Kuidas me kuningannal külas käisime/ How we visited the queen

Mina, Ida ja kohtumised käivad ilmselgelt käsikäes. Juba esimestest elukuudest on ta meiega kohtumistel ja koosolekutel kaasas olnud ja nii ei ole ju midagi uut ka selles, et ma koos temaga Trööstiplaastrite koosolekul käisin. Meiega rändasid koosolekult kaasa jänkukoer Sinna ja palju huvitavaid mõtteid. Soovitan teil nende Facebooki lehel (link) silm peal hoida, sest palju on teoksil. Ida, kes käitus nagu juhatuse liige, kiitis ka uued tooted heaks.

Pildid on kehvakesed, sest noh…mu telefon ei kannata enam kriitikat, aga ma ei viitsinud kaamerat hakata välja otsima ühest neist sajast kohvrist. Me nimelt ei tea sellist väljendit nagu “travel light”. Siin on teile tõestus. Kaks ja pool naist ning neli kohvrit.

16237200_1276611845710690_871934_n.jpg

16216415_1276615052377036_86891269_n.jpg16244158_1276611825710692_353263582_n.jpg16237879_1276615059043702_28916917_n.jpg

Peale koosolekut oli meil Idaga Oslo rongini kolm ja pool tundi aega. Mida me ikka niisama passime, mõtlesime meie ja ma tegin Idale ettepaneku minna kuninganna elamist vaatama. Ida tõlgendas seda nii, et me läheme kuningannale külla ja korjas talle tee pealt kive kaasa külakostiks. Kui me lossini jõudsime, selgus et kuningannat ei ole vist kodus, et ta vist oli ka maale vanaema juurde sõitnud. “Pole hullu,” ütles Ida nagu väike vanainimene, “kõik on hästi”. Ma lubasin järgmine kord kuningannale helistada, et äkki ta oleks kodus kui me ikkagi külla tuleme. Ja veel külakostiga. Ida noogutas ja ütles, et kuninganna vanaema tuleb ka kaasa siis.

16295472_1276612055710669_1469699890_n.jpg16295760_1276612042377337_855628150_n.jpg

Meil püsis veel väike lootus, et ehk on kuninganna kirikus ja püüdsime teda sealt leida, aga no seal teda ka ei olnud. Ida sattus vaimustusse vanadest haudadest ja ma püüdsin talle seletada, kes seal on ja miks. Kuidas sa seletad kolme-aastasele, et seal on surnud onud ja tädid. “Mis kuninganna tegi neil?” küsis Ida kui ma püüdsin selgitada, et nad olid vanad ja siis nad maeti sinna kastidesse, et nad puhata saaks. Ida oli natuke pettunud, et me neid välja ei saanud aidata ja teatas lõpuks, et kuninganna viskas nad vette, sellepärast nad suridki ära. Ma ei osanud talle ka vastu vaielda, sest ma ei tunne Rootsi ajalugu eriti üldse.

16237819_1276612059044002_842546434_n.jpg16295258_1276612102377331_1567189036_n.jpg

Kuna kuninganna külaskäiguga läks meil natuke nihu, siis otsustasime me mööda vanalinna jalutada. Mul ei saa sellest kunagi küllalt. Stockholmi Gamla Stan on nii armas ja ilus. Ja mu meelest lausa müstika kui äge on kolmeaastasega ringi käimine, ta tajub asju hoopis teisti ja nii äge on ta küsimusi kuulata ja püüda talle vastata.

16215994_1276612332377308_2102342628_n.jpg16237182_1276612319043976_2133280431_n.jpg16237310_1276612272377314_2026703239_n.jpg16237980_1276612335710641_1300043775_n.jpg16295622_1276612369043971_973542990_n.jpg16296005_1276612309043977_1654033000_n.jpg

Mu pulsikell näitas peale jalutuskäiku päeva aktiivsuseks 76% ja 10481 sammu. Kui te arvate, et kogu selle aktiivse aja jooksul Ida kordagi jonnis, väsis või sülle nõudis, siis te eksite. Kogu 4h ja 38 minutit kõndis ta mu kõrval ISE. Peab vist tema sinna Scoutsrännakule saatma;)  Oma burgeri ja suhkrujoogi oli ta mu meelest igati välja teeninud.

16237139_1276612039044004_282282568_n.jpg

Nüüd muidugi põõnab mu kõrval rongis. Me oleme poolel teel Oslosse. Meid ootavad ees kohtumised Lillehammeris ja Oslos.

