Üks ja ainus. Voronja galerii.
Iga kord nii uus. Iga kord nii huvitav. Aga samas juba nagu vana hea tuttav. Iga kord külastades tulevad mulle eelmistest külastustest mõned seigad meelde.
voronja
Suvegurmee
Alustame jälle kaugemalt. Nii nagu te juba teate, et mul kombeks on. Pikk sissejuhatus ja siis alles jutu tuumani. Kuigi antud postituses see päris nii polegi. Ehk siis kui ma mõtlen sõnapaari suvegurmee peale, siis minu jaoks tähendab see kindlasti Voronja galeriid. Ei, mitte vaid vahvlite ja imelise rabarberiveini pärast, vaid kõik see atmosfäär – kunst, huumor, toit ja jook, pisidetailid ning võrratud inimesed – muudavad Voronja absoluutseks suvegurmeeks. Kas teile tundub ka, et võrratute inimeste konsentratsioon on Sibulateel kuidagi eriliselt kõrge? Ükskõik, kuhu ma satun, ja kelega tuttavaks saan, kõik nad on seal võrratud. Muidugi on ka tõenäosus, et mu sõnavara on lihtsalt nii limiteeritud ja ma ei oska paremini neid kirjeldada, aga mulle endale tundub, et sõna “võrratu” on täpselt see õige. Voronja galerii kohta kehtib sajaprotsendiliselt.
Suvenäitusele me seekord keskenduda ei jõudnud. Ausalt öeldes, ei olnudki otseselt plaanis, sest me olime valinud niisama kulgemise ja “beebikoer” Dexteriga ei oleks see niikuinii kuigi teostatav olnud, aga jällegi ma ei kurvastanud, hoopis vastupidi. Me keskendusime skulptuuride aiale (ja kui Marek midagi vabatahtlikult pildistab, siis peab see olema pildistamist väärt) ning ma tean, et mind ootab ees veel üks suvine reis Varnjasse. Siis juba koos sõbrannadega (tuleb lihtsalt leida kuupäev, mil mõni mesipaat ka vaba on, mis tundub mission impossible) ja Voronja galerii saab olema üks suur osa sellest tüdrukutetripist. Nii et kunstigurmeed jõuan ma veel uuesti nautima. On mida oodata. Olge lihtsalt valmis, et ma kirjutan Voronjast sel aastal veel. Isegi kui teile tundub, et võib olla ma muudkui vaid külastan samu kohti, siis ma ei suuda neid emotsioone, mida see piirkond mulle pakub, vaid enda sees hoida. Ma arrrrmastan Voronja galeriid! Päriselt ma kunagi aastaid tagasi arvasin, et see on mingi välismaa galerii, sesrt no ei ole võimalik. On võimalik!
Järgmiseks ootas meid Sibulatee poolt kutse Turgi talu reheresto suvegurmeele. Kui te olete Sibuatee kohvikupäevadel käinud, siis ilmselt olete te ka Turgi tallu sattunud, aga meie ei olnud sinna veel jõudnud. Seepärast tuli mulle järjekordse üllatusena, et keset metsa, justkui mittekusagil, asus järjekordne imearmas pärl. Mul oli plaanis ka seal ööbida, aga loomulikult olin ma liiga hiljaks jäänud ning nunnud aidamaja toad olid juba broneeritud.
Ma olin kindel, et meid ootab ees romantiline reheresto, aga selleks, mis meid ees ootas, ma valmis ei olnud. See oli täpselt minu masti romantiline. Kõik need heegeldatud linad, need nõud, need küünlad ja siis veel üllatusena tšellistid. Fantastiline kogemus ja pole ime, et õhtusöögile olid juhuslikult sattunud lausa kolm paari, kes oma pulma-aastapäeva tähistasid.
Mu instagrami kontol Eestimaa paikade highlights´ide all saate koju õhtut soovi korral rohkem näha.
