studio august

Ma PEAN kaalust alla saama!//Get inspired by Jo

/ Eveliis / 7 Comments

Et kõik ausalt rääkida, siis tuleb alustada sellest, et ma ei vingu niisama, et vihkan oma paksu ja lodevat laiskloom Sid keha, vaid jälgin oma toitumist ja teen ka täitsa korralikult trenni. Või noh võiks teha veel rohkem, aga kui kubjas tagant ei piitsuta, siis tuleb laiskus kontidesse. Kaks korda nädalas on siiski parem kui mitte midagi eksju?

Kaal ei ole ikka veel langenud pean ma oma sõbrannadele üle päeva tunnistama ja ilmselt pean ma minema psühholoogi juurde, et saada aru, mis siis mu lapsepõlves juhtus, et ma ei ole nõus oma kilodest lahti laskma. Kui nali kõrvale jätta, siis kaalunumbrist on mul suva – see ei näita suurt midagi, aga jah ma olen ikka sama paks ja lodev kui kuu aega tagasi.

Miks ma PEAN kaalust alla võtma? Te ju teate, et riided ja (Eesti) disain on minu mitteniisalajane salakirg. Kui pool minu garderoobist võiks vabalt olla studioaugustilikult must-valge, siis teine osa sellest garderoobist oleks selline nagu allolevas Kriss Sooniku videos. See viimane outfit karjub minu nime. Samuti karjub see outfit “for the love of God, võta kaalust alla naine, sest sellised riided EI SOBI paksudele nagu sina!”  Ja just selle pärast, et ma saaksin ka ÄGEDAID RIIDEID kanda PEAN ma alla võtma!

 

Mai jakk/jacket SIIT

Mai lühikesed püksid/shorts SIIT

Kristel polo suspender top SIIT

 

Mood loomingulistele, kõrge mõttelennuga inimestele.

/ Eveliis / 13 Comments

Mult on palju küsitud, et kust mu laupäevane must kostüüm pärit oli. Tegu on minu ühe vaieldamatu lemmiku Eesti brändi – Studio Augusti imelise loominguga. Ma olen Äli loomingut imetlenud aastaid. Need on nii minu teetassike kui veel saaks olla. Ma kannaks vaid tema riideid kui vähegi võimalik oleks. Need on naturaalsed, funktsionaalsed ja skandinaaviapäraselt lihtsad.

Ühes intervjuus on  Äli öelnud, et tema loomingut võiksid kanda loomingulised, kõrge mõttelennuga inimesed, kes raamivad oma unistavat võlumaailma rahuliku vaikse kestaga. Ja küsimusele, mis võiks olla iga naise garderoobis, vastab ta, et “tegelikult pole vahet, mis seal garderoobis on, riided muudab ilusaks nende kandja. Seega paras annus enesekindlust ja -armastust, heatahtlikkust ning malbust. Naiselikud omadused, mis muudavad ilusa naise veel ilusamaks ja kiirgavamaks.” Mulle nii meeldivad need mõtted ja kuigi ma olen Äliga kohtunud vaid ühe korra, siis võin öelda, et tema enda malbe ja heatahtlik loomus peegeldub 100% tema loomingus.

Nagu te arvata võite siis otsus, mida valida, ei olnud lihtne. Ma olin tegelikult välja valinud ühed püksid ja ühe pluusi, kuid valged püksid ei tundunud kuigi praktilised ning varrukateta pluus ei sobi minu hetke käsivartega. See kleit aga oli perfektne. Sobib kanda nii pidulikumal puhul kui igapäevaselt, mulle meeldib kui riided on funktsionaalsed. Sama lugu ka jakiga. Saab kanda nii kleidi kui teksadega.

Selline valik. Lihtne, mugav ja ei jää garderoobi seisma.

