“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Tööle kandideerimiste lugusid olen ma nüüd kuulnud ja kogenud ise igasuguseid, aga see siin võidab absoluutse esikoha. Lugesin eile oma meile ja mõtlesin, et kas ma olen saanud juba tööpakkumise, mille ma olen kuidagi maha maganud, sest kuidas saab olla, et mulle juba laekuvad konkreetsed tööülesanded. Sest see, mu sõbrad, ei ole enam kodutöö, vaid puhas strateegia, mida tööle kandideerijatelt tasuta tahetakse.
Ma ei ole sellise asjaga absoluutselt nõus. Ma olen aastaid samasuguseid asju teinud tööülesannetena, saanud selle eest korralikku palka, või siis on eksportturule sisenejad, minult seda teenusena ostnud. Ühesõnaga ma olin kergelt šokis. Kui šokist üle saan, siis vastan neile ka viisakalt, aga enne emotsioneerin end siin blogis ära. Ja soovitan tööle kandideerijatel oma väärtust teada. Ma saan aru, et seis turul on raske, “kandideerijaid oli oioi kui palju, aga sina oled nüüd üks neist viiest, kellele ma peale KOLMANDAT vooru ka kodutöö veel saadame ENNE kui omanikuga vestlema lubame”, kuid nii asjad ikka ei käi.
Kunagi aaaaaaaastaid tagasi kui ma blogima hakkasin ja väikesest anonüümsest Mutrikesest Eveliisiks sain avalikult, kritiseerisid mu valikut päris mitmed sõbrad (ja muidugi emme), et misjaoks ma ometi seda teen, kas ma ei arva, et minust hakatakse arvama, kui et ma ei oskagi muud midagi kui “mingi blogija” olla ja miks ometi ma end tahan näidata rumalana kui ma olen.
Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et teate, mu meelest on oluline oskus enda üle nalja teha ja mulle meeldib enda üle naerda. Mis siis kui keegi võõras mind blogi põhjal juhmakaks peab, mõtlesin ma. Laias laastus mõtlen ma nii ka täna. “Nalja peab saama, muidu ma ei mängi,” on mu moto ka praegu kui aus olla, aga täna ma enam vastu ei vaidle sellele, et on inimesi, kes oma arvamuse minust kujundavad vaid selle põhjal, mida ma blogis jagan, eriti kui nad loevad blogist vaid pealkirju/loevad blogi harva/sattusid lugema vaid depressiooni perioodil/koondamise ajal. Ma annan neile võimaluse luua nende oma Eveliis selle info põhjal, mis nad siit leiavad. Ja noh, eks me kõik oleme oma “suunamudija karjääri” jooksul püüdnud üht või teistmoodi intriigi tekitada, sest nii nagu ka täna müüs ka kümneid aastaid tagasi intriig.
Ma ei tea, miks see nii on, aga minuga kipub kuidagi olema nii, et ma kas meeldin inimestele või ei meeldi kohe üldse. Kui mõned eranditest tatraveskid kõrvale jätta, siis viimasel ajal on mul olnud õnn kokku puutuda inimestega, kellele ma meeldin. Ja kui muidu ei olegi see meeldin/ei meeldi kuigi oluline, sest ega ma populaarsuskonkursil ei osale, võin ma öelda, et koostööd on lihtsam teha inimestega, kellele ma meeldin.
Koostööde osas on mul pigem olnud rõõm kohtuda inimestega, kellele ma meeldin. Üks neist ütles lausa, et ma pidavat nii positiivne olema, et peaksin positiivse suhtumise koolitusi andma. Tahate ma ennustan midagi? Kui Marek seda postitust tuleb lugema, siis siinkohal ta kas köhatab või kommenteerib, et teistega sa jah oled rõõmus ja positiivne. Aga see selleks. Nagu te aimata võite, ei tule ma siia kirjutama sellest, kuidas ma kõigile meeldin, vaid ilmselgelt olen ma siis sattunud kokku inimesega, kellele ma üldse ei meeldi.
