Võib olla te mäletate, et juunis mainisin ma, et tegelen ühe projektiga, mille kohta ma ei suutnud seisukohta võtta, kas tegu on päris asjaga või mitte. Aprillis, kui asi alguse sai, olin ma 70% veendunud, et tegu on pettusega. See kõik tundus liiga ilus, et olla tõsi.
Juulis olin juba kindel, et tegu on päris projektiga ja kuigi mu sees oli ikkagi kahtluseuss, siis püüdsin ma loogiliselt mõelda, kes keegi tõesti läheks pettusega nii kaugele, et kaasaks videokõnesse nii palju inimesi? Kes küsiks kõike nii detailselt? Ja teaks liiga palju detaile, mida niisama guugeldades ei leia? Aga seal oli nii palju segadust ja muutusi, et iga inimene hakkaks kahtlustama. Ja ma kahtlustasin nii, et guugeldasin pea igat inimest, kes olid nendes kirjavahetustes, ma tegin feik meiliaadressilt päringuid, ma helistasin, ma uurisin, mõtlesin ja kõhklesin ning lootsin, päriselt palusin, et see oleks tõsi ja ma ei ole niisama aega raisanud pea kuus kuud.
Mmuahh! Preemia on pakiautomaadis sinu poole teel 🙂
Ma ütlesin Marekile, et lubasin nädalaks tähistama tulla, ta küsis, millal lähme siis😀
No ootame!
Väga lahe!
jaa, see on fõesti lahe😎
Niiiiiiiiiiiiiiiiiii üliäge, palju õnne töövõidu puhul, jään huviga ootama edasisi arenguid 😊
Aitäh! See saaga on nii hull närvidemäng olnud, et ma reedel veel mōtlesin, et vau kas päriselt
Sa oled ikka hull naine, päris tõsiselt.
Müts maha!
Hull kipun ma olema küll, aga hetkel mu meelest kogu see projekt oli hullem kui mina:)