Ma vaatasin eile liiga palju televiisorit, ausalt ma ei mäleta, kuna ma viimati niimoodi telekat vaatasin terve õhtu, aga no vaatasin. Ja kohe tekkis mul sada erinevat mõtet.

1. Vaatasin Kuuuurijat, kus keegi Vene Gümnaasiumi direktor sai kinga “usalduse kaotamise pärast”. Tema ise väitis, et ta astus vastu Mihhail Kõlvartile ja asi oli hoopis selles. Et avalikult ei tohi oma arvamust avaldada. Mina ei tea, kas asi oli nii või asi oli naa. Mind pani hoopis imestama Haridusministeeriumi juhataja (oli vist?) väide, miks too direktor sai kinga ka teisest ametikohast, kus ta samal ajal töötas. Ehk siis väide oli, et kui oled ühes ametikohas “usalduse kaotanud”, siis ei lähe kaua aega kui sama võib juhtuda ka teises kohas. Okeeeei. No ei kõla ju loogiliselt?  Võib juhtuda? Kõlvarti vastus selle kohta, et too direktor ei ole saanud üheski teises kohas direktorina tööd, oli: “Aga teised ju said?” Noo jaa, ilmselgelt keegi ju pidi lõpuks töökoha saama, püha jeesus, mis vastus see selline oli.
2. Vahetult enne valimisi tuleb Priit Kutsar välja salvestusega, kus me saame kuulda, kuidas Taavi Aas ja Kalle Klandorf ta peake karjusid ja tal lahkumisavalduse palusid kirjutada. Esiteks – kui ma ei eksi, siis juhtus asi eelmisel aastal, juhus- šmuhus, et see just nüüd avalikkuse ette toodi. Teiseks – kas te tõesti arvate, et on midagi erakordset selles, et ülemus enesevalitsuse kaotab ja karjub? Sama situatsiooni saaks lindistada sajas erinevas töökohas. Kolmandaks – on üsna veider, et hilisõhtuseks kohvijoomiseks leitakse just tööandja eesruum, kuhu sisenemiseks tuleb valvurilt võti küsida. Vanalinnas on mustmiljon kohvikut. Raha ei olnud? Ja neljandaks – sind kutsutakse vaibale ja sa tead kohe telefoni vms lindistama panna? Jaaa…
3. “Kodutundes” oldi külas peres, kus mehe invaliidsuspension oli 200 eurot. 200 eurot!!!! Palun selgitage mulle, KUIDAS on võimalik 200 euroga ära elada? Mu aju lihtsalt ei võta seda. Tõrkub vastuvõtmast sellist infot. Kuidas on võimalik, et meie “põhjamaises” ja edukas riigis on inimesed sunnitud hakkama saama sellise rahaga. Mul tuleb nutt peale. Ja siis me lubame valimiste eel kaotada “lasteaedade kohatasud ja ehitada Helsingisse tunneli”.
4. Kanal 2-s tuli Karmen Pritson-Tamme uue saate reklaam. Sain aru, et saate mõte on tänada inimesi, kes on südamesse jälje jätnud või aidanud. Positiivne eksju? Aga saatejuhi hääl, toon ja taustamuusika on selline nagu hakkaks keegi ära surema. Pritson-Tamme saadete eripära, nii palju kui ma olen neid kunagi varasemalt suutnud vaadata, ongi mu meelest see, et ta suudab teha nii masendavaid saateid, et mul tuleb endal kass peale. Aga sellised saated võiks ju olla positiivsema noodiga? Kellegi tänamine on ju positiivne?