Miks ma vaid ühe kontserdipileti ostsin?

Aegajalt ma tunnen end nagu mingi wannabe-Knaustgård, kes  “oma võitlust” peab, kirjutab avalikult teemadel, millest normaalsed inimesed ei kirjuta ja nagu vihane puberteet mõtleb aegajalt, et nüüd kirjutan ma küll kohe kõigest, nii nagu arvan. Siis saan ma aga aru, et blogi ei ole mingi relv, millega justkui ähvardada, et kui mulle ei meeldi see või too, siis ma teile alles kirjutan. Uskuge või mitte, mul on päris tugev filter ja enesekontroll, mis puudutab väga isiklikke teemasid, muidugi ma teinekord ületan neid piire, kasvõi seksist kirjutades, aga laias laastus on teemasid, millest ma ei kirjuta. Kümnest võimalikust emotsioonipostitusest kirjutan ja avaldan ma  umbes kaks.

See on ilmselt üks neist emotsioonipostitustest, mis filtrist läbi trügis. Ma olen ümbritsetud inimestest, kel on kogu aeg kiire. Alustades ühest sõbrannast, kellega ma tänaseks ei ole poolteist aastat kohtunud, sest ma andsin alla. Tal oli kogu aeg kiire. Ja midagi oli juba ees. Lõpuks ütlesin ma talle eelmine aasta oma sünnipäeva ajal, et palun broneerida mulle aeg sellel ja sellel kuupäeval sellel ja sellel kellaajal. Kui see kuupäev lähenema hakkas, kirjutas ta mulle, et ei saa ikkagi tulla, sest tal olid juba plaanid. Ma andsin talle kuu aega ette teada! Minu maailmas kehtib reegel, et kui oled ühele üritusele end juba lubanud, siis teisele, isegi põnevamale ei lähe, kui see kutse tuleb hiljem. Ma sain aru, et ta ei taha minuga mingil põhjusel suhelda lihtsalt ja loobusin teda taga ajamast.

Siis on mul õde, kellel on kogu aeg kiire. Kui ta kutsuda aprillikuus reisile, aga et piletid oleks vaja nüüd ära osta, sest need on soodsad, siis vastab ta, et ei oska ette öelda, kuidas aprillis on, et andku ma talle nädalake otsustada. Nädalaga on piletihinnad muutunud. Jah, ma saan aru, et mõnele inimesele ongi töö nii oluline, et ei saa endale näpistada kaht-kolme päeva lühikese etteteatamise peale, aga ma julgen väita, et kui on soov, siis nii pika aja peale on võimalus oma töid planeerida. Ka siin on asi tahtmises. Jaa, oma elu on muidugi ka, aga vaadake, mu õel oli oma elu varem ka, minu meelest töötas ta siis veeeeeel rohkem, kuid oli 98% juhtudest ka olemas. Nüüd on ta olemas 2%. Ma mõistan teda, raske on end jagada töö, elukaaslase ja pere vahel, eriti kui võtta arvesse, et elukaaslane…ah olgu, see on teine teema, mida ma (veel) ei puuduta.

Mul on kodus seina peal silt “My house was clean last week, sorry, you missed it“. Mul on oma õega sama lugu. Iga kord kui ma mõtlen, et äkki saaks õde Idat vaadata, saan ma vastuseks, nähh eile oleks saanud ja tahtnud, aga homme küll ei saa.

Edasi on mul mees, kes on kogu aeg tööl. Ärkab enne kukke ja koitu ja läheb stressi kui peab ise Ida lasteaeda viima ja ta sealt tooma, sest siis ta ei jõua enne kaheksat tööle ja peab töölt kell viis ära tulema. “Tööpäevad jäävad lühikeseks,” ütleb ta. Ega ma ei heida talle seda ette, sest tänu temale on meil arved makstud õigeaegselt. Mina saan tasu arvete järgi, teate ju küll kuidas need hilinevad, üks neist on hilinenud lausa neli kuud. Ma ei saa oma mehe kallal näägutada, aga ta ajab mind närvi oma jutuga, et on stressis ja väsinud peale tööpäeva. Mina nägin eile hilisõhtuni vaeva, et mailchimpiga paari näpuliigutusega ühe korraga 500 meili välja saata, kui ma kolm tundi hiljem ikka selle kallal pusisin, sest mailchimp streikis, andsin ma alla ja hakkasin neid vanakooli-meetodil tavameiliga saatma. Sellest, kui palju mina ka tegelikult päristööd teen, ei saada aru, sest noh…kodune. Blogin ja tsätin ja tööst ei räägi. Oma viga ma tean, aga ma ei taha põhimõtteliselt oma tööst rääkida.

