silen space

Vau! Milline pikk blogipaus. Ja saab küll ilma. Ei kukugi taevas alla. Mul on tegelikult hea meel, et mu tööreis just hetkel oli, sest no nagu te aru saite, siis mu tuju ei ole just kõige parem olnud, aga Dubai hoidis mõtted mujal. Mõnus vaheldus. Mitte et reisidest oleks viimasel ajal puudus olnud ja ega seda lõppugi ei paista tulevat, nii et tegelikult oleks mõnus vaheldus hoopis puhkus kodus, aga no vaheldus selles mõttes, et põrgupalavus. Mis sellest, et seal oli nii öelda talv, 36 kraadi sooja ja niiskus on ikka päris paras vaheldus Eesti ja Skandinaavia novembrisse. Nii, et jah, vaheldus. Pani isegi asjad perspektiivi võib öelda.

Dubais ei olnud ma varem käinud, seega pakkus koht mulle väga palju üllatusi ja avastust. Mitte et me oleks turistireisil olnud, aga peale pikki tööpäevi messikeskuses võtsime me ikka oma jõuvarud kokku ja läksime linna peale. Juba kasvõi sellepärast, et süüa. Päev otsa polnud aega süüa, messikeskuses sai põhimõtteliselt vaid VIIEEUROST KOHVI osta (ja see tops oli poole väiksem kui meie kallid kolmeeurosed!). Ma olen ilmselt ikka natukene lõhestunud isiksus, sest üks osa minust naudib täiega loodust, matkamist, seljakotti ja lihtsust, siis teine osa minust jumaldab blingi ja oli täiesti pimestatud suurlinna tuledest. Suure töenäosusega ma Dubaid puhkuse sihtkohaks ise ei valiks (kuigi temperatuuri polest alati kindel valik), aga ma kujutaks end ette küll selles linnas elamas. Suurlinna tuled ikkagi. Okei, nali naljaks, aga osale minust tõepoolest meeldib kogu see 24/7 kihab suurlinna elu. Kuna päeval on nii palav, siis öösiti, st kui me kella 23 paiku sööma jõudsime õhtuti, elu alles algas.

Naljakas on see kui kontrastne see linn on. Meiegi muretsesime enne reisi, kas paljaste varvastega ikka tohib avalikus kohas käia ja kas tõesti ei saa me kusagilt klaasi veinigi, aga juba teisel õhtul sattusime me pookogemata sööma Pier7 asuvasse restorani, kus kõige esimesena võtsid meid vastu ööklubisse suunduvad peaaegu et alasti naised. Ma ei liialda, sellist alastust ei näe isegi Tallinna klubides, vähemalt minu silmad ei ole siin nii nappe kleite ööklubides veel näinud. Järgmiseks üllatuseks oli see, et riigis, kus alkoholi ei tarbita, on 90% kesklinna restodest naistele alkohol tasuta. Punane vein, valge vein, mõned kokteilid – joo palju tahad. Päriselt. Veider? Oo jaa. Samas nendes kohtades, kus alkoholi eest tuleb maksta, tuleb klaasi veini või õlle eest välja käia 15-20 eurot. Jõhker, kas pole! Ja siis lähed kogemata ööklubisse, kus sulle sisenemisel (kui oled naine, muidugi) surutakse pihku VÄHEMALT NELI tasuta kokteili kupongi. Uskuge mind, nii mõnedki olid neid kuponge kuritarvitanud. Täielik loomaaed. Kas ma juba ütlesin, et igal pool võib ka suitsetada? Jp, just nii – lähed rahvast täis lifti suits käes ja keegi ei saa sind keelata. Samas jällegi väljas, tänavatel, on suitsetamiseks vaid teatud kohad, sest suitsetamine on paljudes avalikes kohtades seadusega keelatud.

