Ei ole saladus, et Ida on minu arvates olnud keeruline laps. Beebiiga nagu te teate kõige hullem. Kui ma praegu aga tagasi mõtlen, siis ma mõtlen, et võib olla oli asi ka minu kogenematuses, teadmatuses ja soovis olla täiuslik ning omada täiuslikku last. Sellist, kes kunagi kusagil ei nuta, magab ja teeb kõike sellises rütmis nagu mulle sobib. Jah, magamata olime me tõesti pikalt, väsinud ja tülpinud ning aegajalt ka meeleheitel, kuid täna ma mõtlen, et võib olla ei olnud mul mitte niivõrd keerukas laps, kui lihtsalt üks tavaline laps. Väikese unevajadusega. Seda on ta siiani. Nädala sees magab ta harva kauem kui kuueni, nädalavahetusel venitab ikka seitsmeni ja aegajalt üllatab meid isegi kaheksani magamiseni. Samas, mida tahan ma saada lapsest, kelle isa on alati enne kukke ja koitu üleval ning kelle ema unevajadus ei ole ka kõige suurem. Viimane ei tähenda, et ma ei tahaks logeleda, aga konkreetsest unest piisab mulle ka kuuest tunnist. Enne Idat olin ma lihtsalt mugav ja laisk, mulle meeldiski nädalavahetused diivanil teleka ees maha magada. Täna ma seda enam ei suuda, seda enam, et mu meelest ei ole telekast mitte midagi vaadata.

Oot, aga ma pidin ju millestki muust rääkima?  Ahjaa. Kui Ida hakkas liikuma, olin ma jälle hädas. Enam ei saanud grammigi omaette rahulikult istuda. Kogu aeg oli vaja jälgida, et ta kuhugi ei roniks ja sealt alla ei potsataks. Idal oli minu vastu justkui mingi vandenõu. Vaadata kui palju ma välja kannatan ja kas mu juuksed lähevad halliks. 1-1,5aastaselt oli ta jälle puhas põrguline, kelle elueesmärk oli mind ja Marekit piinata. Temaga kuhugi minek oli nagu Kinder Surprise´i avamine – kunagi ei teadnud, mis sealt välja tuleb. Hull laps, mõtlesin ma ja kadestasin lapsi, kes lihtsalt ja rahulikult paigal istuvad. Täna ma tean, et üks 1,5aastane ei peagi paigal istuma. Mul ei olnud tegelikult sugugi hull laps, vaid tavaline väike laps. Pigem isegi tubli, sest isegi lennureisid, laevareisid, pikad autosõidud möödusid valutult. Alguses Ida karjus lennukis kui ta turvavööga kinni panna tuli, kuid rahunes üsna kiiresti maha ja ülejäänud sõit kulges vaikselt. Üldjuhul. Muidugi tuli ette ka igasugu olukordi, sest noh halloo, ta oli ju beebi.  Lennukites oli/on aegajalt ka teisi nutvaid beebisid. Beebisid, kes kuidagi maha ei rahunenud. Ma arvan, et probleem on selles, et ema ise oli närvis, sest mida küll teised mõtlevad ja see ajab beebi veel rohkem närvi. Muidugi ei ole lennukis nuttev beebi mingi meeldiv nähtus, kuid täiskasvanud inimestena saame me kõik aru, et beebi on beebi ja väga vähesed jobud kobisevad midagi. Kui vanem ei mõtleks nii väga teistele, vaid sellele, kuidas laps maha rahustada, laheneks nutt kindlasti palju kiiremini.