See ei ole üks nendest lugudest, kus ma kirjutan: “Sõbranna rääkis, aga tegelikult juhtus see minuga.” Ei, see juhtus tõesti sõbrannaga. Ja ta lubas mul seda jagada, sest… no, minu arvates oli see lihtsalt liiga absurdne mitte rääkida. Ma tahan teada, kas mina reageerin üle või tegi ettevõte tõesti endal margi täis.
Niisiis. Sõbranna tellib ja tarbib ühe ettevõtte tooteid. Kuna ta neid ka jagab ja promob, tehti temaga midagi koostöölaadset. Minu eeldus: bartertehing. Täiesti loogiline, eks? Ta on päriselt klient, tellib oma raha eest tooteid, kiidab neid, sest talle meeldivad, ja miks mitte siis teha väikest koostööd toodete eest? Selline reklaam peaks ju olema iga ettevõtte unistus: päris maksev klient, kes ütleb, et tooted on head ja on koostööks valmis.
Lühidalt võib öelda, et kehv tunne on. Ma olen seda tunnet esimene kord kogenud aastaid aastaid tagasi kui läksin jõulukinke ostma ning sain esimeses poes vastuseks, et kaardil pole piisavalt raha. Olin kindel, et tegu on mingi pangaveaga, sest teadsin tookord, et mu kontol oli suurem summa raha. Läksin enesekindlalt sularahaautomaadi juurde ja nägin kontol tõesti kontojääki 0.00 EEK.
Mäletan seda külma higi oma otsa ees, sest summa ei olnud väike. Jooksin panka ja sain seal veel suurema šoki. “Jah, teie kontolt on maha läinud nii palju kui teil oli,” vastas teller mu küsimusele, “ülejäänu tuleb teil kuupäevaks X maksta.” Summa, mis ta ütles, oli KOLM korda suurem kui see, mis juba maha oli läinud. Kujutate sellist lauset ette? Mina ka ei kujutanud, aga täpselt nii ta mulle ütles. Võin eksida, aga kogusumma, mida mult nõuti oli mingi 74 000 EEK’i.
“Võrratu kogemus!” hüüatan ma nädalavahetust kokku võttes ja suu kisub vaikselt muigele. Mitte sellepärast, et poleks olnud. Teeme ühe asja kohe selgeks – sõbrannade pakett Viljandimaal Mulgimaa metsade ja (tol hetkel) lumeväljade vahel Priimäe talusoli võrratu kogemus. Muigama paneb mind ja ilmselt kogu meie seltskonda sõbralik vaidlus influencerite soovistuste üle, millesse üks meist selles sõpruskonnas mitte uskuda ei taha kerge skeptilisusega suhtub. “Sest kõik alati kiidavad, et oli võrratu kogemus!” põhjendas ta ja ma lubasin, et alustan seda arvustust täpselt selliste sõnadega.
Aga olgu. Nüüd on nali tehtud ja saab hakata asjast rääkima. Priimäe tallu sattusime me nii, et peale edukaid endiste kolleegide suvepäevi võtsime me vastu otsuse, et me hakkamegi nüüd suve- ja talvepäevi ning teisi tähtpäevi pidama. Sest töökohad tulevad ja lähevad, aga inimesed, kes loevad jäävad. Nii nagu on mulle kunagi Tikis töötamisest jäänud ühed parimad sõbrannad + üks abikaasa juba 20 aastaks, siis on mul tunne, et samasugused sõbrad eluks sain ma endale ka Oiult. Inimesed, keda saab usaldada, kellega on lõbus, kes on toeks ja noh natukene napakad ka. Heas mõttes ikka. Või noh otsustage ise kui/kas heas mõttes. Sest täpselt sellise kirju seltskonnana me Kärdi koju jõudsime.
