“Kui soovite teada, mida naine tegelikult mõtleb, vaadake teda, aga mitte ärge kuulake.” Oscar Wilde

Ma ilmselt olen seda juba 78 korda öelnud, et mulle meeldib naistepäev. Mitte selles mõttes, et ma arvaksin, et kõik mehed on kohustatud 8.märtsil naistele sületäite kaupa nelke tooma ning ilma sefiiritordita koju minna ei tohi, aga oma olemuselt mulle selline päev meeldib. Olgu ta siis punase minevikuga või mitte. Ma olen üles kasvanud ajal kui naistepäev oli ikka selline püha, mil ka kõige suurem lontrus võttis end korraks kokku ja viis naisele lilled, võimalik et kohmas suunurgast, et «päris hea naine oled» ka. Loomulikult viidi lilli naabrinaistele, töökaaslastele, võib olla isegi ämmale.

Mul on lapsepõlvest meeles üks seik seoses naistepäevaga ja ehk on see ka üks põhjus, miks see päev mulle kuidagi eriliselt südamelähedane on. Ühel sellisel ilusal naistepäeval tulid meile peresõbrad külla, lilledega kõikidele maja naistele – naabrinaistele, vanaemale, emmele ja mulle. Mulle! Ma võisin olla 6-7-aastane, aga mul on nii eredalt meeles, kuidas mullegi pihku (ilmselt punane) nelk pisteti ja head naistepäeva sooviti. Ma mäletan, kuidas ma jäin kohmetult puitrepile seisma, ei osanud midagi öelda, natuke piinlik oli ka, aga südames tundsin ma sellist rõõmu – mind ei peetud lapseks, vaid ka naiseks!

Eile kutsus Valio seltskonna vahvaid naisi Kadri Kruusi showroomi nahast käeehete töötuppa. Ka mina kuulusin nende kutsutud (ja ilmselt siis) vahvate naiste hulka. Kas saab olla paremat pidu kui toiduga pidu! Eriti kui oled terve päeva tööl olnud, unustanud süüa ning oled näljane kui hunt. 

Random fakt (mis sobib siia päris hästi). Ma ei olnud kunagi lugenud Viola karbil, st sel ärarebitaval läikival paberil, olevaid tekste, kuni üks suunamudija seda hiljuti oma story’s jagas. Seal oli midagi sellist, et “julge eristuda ja osta punase kaanega sulatatud juustu”.  Algul ei saanud ma aru, et mis mõttes ja siis taipasin – aa!  päris taibukas ning teate ma tõesti olen ühe teist värvi sulatatud juustu vahetanud (alateadlikult?) välja punase kaane vastu. Sellest on saanud mu lemmik. 

Kadri Kruusi juhendamisel käeehete tegemine oli muidugi ägedus omaette. Ma olen tema loomingu fänn päris pikalt olnud ning nüüdki seal olles armusin ma ühte käekotti ära. Sellesse siin. Te ei kujuta ette kui pehme ja mõnus see kott on. Jube kahju, et ma seda hetkel endale lubada ei saa, aga kes naistepäevaks endale kinki otsib, siis see kott on minu soe soovitus. 

Ma võin nüüd öelda, et mu uus käevõru on special edition by Kadri Kruus, sest kobakäpp nagu ma olen (ja mille tõestuseks on tekst  Ida käevõrul) lasin ma 99,9% Kadril ära teha. Miks ma käevõru just Idale tegin? Naljaga pooleks võib muidugi öelda selleks, et laps teaks, mis ta nimi on kui keegi küsib. Püüdke ise selline nimi meelde jätta, eksju:) Aga tegelikult saatsin ma naistepäeva üllatuspaki just talle, sest mulle tuligi see oma lapsepõlve emotsioon meelde. Veel 30+ aastat hiljem on meeles. Muidugi on nüüd teised ajad ja suuremad on majad, aga ma siiski usun, et ka ühele tänapäeva kuueaastasele võiks väike üllatuspakike emotsiooni pakkuda. 

