Mõtlesin sheerida üht jupikest lapsepõlvemälestustest, kus ka neist triigitud saiadest, mis Facebookis välja sai hõisatud, veidike lähemalt juttu:D

/…/Ma mäletan küll, et ta oli jube tige kui ma jälle katkiste teksapükste, mustade küünealuste ja marraskil põlvedega koju tulin. Mingil põhjusel ärritasid teda kõige rohkem mustad küünealused, sest nagu ma koju sain, võeti mind kratist kinni ja enne kui ma jõudsin midagi mõeldagi, nokitses ta oma maniküürikääridega mu käte kallal, et need jälle kriitikat kannataksid ja et naabrid ei vaataks, et „issand, milliste mustade küünealustega tüdruk……“

Nende mängude ja tegude juures ei oleks need küünealused kuidagi saanud puhtaks jääda, mitte et keegi meist oleks sellele üldse osanud tähelepanugi pöörata või suvatsenud selliste tühiasjade, nagu käte ja jalgade pesemine, peale aega raisata. Meil olid palju põnevamate asjadega tegemist. Üle aedade ronimine, puude otsas kõlkumine ja paljajalu kuuma käes sulanud asfaldis sonkimine olid elušeffid tegevused, sellest lahedam oli vaid Jani eest ära põgenemine ja tema kiusamine, sest tüdrukud –mina ja Kerle – olid ülekaalus ja siis oli ilmtingimata tarvis vähemalt korra päevas Jani eest ära põgeneda. Ja oi see oli põnev – kükitada punasesõstrapõõsas ja hinge kinni hoida, kui ta meist nii lähedalt möödus, et oleks võinud peaaegu kuulda meie hingamist; põgeneda üle aedade nagu ajaks meid taga vanakuri. Ma arvan, et minuga ei olnud muidugi väga lihtne põgeneda, sest mina olin ikkagi siidinäpp-linnalaps, kes ei olnud harjunud paljajalu killustiku peal jooksma ja miks ma muidu nii palju riideid aiateivaste otsa kaotasin, kui et eks ma ikka ülikoba olin, aga alla ma ka ei andnud, ei saanud ju teistest halvem olla, mis sellest et jube valus oli palja jalu joosta ja aiad tundusid ka kuidagi ebainimlikult kõrged olema.

Koos tehtud lollusi võikski vist jääda üles lugema, kõik ei tule enam meeldegi, sest me olime ikkagi VÄGA leidlikud lapsed, niisama paigal ei istunud me kunagi. Ja kui istusimegi, siis pidi selleks VÄGA mõjuv põhjus – pannkoogid moosiga või ahjukartulid – olema. Või TRIIGITUD SAIAD! See oli meie spetsaliteet ja vähemalt paar triikrauda me oma kokakunsti tippsaavutusega tädil ikka ära rikkusime. Aga triigitud saiad olid seda väärt. Ma isegi ei tea, kust või miks või kuidas me selle välja nuputasime, aga igakord kui meid omapäi jäeti (täiskasvanud ei oleks never lubanud meil sellisi hõrgutisi valmistada) olid menüüs need va hõrgud triiksaiad. Kerle muidugi tahab väita, et mina olin see, kes selle trendi maalasteni viis, et olin laagris õppinud ja siis hullu õhinaga seda kokakunsti tippsaavutust neile demonstreerinud, aga mina ei tea, ei mäleta nagu….(Issand, kui see on tõesti tõsi, siis on ju minu südametunnistusel mitmed Kerle ja Jani karistamised, hoopis mina olin ju sellisel juhul süüdi, et tädi mõned oma valged pluusid triiksaiase triikrauaga ära rikkus. Ja samal ajal kui Kerle ja Jan noomida said, hiilisin mina salahilju isa juurde – sest ma olin ju tegelikult isal külas. Just need hetked tundusid kõige õigemad olema, et tema tegemistele pilk peale visata. Võib olla ma siis selle pärast ei tahagi mäletada, et mina selle trendi maale viisin?)

Aga tühja neist särkidest, mis neist enam taga nutta, põhiline on see, et triiksai oli üle prahi gurmee-toit.

Peaks täitsa proovima, kas see ka tänapäeval keele alla viiks? Võib olla pakuksid seda varsti kõik gurmee-restoranid ja trendikaimad lounge’id? Kui uhke tunne oleks kuulda trendikaid seksikaid ülipikki ja gigapeenikesi inimesi sellest rääkimas:

„Ja mida teile šampuse kõrvale? Kaviaar, foie gras, tapa-suupisted…“

„Oo ei, me sooviksime lihtsalt Le Bruschetta A La Stirare’sid.“

„Kahjuks on see hetkel otsas, kas ma saaksin teile pakkuda midagi muud meie valikust…“

„Kuidas teil ei ole Le Bruschetta A La Stiraresid? Milline tooraine teil otsas on? Palun võtke üks sai ja üks triikraud ning minge pressige meile mõned saiad!“

Ja meie kolmekesi Kerle ja Janiga saaksime käia mööda jutusaateid, et rääkida, kuidas me tulime millegi nii lihtsa aga geniaalse peale ja et kõik see sai alguse õnnelikust ja mängulisest lapsepõlvest. Võib olla ei oleks me seda kunagi välja mõelnud, kui mu ema oleks mul keelanud isal külas käia ning tädilastega mängida – sest sellise geniaalse leiutise jaoks oli kindlasti vaja kolme geniaalset pead. Ma oleks oma kaheksa trikoo, seitsme paari puukingade, südametega botikute, kihtidega teksaseeliku ja krõpsudega neoontossudega vaieldamatult üks kooli popimaid tüdrukuid olnud , aga ma ei oleks kunagi saanud tunda seda oivalist lapsepõlve maitset, mis väljendus kas triigitud saias, ahjukartulites või kamašokolaadis – vahet ei olegi, ma oleks nii paljust ilma jäänud…………