Nii nagu Sibulateel ikka, oli ka siin näha, et inimesed teevad oma asja hingega ja südamest. See on minu arvates iga ettevõtmise juures kõige olulisem asi – kui see välja paistab, andestad ka pisiapsakad. Noh näiteks, et sabinas läks peremehel kala kõrvale meelest veini pakkuda. Aga see oli nii nunnu apsakas, et ei seganud ja need, kes tahtsid Alatskivi veini proovida, said seda teha magustoitu oodates.
Menüüs ootas meid:
Tervituseks: Roheline smuuti
Eelroog: Kõrvitsapüreesupp, Turgi talu kodune leib, karulaugumääre
Pearoog: Peipsi koha filee, lillkapsariis, ahjuspargel, roheline salat
Magus: Maasika-mandli toortort
Selliste õhtusöökide puhul on mu suurimaks hirmuks Ida suhtumine. Ta on jõudnud ikka või perioodi, kus ühel hetkel sööb ta vaid kanapastat, teisel hetkel ütleb, et ei söö ju makarone ja kolmandal hetkel ütleb, et kõik on halb ja sööks vaid komme ja meie närve. Uued maitsed ei lähe üldse peale. Suur oli minu rõõm kui ta oli nõus igat toitu vähemalt proovima ja kõrvitsasupi ja kala kohta oli tal vaid kiidusõnu öelda. Selle väikese, aga jõhkralt ausa toidukriitiku järgi saab öelda, et õhtusöök oli täielik õnnestumine. Smuuti ja marineeritud kuusevõrsete kohta jäi ta eriarvamusele, kuid seda ei saa talle ette heita. Kuusevõrsetega tuleb mulle alati meelde, kui me Norras elades Klaudiale rääkisime ja näitasime, et sööme hea meelega kuusevõrseid ning ta imestas, et eestlased on ikka veidrad inimesed, kes jõulupuud söövad. Aga tõsi ta on, kuusevõrsed, eriti marineeritud kujul on minu arvates, äärmiselt maitsvad.
Selle konkreetse õhtusöögi puhul meeldis mulle just see lihtne luksus kui nii võib öelda, kodused maitsed gurmeevõtmes. 22. ja 29. juulil on teil veel võimalik seda kõike ise järele proovida. Sellest saab üks maagiline õhtu, mida te ei unusta.
Meie õhtu lõppes natukene kiiremini kui teistel – üleväsinud laps restoranis ja üleannetu koer omaette võõras kodus tegid oma töö, esimene neist oli laua taha tukkuma jäämas ja teine pani meid lihtsalt muretsema, nii et perenaise vaibakudumise töötuba me ei näinudki ja sellest on küll paganama kahju, sest ma vaatasin pärast pilte. Need ei ole vaibad, vaid kunstiteosed!
Peipsi-eri vol4 ehk müüa maja!
Kes oleks võinud uskuda, et me Peipsi äärde nii ruttu tagasi jõuame. Seekord viis tee meid Alatskivi lossi, mis meil eelmisel Peipsi tripil kõigest nädal tagasi külastamata jäi. Alatskivi loss on tõesti imekaunis. Eriti väljast. Nagu tõeline muinasjutuloss.
Me jõudsime lossi päris hilja, nii et lossi restoran oli tegelikult juba kinni, kuid saime siiski endale tuppa söögi tellida. Söök ei olnud kehv, aga lossi restoranist oleksin ma oodanud siiski natuke rohkemat oodanud. Võib olla ma olen ka natukene ära hellitatud selle koha pealt, sest võrdlusmomente teiste mõisarestoranidega on päris palju. Ja ma ausalt saan aru, et lastemenüüs peavad olema friikartulid ja viinerid, kuid ma tõesti tahaks seal näha ka mingeid huvitavamaid alternatiive.
Peale õhtusööki läksime me lossi pargiga tutvuma ja vesiratastega sõitma. Ma sõitsin viimati vesirattaga kui ma olin ikka päris väike laps. Anne kanalil sai vesirattaid laenutada. Maksis lapse jaoks päris kopsaka summa, aga kuidagi sai tädilt-vanaemalt-emmelt ikka aegajalt raha välja lunitud. Selline nostalgialaks oli vesiratastega sõita!
