vägivald

L***s, rsk!

/ / Leave a comment

Tolle õõvastava uudise valguses, kus teismelised poisid tapsid vanema meesterahva, selle üles filmisid ja netti üles riputasid, jäin ma mõtlema kui kohutavalt õelas maailmas me tegelikult elame. Jah, ma tahaksin loota, et see ei olnud tapmine vaid meelelahutuseks (sest kahjuks leidub ju ka selliseid inimesi, kes naudivad teistele haiget tegemist) ja selle loo taga oli rohkem kui ma tean/tahan teada, aga ega seegi ei õigusta vägivalda. Õõvastavad ja vastikud on sellised lood igal juhul, tausta teades või teadmata.

Paar päeva enne seda uudist jagas keegi lugu kahest lapsest, kes poolalasti kodust ära jooksid, sest vägivaldne isa lubas ema ja lapsed ära tappa, aga poisid said enne kodust minema. Jällegi üks selline lugu, mida ma oma peast välja ei saa, sest ma ju tean, et see ei ole ainus selletaoline juhus. Ma elan küll metsas ja olen peast lillelaps, aga minagi tean, et maailm ei ole selline nagu me näeme filmidest ja loeme raamatutest. Tegelikkus on palju hirmutavam.

Aga miks meil pole šokivangistust?*

/ / 2 Comments

Mul on laias laastus kaks nõrka kohta. Lapsed ja loomad. Ma ei taha, et ükski laps peaks kannatama ja kui lastele tehakse liiga, siis mul on selline tunne nagu keegi pussitaks mind otse südamesse. Kõik need kiusamised, pedofiiliajuhtumid, peksmised. Kõlab küll jube klišeena jälle, aga päriselt mul iga kord kui sellistest teemadest loen, süda puruneb natuke.

Ja loomad. Loomadepiinamine. Kodutud loomad. Ausalt, kui mul oleks võimalik, siis ma tahaks kõik need õnnetud kassid endale võtta. Ma tahaks iga kord kui looma piinamisest kuulen neil piinajatel näpud kruustangide vahele panna. Lihtsalt ei mahu minu pähe selline asi, et tunned, et kohe tahaks mõnel loomal silmad peast torgata või midagi veel hullemat teha. Ei mõista.

Elu rusika ja kotletilõhna vahel

/ Eveliis / 15 Comments

Lapsena elasin ma Annelinnas üheksakordses majas, majas oli neli trepikoda. Minu meelest sai (vähemalt) igal nädalavahetusel igas trepikojas, kui mitte öelda, et igal korrusel, keegi peksa. Lapsed, naised, emad, vanaemad. Politsei käis majas harva, sest kes see ikka oma inimese vastu süüdistust esitab ja pealegi järgmisel päeval said kõik kaineks ja armastasid oma lapsi, naisi, emasid, vanaemasid. Kuni järgmise reedeni. Kõige valusamalt on mulle hinge jäänud kõrvaltrepikojas koos oma joodikust pojaga elanud vana naine. Ei olnud harv juhus, et see vana naine klobida sai, sest pojal oli viinaraha vaja. Ei olnud harv juhus, et see vana naine kusagil naabrite juures redutas kuni poeg kaineks sai ja jälle ema armastama hakkas. Kurb oli aga see, et tihti olid naabrinaiste, kelle juures naine redutamas käis, pojad ka tolla naise joomakaaslased. Ma mäletan väga hästi ühte korda kui too poeg kirvega oma ema ähvardas. Ei läinud keegi vahele, sest joomakaaslaste jaoks oli see “ah, tavapärane” ja naised oleks ise peksa saanud. Kui mitte tolle mehe käest kirvega, siis oma meeste käest, et julgesid võõrastesse asjadesse oma nina pista.

Lugesin eile uudist, et midagi pole muutunud ja ikka klobivad mehed viinaraha pärast oma emasid ja vanaemasid ning ma tundsin jõuetut viha. Mulle tuli meelde see abitu tunne lapsena ja abitu tunne nüüd. Tahaks aidata, aga kuidas? Tookord saime me vähemalt tolle vana naise enda juurde varjule võtta kui vaja oli.

Naised hoidsid tolles majas kokku. Enne kui ma sain vanainimeste klobimise uudisest toibuda, lahvatas skandaal. Skandaal, mis viis mind mälestustes tagasi sinna Annelinna majja.

Esimesel korrusel elas joodik, kelle uksest ma kartsin mööduda kui ta purjus oli. Ma teadsin kui äkiline ja vägivaldne ta on ning ma lihtsalt kartsin sealt mööduda. Sealt tuli aegajalt ikka mööda minna, sest liftiga oli alatihti mingi jama. Väidetavalt oli mees ka vangis olnud, seda enam ma teda kartsin, kuid sundisin end iga kord talle viisakalt naeratama ja teda teretama, vahepeal kui ta akna peal suitsu tegi, isegi juttu puhuma. Igaks juhuks. Tal oli imeilus naine, aga oli igavene koperdis, pahatihti kukkus silma kapinupu otsa siniseks. Sealt korterist kostis aegajalt põrgulärmi, hirmunud naise hädakisa. Järgmistel päevadel naist väljas ei näinud väga, aga nende köögist tuli võrratut kotletilõhna. See naine teadis hästi oma kohta rusika ja pliidi vahel.