Alasti naiste ja suitsuste klubide kõrval liiguvad tänavatel ringi burkade ja pearättidega kaetud naised, pikkade mustade hõlstide alt paistmas vaid LV stilettod, kaenlas elegantne LV või YSL kotike. Kõik viimse detailini läbi mõeldud. Cartier, Rolex, juveelid. Ma oleks nii tahtnud teada, mida need naised oma mustade riiete all kandsid. Kui palju võiks maksta nende pesu? Rohkem kui meie seltskonna kogu garderoob kokku ilmselt. Nende kõrval mõjusid poolalasti noored naised ikka väga veidra vaatepildina. Kusjuures kohalikud eestlased ütlesid, et veel viis aastat tagasi oli vaatepilt hoopis teine ja üksik naine väga tänaval jalutada ei tohtinud. Nüüd tohtis. Vähe sellest, tohtis ka peaaegu rinnahoidja väel. Dubai on ilmselt teiste Lähis-Ida riikidega võrreldes täielik Euroopa, kuhu konservatiivsematest riikidest noored pidutsema tulevad. Kontrastid igal pool. Raha lõhna on kaugele tunda, samas tundub kohati, et see on vaid fassaad. Üks on kindel, ilma rahata Dubais end hästi tunda ei saa. Seepärast puhkuse sihtkohana mitte kõige parem valik kindlasti.

Igal korrusel oli erinev ööklubi, mida meil õnnestus kogemata külastada kui me üritasime restoranist liftiga alla sõita, aga saime muudkui tasuta meelelahutusena ööklubist ööklubisse enne sõita.

Näiteks meie valisime oma ööbimiskoha hinna järgi Airbnb-st. Korter ise oli täiesti korralik, aga asukoht – kõigest 10-15 autosõitu Downtownist ja täielik urgas. Mitte midagi vaadata ei olnud. Aknast oli meil küll merevaade, aga plakatil. Ühtepidi mõelda, et 900 eurot viiele inimesele nädalaks versus 2000+ viiele inimesele nädalaks, aga kaugemal ööbides tuleb kindlasti auto rentida. See on koht, kus pole mõeldud, et punktist A punkti B saaks ühistranspordiga. Vahemaa võib olla kaks kilomeetrit, aga sa lihtsalt ei saa sinna jalgsi. Takso pole küll teab mis kallis, aga kui igale poole minemiseks peab mõtlema, kuidas sinna saada ja kuidas tagasi, siis rendiauto on ainus loogiline variant. Tegelikult ega linnaski liikumiseks ikka väga muud varianti pole erinevate sihtkohtade vahel kui auto või takso. Jalakäijatega ei ole nad harjunud ja oma eluga riskida pole vist mõtet.

Mulle meeldis Dubai päike, mulle meeldis Dubai kiirus, mulle meeldis Dubai puhtus, mulle meeldis Dubai bling, mulle meeldis Dubai teenindus, mis mulle aga üldse ei meeldinud olid Dubai ärimehed. Suurem osa neist. Lepid kokku koosoleku, tulevad kaks äärmiselt soliidset härrasmeest, räägivad väga asjalikku juttu ja naiivse eurooplasena mõtled sa, et vau…polegi nad kõik niisama jutumehed. Kuni järgmise päevani. Lähed diili lukku panema ja a) nad on nagu digimuutunud totaalseks klouniks ja noogutavad vaid “sure, sure, we can do business” või b) nad isegi enam ei reageeri su kõnedele ja kirjadele, kuigi päev varem oli kõike “täiesti kindel diil”. Palju kauplemist ja tühja loba, väga palju filtreerimist on vaja. Kõige paremad diilid tulid välja hetkel ikka eurooplastega, nendega, kellega meil on ühesugused arusaamad asjadest. Ega ma ei ütlegi midagi halba kohalike kohta, lihtsalt mina ei tea piisavalt kultuuri ja tavasid ning olin ilmselt ka liiga kõrgete ootustega. Samas võin ma raudkindlalt väita, et Dubai on täiega teema, lihtsalt kannatust on vaja. Rohkem kui Skandinaavias. Sure, sure, we can do business. Mulle meeldis tagasiside meie tootele ja mulle meeldis Dubai Design Week, kus me osalesime. Mulle meeldis meie uue agendi kontor Dubai Design District´is. Mulle meeldis Dubai sürrealism.

