Need mõttetult kallid Kivisaare särgid

Ehk siis läks nii, et sain endale kaks No Art t-särki ja rohkem õigemal ajal ei oleks see juhtuda saanud. Ma olin just Norra minemas ja kohvrisse saavad alati esimesena pakitud t-särgid. Seekord oli mul neid kaasas kolm. Päisepildil olev Vogue t-särk, Moods of Norway t-särk ja No Art t-särgid.

See Vogue särk on pikalt olnud mu lemmiksärk. Kahjuks on see ilmselt väga kehvast materjalist (ma ei tea enam millest, sest olen sildid seest ära lõiganud), sest ta on täiega ära veninud. Ehk siis kahjuks on see lemmiksärk nüüd kodusärk. Ma reaalselt ei kannata särke, mille kaelused välja venivad. Juba viimane reis kinnitas, et see ei ole enam kandmiskõlblik väljaspool hyttat või Ussipesa.

Moods of Norway t-särk on tõeliselt mõnus. Ma ei tea, mis “lyocell” eesti keeles on, aga ma loodan siiralt, et ma ei eksi, et see on mingi ökomaterjal, mis hingab. Seljas ülimugav ning mõnus. Ei veni ka ega kortsu. Mul on muidugi Moods of Norway suhtes üldse raske olla objektiivne, sest tegu on ühe mu lemmikbrändiga. Mulle meeldib nende lugu, nende konseptsioon, nende disanerid, nende logo, nende… ühesõnaga mulle lihtsalt meeldib tohutult Moods of Norway!

 

doc_121_6_v2.png

Ja lõpuks “paljukirutud mõttetult kallid” Kivisaare t-särgid. Ma olen neid nüüd kandnud, kohvrisse visanud, pesnud, kandnud ja julgen öelda, et tegu on ühtede parima kvaliteediga t-särkidega, mida ma omanud olen. Ma oleksin arvanud, et särgid on palju õhemast materjalist, kuid tegelikult on päris paksud. Jällegi arvasin ma korraks, et äkki on see kuumal suvepäeval miinus, et ehk ajab higistama (kuigi tegu on 100% puuvillaga), kuid no ülihead särgid on. Ma ei tea, kuidas neid pilte särkidele trükitakse, aga on ilmselge, et ka siin pole kvaliteedi pealt kokku hoitud.

Seega, jah, mina oleksin küll see “loll”, kes maksaks t-särgi eest 40-50 eurot:) Mul on ammu möödas see periood, et “rohkem ja soodsalt”, sest no milleks kulutada raha asjadele, mille ma kohe minema viskan teistpidi. Mu Lacoste tennised on näiteks neli aastat vanad ja alles nüüd on nad reaalselt ribadeks kantud, aga ma kannan neid ikka veel, sest ma keeldun suvalisest Aliexpressist ostmas 10 euroga uusi ja ägedaid, aga üleliigset 90 eurot mul hetkel pole. Siis lihtsalt ootan kuni ühel hetkel on.

19964767_1444174305621109_1137015746_n

19964962_1444174335621106_412297675_n

 

Tasuta kingitus

Kõik meist on näinud neid “ostuga kaasa tasuta kingitus” reklaame, eksju? Iga kord kui ma selliseid reklaame näen, mõtlen ma kahe asja peale. 1) kas kingitused ei peakski alati tasuta olema? ja 2) miks paneb nänn, mis 98% ajast leiab koha vannitoakapis ning ei näe sealt ilmavalgust enne kui üks kord hiljem kappi koristades prügikasti lendab, inimesi ostma asja, mida nad muidu ei ostaks? Oled näiteks ostmas näokreemi, mis sulle sobib, kuid näed,siis “tasuta kingitust” ja ostad midagi, mis võib olla sulle isegi ei sobi ning tihti on ka kallim kui see asi, mida sa muidu ostma läksid.

