trendid

Ma ausalt ei saa sellest aru ja see päriselt pahandab mind

/ / 2 Comments

Ma olen siin ikka rääkinud noorte riietusest ja sellest, kuidas mulle see uus mood ei meeldi, aga lõpuks olen ma aru saanud, et ma ei peagi sellest aru saama. Nii nagu ei saanud aru minu moest ilmselt minu ema ja ei peagi saama ning see mood ei peagi meeldima. Põlvkondade erinevus. Olen end lohutanud end sellega, et kõik noored näevad ka täpselt ühesugused välja. Kõik nad kannavad neid lohvakaid teksasid, Campuseid, oversized pusasid ja kandekotte. Ehk näevad välja nagu vanakooli “märsilohistajad”. Ja see ongi ok.

Samamoodi nägin mina oma sõbrannadega ühtemoodi välja kui ma olin noor. Ma mäletan hästi, et käisime täditütrega ringi nagu kaksikud mingi periood – täpselt samasugused kampsunid seljas, sest nii oli äge. Nagu ma juba rääkinud olen, siis vahet tehti meil selle järgi, et ühel olid sirged jalad ja teisel mitte. Arvake ise, kummal sirged ei olnud.

Uued välismaa trendid

/ Eveliis / 16 Comments

Võimalik, et ma olen kivi all elanud, aga sattusin eile lugema ühe Norra meeskirjaniku kolumni ja pidin ikka täitsa tükk aega mõtlema, et mis järgmiseks, kui hetkel on uueks ilukirurgia trendiks naiste seas oma alakeha (ehk siis häbememokkade) korrigeerimine.

Ma olen selle meeskirjanikuga ühes paadis. Ei viitsi uuesti seda kolumni üles otsida, aga põhimõtteliselt kirjutas ta sellest trendist oma (mehe) vaatevinklist. Kirjutas, et tüdrukud, lõpetage ära, sest viimane, mille peale mees sel hetkel kui ta sinna piirkonda jõuab, on vaadata, milline alakeha välja näeb või et seda võrrelda mõne teisega või et tegelikult kui aus olla, siis tal ei ole õrna aimugi, milline võiks üks kole alakeha välja näha, et mis selle koledaks teeb. Ta kirjutas, et uskuge mind, ma räägin suure osa meeste eest, aga me ei raiska mitte ühtegi mõtet teie alakehale selles mõttes. Jah, on teatud kehaosad, millele mehed pööravad rohkem tähelepanu ja mis panevad võib olla pead pöörama, aga häbememokad on viimane asi, mille peale üks mees mõtleb. Nii et lõpetage see trend ära.

Ütlen täiesti ausalt, et see on teema, mille peale ka mina ei ole kunagi mitte ühtegi mõtet raisanud, ma ei oleks selle peale tulnud, et see isegi võiks teema olla. Ja veel vähem, et see operatsioon on trend. Okei, kui järele mõelda, siis ma ehk äkki võib olla olen 1-2 naist kuulnud oma alakehast rääkimas, et vot see või too asi on …kole? ja okei, ma siis mõistan, et need 1-2 naist tahavad end korrigeerida, aga kui palju neid koleda alakehaga naisi siis on, et kõik korraga end korrigeerida tahavad? Ja kust nad teavad, et nad sealt koledad on? Mille või kellega võrreldes? Kuidas see ilustandardite fookus sinna jõudis?

Väidetavalt on üks Norra influencer selle operatsiooni ära teinud salaja, sest kui ma õigesti aru sain “see operatsioon on häbiasi, sellele vaadatakse viltu, aga meil, naistel, peaks siiski olema õigus ise oma v..u(vabandust vulgaarsuse pärast, nii ta end väljendab) üle otsustada.” Jah, ma olen nõus, meil ongi õigus ise otsustada, ei pea häbi tundma, tõesti ei pea, aga mu pähe lihtsalt ei mahu mõte, et kusagil istuvad (eeldan et) noored naised, kes murravad oma pead selle üle, kas nende v..t on piisavalt ilus. Ausalt, mu aju plahvatab.