Ah jaa, te ootate võib olla ikka selgitust, et kuidas ja miks just Priimäe. Noh, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sealt, et detsembris küpses meil peas mõte Marek Pranglisse kupatada ja talvepäevad meil kodus Ussipesas pidada. Panime kuupäeva ka paika, aga ma ei arvestanud sellega, et Mareki sünnipäev (mis on 3.jaanuar ja see oli ju juba praktiliselt eelmisel aastal?) võib ikka veel kesta ja ta ei taha kuhugi minna, vaid oma sünnipäeva kodus pidada. Nii siis juhtuski, et aasta abikaasana jätsin ma üksinda Mareki oma sünnipäeva pidama ning hakkasin otsima, kus me oma pidu pidada saaks. Kärt pakkus lahkelt välja, et võiksime tulla katsetama nende “Meie hetked”. Mõeldud tehtud ning Mulgimaale me suundusimegi.
Ma olen küll suveinimene, kuid täpselt sama palju kui ma armastan päikest, armastan ma ilusat talveilma. Selle “kiiksu” sain ma endale külge Norras elades. Sain seal elades kiirelt selgeks, et “pole halba ilma, vaid kehv riietus” pole vaid sõnakõlks, aga nii täpselt ongi ja Priimäe võttis meid vastu kõige ilusama talveilmaga, mida saaks ette kujutada. Igal pool, kuhu silm seletas, olid mõnusad lumeväljad, lumi sillerdas, päike paistis ning see kõik meenutas mulle mu üht lemmikumat luuletust, mida ma mäletan juba lasteaiast (jah, ikka veel peast). Tahtsin õuest õie tuua, sulle kingiks anda, aga seda õit ei saagi sooja tuppa kanda, lumelill on lumelaanes, nagu talveime, kingin sulle selle õie, ainult laande mine. Priimäe ja Mulgimaa metsad ning lumelaaned oli talveime! Suvel siis ilmselt omamoodi suveime.
Siinkohal tekkis meil muide seltskonnas esimene arutelu. Kõik olid nõus, et koht oli imeline, lõi meid pahviks juba saabudes (ja tuletan meelde, et me olime tulnud teatava reservatsiooniga), aga tekkis küsimus, et mis on see lisaväärtus, mida külalisele pakutakse. Lisategevused või nii. Mina isiklikult olen selline inimene, et puhkemajades erilisi lisategevusi ei oota, see tähendab, et alati arvatakse, et külaline tahab hullult aktiivseid lisategevusi, aga mulle isiklikult ei ole see kunagi kaalukausiks. Ma tahan puhkemajas sauna, head süüa, nautida vaikust ja rahu ning lugeda, mängida lauamänge, võib olla vaid vedeleda diivanil teleka ees. Kas mulle pakutakse matka lumelaanes või sõitu ATV-ga ei ole minu jaoks oluline. Ma olen muidugi aktiivsetele tegevustele alati avatud, kuid ekstra neid taga ei aja. Samas Ida käis mulle nagu uni peale, et ma uuriks, kas seal ikka ATV-ga ei saaks sõita ning osa meist leidis sama, et selline talvine lisategevus annaks kindlasti plusspunkte. Ma mõtlen, et kui meil oleks veel eraldi õues aktiivsete tegevuste programm olnud, siis oleks me lihtsalt paar päeva pidanud seal olema, vastasel juhul lihtsalt ei jõuaks ka puhata. Niisama olla. Meil näiteks oli kindel plaan ka õues vorste grillida, kuid vorstid tõime me grillimata kujul tagasi, sest lihtsalt…no ei olnud aega.
Kui me lisaväärtustest, mis mind kõnetavad, räägime, siis te ju teate, et ma olen sisemas romantik ning pange igale poole põlema küünlad, süüdake keset lund ka lõke ning ma sulan. Siin vajutati (mind tundmata) sellele talveromantika nupule. Kergelt krõbe talveöö, jalge all krudisev lumi, lõke, küünlad…. “Ja see pole veel kõik!” nagu kunagi ütles Emil Rutiku ühes populaarses telesaates.