Ja lõpuks pointini. Ma kinkisin Marekile jõuludeks ühe “Raud/Salleri” pileti. Kui Marek selle ümbrikust välja võttis, vaatas ta mulle natukene pettunult otsa, et miks vaid ühe. Kas ma siis ei tahagi koos temaga minna. Tahaksin küll, aga ma ei taha enam kedagi paluda, et nad Idat hoiaks. Mul on tunne nagu ma pean seda kogu aeg kerjama ja inimestele jääb mulje, et ma muidu ei suhtlekski kui vaid siis kui last vaja hoida. Ma ei taha ei sellist muljet ega kerjata, ma ei viitsi. Ja ma ei oska ka planeerida, et uurida kaks kuud ette, et kas keegi saaks Idat 14.02 hoida, ma ei oska nii. Ma oskan maksimaalselt nädal ette planeerida. Nii ma otsustasingi, et ma säästan oma närve ja hoian Idat ise. Marek on hull Smilersi fänn, nii et ma usun, et ta naudib kontserti ka üksinda.

Terve nädal on Ida oma kohvreid ja kotte pakkinud, sest ta tahab vanaema juurde. Teinud vanaemadele kingitusi ja laulnud “tahan minna maaaaale vanaema juuurde”. Ilmselgelt on see inspireeritud “Tõelise muinasjutu” CDst, aga ta tõesti on mulle nädal aega närvidele käinud, et tahab vanaema juurde. Aga ei saa. Üks vanaema on tööl ja teine on Rootsis. Tuleb küll homme, aga tal on palju teha. Õel oleks aga olnud aega last hoida eile, mitte homme.

Ma saan aru, et sellest postitusest saab välja lugeda, mida iganes. Kibestumist ja  etteheidet  ja mulle öelda, et “a oli sul vaja see laps saada kui ei suuda temaga ise hakkama saada”. Siin ei ole tegelikult ei kibestumist ega etteheidet, see on lihtsalt põhjendus, miks ma enam ei palu kellelgi Idat hoida. Minu ideaalmaailmas võiks teised seda ise tahta, siis kui neil ongi vabad hetked ja tahtmist, nii et mina ei peaks end pahasti tundma ja Ida saakski “maaaaale vanaema juuurde”.  Mitte meil jalust ära, vaid sellepärast, et ta ise tahab. Lõpuks ma ei jaksa talle enam selgitada, et kõigil on kiire. Peale emme, kes kodus mitte midagi ei tee.

“For the heart, life is simple: it beats for as long as it can. Then it stops.” Karl Ove Knausgård

On ilmselge, et ma elan kusagil kotis. Kuidas muidu seletada seda, et viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteoseid (22 keelde!)  tõlgitud Karl Ove Knaustgårdi “Min kamp” on minust täiesti mööda läinud. Ma ei olnud sellest raamatust midagi kuulnud ja loomulikult mitte ka seda, et “Min kamp” ilmus sel aastal ka eestikeelsena – “Minu võitlus 1. Surm perekonnas.” (LINK).  Tõlge tundub igatahes alloleva katkendi järgi väga hea

Südame elu on lihtne: ta lööb, kuni jaksab. Siis jääb ta seisma. Põntsuv liigutus lakkab varem või hiljem, ühel või teisel päeval iseenesest ja veri hakkab valguma keha madalaima punkti poole, kuhu see koguneb lompi, mis on väljastpoolt nähtav kui tume ja pehmjas koht üha kahvatumal nahal, sedamööda kuidas kehasoojus alaneb, ihuliikmed jäigastuvad ja sooled tühjenevad. Esimeste tundide muutused toimuvad nii tasahaaval ja teostuvad nii vääramatult, võiks isegi öelda rituaalselt, nagu kapituleeruks elu kindlate reeglite, gentlemen’s agreement’i kohaselt, mille järgi joonduvad ka surma esindajad, kes ootavad alati, kuni elu on taandunud, enne kui asuvad uut maastikku hõivama. Aga siis on see ka pöördumatu. Tohutuid bakteriparvi, mis kehaõõnes peale­tungile asuvad, ei suuda miski peatada. Kui need oleksid vaid paar tundi varem üritanud, oleks neile silmapilk vastupanu osutatud, aga nüüd valitseb nende ümber vaikus ning nad tungivad üha sügavamale niiskusse ja pimedusse. Nad jõuavad Haversi kanalitesse, Lieberkühni krüptidesse, Langerhansi saartele. Nad jõuavad Bowmani kapslisse Renesis, Clarki sambasse Spinalises, musta ollusesse Mesencephalonis. Ja nad jõuavad südamesse. Ikka veel on see puutumata, aga kuna sellelt on võetud liikuvus, mis on selle käimapanev jõud, valitseb seal ilmselt kummaline hüljatus nagu tööstushoones, kust töölised ülepeakaela minema on plaganud, võiks kujutleda paigale tardunud sõidukeid, mis tumeda metsa taustal kollaselt kiiskavad, tühjaks jäänud soojakuid ja täislastis köisraudteevaguneid, mis mäeküljel reas ripuvad.