Me kõik oleme nende “kauba peale” pakkumiste lõksu langenud. Sest meile meeldivad tasuta asjad ja kingitused. Viimaste aastate jooksul on mind aga imestama pannud igasugu üllatuskarpide teke turule. Beebikarbid, naistekarbid, ilukarbid. Eelmisel aastal kunagi üks blogija kirjutas ka sellel teemal, et kammoon inimesed, võtke aru pähe – ei ole olemas sellist asja, et saate 30 euro eest 70 eurot.  Nüüd jäi mulle silma üks teine blogi. “Karp sisaldab tavaliselt 5 toodet ja vahest on juurde lisatud ka mõni lisatoode või tester. Karbi väärtus ületab alati oma hinna ja viimane ehk veebruari karbi sisu oli väärtuses umbes 100 eurot. Karbi sees on ka alati kaardike, kus väike toodete tutvustus ja väärtus.” Nii kirjutab oma blogis Merili ja ütleb, et iga kuu viib karbi otsekorraldus ta kontolt 20 eurot. Keegi lihtsalt kingib tasuta raha ära?

Karpide kokkupanijad saavad tootjatelt tasuta näidiseid ja no isegi kui need ei ole tasuta näidised, siis mitte kunagi ei ole nende toodete väärtus see nagu sulgudes hind.  Iga mõtlev inimene saab ju aru, et selline äri ei oleks lihtsalt jätkusuutlik. Kuid olgu. Niikaua kui on inimesi, kes on nõus maksma, siis teate ju isegi – lollidelt tulebki raha ära võtta.

Mind paneb aga hoopis imestama inimeste tarbimishullus. Inimesed kirjutavad nende bokside kodulehtedele kommentaare, et ootaks karbist seda või toda toodet. Nad on nõus võib olla IGA kuu käima välja mitu korda rohkem raha, lootes et äkki seekord on karbis oodatud toode. Selle asemel, et minna poodi ja soovitud toode osta. Selle asemel, koguvad nad karpe tellides sahtlitesse träna, mida vaja ei ole. Aga võib olla ikka kunagi läheb vaja? Võib olla on hea, et iga kuu saan riiulisse juurde ühe kätekreemi? Lõhnatestri? Saan kellelegi edasi kinkida asjad, mida ma ise enam ei vaja? Miks keegi teine peaks neid tahtma? Kas kingituste tegemise mõte ongi sahtlist oma kasutud asjad kellelegi edasi kinkida?

Pakkide sisud on üsna sarnased. Midagi sellist.

1. Valge kullaga kullatud käevõru Modalooks. Hind 35€
2. Geneva Platinum kellad. Hind 28€
3. Väike purunematu peegel nahkvutlaris. Hind 8€
4. Käsitsi valmistatud Taani küpsised
5. Suhkru kehakoorija. Hind 8€
6. Jogurt kehale. Hind 8€ 

(kopitud selle postituse kommentaaridest)

Öelge ausalt, milleks neid asju vaja on? See tähendab selles mõttes, et käia välja kaks korda rohkem raha kui need asjad TEGELIKULT väärt on? Lihtsalt selle pärast, et endale osta üllatus või tasuta kingitus. Emotsioon, et ah kui palju asju?  Ja siis need paar kuud hiljem vannitoast kokku korjata ja minema visata? Sest toode, kas ei sobinud või oli vanaks läinud? Ma ostsin ka vanasti igasugu asju kokku. Praegu annan neid otsapidi ära või viskan minema. Kui ma oleks selle raha kõik alles jätnud, oleks ma ilmselt saanud osta, midagi sellist, mille peale ma õhkasin, et “nii kahju, et endale seda lubada ei saa”.

Kusjuures ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et olen lugenud kommentaari, et “järgmisest karbist ootaks toodet X ( poes maksab see ca 25 eurot), sest ma ei saa seda endale lubada”. Ometi saab inimene lubada endale kaks kuud järjest mingit random pahnaga täidetud karpi (kui ühe karbi hind on 50 eurot, siis lihtne matemaatika ütleb mida?)

Beebi- ja lastekarbid on vaat et veelgi hullemad. “Sobib lastele igas vanuses” ütleb reklaam ja siis on pakis mähkmed ja püree. Mida ma nendega teeksin? Annaksin ära? Oh jah…

Inimesed, tulge ometi maa peale tagasi. Tasuta asju ei ole olemas. Te ei saa 20 euro eest 100 euro väärtuses kaupa. Ja kui saategi, mida te ometi nii paljude asjadega peale hakkate? Asjadega, mida te muidu ei ostaks ja ei tarbigi. Kunstripsmed ja nahkvutlaris peeglikesed.

Vähem tarbimist! Rohkem läbimõeldud tarbimist!