Kuidagi kogemata jõudsin ma juba otsapidi sauna, nii et ma siis jätkan sellises veidike ebaloogilises ja hüplikus järjestuses. Saunamaja oli mu enda jaoks kõige suurem üllataja. Puhkemaja piltidega olin ma kodulehel tutvunud, kuid saunamaja jätsin ma ette vaatamata. Kui olime puhkemajaga tutvunud, läksime me korraks Idaga saunamajaga tutvuma ning ma päriselt olin üllatunud kui hubane ja mõnus see oli. Vaadake ise! Lisaks ootasid meid hiljem saunas ka näo- ning kehamaskid, mida enamikes kohtades väga ei taheta lubada kasutada, viht (100x plusspunktid, et selles puhtas ja värskes saunas oli ka lubatud vihelda!) ning loomulikult kümblustünn. Mida sa hing veel ihkad ühest õhtust? Kui sulle muidugi saun meeldib. Mulle ja meie seltskonnale meeldib! Ning saun koos tünniga oligi see kurjajuur, et me vorste grillima ei jõudnud.
Muide. Selles puhkemajas on vist mõeldud igale detailile. Majas on olemas hommikumantlid ja sussid, mõlemas majas on olemas erinevas suuruses saunarätikud, lisaks plätud, et oleks mugav ja mõnus sauna ning kümblustünni vahel käia. Väikeste aga oluliste plusside juurest jõuan ma ka (vist ainsate) miinusteni, mis natuke on juba ka norimine. Saunamaja põrand oli väga külm, aga selle eest kohe perenaine ka hoiatas ning näha oli, et lambanahkade ja vaipade ning susside olemasoluga antakse parim, et külma talveilmaga seda leevendada. Toimis. Teine miinus minu enda jaoks oli, et saunamaja ja tünniga ekstreemselt hubane terrass asub väga lähedal elumajale. See pole miinus selles mõttes, et ma arvaksin, et keegi jälgib mida ma teen, vaid ma ise tunnen kerget ebamugavust, sest ei taha pererahvast häirida. Mitte et ma läheksingi sinna pidutsema, aga vaid enda vaatevinklist ma tean, et ma naeran kõvasti, ma räägin kõva häälega ja noh kui koos on heas tujus (naiste) seltskond, siis veini juues see hääl lihtsalt kuidagi läheb kõvemaks. Jah, saunamaja ning tünni saab kasutada 23ni, ilmselt just seda probleemi ennetades, kuid ikka ma alateadlikult natukene kardaksin, et segan pererahvast.
Nõustute, et ekstreemselt nunnu saunamaja ja terrass ju! Aga mis te arvate kui läheks majja tagasi?
Puhkemajas on olemas kõik õnnestunud puhkuseks või selliseks sõbrannadega getaway‘ks. Ma tean, et see kõlab kummaliselt, et toon välja puhtuse, ühesugused nõud, vajalikud potid-pannid, puhastusvahendid, maitseained, õlid, kohvimasina, soojad põrandad, kvaliteetsed pesuvahendid, ilusad pleedid, vaibad, padjad, väga hea raamatute valiku ning näiteks meie paketis sisaldunud vestluskaardid, sest mis seal siis ikka nii erilist on, aga teate mõnikord ikka on. Jah, muidugi puhkemajasid on erinevaid, kõiki ei saagi ühe vitsaga lüüa, igalt poolt üht ja sama standardit või kogemust oodata, kuid siin me lihtsalt kõik koos vaatasime ning nautisime kui lihtsalt saab pakkuda täiuslikku kasutajakogemust. Minu enda plusspunktid ja kiidsõnad lähevad eraldi sellele, et suupistevaagnale olid leitud kohalikud snäkid (vat nüüd enam ei mäletagi, kelle porgandikrõpsud need olid), tee oli selle piirkonna teetalust – jällegi sellised pisiasjad, mis tegelikult ei ole sugugi pisiasjad. Ma olen ise selline detailifriik selles osas, et mulle annab nii palju juurde kui selliste asjade peale on mõeldud.
Nii me seal mõnusalt aega veetsimegi. Esmalt vestluskaartidega meelt lahutades ja YouTube’ist Idat Anne Veskiga kiusates (kas mul kummitab peas ikka see lugu? JAH!)ja tema kiusas meid vastu enda valikuga (Hugo Toom vist on suht soft ja juba “vanaks läinud”?).