KUULA JÄRJEJUTTU SIIT

Alles eelmisel nädalal hakkasin mina kuueosalise elulooromaani esimest osa norra keeles lugema. Olin jõudnud vaid mõned leheküljed lugeda, kui me saime piletid “Minu võitluse” etendusele. Etendus olla saanud vaid fantastilisi arvustusi. Mina läksin eile etendust vaatama nö puhta lehena. Ei teadnud ma suurt midagi raamatust, selle edust, sellega seotud skandaalidest (raamatut on Norras saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist ja pereliikmed on ähvardanud autorit kohtuga). Ma kartsin vaid, et ehk ei saa ma keeleliselt kõigest aru. Raamatut lugeda on lihtne. Kui mõni sõna jääb arusaamatuks, loen uuesti või võtan sõnaraamatu kätte, filmis aitab palju kaasa pilt, kuid teatrilaval on vahendid palju piiratumad ja oluline roll on tekstil. Mis siis kui ma olen ainus, kes tüki headusest aru ei saa, kartsin ma.

Ilmaasjata. See oli üks parimaid teatrikogemusi üldse. Tõeline meistriteos panna pea 4000 lk ja kuus osa 2,5 tunni sisse. Ma ei ole näinud nii suurepärast oma rolli sisse elavaid näitlejaid ega ka sellist etenduse ülesehitust, et ühte ja sama inimest, tema sisemisi vestlusi, mõtteid ja arutelusid ning ka kõiki teisi tegelasi mängivad korraga laval neli inimest – kaks naist ja kaks meest. See kõlab nii sürreaalselt, kuid üldsegi mitte segaselt, kui ühel hetkel esineb Knausgårdina plikalik naine ja teisel hetkel macholik mees. Kehakeel, näoilmed, keel, minimalistlik lavakujundus, “hääl minevikust” kaugelt aegajalt kumisemas, valgusmäng – see kõik moodustas täiusliku terviku.

web_min-kamp-2016_foto-erik-berg-0369_1000x580.jpg

Sõnad ja žestid kõnetasid mind sellisel moel, et kui neli inimest laval õnnetunnet edasi andsid, siis ma justkui tundsingi, kuidas need sõnad ka mind paitavad. See oli üks selline teatrietendus, kus sa justkui muutusid osaks selleks, sest olgugi, et lugu on ühe konkreetse inimese võitlus ja elulugu, kõnetab see meid kõiki ja paneb mõtlema oma võitluste peale.

Ma ei oska (veel) kommenteerida raamatut, kuid mulle tundus, et etendus andis oivalise maitseproovi sellest, mis raamatus lugejat ees ootab. Valus ja halastamatu avameelsus. Ta on ise öelnud, et raamat tegi paljudele lähedastele haiget, kuid oleks see veel rohkem haiget teinud, siis oleks see veel ausam olnud. Kui etendus oli hingekriipivalt kaasahaarav ja mõtlemapanev, siis ma ei tea, mida veel raamatult oodata.

Paratamatult vasardas peale etendust mu peas mitu küsimust:  kui kaugele tohib kunsti nimel pereprobleeme avalikustades ja pereliikmeid paljastades minna; milline oleks Knausgårdi elublogi; kes võiks olla Eesti Knausgård; kas selliseid “võitlusi” on vaja; kas neid saab isiklikult võtta?

Saate aru jah. Sügavalt mõtlemapanev etendus. Isiklikul tasandil.

//It is obvious that I have lived under a stone, how else can I explain that until last week I knew nothing about Karl Ove Knausgård’s “struggle” which had been translated to 22 languages already. To my big surprise it lately came also out in Estonian. Cannot wait to read it, beacause I have read some small examples. The language and the translation seems to forward the same meaning than in original.

I cannot say much about the book, because I only have read a few pages from the Norwegian one, BUT I can tell you about the play “Min kamp”. To make it short: it was one of my best theatre experiences EVER. I am always facinated how they manage to pass on so much to audinence with limited means. It is much easier done in books and movies, but to transform a succesful story to a succesful play on theatre scene can be tricky. Especially when almost 4000 pages need to fit into 2,5 hours.

I was a bit afraid that perhaps I will not understand it as well because of the language or without any knowledge of the story, the author, the media frenzy, but the truth is that it touched me so personally that I felt like I came part of the play. When 4 people on the stage passed on the feeling of happiness, I swear I felt the words and their hands touching me. I have never before seen four people playing all the characters at the same time, while also being Karl Ove Knausgård and his inner “struggles” at the same time. Absolutely fabulous concept. A surreal experience but so enjoyable. I almost fell in love. With Karl Ove Knausgård,  perhaps not in him as a person, more in these 2actresses and 2 actors. They way they forwarded all the feelings and emotions of one struggling person was so intense. 

The voice from the past (my favorite “character” of the play) together with light effects and the emotions of 4 people on scene turned into one Karl Ove made  me shiver, was it a voice from my own childhood or the voice in my child’s future. Interrupting brutally our everydays.  For the first time at theatre I felt like I am reading a book, am inside the book, part of the book. The story is based on his struggle, but I think every person can relate to this. Find their own struggles. 

I cannot wait to read the book(s) now. Based on the play yesterday I think it will be like reading someone’s secrets and ending up with finding your own secrets.