Ma mõtlen, et kas me, naised, ei peaks kasutama oma aju pigem selleks, et võidelda palgalõhega, tegeleda sellega, et meil oleks rohkem naisjuhte nii poliitikas kui ettevõtluse, mõelda ma ei tea kasvõi keskkonna peale, mitte raiskama oma ajumahtu sellele, mida üks mees võib arvata meie häbememokkadest. Nagu päriselt. Kust see tuleb?

Okei, ise küsin, ise vastan. Ma saan aru (üht teist artiklit lugedes), et “probleem” on tekkinud sellest, kuidas pornofilmides naise vagiinat kujutatakse ja naised on “iluideaali” sealt üle võtnud. Noh veab siis mul, et ma ei ole oma elus ühtegi pornofilmi vaadanud. Jah, kohe saan 40, aga ei ole jah.

Influencerite kombel veepaastul

/ Eveliis / 12 Comments

Sõbranna jagas seda linki, kuidas Õhtu reporter proovis omal nahal järgi influencerite seas populaarset viie päeva veepaastu ehk five day water fastingut. Kolm päeva pidas vastu, sest muidu oleks ära minestanud ja kartis oma tervise pärast. Samal ajal kui temal kadus viimanegi energia, siis Juhani Särglep pakatas samal ajal energiast ja surfas täiega. Jäime sõbrannadega arutama, et kas tegelikult on nii, et influencerid täiega valetavad kaamerate ees ja tegelikult hoopis minestavad samamoodi.

Mina, loll nagu ma olen, pean ka kõik kohe omal nahal ära katsetama. Ja katsetasingi. Selle erinevusega, et ma patustasin kohviga ja kolmapäeval sõin ühe võileiva. Nüüd natuke kahetsen, et patustasin, sest ma ei saa öelda, et 100% hakkama sain, kuigi tegelikult oleksin saanud.

Disclaimer:  Ma ei arva, et viiepäeva paast on mõistlik. Ma ei näe põhjust seda uuesti teha. Ma kindlasti mitte ei kirjuta seda selle pärast, et seda soovitada. Ei soovita üldse!

Aga räägin endast ja oma kogemusest.

Alustame sellest, et ma olen elu aeg olnud kehvade söömisharjumustega. Kui kunagi Norrasse vahetusõpilaseks läksin ja ütlesin, et ei söögi hommikul, nõudis mu vahetuspere, et ma sööma hakkaksin, et muidu ei lase nad mind kodust väljagi. Hakkasin hommikuti sööma, harjusin ära ja meeldis (kellele ei meeldiks üldse süüa?), Eestisse tagasi minnes langesin tagasi oma vana rutiini juurde ja hommikusöök kippus jälle meelest minema. Aga ma sõin lõunat. Mid aeg edasi ja mida kaugemal asus töökohast toidukoht (noh nii 200-500m), seda laisemaks ma muutusin ja aina tihedamalt jätsin ma ära ka lõunasöögi. Ma lihtsalt ei viitsinud sööma minna. Ja mõnikord olin ka nii tööhoos, et mulle ei meeldinud pausi teha. Aegajalt ikka käisin söömas koos teistega, aga väga laias laastus võib öelda, et umbes sellest ajast kui ma tulin Tallinnasse tööle (2004.aastal) ei ole ma lõunat söönud. Viisteist aastat. Hommikusööki ka.