Kuni oli aeg minna enne sauna veel restorani. Oot mida? Nojah. Saunas me siin postituses juba käisime, aga enne seda oli vaja ka õhtusööki nautida ehk restorani minna. Kuidas? Kas me ei olnud mitte Mulgimaa metsade ja talve võlumaa laante vahel? Olimegi. Aga restorani on hea minna kui sul on seltskonnas oma tippkokk ning ta on lahkelt nõus oma maailma parimat risottot tegema. Püha jeesus kui hea see oli. Ma enda arvates oskan ka süüa teha, aga mitte Kerdiga võrreldes. Ta vist teeks männikäbidest ka maailma parima toidu.
Hahh. Tegevuste järgi mulle tundub, et me oleme juba magamaminekuni jõudnud, kuid meie programm oli alles algamas. Inimese kohta, kes ei armasta ega oska joonistada, olen ma nüüd päris lühikese aja jooksul vabatahtlikult täitsa mitmel “maalimise” üritusel käinud. Ma päriselt isegi ei tea, kust meil see mõte tuli, et võiks proovida joonistada, aga nii, et ei kasuta vaid käsi, kuid igatahes teoks me selle tegime. Mina sain kinnitust, et joonistada ma jätkuvalt ei oska, kuid kas see oli lõbus? Jah! Igaks juhuks ütlen, et ärge inspiratsiooniks guugeldage, mis kehaosasid veel saab maalimiseks kasutada. Kes on minuvanune, see teab, et nii võis kunagi ka kuulsaks saada, kes ei tea, parem on. Aga see selleks. Nalja sai, uued kunstiteosed sündisid, uued siseringi naljad sündisid ning mina võin varsti nende ühismaalimiste käigus valminud kummaliste kasside maalinäituse avada.
Ma oma kassi ei hakka siin jagama, sellele saate pilgu peale heita Instagramis, aga kitsekene tundub küll kuidagi tuttav. Teile ka? Tegime nalja, et peaks selle Hannesele saatma, et kui ta tahab brändi uuendada, siis meil on talle üks uus disain pakkuda.
Magama läksid viimased vaprad 4.22 (vaatasin kella täpselt), pooled maailma teemad said läbi arutada ja eks me oleks ehk veelgi keskustelulenud, aga järgmisel hommikul ootas meid ka tagasitee. Teeolud olid üsna libedad ja läikivad, teed ise käänulised ning kurvilised, nii et isegi kui oleks tahtnud järgmisel päeval veel seda mõnusat rahu ja vaikust nautida, siis plaanisime siiski piisavalt varakult liikuma hakata. Uni tuli loomulikult magus. Kas selles saabki kahelda? Loomulikult mängisid talvised tegevused, saun, korralik õhtusöök olulist rolli, kuid Votexi voodipesu (jällegi megalt kiidan viljandimaist koostööd!) ning mõnusad voodid kindlasti ei tulnud kahjuks.
Hommikul ärkasime me selle peale, et Ida tegi pannkooke. Kuidagi ei saanud see väikene sõbrannade puhkus ju paremini lõppeda! Kokkuvõtteks ütlen ma, et ma oleks paariks päevaks veel sinna jäänud, ühe raamatu oleks jõudnud lõpuni lugeda, nüüd pean ostma minema seda, ja eks teie saate nüüd ise otsustada, kas usaldate mind kui ma ütlen, et see oli võrratu kogemus. Muidugi ma ei saa lubada, et teil on sama lõbus kui meil, siis te lihtsalt peaksite meid kaasa kutsuma, aga kõik eeldused on Kärdi poolt teile loodud küll. Nii, et läheb vajutab siia lingile nüüd ja bronnib endale mõnusa puhkuse koos heade sõpradega. 100 eurot soodsamalt saate ka hetkel selle bronni kui ütlete, et minu suurepärane sõnaseadmine veenis teid või tahate ise veenduda, kas ma räägin tõtt või liialdan kui vaid (välja arvata need kaks miinust, mille ka välja tõin) kiidusõnu Priimäe puhkuse kohta ütlen.
