kiiksud

Freak like me

/ Eveliis / 9 Comments

Minu sõnakasutus postituses tekitas tugeva diskussiooni ja jälestuse sõna “padjakotid” vastu. Muidugi ma tean, et õige on “padjapüür”, aga ma olen terve elu kasutanud toda teist sõna ja natuke intrigeerimise mõttes kasutasin ka selles postituses. Kuigi postituse mõte oli ju hoopiski muus:) Mõtlesin selle sõna ja erinevate kiiksude peale, mis mul on ning jõudsin järeldusele, et ma olen päris friik. Mitte et see mulle üllatusena tuleks, aga kohati paneb ikka imestama, et lisaks sellele valgete sokkide ja sokkide üldse mitte kandmise kiiksule, on mul neid veel ja veel.

  1. Alustame sõnadest. Ma kasutan kummalisi sõnu – too/tolle/toda, poikvil, padjakott, nall, putsu, puks, rõivistu (vaid kooli garderoobi kohta!) on esimesed, mis meelde tulevad. Aga neid on veel. Mulle meeldib. Mind ei häiri ka kui vanemad inimesed ütlevad sukapüksid, pliita ja pluuse, noorte inimeste suust häirib aga küll. Samuti häirib mind teatud släng. Mul on üks tuttav, kellega ma lähen pea iga kord kui suhtleme, kaklema, sest ma ei suuuuuuuuuuda taluda ta slängi. Zekan yle, ei viitsi (koroonaga) pihta saada, tõmban midagi makku, molu, (käin) kraani all, mant põksub (toit valmib). Sry, aga mulle tuleb silme ette 2000. aasta Tartu. Nii et ma saan aru küll, et minu “padjakotid” võib inimestele kananahka tekitada, mul tekitavad need “jõmm(naise)-sõnad” kananahka.
  2. Teate neid niite/nööre(kinnitusi (ma ei tea, kuidas neid nimetada), mille küljes ripub riietel hinnalipik? Mõned neist on nii tugevast materjalist, et tuleb kääridega katki lõigata, eksju. Ma ei viitsi. Ma tõmban hinnalipiku ära ja jätan selle kinnituse rippuma. Alles nädalavahetusel eemaldas Marek mu mantlilt ühe sellise kinnituse ja küsis, et mis mul viga on. Ma ostsin selle mantli jaanuaris ja olen seda ka korduvalt pesnud, aga ikka ei ole viitsinud seda kinnitust eemaldada. Sama on ka ühe pesukomplektiga, see on aastaid vana ja ma kahtlustan, et kinnitus on ikka seal küljes. Kui Marek pole eemaldanud vahepeal. Muud sildid ja asjad ma lõikan kohe ära, aga need kinnitused, ma ei tea, mis värk mul nendega on, et ma ei viitsi neid ära lõigata.
  3. Ma ei joo kunagi veepudeli lõppu ega söö viimast saiaviilu. Kui veepudelis on alla veerandi vett, siis ma jätan selle lihtsalt seisma ja avan uue pudeli. Sama on saiaga. Ja leivaga loomulikult ka.
  4. Pesu peab omavahel mätšima. Nii voodipesu kui aluspesu. St mitte voodipesu aluspesuga, aga aluspesu peab olema ühest komplektist ja voodipesu peab olema ühest komplektist. Selle esimese “kiiksu” pärast ostan ma üldjuhul vaid ühevärvilist (soovitavalt musta) pesu, sest mu lisaboonus-kiiks on, et kohe kui pesu läheb natuke vormist välja, luitub, viskan ma selle minema. Aluspükstega juhtub seda ilmselgelt tihedamini ja ma ei taha, et kappi jääksid üksikuid lillelised, värvilised pesu ülemised osad. Mingeid lemmikkomplekte olen ma kohe mitu paari ostnud (hetkel kahetsen, et ühte lemmikut kaks paari ei ostnud, sest nüüd ongi nii, et rinnahoidja on, pükse mitte). Ühevärvilist pesu saab sobitada ka erinevatest komplektidest, siis pole rohkem vaja kui, et materjal, pits enam-vähem sobituks kokku.
  5. Ma ei suuda vait jääda. Kui mõni teema mind põlema ajab, siis ma vaidlen lõpuni, isegi siis kui ma tean, et mul ei ole õigus. Okei, tegelikult ma viimasel ajal olen täitsa hästi hakanud juba teisi ka kuulama, aga siiski, ma vaidlen, ka siis kui ma tean, et targem inimene annaks ammu järele ja oleks vait. Ma ei suuda oma suud kinni hoida. Seepärast mind teatud inimestest ka eemal hoitakse, sest kõik teavad, et kuigi ma luban vait olla, siis ma ei suuda seda (kehtib vaid nende inimeste suhtes, kelle vastu mul puudub igasugune respekt ja kes minu meelest on käitunud alatult ja ebaõiglaselt).
  6. Saiapuru laual ajab mind hulluks. Samuti asjad aknalaual. Mitte nipsasjakesed, aga asjad, mis sinna ei kuulu – ajaleht, käekott, kell. Ja asjad vales kohas, selles mõttes, et lillevaas ei ole näiteks lauanurgal, kuhu mina olen ta pannud, vaid laua keskel ja muud sellised veidrused. Obsessiiv-kompulsiivsetest asjadest nagu see, et munasid peab külmkapis olema võrdselt reas, nõudepesumasinas peab asju olema nii (selle täitmisel, lõpuks saab ta ju täis ja siis on mul suva, kuidas asjad seal on), et ükski asi ei tunneks end üksikuna, a la, et üks riiul on kruuse täis ja siis üks õnnetu kruus on teises riiulis üksinda. Jne.
  7. Mul on telefon 95% ajast hääletu peal. Veel kaks kuud tagasi olid mul ka KÕIK teavitused maha võtud, seal hulgas ka sõnumid ja vastamata kõned, kuna see maksis mulle valusalt kätte ühel töövestlusel, siis nüüd ma panin need kaks teavitust tagasi. Aga muidu ei olnud harv juhus, et Marek saatis sõnumi, et too poest seda või toda ja ma nägin seda alles kodus kui ta mulle ütles, et sõnumi saatis. Põhjus selles, miks ma need teavitused maha võtsin, on tegelikult lihtsamast lihtsam, aga ma hetkel sellel rohkem ei peatu, sest ma mõtlen juba mõnda aega, kas jagada oma tööotsingu/tööintervjuude kogemust või mitte.
  8. Peaaegu kõik alljärgnev.