Teeme nii, et te ei ütle mulle, et kas ma ei tea kui ebatervislik see on. Muidugi ma tean, ma ei ole rumal. Ma olen laisk ja mugav ja harjunud niimoodi toimima. Siinkohal tahan ma vaid rääkida sellest, kas ja kui keeruline oli viis päeva söömata olla.
  1. päev ei saanud ma mitte midagi aru. Kõht tühjaks ei läinud, aga pole ka ime, sest kui ma söön 90% ajast vaid õhtul, ühe korra päevas, siis mul ei saagi kõht tühjaks minna. Lihtsalt raske oli võidelda harjumusega külmkapist midagi näksimiseks võtta.
  2. päev läks peale lõunat korraks kõht tühjaks, aga vesi ja kohv ja good to go again. Energiapuuduse või muude hädade üle ei saanud kurta. Õhtul ostsin Idale ja ta sõbrale pitsat koju kaasa. Autos mõnusa pitsalõhna sees 20 minutit olla oli küll piin.
  3. päeval energiapuudust ja väsimust ei tundnud ikka. Ühe korra kui liiga järsult tõusin hakkas pea natuke ringi käima, aga see ei olnud ka midagi erilist mu jaoks, sest seda tuleb muidu ka aegajalt ette.
  4. päeval ei suutnud vastu panna harjumusele külmkapist midagi süüa ja tegin endale võileiva. Natuke olin väsinud ja mõtlesin tegelikult, et võiks läbi saada, et tahaks süüa. Isegi mitte niivõrd näljast, vaid soovist süüa. Süüa millal ja mida tahan.
  5. päev on kerge. Kõhus on küll õõnes tunne, aga näljatunnet ei ole. Jõin kasemahla. Patustasin ilmselgelt, aga ma mu elu eesmärk ei olnudki iga hinna eest viis päeva vaid vett lahmida, tahtsin vaid teada uudishimust, kas saan hakkama.
Kokkuvõte: Minu jaoks, kelle söömisharjumused on täiega ebanormaalsed, oli see viis päeva suhteliselt lebo. Tegin kõike seda, mida igapäevaseltki. Otseselt trenni, matkama ja jooksma ei oleks ehk läinud, aga ma ei usu, et oleksin ka rohkem aktiivselt liikudes pilti taskusse visanud. Nii et influencerid ei pruugi ikkagi valetada kui ütlevad et joovad viis päeva vaid vett. Kas see tervislik ja vajalik on, see on juba hoopis teine küsimus.

Küsite, kas ma kaalu/varurasva/rasva/mida iganes ka kaotasin, siis siinkohal jään ma konkreetse vastuse võlgu, sest ma ei ole end kaalunud. Ei enne ega pärast. Riided on seljas samasugused, midagi suuremaks ei jäänud, seega  kaalu ei kaotanud. Aga ma sõin ju ka, nii et eks see kaalulangus selle nahka läkski:D  Samas ma isegi ütleks, et ma ei tunne end üldse halvasti, pigem isegi hästi. Suurim miinus selle paastu juures? Pea ei lõika vapsee. See on ebameeldiv kõrvanäht. Kõikide asjade tegemine on võtnud kauem aega.

Do not try this at home! Ma proovisin teie eest.  

Kõige jubedamad sisustustrendid meie kodus

/ Eveliis / 15 Comments

Ma loodan, et kui Marimell oma puhkamise ära lõpetab, siis ta kirjutab ka kõige kohutavamate sisustustrendide teemal, sest Ebapärlikarp on juba kirjutanud, nüüd on minu kord arvamust avaldada ja muidu ei oleks ju päris õige vandenõu, kui me kõik kolm jälle ühel ja samal teemal ei kirjutaks. Okei, nali. Mulle lihtsalt meeldivad sisekujundusteemad ja see oli nii meelelahutuslik edetabel.  Mitu jubedat sisekujundustrendi meie kodus leidub/leida võiks? Loeme kokku!

1. Tualetivaibad. Ei, absoluutselt ei. Ses mõttes, et wc-s ja vannitoas meeldivad mulle küll põrandavaibad, aga ei ole mu meelest midagi jaburamat kui need pehmed matikesed wc-poti ümber ja siis ka wcpoti kaanel. Dear god, miks ometi need wcpoti “soojendajad” üldse välja mõeldi. 2. Topised. Ei, ei ja veelkord ei. Mul on siiani trauma metsise (?) topisest Rõngu vanavanemate juures. Ma ei julgenud verandalegi minna,s est pidin sellest õõvastavast linnust mööda minema. Kunagi hiljem nägin seda “pärandusena” isa juures koridoris, pidin südari saama. Poolpime esik ja surnud suur lind mulle otsa vaatamas. Nagu Hitchcocki filmis.
 
3. Avokaadorohelised vannitoad. Täitsa sõltub. Avokaadoroheline on mu meelest täitsa ilus värv, aga millegi pärast seostub mulle sõnapaariga “avokaadoroheline vannituba” meelde koledate väikesete roheliste plaatidega kaunistatud vannituba ja see oli küll rõve.  