Mõisaaias oleksin ma oodanud natuke lillepeenraid ja põõsaid ehk veidike rohkem silmailu, kuid mõisapark selle eest oli IMELINE. No nii ilus ja romantiline! Loojuv päike ja loss paistsid eemalt, täielik vaikus ja vaid meie kolm jalutamas. Ida jooksi ringi nagu väikene printsess oma kübarakesega. Ta on selline vahva lillelaps, et ühel hetkel on ta täielik väike printsess, kellele pakub kõige rohkem elevust lossides ja mõisates ringi jooksmine, järgmisel hetkel muutub ta aga Ronja ja Pipi ja Lärmisepa täna Lotta sarnaseks marakratiks, kes ei taha juukseid kammida ning turnib mööda aedasid ja treppe.
Hommikusöök oli lossis väga maitsev, samuti ka teenindus. Peale meie ööbis lossis veel üks paar, aga nemad olid juba varem lahkunud, nii oli kogu suur söögisaal vaid meie päralt. Äärmiselt kuninglik tunne olla lossis üksinda ja kujutada ette, et see kõik on meie oma:)
Kui te arvate, et me läksime Alatskivilt Vasulasse vanaema juurde otse, lihtsalt niisama, siis te eksite. Otseloomulikult pidime me sõitma läbi Kolkja, Kasepää ja Varnja. Mida ma nägin esimesena? Üks maja oli müüa! Nüüd ma pean lotot päriselt hakkama mängima, sest ma tahan seda vana puulobudikku. See oleks täpselt selline koht, kus ma veedaks oma suved ja miks mitte ka talved. Selline “diipkunstiinimeselik” koht otse Peipsiääre külastuskeskusest ja Sigurimuuseumist üle tee. Ma täiega naudiks selle puulobudiku üles putitamist.
Muidugi ei ole ma nii naiivne, et mõtles päriselt, et oh kohe ostaks ja teeks, aru saamata KUI palju raha sellesse majasse vaja oleks investeerida, kuid unistada ju võib. Äge oleks!
Sigurimuuseumist ja Peipsimaa külastuskeskusest ei saanud me kuidagi minema. Mind võlusid indigo trüki õpitoad ja kohalik käsitöö, Marekit sigurimuuseum ja Ida ei saanud üle ega ümber õues olevast mängumajast, kus oli lastele väga nutikaid tegevusi. Meil on ka koju sellist maja vaja!
“Kuhu me kohvikusse läheme?” küsis Ida kui me Varnja poole sõitsime. Ma jäin vastuse võlgu, sest no kus siin pühade ajal midagi avatud on, mõtlesin ma ja tegime esimese hooga väikese tiiru võõral hoovil. Mul oli ju Idale ja Marekile ka vaja Mesi tutvustada. Ja pehmete mänguasjade seina. Päris omamoodi pull asi ju tegelikult!
Kuigi ma olin 99% veendunud, et Voronja galerii on pühade ajal suletud, siis meie üllatuseks olid seal uksed-aknad lahti, rõõmus perenaine võttis meid vastu ning perenaine küpsetas parasjagi köögis vahvleid. Voronja on vist tõesti üks selline koht, kus korra käid ja jäädki käima. Armud lihtsalt nii ära.
Eelmine kord jäid mul kahe silma vahele Voronja perenaise võrratud käsitöönukud. Nii rändaski üks Rudolf meiege Voronjast kaasa (ja Peipimaa külastuskeskusest head õnne toov rätinaine + kohanahast tehtud käevõru).
Postitus on niikuii jälle kilomeetri pikkune, läheb siis jaanipäev ka siia otsa. Pole just Peipsiääre eri, aga mis see 30-40 kilomeetrit siia-sinna ikka on. Vahva Vasula jaanituli oli pere keskel.