Millised teie veidrused on?

Kuulus või kummaline

/ Eveliis / 29 Comments

Oli kunagi selline saade. Ma oleks sinna kummalise osasse oma kiiksudega sobinud ilmselt. Viimati kui ripsmetehniku juures käisin, siis ta ütles, et kuule need on ikka nii napakad kiiksud, et pead nendest kirjutama. Ma siis kirjutan.

  1. Seda te juba teate, et ma  ei kanna sokke. Ei ole harv juhus, et ma panen palja jala ka talvesaapa sisse, ent ma sunnin end sokke jalga panema, et inimesed mind imelikult ei vaataks kui ma palja jalaga kesest miinuskraade tuppa astun. Seda te teate ka, et mulle meeldivad vaid valged sokid, aga te ei tea võib olla veel seda, millisel määral. See on imelik. Olime õega reisil ja mul oli vaja sokke osta. Ära osta, ütles õde, ta just ostsis neli paari ja rohkem kui kahte pole vaja reisil olles. Okei. Sain kaks paari sokke – helehallid ja tumehallid mustade mummudega. Tundsin neid jalga pannes vastumeelsust, kuid saapa sees ehk elan üle mõtlesin ma ning läksin hommikust sööma. Ma tundsin end terve selle aja ebamugavalt, sest ma teadsin, et mul on jalas valet värvi sokid ja need häirisid mind. Ma ei saanud nendega olla. Peale hommikusööki eemaldasin ma koheselt jalast valet värvi sokid ning eelistasin palja jala saapa sisse pista. Palju parem oli kohe!
  2. Tankides püüan ma alati tankida täissumma, st et summa lõppeks 00-ga, või siis lihtsalt 0-ga, 25.00, 22.50, 38.00, 42.60…Kui see ei õnnestu, püüan ma tabada sarnaseid numbreid 21.21, 33.33 või võtta kütust TÄPSELT 15, 20, 27 liitrit.
  3. Ma ei joo pudelitest kunagi ära viimast tilka vett. Kui kapis on valida kahe pudeli vahel – kinnine ja teine, milles alla veerandi vett, siis valin ma kinnise. Mulle ei meeldi seisnud lahtunud karboniseeritud vesi.
  4. Ma panen selle peaaegu tühja veepudeli külmkappi tagasi.
  5. Ma ei tea mitte kunagi, millal mu päevad hakkavad, mul puudub igasugune ülevaade. Ses mõttes, et ma tean, et need on iga kuu ja kui ma vaevuks natukene mõtlema, siis ma teaks ka, kuna neid oodata on, aga ometigi tulevad päevad mulle igal kuul üllatusena.
  6. Mul on vaid üks käekell, mis näitab õiget aega. Teistel kõikidel on patareid tühjad. Kui te arvate, et ma neid sellest hoolimata ei kanna, siis te eksite. Kui riietuse juurde sobib, siis muidugi. Kellassepa juurde minek tundub aga liigne vaev.
  7. Reisilt tulles ei paki ma kunagi kohvrit kohe lahti. Esmalt seisab see mõned päevad kuni nädal välisukse juures, siis tassin ma selle garderoobi lähedale, et saaksin sealt välja võtta asju, mida vaja on, siis panen ma ta jalust ära garderoobi, võtan välja musta pesu ja mõni kord seisab kohver seal kuni uue reisini. Hetkelgi seisab garderoobis kohver, isegi lahti pakitud, aga liiga keeruline on seda oma kohale teisele korrusele viia. Reisist on möödas kaks nädalat.