Ma nüüd natukene aega olen selle mõttega mänginud (ei taha öelda, et flirtinud, sest flirt on mu meelest nagu positiivne asi,aga see millest räägin pole ju?) et mis saab siis kui seatud katseaeg ei ole edukas. Kas on mõistlik üldse need mõtted siia kirja panna (aga kuhu siis veel?), sest sellisel juhul on kaks varianti – kõik on kuidagi lõplik või murran ma endale antud lubadust ning olen lihtsalt üks tüüp, kes sõnu loobib. Mulle ei meeldi sõnu loopida.
Siiski tundub mulle, et ma olen jõudnud murdepunkti.
Eile ja täna olen ma saanud päris mitu kirja, et kas ma ei leia, et Mallu on üle piiri läinud ja ei lõpeta enne kui too teine suunamudija murdub. Ma olen nendele kirjadele vastanud, selgitanud oma arvamust ning eeldasin, et selle meediakakluse teemadel enam ise sõna ei võta, sest kusagil läheb mu taluvuspiir. Aga siis tuli see uudis Mallu nominatsioonist ja ma tabasin end mõttelt, et ma pean (pean või?) ikka veel oma arvamust avaldama. Sest te ju teate seda vanasõna, et nagu küla koerale, nii koer külale ja ma avastasin, et just sinna ongi koer (või siis hunt maetud)!
Miks on nii, et üks selles sõnasõjas ja ärapanemises on vaikimisi hea ning teine vaikimisi paha, kuigi öelda võiks ju, et pada sõimab katelt. Siin on üks väga lihtne põhjus. Enne aga tahan ma veelkord rõhutada, et minu maitse jaoks on igasugune ärapanemine läbi huumoriprisma piiri ületanud ning võib olla ei ole midagi sellist, mida peaks üldsuse poolt toetama. Mu meelest annab see veidi vale signaali, mis on võimupositsioonil lubatud ja aktsepteeritud, aga siin on üks oluline “aga”.
Mäletate seda postitust, mille ma kuu aega tagasi avalik lintšimine vs arutelu vägivalla üle, kirjutasin? Ma jätkuvalt olen sellel arvamusel, et see, kuidas kõik korraga mingit “kanakarja kambakat” hakkasid tegema ning ilkuma ei olnud enam sisuline arutelu, vaid kius. Ma olen igasuguse kiusu vastu. Jah, üks asi on nalja teha. Ma hindan nalja, ka väga teravat ja torkavat nalja, kuid kiusu ja nalja vahel läheb õhkõrn piir, mida vahel on raske tajuda. Igatahes täiesti ootamatult olin ma “tiim beesha”.
Mõned päevad peale seda postitust nägin oma telefonis sõnumit. Saatjaks ei keegi teine kui selle postituse peategelane ise. Mul oli tol päeval palju tegemist ning sõnum läks meelest. Siis ühel hetkel tuli meelde, et oot, kas ma nägin unes, kujutasin ette või sain ma just ühe sõnumi. Vaatasin oma erinevad sõnumikanalid läbi ning seal see sõnum tõesti oli.
Teate, nii põnev on olnud lugeda teie tagasisidet. Nii ägedad soovitused või kommentaarid on (kasvõi see, et ma kasutaks tekstides vähem sulgusid;), aga mis mulle endale kõige suurema üllatusena tuli, oli see, et päris mitu korda toodi välja, et ma võiks rohkem jagada oma argitoimetusi. Et nendest oleks põnev lugeda ja noh, et tglt võiks neid YT-s ka jagada. Viimase osas ütlen kahjuks/õnneks, et seda ma tegema ei hakka, sest mul puudub oskus ja viitsimine mingeid videosid kokku panna. Parim, mida ma teha saan on jätkata erinevate reelside ja story’de jagamist argitoimetustest, olen seda viimasel ajal vähe teinud, sest 1) mu meelest mu argised toimetused on nii igavad ja 2) sel samal põhjusel ma ei oleks arvanud, et need kedagi huvitaksid.
Noh tuleb rohkem oma jälgijatelt küsida, mis neid huvitab.