Kõik selle maja naised teadsid oma kohta. Said peksa, kasvatasid lapsi, käisid tööl ja praadisid kotlette. Naiste sõimamine litsideks ja lehmadeks oli tolles majas osa elust, argipäev, tavaline asi. Kui neilt küsiti, kas nende mehed on vägivaldsed, olid vastused nagu ühe vitsaga löödud – klassikaliselt kukuti kapinupu otsa, komistati tänaval, trepist alla, tundmatud mehed andsid rahakotti röövides pasunasse ja kui juhtus ka, et mees ikka lõi või lõhkus, siis oli naine ise ikka natuke süüdi. Keda see ei ärritaks kui kaks päeva järjest praeliha asemel ülessoojendatud seenekastet pead sööma. Ikka annad naisele sellise laiskuse eest vastu lõugu.

Mina ei ela tolles Annelinna majas juba pea 20 aastat, aga ma mäletan kõiki neid nädalavahetusi. Meie uus “traditsioonilisi pereväärtusi kaitsvast” erakonnast pärit minister ei mäleta, mis tema naisega juhtus.

 

Purjus pea + öine Statoil + venelase tõukamine = peks

/ Eveliis / 11 Comments

Alustame sellest, et mitte ühelgi juhul ei pea ma õigeks vägivalda, mu meelest kellegi löömine ja lausa peksmine on midagi kõige madalamat, mida üks inimene teha saab, sellel ei ole õigustust ja seda ei ole kunagi keegi ära teeninud.

Ma olen kunagi ühe peo käigus sattunud Koplis asuvasse “Kolme lõvi” baari. Jah, just sellesse samasse, kus Mikk Kotkas armastab (armastas?) käia. Ma ei tea, kellel selline hull mõte tuli, kuid ühe peo afterparty´l sinna ma sattusin. Mul õnnestus kogemata ühele püsikundele vastu minna tantsuhoos. Ta vaatas mind vihaselt, ma palusin vabandust, naeratasin kohtlaselt ja asi lahenes ilma draamata. Ma olin küll oma seltskonna, ja piisavalt suure seltskonnaga, kuid mul on olemas elementaarne ellujäämisinstikt, mis ütleb, et švipsis peaga ei hakka teise purjus ja ilmselgelt agressiivse inimesega õigust taga ajama. Eriti kusagil Kopli baaris.

Teine kord sattusin ma sõbrannadega Valgas (või oli see Võrus) kohalikku kõrtsi. Ma saan aru, et must jääb mulje nagu oleks ma kas 1) suvaliste kõrtside agar külastaja või 2) kummalise ekstreemspordi harrastaja, aga tegelikult on need kaks korda ka ainsad säärased külastused, mis mulle meelde tulevad. Seal tuli minu ja mu sõbrannade juurde tantsuplatsil äärmiselt agressiivne neiu, kes näitas meile rusikatega, mis meist saab kui me EI tantsi. Jah, ta sundis meid tantsima, sest talle jäi mulje, et kui me temaga ei tantsi, siis me peame end teistest paremateks. Okei, me pidasimegi, kuid meil ei tulnud pähegi talle midagi sarnast öelda, sest juba seda, kui me naerma hakkasime ta käsu peale, võttis ta vist kui suurt solvangut. Meid oli tolles kõrtsis kuus sõbrannat, tollel tütarlapsel kohalikuna vajadusel ilmselt pool Võrut või Valgat. Ma olen küllalt kuulnud neid lugusid, kuidas “võõrastele” kusagil nurga taga peksa antakse . Ülbamise eest. Isegi kui see võib tähendada mitte tantsimist. Purjus inimesed on ebaratsionaalsed.  Ellujäämisinstinkt ütleb, kus ja kellele midagi öelda.

Ma arvasin, et seda teavad kõik täiskasvanud inimesed.

Nii jõuamegi prooviabielu-Liisani, kes peksa sai. Ma igaks juhus ütlen veel kord, et on väga traagiline, et selline asi juhtus, on veelgi traagilisem, et leidub 44aastaseid naisi, kes tunnevad vajadust, kellelegi peksa anda ja ma mitte kuidagi ega ühelgi moel ei naera ega naeruväärista ohvrit. Mul on lihtsalt küsimus. Kus on tema ellujäämisinstinkt ja common knowledge?

Purjus peaga sekkuda teiste purjus inimeste suhtlusse. Öelda purjus vene keelt ütlevatele isikutele (mitmuses), et nood rääkiks eesti keeles. Oletame, et ta ütles seda veel üleoleva tooniga või sellest loeti välja üleolev toon. Teda tõugatakse. On selge, et tegu on agressiivsete inimestega. Ta tõukab vastu.  Olles üksinda. Ütleb, et mind ei tõugata. Andke mulle andeks, aga see on klassikaline võrrand selleks, et öises tanklas peksa saada.

Ja kui te lubate, siis veel üks küsimus. Miks  on vaja minna “Kuuuurijasse” täna õhtul kell kaheksa “suud puhtaks” rääkima? Läks lugu meediasse, rääkisid ära, mis juhtus, andsid kommentaare siia ja sinna, aga sellest peaks piisama. Nii jääb mulle jälle mulje, et kõik sobib müügiks.