Mul on ka veel rida muid kiikse alates sellest, et toitu tuleb külmakapis riiulile/ nõudepesumasinasse nõusid võrdselt panna kuni selleni, et mu lillevaasid ja küünlajalad peavad laual olema teatud kindlates (minu jaoks õigetes) kohtades, aga need tunduvad sellised tavalisemad juba.

Kuidas teie kiiksudega on? 

 

Minu (mõned) toidukiiksud

/ Eveliis / 9 Comments

Ma sain Marekilt eile pahandada, et külmkapis nii palju toitu, millel ma halvaks olen lasknud minna. Tegelikult ei ole üldse minulik kappi palju toitu osta, sest mu esimene kiiks on, et ma ei taha (koduse) toidu peale raha kulutada ja mul on kapis alati minimaalselt asju. Ses mõttes, et mul on piisavalt asju, millest toitu valmistada, aga mitte niimoodi, et sada tuhat erinevat valikut. See ajab mind närvi. Ja kui kapis on liiga palju asju, siis pooled neist lähevad halvaks ja mulle ei meeldi toitu ära visata. See ajab mind ka närvi, sest siis mulle tundub, et ma olen raha tuulde visanud. Nüüd aga oli meil kapis muuhulgas terve Virmalise tort (ma pidin selle poest ostma!), kapsa-krabisalat, täidetud munad, sült, avatud pakk vürtsikilu. Virmalise tordi ajas Marek endale näost sisse, et ära ei ei peaks viskama (mina olin oma isu veerandist täis söönud), kuid ülejäänud läksid prügikasti.

Ma ei teagi, mis pime vaim mind seekord poodi minnes tabas, et ma ladusin toidukorvi praktiliselt kõike. Idal lubasin ka sinna panna pea kõike. Ja nii oligi meil kapp täis toitu, mida ma enam ei söönud. Ma ei söö seisnud toitu. Ma jätan toidu lauale, pliidile ja siis mingi aeg avastan, et need tuleb kappi panna, sest muidu lähevad nad halvaks, kuid ma tean juba eos, et targem oleks need toidud kohe ära visata, sest ma niikuinii ei söö neid enam. Samamoodi on mul poolikute pakkidega. Ma ei söö toitu juba avatud pakendist. Kui mul jääb pakki alles neli vürtsikilu, siis oleks targem see juba kohe prügikasti visata, sest ma ei söö neid enam. Aga see on üks väiksemaid kiikse, kui nii saab öelda.

Mu kõige suurem kiiks on seotud arbuusiga. Ma JUMALDAN arbuusi, kuid ma ei liialda, et mul võivad enne käed otsast kukkuda kui ma ise arbuusi lõikama hakkaksin. Kui toote mulle külla kaasa arbuusi, siis võite mürki võtta, et peate selle ise ära tükeldama, vastasel juhul jääb see serveerimata, läheb halvaks ja prügikasti. Üks päev oli poes müügil eriti ahvatleva välimusega arbuusitükk. Ma pidin selle ostma. Marek küsis miks, kui ma niikuinii seda ära ei söö. Söön küll, raiusin mina vastu. Me sõime selle arbuusi ära viimasel hetkel enne kui see pahaks hakkas minema ja kui Marek oli selle lahti lõiganud. Teine asi, mida ma kunagi ei koori, on apelsin. Ma võin apelsine süüa, aga ainult siis kui keegi need mulle ära koorib.

Kui ma joon pudelivett, siis ma jätan alati mingi kullinokatäie joomata, panen selle siis kappi ja avan uue pudeli. Marek pahandab minuga alati, et miks ma neid tühjasid pudeleid kappi topin. Ma ei tea, aga topin.  Samamoodi kipun ma jätma söömata mingi väikese killukese toidust. Halvimal juhul panen ma selle lusikatäie toitu suurel taldrikul külmkappi. Miks? Ärge küsige! Et Marek saaks selle kolm päeva hiljem sealt ära visata.

Sellest ei hakka ma isegi rääkima, et mul peab riiulitel olema toitu võrdselt, noh et munariiulis mõlemal real võrdselt mune, et keegi end halvasti ei tunneks või et kui nad öösel peaks ellu ärkama, siis keegi ei tunneks end vähemuses ja teised munad ei saaks neid narrida.

Jp, ma olen täiskasvanud naine.