// Me and Ida and bussiness meetings go together like…like, I don´t know what goes together that well..like a horse or carriage or something, so there is nothing strange that she was with me to Cuddlings meeting today. She as a CEO approved the new products and we left the meeting with a Rabbitdog and head full of ideas. To keep yourself updated on everything I suggested you to follow our Cuddlings Facebook page here

After the meeting we had three hours until our train to Oslo and that is why I suggested to Ida that we can go and see where the queen lives. Ida understood that we will actually visit the queen and took some stones with her to give to the queen. Perhaps she thought these were diamonds? Apparently the queen dind´t know we were coming because she didn´t answer the door when we knocked. She probably is with her grandma I comforted Ida and she answered like a little old lady “no worries, that is okay, next time we will call in advance”. I nodded and Ida added that also the queens grandma will then be with us.  We also tried to find the queen in the church next to the royal palace, but she wasn´t there either. 

As we didn´t manage to see the queen (how thoughtless of her to go to her grandma´s!) we decided to walk in Gamla Stan. It is one of my absolute favorite places and I never get enough. My Polar watch shows for todats activity 76% and 10481 steps. Can you believe that all these steps Ida walked on her own, without complaining or crying. I think it is just amazing. I can feel my legs are tired, but she said she was not tired at all. Tough girl this one;) 

It is such a pleasure to walk around with a three years old, they understand the world so differently from us adults and it is so interesting to try to explain things to her. Like why the dead people are buried in the church. What is “dead” and what is “buried”. How do you explain things like that. I did my best trying, I am sure we will quite soon see if I managed to give an okay explanation or failed.

Now the little traveller is sleeping next to me in the train. We are on our way to Oslo. Heading towards Lillehammer. 

PS: Sorry for the crappy quality of photos, my phone is way too old to function as a camera, but I didn´t want to start looking for my camera in one of the thousand suitcases. Obviosuly the term “travelling light” is unknown to us.

16237200_1276611845710690_871934_n

 

I died (of jealousy) and went to heaven

IMG_3603.JPG

See on nüüd üks selliseid postitusi, kus ma ütlen ausalt, et ma tunnen iga keharakuga kadedust. Ja mul ei ole seda isegi häbi tunnistada, sest no mis ma ikka teen kui sellised tunded mind valdasid peale “historisk hage” (ajalooline aed) külastust Sveinhaug Gård’ is (LINK). See on minu absoluutne uus lemmikkoht Lillehammeri kandis. Oligi juba aeg, sest kuigi Maihaugen on ikka kindlalt top 3-s, siis natuke “värsket verd” kulus ära. Godværskafè (Hea ilma kohvik) on lausa geniaalne ja toit hellitab köhtu nii minusugusel kui taimetoitlasel. Koht ise asub Moelvist ca 2 km, nii et kui siia kanti satute SUVEL (sest aed ja pansionaat olid sel nädalavahetusel viimast korda sel aastal avatud; talveperioodil saab majas ööbida kui koos viieliikmeline grupp vöi broneerida seda üritusteks), siis see on koht, KUHU PEAB MINEMA. Miks? Ma ei oska seda sönadesse panna. Vaadake parem pilte. Mina olen armunud! Ja kade! Kade, sest sellest ajast kui kunagi “ökovanaema ja Martin” sai kirjutatud, olen ma alati salamisi millestki sellisest unistanud. Küll tagasihoidlikumast versioonist, kuid siiski. Laiem pilt on unistusele üsna sarnane.

PS. Galeriis oli parasjagu ka Elena Engelsen skulptuuride näitus. Tema köige tuntum teos seisab aga ilmselt Oslos. See sama “Tiigrilinna” tiiger, kes talupoegi suurlinna eest hoiatab Oslo S ees.

IMG_3605.JPGIMG_3604.JPGIMG_3607.JPGIMG_3606.JPGIMG_3620.JPGIMG_3609.JPGIMG_3631.JPGIMG_3625.JPGIMG_3640.JPGIMG_3639.JPGIMG_3645.JPGIMG_3653.JPGIMG_3650.JPGIMG_3661.JPGIMG_3659.JPGIMG_3675.JPGIMG_3670.JPGIMG_3685.JPGIMG_3680.JPGIMG_3685IMG_3689IMG_3696IMG_3707.JPGIMG_3704.JPGIMG_3717.JPGIMG_3715.JPGIMG_3727.JPGIMG_3723.JPGIMG_3734.JPGIMG_3729.JPGIMG_3744.JPGIMG_3743.JPGIMG_3747.JPGIMG_3745.JPGIMG_3751.JPGIMG_3749.JPGIMG_3750.JPGIMG_3753.JPG