 

IMG_7262_filteredIMG_7119

IMG_6642

IMG_6859

IMG_6730_filtered

Üks blogija on minu kohta kirjutanud niimoodi: “Absoluutne vau effekt oli, kui Eveliisi nägin. Ten point – kõik, soeng, huulevärv, riietus. Kriss Sooniku kingad oleks võinud number suuremad võinud olla, aga kui ta neis ennast hästi tundis, siis kena kooslus oli. Naisterahavas, kes oskab hästi kirjutada, teab oma kohta elus, on enesekindel ja tark. Kui ma aga mõtlesin, milline koorem tal võlgade naol kanda on, siis oli mul temast õige pisut kahju. Aga tore, et ta on kõik need aastad blogis oma raskeid aegu kajastanud ja suudab pea püsti oma eluga edasi minna. Imetlusväärne:)“

Esiteks muidugi aitäh talle, sest vahelduseks on tõesti tore ka komplimente saada, aga…vaatasin hommikul kingi jalga tõmmates, et kurat, oleks jah võinud kingad number suuremad osta. Täitsa naljakas, et ma ise seda ei varem märganud. Nüüd nats häirib. Aga kuna kingad on tõesti mugavad ja mulle niiiiiii meeldivad, siis käin ikka, niikaua kuni ära kuluvad või katki lähevad. Aga tokud vist väga kiiresti katki ei lähe, eks siis kannan nii kaua kuni moest lähevad:D

EBA2018 ehk Tootsi tahaks maha lüüa!

/ Eveliis / 18 Comments

Ütlen ausalt- mulle meeldis selleaastane blogiauhindade jagamine. Võrreldes selle korraga kui ma kaks aastat tagasi kohal käisin, oli areng paremuse poole silmnähtav, korraldus professionaalsem ja üritus paremini jälgitav. Põhirõhk oli laval ja auhindade kättejagamisel.

Kui oli arvamusblogide kategooria nominentide ülesloetlemine, oli mu ainus palve, et palun mitte mina esimeseks, palun mitte mina…Auhinda ja esikohta on tore saada küll, aga ma päriselt päriselt siiralt ei armasta intervjuusid. Läks aga nii, et laval olevale diivanile ma potsatama pidin. Ära ei surnud, aga intrigeerivatele küsimustele vastuseid ka väga anda ei tahtnud (ja halloo, kui on teada et Saagim juhib show’d, siis on ka teada, et oodata on krõbedaid küsimusi). Kõik ju teavad niikuinii, et minu ja Malluka “sõjajala” põhjus on puhas minupoolne kadedus, mis seal enam selgitada.  Aga noh kui natuke valgustada teemat, siis tema tundis, et mina tegin talle haiget ja mina tundsin, et tema mulle. Siiamaani ilmselt tunneme täpselt nii. Võite öelda, et pada ja katel. Ilmselt teil on ka õigus. Ja nüüd (olles Mallukast ju tunduvalt vanem ka ) ma lihtsalt ei mõista paljusid tema otsuseid ja tegusid, me ei saakski sõbrad olla, sest mina jääks kogu aeg näägutama, et omg miks sa ometi seda teed ja tema kurtma, et omg, miks sa ometi ei lase mul elada.

IMG_7262_filtered

Tagasi ürituse juurde.

Ainus asi, mis mind tõeliselt võib olla häiriski oli see, et kogu üritus keskendus vaid esikohale. Mulle meeldiks kui ka teine ja kolmas koht saaksid tähelepanu. See oleks minu meelest lihtsalt aus. Ja ka huvitav. Mulle näiteks meeldiks kui nominentide kohta oleks väike tutvustav videoklipp. Kui paljusid blogisid ei tunne, võib olla isegi ka võitjat, siis see teeks ürituse põnevamaks jälgida. Ma ei tunne nägupidi ilmselt 97% blogijatest, aga tahaks teksti ja inimest kokku viia küll.