Me olime küll pikkadest tööpäevadest iga päev surmväsinud, aga natuke tahaks ju ikka linna ka näha, vähemalt neid kõige kuulsamaid vaatamisväärsusi, natuke turisti on ka ikkagi vaja panna. Ja no kuulge kui ikkagi maailma kõige kõrgem maja on kohe seal samas, siis patt oleks sellel toimuvat valgusshowd mitte vaatama minna. Viimasel messipäeval, peale kella üheksat õhtul, suundusimegi me kesklinna. See muidugi tähendas, et läksime otse messilt linna ja sealt lennujaama. Ühel meist läks lend kell kaks, meil kell neli, aga kaks korda eraldi sõita oleks olnud ajuvaba ja nii me passisimegi, niigi väsinuna ja vähe maganuna, kella kaheteistkümnest neljani lennujaamas, et siis kuus tundi lennukis kuidagimoodi tukkuda. Minu suureks rõõmuks sattus minu taha istuma laps, kes oli nii jutukas, et ausalt tema kõrval on Ida täiesti vaikne. Nonstop, MA EI LIIALDA, rääkis ta kaks tundi järjest. Vaesed vanemad! Aga kogu see magamatus oli seda väärt, et Burj Khalifa ja purskkaevud ära vaatasime. Turistikas küll, aga päriselt, kus mujal midagi nii sürreaalset näha saab?

(not so) fun fact: Ma armastan alati reisilt koju tulla ja leian, et Eesti on üks imearmas ja kaunis maa. Okei, koju Ussipessa oli tõesti hea tulla, mõnus ja soe ja hubane, Ida oli mulle mitu mitu kaarti maalinud ja no oli ikka hea, peale 48 h peaaegu magamata, koju tulla, aga esimest korda tundsin ma, et hall ja kõle ja sombune novembri Eesti ei ole ikka suurem asi. Alles eile võtsin ma kell kaheksa hommikul hotelli katusel basseini ääres 28 soojakraadi juures päikest. Võib olla ma ikka tahaks varsti uuesti Dubaisse?

No ja mina võin ju siin mõelda, et läheks tagasi sooja kui saaks, aga tegelikkus on see, et juba homme läheme me Idaga laevaga Stockholmi. Mul on esmaspäeva hommikul üks kohtumine seal. Kohvrit ei jõuagi vist seekord lahti pakkida:D

Orgatec 2018 sai läbi. Ühtepidi on kahju, sest te ei kujuta ette, kui cool on olla messil väljas tootega, mida tulevad kiitma maailma tipptegijad, ma auslat ei liialda. Teisalt on hea koju saada. Esiteks messipäevad on väsitavad. Peale päeva lõppu tahad tegelikult kohe koju saada magama, aga kuna sa pole päeva jooksul mitte midagi söönud, siis vead end siiski kohalikku Schnitzel-hausi ja sööd ära söögilauasuuruse šnitsli, nii et silm ka ei pilgu. Viimasel päeval jood veel kolleegidega 26 Kölsch õlut ka ja jääd ellu. Postitad teistelegi pildi, et vaadake kui kõvad me oleme (ja jätate ütlemata, et üks õlu on 0,2l). Teiseks saime me korteriga tünga. Võtsime Airbnb-st ja pildilt tundus korralik korter, ega tal ei olnudki konkreetselt midagi viga…kui teile meeldib 1970-1980 vibe ja sisekujundus. Aaah, see helkiv surikaatidega wc-poti kaas, et ma sellest pilti ei teinud! Positiivse poole pealt asus see korter Lena Baari lähedal. Lena Baar oli selline, millest me iga päev mööda kõndisime ja vaatasime, et küll on kummalised inimsed seal ees suitsu tegemas. Viimasel päeval kui õhtusöögilt koju jalutasime, möödusime jälle Lena Baarist. “Lähme vaatame ikka üle, sest tõenäosus on, et me ei satu siia enam kunagi oma elus,” mõtlesime me. 1980-aastate saksa pornot teate? Noh need inimesed seal olid umbes samasuguse välimusega nagu klassikalistes saksa xxx filmides. Bakenbardid, vuntsid, pikad juuksed (meestel), nahkvestid. Me jõime ühe õlle ja läksime igaks juhuks koju ära. Kolmadaks on Köln ise üks kummaline linn. Ei üks ega teine. Nagu aeg oleks ka kogu linnas seisma jäänud. Välja arvatud katedraal, mis tõesti avaldab muljet.