All my body is full of jelousy right now and I am not even ashamed of it. After visiting the most wonderful farm yard these are the feelings. Cannot help it. I will probably dream of of owning this place tonight, because I must confess that a place like this has been a dream of mine since I published “Eco granny & Martin” children’s book. A more modest version of course, but the wider picture is exactly something like this. I AM IN LOVE. And I tell you that this is my new favorite place in Lillehammer region. Maihaugen still is in top3, but a bit of “fresh blood” was needed. Sveihaug gård (LINK) approximately 2 km from Moelv is a PLACE YOU MUST VISIT. It’s like dieing and going to heaven. If you of course like this historical romantic places. If not, well then it’s not for you. It is opened in summertime (this weekend was unfortunately the last this year) and there is also a pensjonat for accomdation. Definately a place where I wish to stay now. In winter period it is opend for groups (min 5 people). Can I please have my 40th birthday there, dear God? Or Santa?

The “Godværskafè” (Good weather Cafè) is such a cool concept and the food is local and different from what you usually are served in Norway (at least I have been).

I am pretty much dieing of envy, it is hard to describe in words how AMAZING it is, just take a look at the photos and you`ll understand what I mean.

PS: In the gallery there was an exhibition of Elenea Engelsen sculptures. Her most famost piece of work is in Oslo S – the Tiger of “Tiger City” saying “Watch out for big city, farmer!” Do you know the poem by Bjørnstjerne Bjørnson? You can read a bit about it for example here.

 

Segasummasuvilast puukingadeni

Juibacken on mu Stockholmis külastamist ootavate muuseumide listis olnud juba oh kui kaua, aga kuidagi ilma lapseta tundus naljakas sinna minna ja varem arvasin ma, et Ida on liiga väike selle jaoks. Ka eile oli külastuskäik juba küsimärgi all, sest päev oli pikk olnud, sellele eelnenud tõeliselt tormine ja magamata öö laevas ja Ida oli tibake pahur, ma siiski riskisin. Me jõudsime tund enne sulgemisaega (augustis kl 18ni) ja sisenesime muuseumi, mis on koduks paljudele Rootsi raamatukangelastele.IMG_2841.JPG IMG_2892.JPG

Ma tõesti soovitan kõigil lapsemeelsetel lapsevanematl ja lastel see külastuskäik ette võtta! Erinevate tegelaste majakeste kõrval  on tõeline atraktsioon (ka eesti keeles jutustav) muinasjuturong (“sagotåget”). Istud rongipingile ja pink viib teid üles ja alla sõites läbi Astrid Lindgreni tuntumate lugude maailma.IMG_2835.JPG

Näha saab  Vahtramäe Emilit, Korpi ja Joonatani, Kibuvitsaorgu,  Karlssoni segamini tuba, puujuurte all kädistavaid tötskääbuseid ja Katla  hõõguvaid silmi (siin panin ma Ida silmad kinni, sest ta natukene kartis pimedamaid kohti ja kui ta juba seda kartis, siis ma arvasin, et Katla on natuke liiast).  Ida muidugi Lindgreni lugudest teab vaid Pipit ja Emili lugusid, nüüd on põhjust hakata talle teisi oma lapsepõlve lemmikuid tutvustama, et teine kord veel põnevam oleks. IMG_2809IMG_2886.JPGIMG_2779.JPG

Kui rongisõidud sõidetud ja Segasumma suvila läbi käidud, saab külastada Muumimaad, teatrit vaadata, kohvikus einestada ning  raamatu- ja suveniiripoes ringi vaadata. IMG_2862.JPGIMG_2876.JPG

No ja mis te arvate, kas meie Stockholmi külastus jäi ilma Emmaus Second Handist läbi astumata. Eksite kui nii arvate. Seal oli hetkel ka allahindlus – KÕIK lasteriided -50% ja palju asju 10-20SEK. Muuhulgas see valge Massimo Dutti pluus. 10 SEK!

IMG_2845.JPG

Sobis nii hästi Ida outfitiga, mille tädi oli talle (vist) Taani second handidest skoorinud. Tädi oli neid nähes öelnud, et need nii Ida stiil,mille peale ta tütar ütles, et “ei, see ei ole Ida stiil. See on Eveliisi stiil!” Noh poteito potaato.

IMG_2911.JPGIMG_2919.JPG

Ja lõpetuseks Pipi puukingad. Tõsi, kõndida ta nendega ilmselt ei saa, aga need olid lihtsalt nii vahvad. Kas pole? IMG_2772.JPGIMG_2769.JPGIMG_2924.JPG

Ja, vi elsker

Bjørnstjerne Bjørnsonist on kuulnud kõik. Fakt. Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses ei kahtle keegi. Fakt. Nii vastaks teile iga teine norrakas kui te julgeksite küsida, kes on see Bjørnstjerne Bjørnson, kellest nad räägivad erilise uhkuse tundega hääles. 