Mul oli hea meel, et ma Agnese endaga kaasa sain, sest mulle üldse ei meeldi üritustel üksi olla ja kuna ma kedagi nii väga ei tunne ka, siis…no ma ei tea, mulle lihtsalt ei meeldi üksinda käia sellistel üritustel. Agnes on ka tõestus sellest, et blogi võib toimida ka nagu sõbrannade leidmise Tinder. Väga cool tšikk, isegi hoolimata sellest, et talle mu Skype (üks mu kassidest)-karvadega kingad ei meeldi.

IMG_6729_filteredIMG_6730_filtered.jpg

Tegelikult peaks ka afterparty ikka olema samas kohas. Ei teki võimalust laiali joosta inimestel. Me läksime peale auhindade jagamist Triinu juurde ja siis sealt edasi Sesselisse, aga metsikut möllu me eest ei leidnud. Samas ega see meid ka ei kurvastanud, sest meis endas oli metsikut möllu piisavalt. Mul ei ole vist pikka aega nii lõbus olnud. Sessel muide üllatas väga positiivselt. Ma ei olnud sellest kohast midagi kuulnud, miks peakski kui ma vanalinnas ei käi üldse ja ega ma suurt midagi head sellest ka arvata ei osanud, aga tõesti väga kihvt koht oli. Öine/varahommikuna vanalinn aga samas üldse mitte minu teetassike. Kohutav džungel. Ma olen täiega rohkem Loomelinnaku inimene.

Ma oleks tahtnud natuke teiste blogijatega ka suhelda, õnne soovida võitjatele, aga eks see mu enda süü ka, et me saalis kuhugi üles peitu pugesime ja oma juttudega nii hõivatud olime. Pärast oleks tahtnud kasvõi Manjanale öelda, et hästi panid, head show´d tegi laval.  Ütlen siis nüüd blogi vahendusel palju õnne võitjatele. Olid nad suured või väikesed blogijad, suuuuuvvvaaaaa, sellel ei peaks mitte mingit  tähtsust olema.

Vanalinnast koju jõudsin ma kell KUUS HOMMIKUL. Sõime Viru tänava Hesburgeri ees pingil burksi ja ajasime kõige lollimat loba, mida üldse ajada saab. Kui ma kolm tundi hiljem kodus silmad esimest korda lahti tegin, tundsin ma end nagu Kiir, kes tahaks Tootsi maha lüüa “Lati Pac” joomise eest. Aint, et Kiire asemel oli Triin. Mõtlesin, et kurat küll, oli meil vaja nii kaua linna peal laaberdada, et nüüd on ilus pühapäev raisus, kuid teate kui mõnus oli vahelduseks täiesti hullu panna. Jah, ma olen juba selles vanuses, et pargipingil kell kuus Hesburgeri söömine on “täiega hullu panemine”. Marek vaatas mind koju jõudes nagu ma oleks kolm nädalat ära olnud.

Ja lõpetuseks lugu sellest, kuidas oma vitsad peksavad. Eile sõitsime Idaga ujulast mööda ja Ida muidugi ütles, et homme läheme sinna. Ma vastasin jajah, sest ma ausalt ei viitsi kogu aeg ta juttu süveneda. Ei süvenenudki. No ja nii juhtuski, et ma olin lapsele lubanud, et läheme täna ujuma ja kuidas sa oma lubadust siis täitmata jätad. Kloppisingi lõunaks end kokku ja ujuma me läksime. Maidla veehoidla vesi oli megakülm, aga olgem ausad, mõjus värskendavalt. Seda oli mulle vaja.

Vot nii hull pidu oli sel aastal EBA. Mulle meeldis. Turblissi kinkekott meeldis ka, sest…Turbliss ju! Teeb “s…st saia”. Vähemalt minu puhul. Kui ma tunnen end loppis või väsinud, siis pole midagi paremat kui Turblissi 24k kullaga turbamask. Minu inimeseks tegemiseks läheb küll harilikult ohtralt meiki vaja, aga teinekord piisab ka vaid turbamaskist. Lähengi maski tegema.