Mida vanemaks Ida on saanud, seda “hullemaks” on olukord läinud. Nüüd, kui ta on pea 3,5-aastane, on ta püstihull. Ta jonnib, ta karjub, ta protesteerib, ta viskab end pikali, ta jookseb mul eest ära, ma pean tal taga jooksma, ta peidab end. Viimati kui me üksi laevaga Rootsis käisime jooksis ta jälle mul eest ära, ma arvasin naiivselt, et ega ta kaugele ikka ei jõua, kuid peale kerget paanikat ja inimestelt küsimist leidsin ma ta kaks korrust alt poolt. Peale seda oleme me talle püüdnud selgitada, 6579 korda, et ta ei tohi ära joosta. Kaheksal juhul kümnest saab ta aru, kahel juhul tekitab ta peavalu ja paneb meid end talle järele jooksma. Kui ta pole püstihull, siis on ta aga uudishimulik, vaimukas, tubli, iseseisev ja sõnakuulelik laps, kellega koos reisida on nüüd juba pigem rõõm. Panen kaalukausile püstihullu ja ideaalse lapse ning saan tulemuseks jällegi täiesti tavalise 3,5aastase lapse. Lihtsalt minu enda peas on jällegi mingi ettekujutus sellest, kuidas laps peaks käituma. Ta ei pea oskama igal pool käituma, tal ei ole kogemusi ja ta õpib. Minu, kui vanema asi, on sellest aru saada ja teda mitte piirata, vaid õpetada, et ta lõpuks teekski vahet, kus tohib joosta ja kus mitte. Ma olen Idaga kaks korda teatris käinud, polnud mingi probleem, et ta seal rahulikult istuks, aga loomulikult ma kartsin seda esimest külastust, sest mis saab siis kui ta nutma hakkab.  Temaga saab käia kohvikus, restoranis, muuseumis, pargis. 90% ajast on see nii tore ettevõtmine. 10% ajast võib juhtuda, et talle ei sobi mitte miski ja ta ei tea ise ka, mida ta tahab. Siis tuleb kavalus appi võtta. Kaheksal juhul kümnest saab ta aru ja kuulab sõna, kahel juhul on mul tahtmine ta sinnasamasse jätta, sest need kõrged noodid, mida ta välja võtab, lõikavad luust ja lihast läbi, kostuvad Tallinnast Tartusse.

Aga käimata pole me kusagil jätnud. Nüüd mõtlen ma, et (kui veel pileteid on) võiks temaga minna Eesti Laulu peaproovi vaatama. Ta ei saa ikka üle ja ümber sellest, et tädi Marian (Ariadne) seal ka esineb ja miks mitte talle siis rõõmu valmistada.

Muidugi ajab ta meid aegajalt ikka hulluks ja näib toituvat vaid meie närvidest, kuid tegelikult on see meie endi viga, et me peale tööpäeva ei jaksa ta jutuvada kuulata. Aga kui panna end tema rolli, siis ma kujutan ette kui palju elamusi tal ühes päeva on, erinevalt meist, kes me oleme tibake kauem saanud maailma tundma õppida. Mina ei satu elevusse kui näen akna taga väikest linnukest, tema aga küll, ja tal on vaja see emotsioon kellelegi edastada. Tal ei ole veel oma blogi ega Facebooki, kus oma tundeid ja mõtteid avaldada. Ta ei ole veel avastanud virtuaalmaailma “võlusid”, vaid tahab suhelda pärisinimestega.

“Sul ei ole üldse hull laps,” on mu sugulased-tuttavad mulle aegajalt, “ta on tavaline väike laps, täiesti normaalne kolme-aastane.”  Ma raputan pead ja ütlen, et ei-ei, teiste omad käituvad ikka palju paremini. Saamata aru, et sellises vanuses on kõik lapsed marakratid. Tavalised lapsed oma tujude ja jonnidega, nii nagu me kõik. Mina väljendan oma pahameelt ropendades (mida ma enam ka teha ei saa, sest ma ei taha, et mu laps varsti kõik p…e saadaks, sest emme teeb nii), Ida end porilompi pikali visates. Mõnikord karjub sinna juurde nii meeleheitlikult, et inimesed jäävad seisma ja vaatama, et ega ma ometi lapsele liiga ei tee. Mõnikord ta valetab ka. Kui ma pole isegi ta lähedal seismas, ütleb ta südantlõhestavalt nuttes, et emme lõi. Ma ei tunne enam häbi selle pärast, mida teised mõtlevad. Ma ei ole täiuslik ja mul ei ole täiusik laps. Täiuslikke inimesi ei ole olemas. Ta ei ole oma jonnihoo pärast kasvatamatu laps ja mina saamatu ema. Ma ei anna lapse jonnihoogudele järgi, vaid sellepärast, et ta “jumala eest vait jääks” ja et teised ei arvaks halvasti. Kui jonnihoog peaks tulema peale kontserdil, siis loomulikult lahkuks ma lihtsalt koos temaga saalist, et mitte teiste kontserdielamust rikkuda, kuid kaubanduskeskuses visaku end pikali. Keda ta ikka nii häirib, enamus inimesi on niikuinii telefoni uppunud või kõnnivad kõrvaklapid peas.

Ida on praegu jõudnud oma “hullusega” edasijõudnu tasemele. Huvitav, kas see läheb iga aastaga hullemaks? Või saan mina iga aastaga targemaks? Mulle meeldiks kui hullemaks ei läheks ja mina saaks targemaks;)