Aegajalt ma tunnen end nagu mingi wannabe-Knaustgård, kes “oma võitlust” peab, kirjutab avalikult teemadel, millest normaalsed inimesed ei kirjuta ja nagu vihane puberteet mõtleb aegajalt, et nüüd kirjutan ma küll kohe kõigest, nii nagu arvan. Siis saan ma aga aru, et blogi ei ole mingi relv, millega justkui ähvardada, et kui mulle ei meeldi see või too, siis ma teile alles kirjutan. Uskuge või mitte, mul on päris tugev filter ja enesekontroll, mis puudutab väga isiklikke teemasid, muidugi ma teinekord ületan neid piire, kasvõi seksist kirjutades, aga laias laastus on teemasid, millest ma ei kirjuta. Kümnest võimalikust emotsioonipostitusest kirjutan ja avaldan ma umbes kaks.
See on ilmselt üks neist emotsioonipostitustest, mis filtrist läbi trügis. Ma olen ümbritsetud inimestest, kel on kogu aeg kiire. Alustades ühest sõbrannast, kellega ma tänaseks ei ole poolteist aastat kohtunud, sest ma andsin alla. Tal oli kogu aeg kiire. Ja midagi oli juba ees. Lõpuks ütlesin ma talle eelmine aasta oma sünnipäeva ajal, et palun broneerida mulle aeg sellel ja sellel kuupäeval sellel ja sellel kellaajal. Kui see kuupäev lähenema hakkas, kirjutas ta mulle, et ei saa ikkagi tulla, sest tal olid juba plaanid. Ma andsin talle kuu aega ette teada! Minu maailmas kehtib reegel, et kui oled ühele üritusele end juba lubanud, siis teisele, isegi põnevamale ei lähe, kui see kutse tuleb hiljem. Ma sain aru, et ta ei taha minuga mingil põhjusel suhelda lihtsalt ja loobusin teda taga ajamast.
Siis on mul õde, kellel on kogu aeg kiire. Kui ta kutsuda aprillikuus reisile, aga et piletid oleks vaja nüüd ära osta, sest need on soodsad, siis vastab ta, et ei oska ette öelda, kuidas aprillis on, et andku ma talle nädalake otsustada. Nädalaga on piletihinnad muutunud. Jah, ma saan aru, et mõnele inimesele ongi töö nii oluline, et ei saa endale näpistada kaht-kolme päeva lühikese etteteatamise peale, aga ma julgen väita, et kui on soov, siis nii pika aja peale on võimalus oma töid planeerida. Ka siin on asi tahtmises. Jaa, oma elu on muidugi ka, aga vaadake, mu õel oli oma elu varem ka, minu meelest töötas ta siis veeeeeel rohkem, kuid oli 98% juhtudest ka olemas. Nüüd on ta olemas 2%. Ma mõistan teda, raske on end jagada töö, elukaaslase ja pere vahel, eriti kui võtta arvesse, et elukaaslane…ah olgu, see on teine teema, mida ma (veel) ei puuduta.
Mul on kodus seina peal silt “My house was clean last week, sorry, you missed it“. Mul on oma õega sama lugu. Iga kord kui ma mõtlen, et äkki saaks õde Idat vaadata, saan ma vastuseks, nähh eile oleks saanud ja tahtnud, aga homme küll ei saa.
Edasi on mul mees, kes on kogu aeg tööl. Ärkab enne kukke ja koitu ja läheb stressi kui peab ise Ida lasteaeda viima ja ta sealt tooma, sest siis ta ei jõua enne kaheksat tööle ja peab töölt kell viis ära tulema. “Tööpäevad jäävad lühikeseks,” ütleb ta. Ega ma ei heida talle seda ette, sest tänu temale on meil arved makstud õigeaegselt. Mina saan tasu arvete järgi, teate ju küll kuidas need hilinevad, üks neist on hilinenud lausa neli kuud. Ma ei saa oma mehe kallal näägutada, aga ta ajab mind närvi oma jutuga, et on stressis ja väsinud peale tööpäeva. Mina nägin eile hilisõhtuni vaeva, et mailchimpiga paari näpuliigutusega ühe korraga 500 meili välja saata, kui ma kolm tundi hiljem ikka selle kallal pusisin, sest mailchimp streikis, andsin ma alla ja hakkasin neid vanakooli-meetodil tavameiliga saatma. Sellest, kui palju mina ka tegelikult päristööd teen, ei saada aru, sest noh…kodune. Blogin ja tsätin ja tööst ei räägi. Oma viga ma tean, aga ma ei taha põhimõtteliselt oma tööst rääkida.
Ja lõpuks pointini. Ma kinkisin Marekile jõuludeks ühe “Raud/Salleri” pileti. Kui Marek selle ümbrikust välja võttis, vaatas ta mulle natukene pettunult otsa, et miks vaid ühe. Kas ma siis ei tahagi koos temaga minna. Tahaksin küll, aga ma ei taha enam kedagi paluda, et nad Idat hoiaks. Mul on tunne nagu ma pean seda kogu aeg kerjama ja inimestele jääb mulje, et ma muidu ei suhtlekski kui vaid siis kui last vaja hoida. Ma ei taha ei sellist muljet ega kerjata, ma ei viitsi. Ja ma ei oska ka planeerida, et uurida kaks kuud ette, et kas keegi saaks Idat 14.02 hoida, ma ei oska nii. Ma oskan maksimaalselt nädal ette planeerida. Nii ma otsustasingi, et ma säästan oma närve ja hoian Idat ise. Marek on hull Smilersi fänn, nii et ma usun, et ta naudib kontserti ka üksinda.
Terve nädal on Ida oma kohvreid ja kotte pakkinud, sest ta tahab vanaema juurde. Teinud vanaemadele kingitusi ja laulnud “tahan minna maaaaale vanaema juuurde”. Ilmselgelt on see inspireeritud “Tõelise muinasjutu” CDst, aga ta tõesti on mulle nädal aega närvidele käinud, et tahab vanaema juurde. Aga ei saa. Üks vanaema on tööl ja teine on Rootsis. Tuleb küll homme, aga tal on palju teha. Õel oleks aga olnud aega last hoida eile, mitte homme.
Ma saan aru, et sellest postitusest saab välja lugeda, mida iganes. Kibestumist ja etteheidet ja mulle öelda, et “a oli sul vaja see laps saada kui ei suuda temaga ise hakkama saada”. Siin ei ole tegelikult ei kibestumist ega etteheidet, see on lihtsalt põhjendus, miks ma enam ei palu kellelgi Idat hoida. Minu ideaalmaailmas võiks teised seda ise tahta, siis kui neil ongi vabad hetked ja tahtmist, nii et mina ei peaks end pahasti tundma ja Ida saakski “maaaaale vanaema juuurde”. Mitte meil jalust ära, vaid sellepärast, et ta ise tahab. Lõpuks ma ei jaksa talle enam selgitada, et kõigil on kiire. Peale emme, kes kodus mitte midagi ei tee.