Ja päriselt – aitäh teile, kes te mu poolt hääletasite. Nii armas on vahelduseks saada aru, et mitte kõik ei vihka sind ja su blogi, vaid lausa peavad seda endale sobivaks meelelahutuseks!

Fotod: Anton Klink ja Martin Ahven

“Fashion is about dressing according to what’s fashionable.” Style is more about being yourself. (Oscar de la Renta)

/ Eveliis / 6 Comments

“Huvitav, kas mul sobiks sellistega käia?” küsis ema mult eile ise samal ajal mu karvase tutiga Kriss Soonikuid jalga. “Miks ei peaks sobima?” küsisin ma vastu, sest need tõesti sobisid ta jalga, tema stiili ja tema olekuga. “Ei no ma ei tea, minu vanuses…” vastas ema. Ma puhkesin naerma. Mitte et tema vastus oleks naljakas olnud, aga viimasel ajal on blogides olnud juttu just eakohasest riietumisest, stiilist ja kuuluvustundest läbi riietuse, et see oli lihtsalt nii naljakas kokkusattumus. Ja pani mind mõtlema.

Mu ema on varsti 60 (täpselt sama palju “varsti” kui mina “varsti 40”), ometi on ta kaugel mutist. Tema jalas võiksid vabalt olla karvase tutiga roosad kingad. Minu ema kannaks need välja. Nii et oleks cool. Mitte nagu mõni meeleheitel koduperenaine. Samas mõne teise 50-60-aastase jalas võiksid need tõepoolest mõjuda naeruväärselt. Ja asi ei olegi isegi mitte vanuses ega moeteadlikuses – asi on inimese olekus ja tema stiilis. Näiteks olen ma ise netist küllalt vaadanud neid Irregular Choice “klounikingi” – jumalast vahvad kingad ju tegelikult, mulle pigem meeldivad kui ei meeldi, aga enda jalas ma neid ette ei kujutaks. Ma lihtsalt ei kannaks neid välja. Ma mõjuksin koomiliselt. Aga mõne teise jalas vaataks, et vau kui ägedad.

Sama on inimeste stiilide ja nö stiilsusega. Kui mina ütlen, et olen kampsun-tennis-stiili- kaltsakas ja peangi end keskmisest nabapluus-teksad-ülepõlvesaabas-tibist ausalt stiilsemaks (stiiliteadlikumaks?), siis ma ei arva, et ainult kamspun-tennised-kaltsakad on stiilsed ja kõik muu on nõme. On asju ja stiile, mida ma tõesti pean maitselagedaks, kuid on stiile, mis pole minu stiil, ent on ikka stiilsed. Appikene, kas veel keerulisemalt annaks seletada?

Näiteks meeldivad mulle naiselikud naised. Ja naiselik ei ole minu jaoks liibvuv minikleit ja dekoltee, sest keha on nii paganama kaunis, et lausa vajab näitamist. Mulle meeldib naiselik salapära või lihtsalt ülim naiselikkus oma väljapeetuses. Merle Palmiste. Mad Men´i Joan.  Cambridge´i hertsoginna Catherine. Mulle võiks nende riided selga panna ja juuksedki kenasti ära kammida, aga lillelises kostüümis või figuuri rõhutavas kleidis oleksin mina mitte stiilne, vaid mammi.

Liiga palju dekolteed ja kintsu ei ole mu meelest kunagi seksikas. Kuigi ma pean ühe erandi tegema. Ma jälgin Jana Hallase instakontot. Tema fotod on teinekord sellised hea maitse piiripealsed mu jaoks, ent ometi pean ma tunnistama, et ta on kaunis, kuradima seksikas ja igal juhul mitte labane.

Isver, ma vist kaldusin oma point´ist täiega eemale. Vist. Sest ega ma enam ei teagi, mida ma täpselt öelda tahtsin.

