väike maja preerias

Väärtusruum

/ Eveliis / Leave a comment

Seoses väärtusruumi (mitte)mahtumisega tuli mulle meelde üks oma kunagine lemmiksari “Väike maja preerias” (tegelikult vaataks ma seda siiani hea meelega, aga kust? mul on isegi paar hooaega dvd-del, aga dvd-d pole, või vähemalt pole see töökorras/ühendatud telekaga) ja neljapäeval vaadatud film “Nähtamatud”. Ma tegelikult juba ka avaldasin oma arvamust, et seda viimast (ja üldse PÖFFi filme!) peaks vaatama minema ERR nõukogu esimees & CO, see avardaks silmaringi ja paneks ehk mõtlema, kuidas meie väärtusruumi mahub ikka väga palju erinevaid inimesi, aga eile õhtul kui und ei tulnud jäin selle väärtusruumi peale natuke rohkem mõtlema.

Alustame “Väiksest majast preerias”. Telesari on toodetud 1975. aastal ja sarja tegevus toimub 1870-1880, kellelegi ei tule vist üllatusena, et elu siis oli üsna teistsugune, väärtusruum ja hinnangud samuti. Millegi pärast on mul siiani meeles üks osa, kus linnakesse tuli “Freak Show” ning ma ootasin, et sellest friigi-vankrist tuleb välja…no ma ei tea…koletis. Tegelikult oli seal vankris peidus täiesti tavaline poiss või mees, täpselt ei mäleta, keda siis raha eest näidati. Friigi tegi temast puue. Eesti keeles oli veel tõlge all “värdjas”. Mis põhimõtteliselt pole ju vale, EKI ütleb, et värdjas = 1. soerd, ebard; eemaletõukava välimusega olend, monstrum. Ometigi me täna ju enam sõna “värdjas” puudega inimese kohta ei kasuta. Mitte et see oleks keeleliselt vale, aga me saame kõik aru, et see lihtsalt ei ole sobilik.

Kui õige Gabriel oleks homo, Toots mustanahaline ja Rehepapp moslem/Political correctness kills. Absurdity kills.

/ Eveliis / 33 Comments

Idris Elbast võib saada esimene mustanahaline agent 007. See uudis pani mind muigama. Kas tõesti? Mis järgmiseks? Aga miks siin peatuda?  Miks mitte muuta ka tegelase seksuaalset orientatsiooni. Kas siis homoseksuaalne mees ei võiks kurjuse vastu võidelda? Kas tema ei saaks sellega hakkama? Ja miks on filmis Bondi-tüdrukud. Ammu oleks aeg nad ära keelata. Bikiinid ja seksikad kehad ja ahvatlusted. Fui. Diskrimineerimine. Ahistamine. Ära kasutamine. Me too, me too, me too.

Ma ei ole rassist. Mul ei ole absoluutselt mitte mingit probleemi inimeste usu ja seksuaalse hoiakuga, veel vähem nahavärviga.  Ma näen inimeses inimest. Alles hiljuti arutasime me endiste vahetusõpilastega, mis on Rotary vahetusõpilaste programmi eesmärk. Näha inimeses inimest ja mitte teha vahet – jõudsime me järeldusele. 16-aastaselt olime me kõik lihtsalt õpilased, meid ei huvitanud üksteise sotsiaalne staatus, rahvus, nahavärv, seksuaalsus. Me olime kõik ühesugused õpilased, kes olid vette visatud. Me hoidsime kokku, toetasime üksteist ja õppisime ujuma. Selle käigus õppisime me tundma üksteise hoiakuid, usundit, rahvust. Erinevad, ent samas sarnased. Samasuguste eeldustega. Võimalustega. Me õppisime mitte vahet tegema.

Aga et siis mustanahaline James Bond. Miks see mind muigama paneb? Kui erinevad ent samasugused. Samasuguste eelduste ja võimalustega.  Asi pole ei näitlejas, tema andes, tema sobilikkuses rolli, vaid poliitkorrektsuses, mis igast uksest ja aknast sisse pressib. Pipi neegrikuningast isa tuli ümber kirjutada,  perekond Ingalls muutus liiga stereotüüpseks,  Huckelberry Finn on rassistlik ja lastele sobimatu. Mustanahaline James Bond on ju selles poliitkorrektses jadas ühtepidi vaid loogiline jätk. Aga nii veider jätk. Kas tegelased ei peaks jääma selliseks nagu nad on autori poolt loodud? Või peavad nad ajas muutuma, et oleks poliitkorrektne?

Poliitkorrektsus tapab. Absurdsus tapab. Kui ma õigesti mäletan siis mingil reklaamplakatil retušeeriti dalmaatsiakoeral pepu pealt väike must auk (saate ju aru küll, mis auk) ära, et ei olla sünnis lastefilmi reklaamis näidata.

