Viin siis mina end kurssi eile blogimaailma draamadega ja kirjutan täiesti suvalise postituse ajendatud ühest kommentaarist, mis mind närvi ajas. Mulle üldse ei meeldi need inimesed, kes loevad blogisid, mis nendes vastikustundeid tekitavad. Mul on selliseid kommenteerijaid päris mitu. Ja kirjutan siis postituse, ei pea kedagi konkreetset silmas, aga järgmisel hetkel leian oma FB postkastist sõnumitaotluse, mis algab sõnadega “Mariann Treimann saatis mulle Sinu blogilingi…” Lasen silmadega sõnumi üle ja olen reaalses hämmingus.

Mina ei tea, kas minu blogis kommenteeriva Triinu nime taga on Ebapärlikarp, Naabri-Triin, Triin, keda ma tean keskkoolist või hoopis Maie, kes on oma KASUTAJAnimeks pannud Triin. Aga rohkem kui selle inimese solvumine ja paanika, et temast kirjutan, paneb mind imestama fakt, et Staarblogija, kes on väitnud 73467893698 korda, et minu blogi ei loe, saadab paar minutit peale mu postituse avaldamist mu blogipostituse kellelegi konkreetsele, keda mina ei tea ja kes minu blogi, nagu ma aru saan, üldse ei loe. Sellise teo eesmärk? Otseloomulikult draamat tekitada, teha minust JÄLLE pahalane. Oma blogis ta ju draamat teha ei saa, sest uus Ema Teresa imago ei luba, aga draamat tahaks, ässitaja ei ole, aga verd tahaks. Tõeline bitch lambanahas. Ja milleks? Miks mitte minust üle saada? Halenaljakas. Ausalt. Aga paha olen mina. Staarblogija on rahul. Jeeeiiii! Sain ära panna.