Mulle meeldib täiega “hipsterville-kaltsakas” stiil. Laiad, kõrge pihaga, robustse rihmaga kinni tõmmatud vanakooli Levi´sed, tennised/tossud/krõpsuga Soome tossud/Kommunaari kotad, kootud kampsun, oversized mantel… Vaatan neid inimesi ja mõtlen, et nii cool´id. Riietuvad nad siis kuuluvustunde, piirkonna või jumal teab mille järgi, aga nad on vabad ja lahedad. Kui ma paneks endale sellised riided selga, näeks ma tõenäoliselt välja kõike muud kui vaba ja lahe. Pigem mõtteu wannabe, kes ei tea, kes ta on.

Ja “hipsterville-kaltsakas” ei tähenda vaid suvalist väljaveninud ja putsude ning aukudega kampsunit ja suvalist särki. “Hipsterville-kaltsakas” miksib vana ja uut, kallist disaini ja second hand´i. Kui tal oleks seljas vaid suvaline Humanast skooritud üheeurone väljaveninud trikotaažkleit, siis see ei oleks lahe, vaid lihtsalt maitsetu. Saate vahest aru?

Kuigi ma saan aru, et maailmas ei muutu sellest, kas keegi on stiilne või maitselage, mitte midagi, võiksin ma sellel teemal heietama jäädagi. Ei, mu maailm ei keerle ümber riiete ja ei ole kõige olulisem teema mu jaoks. Mulle lihtsalt meeldib mood. Võib olla keskmisest rohkem. Ma ei ütle selle viimase lausega jällegi, et mina olen sellepärast moodne, vaid lihtsalt et mulle meeldib mood. Minu viimaste aastate täielik lemmik on näiteks Studio August. Ma ostaks võimalusel kõik tema kollektsioonid ära. Kõik. See on nii minu teetassike. Ja tehke või tina, mina pean neid riideid stiilseteks. Ergo…?

32939025_2145301842154469_3023016609645068288_n

Mulle meeldib ka suur osa Bastioni viimasest kollektsioonist, aga ma ei kujutaks suurt osa sealt enda seljas ette. Ometi peaks ma ka punaseid slim fit pükse kandvat naist stiilseks. Mari-Liis Helviku seljas on stiilne. Naabri- Lea seljas võib olla ka mutilik. Täna nägin üht “Bastion-kostüümi-tüüpi” naist. Pikad siredad jalad, tikk-kontsad, lühike must kleit, valge pitsak. Ilus oli. Isegi must Michael Korsi kott sobis ta käevangu. Komplekt oli kena.

Tommy Cashi “post soviet rapper ” stiil on ka äge. Aga tema seljas. Mitte suvalisel Lasnamäe tüübil, kes vabal ajal bussipeatuses õlut kulistab koos sõpradega. Te ju ei kujutaks ette, et lasekite oma mehel panna selga kolm triipu vaid sellepärast, et tahate, et ta oleks ka äge. Aga sisimas on polosärk-slim-teksad-mokassiinid-vend. Ka tavaline mainstream võib olla stiilne. Kui see just ei ole midagi sellist, mida pakuvad kümned, kui mitte sajad, “butiigid” internetis. Või need sigrimigrimustritega trikotaažist suvekleidid, millega iga endast lugupidav keskealine Eesti naine soojamaareisile läheb.

Pikk ja tõenäoliselt segane jutt kokkuvõtvalt? Stiil ei ole vaid riided. Stiil on inimene kogu oma hoiakuga. 50-aastane Pipi vs Jana Hallas.

//

“I wonder if these were suitable for me to wear” my mum asked while trying my fluffy Kriss Soonik shoes on. “Why shouldn’t they” I replied, because they really suited her, with her style and her being. “Oh well … I don’t know … in my age” was her answer. I burst into laughter. Not that her reply was funny, but recently I have read quite a few blog posts about how to dress according to your age, people’s style and the sense of belonging through clothing, and the coincidence itself was funny. Which made me think.