//Idris Elba might become the first dark skinned 007 agent. That news made me smirk. Really? What’s next? And why stop here? Why not change the sexual orientation of the character? Isn’t a gay man able to fight evil? Wouldn’t he be capable of doing it? And why do we have only Bond-girls in the movie? It is high time to ban them – bikinis and sexy bodies and temptations. Iu. Discrimination. Harassing. Taking advantage. Me too, me too, me too.

I am not a racist. I have no problem with people’s religion or sexual orientation, even more with the color of their skin. I see person in person. Not so long ago were we discussing with the former exchange students what is the goal of Rotary student exchange program. To see person in person and not to differentiate was our conclusion. At the age of 16 we were all just students, we didn’t care about each other’s social status, nationality, skin color, sexual orientation. We were all students, equally thrown into the deep end. We stuck together, supported each other and learnt to swim. During that we also got to know our attitudes, religion, nation. Different, yet similar. With same assumptions and opportunities. We learnt not to differentiate.

So, black James Bond. Why did it make me smirk? How different yet so similar. Same assumptions and opportunities. It is not about the actor, his talent, his suitability to the role – it is about political correctness that seems to be pushed on us from each window and door. Pipi Longstocking had to be re-written, because of her father was a nigger king. The Ingalls family became too stereotypical. Huckleberry Finn is racist and inappropriate for children to read. Black James Bond seems only the logical continuation in this row of political correctness’. But so weird continuation. Shouldn’t the characters remain as they were initially created by the author? Or do they need to change in time to become politically correct?

Political correctness kills. Absurdity kills.

If I remember correctly, then there was an ad board where they retouched a little black hole of a Dalmatian on his butt (you understand which hole), so it would be okay to show in a commercial breaks of children’s movie

Keelame ära raamatud, kus tegelasteks on ema ja isa?

/ Eveliis / 13 Comments

Ma olen kasvanud üles raamatutega nagu Pipi Pikksukk, Tom Sawyer ja Huckelberry Finn, Karlsson katuselt. Kõikide nende raamatute ümber on käinud tõsimeelne debatt, et need ei ole poliitkorrektsed ja kui ma õigesti mäletan, siis Huckelberry Finni on lausa tahetud ära keelata.

Minu üheks lemmikseriaaliks lapsena (ja tegelikult praegu ka) on “Väike maja preerias”. Ma ei tee kusjuures üldse nalja. Selline naiivne, aga armas seriaal – head võitsid alati. Vähemalt mina arvasin nii, aga võta sa näpust, peategelased ei olnudki vaid head, olid hoopis rassistlikud ja stereotüüpsed, ei sobi kaasaegsesse ühiskonda. Tere tali! Raamatu tegevus toimus 19.sajandi lõpupoole. Maailm OLIGI siis teine. Kirjandus oli ka teistsugune.  Selle asemel, et ära keelata, ümber kirjutada ja maha salata, tuleks ajaloost õppida, selgitada ja seletada, miks vanasti nii oli. Ei ole midagi jaburamat kui ajaloo ja kirjanduse ümber kirjutamine.

Mis järgmiseks. Keelame ära Bullerby lapsed? Sest perekond on liiga stereotüüpne? Ema ja isa ja kaks last. Kirjutame ümber. Teeme Liisa mustanahaliseks adoptiivlapseks, Olle gay´ks ja vanemateks kaks ema või kaks isa, et sobituks tänapäeva? Vahtramäe Emil, mis on meie pere üks lemmikraamatuid ja multikaid, peaks olema juba ammmmmmu keelatud. Seal saavad lapsed konkreetselt rihma. Kus on nüüd Lastekaitse Liidu juhi silmad? Miks ta ei nuta?

On täiesti loomulik, et ajad muutuvad. On täiesti loomulik, et kirjandus muutub koos ajaga. Üks päev sattus mulle kätte Leelo Tungla raamat “Kartul, lehm ja kosmonaut”. Mulle meeldis lapsena see raamat. Ka praegu on täitsa tore raamat sirvida. See on õnnelikust lapsepõlvest. Samas ülistuslaul kolhoosielule. Mis inimese see minust teeb, et ma seda raamatut toredaks pean? Kas ma tahan öelda, et elu Nõukogude Liidus oli tore?  “/…/ oligi tõesti juba köögis tunda veidi õnneliku lapsepõlve lõhna, ükskõik mis õhkkond kodust väljaspool valitses,” ütleb ühes intervjuus Leelo Tungal. Täpselt nii saab lugeda ka seda raamatut. Ja teisi oma ajastu raamatuid.

Me ei pea minesatama kui näeme aknakardinaid, kus kaks mustanahalist last Pipile tuult lehvitavad. “Kas nüüd vaatavad valvsad ühiskondlikud tsensorid kogu lasteklassika kullipilguga üle ja löövad küüned sisse kõigele, mis nende meelest on rassiliselt või sooliselt ebakorrektne. Mis saab Tootsist Kiire ristjatsel? Kuidas nimetatakse tulevikus Julk-Jüriks hüütud köstrit? Millega asendatakse Paunvere poiste lahing, kus Toots kutsub üles punanahkadele valu andma?” (Leelo Tungal)