Neljandaks, mess oli küll lahe, aga kui sul on kodus maailma kõige lahedam laps (kui ta ei karju) ja suht okei mees, siis hakkad neist puudust tundma. Seda enam, et juba järgmine nädal lendan ma jälle minema, tulen korraks vahetan kohvris pesu ära ja lendan uuesti minema. Viiendaks, väsimus. See jõhker väsimus, mis tuleb peale kui oled messiga ühele poole saanud. Nüüd tahaks küll koju!

Aga ei saa. Esimese lennuni on ikka veel kolm tundi aega (ma olen kolm tundi juba lennujaamas istunud!) ja teine lend jõuab Tallinnasse alles peale südaööd. Kuidagi tuleb aega sisustada. Jagan teiega mõnda oma lemmik-standi Orgatecilt. Disaini ja innovatiivsust ja lihtsalt ägedaid asju oli metsikult. Jama oli ka palju, aga sellele ma isegi ei viitsi keskenuda, meie saime teada, et me oleme, ilma liialdamata, väljas maailma parima tootega, omas valdkonnas. See teeb nats uhkeks küll.

Loook Industries toodet uudistades sain ma tuttavaks nende müügidirektori Paulaga. Ülichill kuju oli. Ütles, et proovi aga, kuidas on teha väikene power nap keset metsikut möllu ja jumal, kus ma oleks tahtnud sinna pikemaks vedelema jääda. Nii mõnus oli! Mõtlesin, et kodus võiks selline koht olla, et lähed viskad end pikali, paned klapid pähe ja põgened reaalsusest. Jaa, muidugi saab seda kodus teha ka tavalisel diivanil, aga saate ju aru küll, see pole see ja no toode pole ka koju mõeldud. Massaaži ka ei tee tavadiivan. Lennujaamades kuluks küll täiega marjaks ära, ja kontorites. Kihvt värk! Rääkisime Paulaga, et kust mina olen ja kust nemad on ja mis tuli välja…toode on osaliselt ka Eesti päritoluga. Toodetakse Tartus. “Ma ei tea, kuidas seda kohta hääldada, aga sain aru, mis linna ma mõtlesin?” küsis ta. “Kylla, kylla,” vastasin mina, “ma olen Tartust pärit. Naersime. “Kui me järgmisel nädalal Tartusse läheme, siis ma kindlasti küsin sult, mida külastada ja kuhu minna.” Uued tutvused ja kontaktid ning suhtlus on see osa, mis mulle messidel täiega meeldib.

N.A.P. – ist võite huvi korral lugeda rohkem nende kodulehelt.

390A2652_M

Iseenesestmõistetavalt kuulub aga minu süda Silenile. Meil käis standist läbi selline rahvas, et ise ka ei usu. Suhtled, räägid, viskad nalja ja pärast vaatad visiitkaardilt, kellega sa nalja tegid ja suhteid lõid. Mõni kontakt oli uskumatum kui teine. Ka pole mitte äge, kuidas ühest suhtkoht nalja pärast tööle kandideerimisest saab alguse täiesti uus hingamine ja elu?