4. Lillemustriline mööbel. Jällegi sõltub. 1990ndatel oli meie ühel Rootsi sõbral selline  moderne kodu, kus kõik tolle aja kõige kuumemad asjad pidid olemas olema. Sealhulgas ka lilleline diivan. Muidugi mulle tol ajal meeldis. Kadedaks tegi. Praegu ütlen ma, et lillemustriline mööbel võib kena olla küll, aga ei ole just liiga palju kohti, kuhu see sobiks. Mulle meeldiks selline või selline mööbel, aga õnneks/kahjuks ei ole mul nii palju finantse, et selline kodu meile sisustada ja tegelikult igapäevaselt ma ikkagi vist sellises mannavahus hakkama ei saaks. Ida toas on (ja saab olema veel) lillelist ja mannavahtu piisavalt.

dsc03325  
5. Vesivoodid. Kadestasin neid, kel olid, oleks endale ka tahtnud. Praegu mõtlen, et kes sellise tobeda asja üldse välja mõtles. Kindlasti ei soetaks ma endale vesivoodit täna. Kui neid üldse müüakse kusagil?

6. Tekstuuriga seinad. Tekstuurid mulle seintel meeldivad. Meil vist praegu on ka kodus natuke tekstuuriga seinad kodus. Kunagi Annelinnas oli meil esikus ja wc-s seinas roosa “mannavaht” – ma ei tea, mis selle materjali nimi oli, aga selline pehme roosa materjal, mis koosnes ruudukestest. Oli popp. Tegelikult aga kui tagantjärele mõelda, siis j-u-b-e.

 
7. Vaipadega vannitoad. Juba vastasin, et mulle meeldib kui vannitoas on vaip.  
8. Kahekordselt värvitud vannitoad. Ma ei tea, mis see olla võiks, aga kui selline nagu ma mäletan nõukaajast, et ülemine pool oli (avokaado)roheline ja alumine pool valge, või oli ikka vist vastupidi, siis kindel ei.  
9. Etnomustrid ja -detailid. Kunagi oleksin kindlasti ei ütlenud. Nagu Helen Sildna, et mis rukkilillepuru, praegu mulle pigem meeldib igasugu etno. Kodus küll väga ei ole etnomustreid ja – detaile, aga kui meil oleks külalistemaja, siis seal saaks küll rukkilille ja suitsupääsukest näha.  
10. Tehiskivid. Ahjukõrval seinal ja vannitoas on meil väikene sein tehiskividest. 10+ aastat tagasi meeldis, täna pigem ei meeldi (vannitoas siiski meeldib), aga samas ka ei häiri ,et midagi ette võtaks nendega.  
11. Loomamustrid. Kindel ei. Pole kunagi meeldinud.  
12. Seinale kirjutatud motivatsioonitsitaadid. Allolev pilt räägib vist enda eest. Motivatsioonitsitaat just ei ole, aga seinale kirjutatud ta on. Nii et… img_4441.jpg  
13. Vaipkattega kaetud seinad. Ei. Ei. Ei.  
14. Uksekardinad. Võehh. Kohe tulevad meelde need kilisevad kolisevad narmad, mis nõukaajal ukse ees olid. Jube kole. Samas jällegi kui mul oleks selline überromantiline boho-hipi-majake, siis seal oleks need narmad isegi ehk omal kohal? Pigem siiski mitte.  
15. Minibaarid elutubades. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas selline asi välja võiks näha. Mitte ju selline hotellikülmik kusagil elutoanurgas? Kas selline serveerimislauake, mis on alkoholipudeleid täis? Või selline gloobus, kus sees on viski ja rummipudelid? See viimane mulle isegi vist meeldiks. Vist.  
16. Bideed. Noh iseenesest võiks täitsa olla, aga eraldi otseselt vajadust ma küll kodus bidee järgi ei tunne.  
17. Ümmargused voodid. Ei, jumala eest, ei. Viskasin praegu igaks juhuks pilgu ka Pinteresti, seal on isegi vahvaid mõtteid, aga siiski jään endale kindlaks ja ütlen ei.  
18. Profifotograafide tehtud perepildid. Mõned ikka võiks kodus olla. Aga kui kõik seinad on kaetud nende sätitud klantspildikestega, siis läheb nagu paljuks. Ma olen rohkem maaliinimene.  
19. Shabby chic. JAH, kui me peame silmas midagi sellist või sellist. EI, kui midagi sellist või sellist.  

