunnet edasi andsid, siis ma justkui tundsingi, kuidas need sõnad ka mind paitavad. See oli üks selline teatrietendus, kus sa justkui muutusid osaks selleks, sest olgugi, et lugu on ühe konkreetse inimese võitlus ja elulugu, kõnetab see meid kõiki ja paneb mõtlema oma võitluste peale.

Ma ei oska (veel) kommenteerida raamatut, kuid mulle tundus, et etendus andis oivalise maitseproovi sellest, mis raamatus lugejat ees ootab. Valus ja halastamatu avameelsus. Ta on ise öelnud, et raamat tegi paljudele lähedastele haiget, kuid oleks see veel rohkem haiget teinud, siis oleks see veel ausam olnud. Kui etendus oli hingekriipivalt kaasahaarav ja mõtlemapanev, siis ma ei tea, mida veel raamatult oodata.

Paratamatult vasardas peale etendust mu peas mitu küsimust:  kui kaugele tohib kunsti nimel pereprobleeme avalikustades ja pereliikmeid paljastades minna; milline oleks Knausgårdi elublogi; kes võiks olla Eesti Knausgård; kas selliseid “võitlusi” on vaja; kas neid saab isiklikult võtta?

Saate aru jah. Sügavalt mõtlemapanev etendus. Isiklikul tasandil.

//It is obvious that I have lived under a stone, how else can I explain that until last week I knew nothing about Karl Ove Knausgård’s “struggle” which had been translated to 22 languages already. To my big surprise it lately came also out in Estonian. Cannot wait to read it, beacause I have read some small examples. The language and the translation seems to forward the same meaning than in original.

I cannot say much about the book, because I only have read a few pages from the Norwegian one, BUT I can tell you about the play “Min kamp”. To make it short: it was one of my best theatre experiences EVER. I am always facinated how they manage to pass on so much to audinence with limited means. It is much easier done in books and movies, but to transform a succesful story to a succesful play on theatre scene can be tricky. Especially when almost 4000 pages need to fit into 2,5 hours.

I was a bit afraid that perhaps I will not understand it as well because of the language or without any knowledge of the story, the author, the media frenzy, but the truth is that it touched me so personally that I felt like I came part of the play. When 4 people on the stage passed on the feeling of happiness, I swear I felt the words and their hands touching me. I have never before seen four people playing all the characters at the same time, while also being Karl Ove Knausgård and his inner “struggles” at the same time. Absolutely fabulous concept. A surreal experience but so enjoyable. I almost fell in love. With Karl Ove Knausgård,  perhaps not in him as a person, more in these 2actresses and 2 actors. They way they forwarded all the feelings and emotions of one struggling person was so intense. 

The voice from the past (my favorite “character” of the play) together with light effects and the emotions of 4 people on scene turned into one Karl Ove made  me shiver, was it a voice from my own childhood or the voice in my child’s future. Interrupting brutally our everydays.  For the first time at theatre I felt like I am reading a book, am inside the book, part of the book. The story is based on his struggle, but I think every person can relate to this. Find their own struggles. 

I cannot wait to read the book(s) now. Based on the play yesterday I think it will be like reading someone’s secrets and ending up with finding your own secrets.

 

Diibid kunstiinimesed. Mitte wannabed. /Real deep people. Not wananbes like me.

/ Eveliis / Leave a comment

pippi6.jpg

Ei saa ma end pidada tegelikult mingiks “diibiks kunstiinimeseks”, kuid mulle tõesti meeldib maalikunst, üks minu vaieldamatuid lemmikuid on Norra kunstnik Jakob Weidemann. Maihaugenis asuvas Jakob Weidemanni toas võin ma päris pikalt aega veeta. See mõjub kuidagi nii rahustavalt. Nagu kõik Weidemanni maalid mulle tegelikult mõjuvad. Paljud on öelnud, et see on midagi sellist, mida laps ka oskaks joonistada, aga inimesed, kes nii ütlevad, ei tea lihtsalt kunstist mitte midagi. Tema maalides on oluline osa valgusel ja looduse “häälel”.  Ta ise on oma maalide kohta öelnud nii: “Light is a conscious part of my philosophy, my answer to life. I seek the light and the quiet voice which are special to nature, precisely because of the chaos the world is in today. I bring light to bear on all the forces I dislike.” 