Orgatec 2018 is over. From one side it’s sad, because you’ve got no idea what it’s like to present a product that even the top people of the industry come and praise, honestly that is soooo cool. On the other side it is nice to get back home.

Firstly, the days in expo are really tiring. At the end of each of them, you just want to go and get some sleep, but because you haven’t eaten all day, you drag yourself into a local Schnitzel-house and eat the biggest schnitzel ever with no problem. On the very last day you go on and have 26 Kölsch beers with your colleagues and survive. You even post a picture to show off not specifying that one glass is only half a pint.

Secondly, we got ripped off with our apartment. We booked it in Airbnb and on pictures it looked decent enough. To be fair, there wasn’t anything specifically wrong with it … if you enjoy the vibe and deco from the 70’s and 80’s. Oh, and I forgot to take a photo of that special shiny toilet seat. On a positive note, the apartment was very close to Bar Lena. Bar Lena was a place we walked pass every day and wondered how weird people are standing and smoking in front of it. On the last day, after walking back from our dinner, we passed it again and decided to go in. “Let’s just check it out, the likelihood that we will never come back here is too high.” Are you familiar with German porn from the 80’s? Well, the people in there were pretty much a classical example of the characters in German XXX films. Sideburns, moustaches, long hair (on men), leather vests. We had one beer and went home, just in case.

Thirdly, Cologne is one strange city. You can’t really figure it out. Seems like the time has stopped in the whole city. Except for the cathedral, that IS impressive.

Fourthly, the expo was awesome, but if you have the coolest child at home (when she is not screaming) and quite okay man, you will start to miss them. Not to forget the fact, that I am flying away yet again in couple of days. Just popping in to change the content of my suitcase and I’m off.

Fifthly tiredness. That horrible tiredness that hits you once the expo is over. Now I’m ready for home!

But no I still have 3 hours until my first flight (I’ve already been in the airport for three hours) and the second flight lands in Tallinn after midnight. I need to do something to fight with boredom so I’m sharing some of my favorite stands from Orgatec. There was a lot of design and innovation and just very cool things. A lot of crap too, but I couldn’t be bothered to concentrate on that. We found out that, without exaggeration, we have the best product of our industry. That DOES make me feel proud!

While checking the product by Loook Industries, I got to know their sales director Paula. Very chill person. Urged me to try what it feels like to have a quick power-nap in the middle of loud noise. I wish, I could have stayed there longer, it was amazing. I was thinking that I could have a place like this at home where you can go lye down, put your headphones on and escape from reality. Of course you can do it on a couch as well, but you know what I mean, this is not the same and well this product is not meant to homes anyway. Your couch at home doesn’t perform any massage either. But in airports, offices, I can definitely see it there. We spoke with Paula where I am from and where they are and turned out … that product is partly from Estonia as it’s been produced in Tartu. “I don’t know how to pronounce the place, but did you understand which city I am talking about?” she asked. “Yes, yes, I am from Tartu” We laughed. “When we visit Tartu next time, I will definitely as where to go and what to see!” New people and contacts, communication – this is the part I really like about expos.

If you are interested, you can read more about NAP from their website.

But without a doubt, my heart belongs to Silen. We had so many people visiting our stand, it was unbelievable. You talk, communicate, make a joke and only later read from the business card, who was that person you just spoke. Some of the conversations you can’t believe just happened. One is more unbelievable than other. Isn’t it just amazing when one moment you applying for a position just for fun and that leads you to the beginning of new life and breathing.

42106117_891152951089280_9145463997280026624_n 44686777_907398522798056_9082957104838344704_n 41991848_891152974422611_7192184236235816960_n

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

Minu Dubai

Siis kui ma messil käisin//Orgatec2018, schnitzel and Kölsch