20. Pikakarvalised vaibad. Mul ei ole vahet kas vaip  on pikakarvaga või lühikese karvaga, kui mulle vaip meeldib, siis see on viimane asi, mida ma vaatan. Kui praegu olen elutuppa uut vaipa otsinud, siis sõelale on jäänud mõlemat sorti vaibad. Pikakarvalised vaibad on muidugi selles mõttes pahad, et sinna koguneb igasugu sodi, mida kogu aeg ei näe, aga õnneks on tolmuimejad (ja isepuhastuv kodu!) leiutatud, nii et ma koristusastme järgi küll vaipa valima ei pea.

 
21. Vitspunutud mööbel siseruumides. Ei. Kindlasti mitte.  
22. Porteed. Enda pildid? Kui ilus ja fotogeeniline inimene, siis miks mitte. Kui just kõik seinad ei ole enda piltidega kaetud, siis ehk oleks natuke liiga nartsissistlik?  
23. Paksud kardinad. Kodus pole, aga täitsa meeldivad. Mu meelest muudavad elamise suursuguseks. Mitte igal pool ja mitte igasugused. Peavad ikka sobima ka. Annelinna korrusmajas koos vineerist mööbliga mõjuvad pigem naeruväärselt kui suursuguselt.  
24. Telerisektsioonid. Kananahk tuleb peale. Kõik.  
25. Šabloonpildid või kleebised seintel. Ma ei saa öelda ei. Ma tean üht hästi nunnut kodu, kus on kleebised seintel ja need sobivad sinna nagu valatult, iseloomustavad peret ja kodu, nii et olen isegi vaadanud, et ahh kui lahe. Oma kodus…No ma jälle ütlen, et sõltub. Sellised kindlasti ei, need jäägu lasteaedadesse. Sellised aga miks mitte? Tavalise teibi DIY. Viit jubedat trendi võib meil kodus näha. Seitset võiks leida. Kui oleks hoopis teistsugune maja.

Kas mina polegi naine?

/ Eveliis / 8 Comments

Vaatasime Marekiga “Radarit” ilukirurgiast. Korraga küsib Marek mu käest – miks, te naised, need huuled selliseks teete? No kust mina oskan vastata, mina ju pole teinud. “Aga sa oled naise mõtlemisega,” ütleb ta ja lisab, et ma peaksin naisi mõistma. Okei, võib olla kui huuled on liiga peenikesed, siis tahad täidlasemaid huuli, suudan ma välja mõelda. Ometigi ei ole ma ise ka selle selgitusega rahul, sest täidlasel ja täidlasel on vahe.

Edasi jõuame tagumikeni. Ma annan alla. MINA ei tea, miks naised endale suuri tagumikke tahavad. Päriselt? Okei, jällegi, et kui on liiga lame tagumik, siis tahad suuremat? Aga miks? Miks ei või tagumik lame olla? Miks on ilus selline või selline?

Mina ei tea, mina ei oska vastata. Ma jään tegelikult juba jänni kunstripsmete juures. Kunstripsmetest kui sellistest saan ma aru. Isegi olen mõelnud paar korda, et päris mugav oleks, AGA ma pean silmas loomulikuna tunduvaid kunstripsmeid, mitte lehvikuid. Minu mõistus ei võta, miks need lehvikud nii suured peavad olema.

Kas mina siis ei olegi naine? Naiseliku mõtlemisega? Et ma ei mõista? Et ma ei oska selliseid lisasid soovida ega nende üle kadedust tunda? Miks? Kui mina veel noor olin (appi, ma nüüd tunnengi end vanamutina) siis sai ka end nii ja naa tuunitud, aga eesmärk oli mu meelest, et tuunimine näeks võimalikult loomulik välja. Mis juhtus, et trend on muutunud selliseks, et kohendamine võimalikult kaugelt silma paistaks?  Ebaloomulik tunduks?