Säästan “sõpru” kommenteerimast ja ütlen ise, et ma mitte ainult ei näe väsinud välja, vaid olengi. Uni  on küll nõrkadele ja magamine ülehinnatud, aga ma hetkel tunnen, et nädalavahetusel keeran ma oma “sleep mode” peale ja puhkan end välja. Töö ikka ei ole jänes, mis eest ära jookseb (kuigi on nii põnev, et tahadki 24/7 tegeleda sellega), puhata tuleb ka. 

Valiole ja Kadri Kruusile kniks ja kummardus ägeda naistepäeva pidude “hooaja” avamise eest! 

Arutelu pörsast ja juustupirukas

Ma usun, et enamik lapsi armastab millegipärast söögitegemist. Nii ka Ida. Ega seda tihti just abistamiseks kutsuda ei saa, aga kuna ta nii püüdlikult endale antud ülesandeid täidab, siis ma ei pane pahaks, et tegelikult läheb nii hoopis kauem aega. Kuhu meil kiiret? Pealegi nagu ma olen korduvalt öelnud, et ma ei ole eriline mängija-meisterdaja ema, mulle ei meeldi lihtsalt, ma olen liiga kärsitu ja saamatu, mulle meeldib Idaga muid asju koos teha.

Söögitegemine on ausalt öeldes üks neist asjadest. Ma annan talle noa kätte, et ta saaks tomateid lõikuda, sibulat hakkida ja kuigi Marek (ja ilmselt ka mõned blogilugejad) saab iga kord väikese südamerabanduse, et kuidas ma lapsele terariista kätte annan, ei näe ma selles midagi halba, seni kuni ta selle noaga niisama sihitult ei vehi või ringi ei jookse. Ei jooksegi ega vehi, vaid lõigub ja hakib nagu oleks see kõige tähtsam ülesanne.

dsc02949dsc02956

Viimati kui tegime koos mu “laisainimese-pirukat” käis taustal telekast saade, kus räägitakse eestlaste lihasöömisest. Juttu illustreerib pilt tervest põrsapeast ja tükeldatud põrsast. “Miks nad pörsa* tükkideks on teinud?” küsis Ida. Seletasin, et põrsast tuleb liha,et sina ju sööd ka liha. “Aga ma ei söö ju pörsast liha!” hüüatas ta. Selgitasin uuesti, et sööd ikka. “Aga ma ei taha, et nad ta ära tükeldavad, me ei söö ju elus notsut.” Selgitansin veelkord, et kui ta ei taha, et põrsas tükkideks tehakse, siis ei saa me vorsti ja liha süüa, siis peame me hakkama sööma teisi asju nagu näiteks tädi Kaisa.  “Aga ma tahan liha süüa,” ütles Ida  ja lisas, et ainult mitte sellisest pörsast. Ma püüdsin veelkord selgitada, aga Ida löi käega. “Las ta jääb. Teeme pirukat edasi.”

Sellised lühikesed, ent huvitava vaatenurgaga vestlused on köögilaua taga tavalised.  Me tegime pirukat edasi. Ma pean tunnistama, et kuigi kaalulangetusperiood, siis aegajalt on ohtra (sulatatud ja täispiima) juustu ja vahukoorega “paturoad” lihtsalt liiiiiiiiiiiiiiiiiga head, et neid endale mitte lubada. Sulatud juust…mmmm…teate mida ma aegajalt salaja teen? Söön sulatatud juustu külmkapist. Ausalt.

Aitäh Valiole, kes meid just õigel päeval kui ma üldse ei viitsinud poodi minna, vajalike toiduainetega varustas. Rohkem toidupakke siia majja paluks! Nii et ma ei peaks peale tööpäeva poodi minema, ma ei kannata absoluutselt poodides käimist. Piin. Puhas piin.

dsc02976dsc02988dsc03018

*Ida asendab millegi pärast õ-tähe tohti ö-ga.