My mum will turn 60 soon, as soon as I turn 40 and she is anything but a crone. She could easily put on fluffy pink shoes and they would suit her perfectly. And of course she would look cool and not like a desperate housewife. And then somebody else in her age would put the same shoes on and look ridiculous. It is not about your appearance or fashion awareness – it is about your style your nature. For example, I have peeked couple of times those so called Irregular Choice “clown shoes” from the internet – they look cool and I rather like them not dislike, but I cannot imagine myself wearing them. It would just be too weird and I would look too awkward. But if somebody else was wearing them, I would be amazed.

The same goes with people’s style and stylishness. If I say I am a sweater-sneaker-style-tatterdemalion and think to be a bit more stylish (have more sense of style?) than your average shorttop-jeans-frenchheels-babe, I am not saying that ONLY sweater-sneaker-tatterdemalion is stylish and everyone else is not. There are things and styles I don’t understand at all, but there are also styles that are not for me, but still stylish. OMG, can it be explained harder?  

For example, I like ladylike women. Ladylike for me is not about wearing skin tight miniskirt and deep décolleté, because your body is so beautiful and needs showing off. I like feminine mystery or the ultimate femininity in its glory. Joan from Mad Men or The Duchess of Cambridge. I could put on their outfit and do my hair properly, but wearing a flowery costume or tight dress would make me look like a fatty and not stylish at all.

Showing too much skin has never been sexy in my eyes. Though, I must make one exception. I follow Jana Hallas (local celebrity) in Instagram. Sometimes her photos are just about crossing the borderline between good taste and looking sloppy, but I must admit, that she is beautiful, so sexy and not cheap at all.

Oh dear, I have gone totally of topic here. I think. I don’t even know anymore what I wanted to say.

I really really like the “hipsterville- tatterdemalion” style. Extensive, high waste, old-school Levi jeans that are tighten robustly up, sneakers/velcro shoes from Finland/clogs, knitted sweater, oversized coat … I look at these people and admire how cool they are. Doesn’t matter if they dress like this because of sense of belonging or because of the area they are or god knows why, but they look happy and free. If I was wearing something like that, I would most likely look anything but happy and free. More like “yet another wannabe” looking for her identity.

Hipsterville- tatterdemalion in this content does not mean a randomly stretched out and holey sweater or shirt. Hipsterville- tatterdemalion is mixing old with new, expensive designer clothes with second hand items. If she was wearing a cheap, 1-euro dress from second hand, this would not be cool, but just bland. Do you see the difference?

Though I understand, that nothing in this world would change just because somebody is stylish or not, I could talk abut this for hours. No, my world does not revolve around clothing and that is not the most important subject of conversation for me. I just like fashion. Maybe more than an average person. I am not saying that I am more fashionable, but I like fashion. My absolute favorite over the past couple of years has been Studio August. If I had the chance, I would buy all collections available. EVERYTHING. That is so my cup of tea. And I don’t care what you think, for me this is an example of very stylish clothing.

I like the vast majority of Bastion’s last collection, but I cannot see myself wearing it. And I would think that a woman wearing red slim fit pants is stylish. Mari-Liis Helvik would look stylish. The girl next door might not. Today I saw your typical “Bastion-type” woman – long lithe legs, French heels, short black dress, white jacket. It was pretty. Even wearing the black Michael Kors’ handbag suited her. It was beautiful match to watch.

The “post-soviet-rapper” style by Tommy Cash is also cool. But it wouldn’t be cool on your average John when he is drinking beer at a bus stop with his friends. You would not imagine letting your husband put on three stripes just because you want him to look cool when deep inside he is more of a poloshirt-slimjeans-espadrilles guy. Everyday mainstream can also look stylish. If it’s not something that hundreds of “boutiques” in the Internet sell. Or those multi-coloured and multi-pattern summer dresses, that every respectable woman would take with her on a beach holiday.

Long and messy story short? Style is not only about clothes. Style is the person in whole with his/her nature. 50-years old Pipi Longstocking vs. Jana Hallas.