Kuidas ma Weidemanni armusin? 1997.aastal sattusin ma vahetusõpilasena peredesse, kus kunst, kunstiajalugu ja kultuur oli väga hinnatud. Esimene perekond olid kunstikollektsionäärid, kelle kodu seinad olid kaunistatud ikooniliste Norra kunsnike töödega (Lars Jordest Jakob Weidemannini) ja teise perekonna parimate sõprade hulka kuulusid nii Jakob Weidemann kui näiteks kirjanikepaar Brit ja Oddvard Rakeng, kes samuti Weidemanniga “sina peal” olid (LINK). Nii tuligi mu ellu Weidemann.

Seos minu, Weidemanni ja Briti ning Oddvardiga?

Samaaegselt tulid mu ellu ka Brit ja Oddvard. 20 aastat tagasi kohtusin ma nendega esimest korda, kuid kontakti oleme me hoidnud kogu aeg. Nemad on aidanud mul teha üllatusvisiite nii Kari kui Knuti (üks minu Norra perekond) juubelitele, kui lihtsalt hoidnud mind kursis kõige põnevaga, mis Lillehammeri kunsti- ja kultuurimaailmas toimub.

IMG_3761.JPG

Nagu te aru saate, siis on tegu minust natukene vanemate inimestega, kuid mul on nii suur au ja rõõm neid oma sõpradeks kutsuda. Nad elasid tillukeses tikutoosimajakeses Lillehammeri keskkooli kõrval ja mina ja Faylyn jooksime aegajalt ikka nende juurest läbi, et nendega lobiseda. Juba 16-aastasena tundusid nad mulle nii inspireerivad  ja huvitavad, teistsugused. DIIBID KUNSTIINIMESED (erinevalt wannabe’dest). Kui ma paar aastat peale vahetusõpilase aastat Lillehammerisse kunstiajalugu tulin õppima, veetsin ma nii mõnegi reede nendel külas, kuulates nende põnevaid lugusid, mõnikord ka veiniklaasi taga. Veider, kuidas vanusevahest hoolimata oleme me alati klappinud. Umbes neli-viis inimest kutsub mind Norras “Lisa”, Brit ja Oddvard on nende hulgas.

IMG_3767.JPG

(Britt) Ida oli tädi Briti punupatsidest eile nii vaimustuses – selgitades mulle, et tädi nimi ei ole Brit, vaid see peab olema Pipi – et täna nõudis ta ka pipipatse. Millegi pärast peavad aga tema pipipatsid olema just sellised. Hobusesabad.

IMG_3778.JPG

Vahetusõpilaseks olemine on MULLE igatahes nii palju andnud. Lisaks teadmistele, keelele ja laiemale silmaringile ka uskumatult värvikaid sõpru ja tuttavaid.

//I have always called myself a “deep artistic person” (or actually my sister gave me this name when we were arguing once), but in reality I am not deep or artistic at all, I just like art. One of my favorite painters is a Norwegian painter Jakob Weidemann. I fell in love with his works in 1997 when I came to Norway as an exchange student. I was lucky to get hostfamilies who were really into art, art history, cultural history. Britt and Arne were art collectors (walls covered with paintings from Lars Jorde to Jaokob Weidemann) and the second family, county gouvernor and his lovely wife, was close friends to Jakob Weidemann. I got a real personal relation (without actually meeting the painter himself) to this painter. This is how he entered my life. 

Thanks to the second family also two wonderful authors – Brit and Oddvard Rakeng – entered my life. As you can see they are a bit older than I am, but I am so blessed and honoured to be able to call them my friends. What’s the connection to Weidemann, them and me? They were also close friends to him, Oddvard as a journalist had followed the painter through 30 years and we often had discussion about him. I used to love visiting their tiny house, have a glass of wine and hear their stories. It is almost funny how despite the age difference I have always felt very connected to them, on the same wave length or so. They have always been so inspiring, different, colourful and artistic. Real deep artistic persons. 

Yesterday we had coffee together and seems they were inspiring to Ida as well. (Britt) Ida was facinated by Brit’s  Pippi-braids (and refused to believe that she  is called Brit, not Pippi) and insisted on having Pippi-braids as well this morning. Although in reality her Pippi-braids have to look like ponytales. She wanted to be like  Pippi-Brit today. 

Being an exchange student has given me so much, not just the language skill(s) and wider eyesight, but also the most interesting friends.