16-aastasena ei julgenud ma öelda, et mina polnud Bjørnstjerne Bjørnsonist midagi kuulnud. Ma noogutasin kaasa ja veel enne kui ma sain selgeks norra keele sain ma selgeks, et on asju, mida ei küsita, sest seda teavad kõik.  Ma sain ka teada, kes on Bjørnstjerne Bjørnson ja juba paar aastat hiljem kui ma külla tulnud onule Norra hümnist hakkasin rääkima, sain ma seda nime öeldes kasutada samasugust uhkesetunnet hääles. Sest Bjørnstjerne Bjørnsonist on kuulnud kõik. Fakt. Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses ei kahtle keegi. Fakt.

Kes see Bjørn Bjørnsen on?” küsis onu. Ma turtsatasin. 

Bjørnstjerne Bjørnson,“ parandasin ma teda kõiketeadvalt, „ta oli silmapaistev Norra kultuuri-, kirjandus- ja poliitikategelane. Ta kirjutas artikleid, romaane, jutustusi, luuletusi, näidendeid, rääkis aktiivselt Norra ühiskonnas kaasa, kõige paremini on ta aga tuntud Norra hümni „Ja, vi elsker“ ja talupojajutustuste kaudu.“

1903.aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia,“ lõpetasin ma uhkelt. Ma rääkisin seda kõike nii nagu oleks kõige loomulikum asi maailmas teada kõiki maailmakuulsaid norralasi, nende tegusid ja saavutusi, nii nagu mulle endale esimest korda tutvustati kõiki maailmakuulsaid Norra suurkujusid, kellest vaid norralased ise olid kuulnud. Norralastele meeldis rõhutada, et nii väikese rahvuse seast oli tulnud nii palju maailmakuulsaid ja silmapaistvaid isiksusi, kuid kui tagant järele mõelda, siis kasutasid nad sõna „maailmakuulus“ iga vähemgi tuntud norralase kohta. Kahe Norras veedetud aastaga olin ma ise sama tegema hakanud. Lisaks rohkem maailmakuulsate lillehammerlaste nagu Sigrid Undset tutvustamisele, said külla tulnud emme ja onu teada, et Lillehammeri kandist on pärit veel palju teisigi maailmakuulsaid norralasi: minu kirjanikest tuttavad Britt ja Oddvar, Maihaugeni rajaja Anders Sandvik, juustuhöövli-Thor, maavanem Knut ja otse loomulikult üks kuulsamaid tänapäeva kunstnikke Jakob Weidemann.

Sel nädalavahetusel käisime me läbi ka Aulestadist – maailmakuulsa kirjandus ja -kultuuritegelase kodumuuseumist (LINK). Ma oleksin tahtnud tegelikult ka muuseumi sisse minna, aga selleks ajaks kui me sinna jõudsime, oli Ida juba nii “vil ikke”-tujus, et see ei oleks mõistlik olnud. Niimoodi leppisime me jalutuskäiguga väljas ja olgugi, et ma oleksin VÄGA tahtnud maja ka seest näha (kui tahate põhjust teada, siis vaadake siit), aga päikesepaistelises pargis/aias jalutamine oli ka juba edusamm. Paar kuud tagasi püüdsime me seda kohta üles leida, kuid sõitsime valele poole ja nagu ma nüüd aru sain, siis umbes paar km enne õiget kohta andsime me alla ja sõitsime tagasi.  Nüüd ma vähemalt tean, kus muuseum asub. Ka see on üks neist kohtadest, kuhu ma soovitan teil minna, kui siiakanti satute (Gausdal asub 20km Lillehammerist). Ja mitte sellepärast, et siin elas maailmakuulus norrakas, vaid kasvõi sellepärast, et see on lihtsalt võrratult kaunis paik.

Pilet majamuuseumisse: 130NOK täiskasvanu, 65NOK lapsed (6-15a)

IMG_0992IMG_0980IMG_0983IMG_0977IMG_0978IMG_0988IMG_0967

Aulestad is beautifully located on the sunny side of Gausdal approximately 20 kilometres from Lillehammer. Experience the farm as it was when Karoline and Bjørnstjerne Bjørnson lived there, and get a look into their lives during an important time in Norwegian history. Together the couple created an urban European home in the country. Here we step back in time over 100 years, but the involvement of Bjørnson is always modern.

 

“The best in life is not peace, but wanting to do something” – Bjørnson  lived like the line in his poem. He spoke up for freedom and fairness – at home in Norway and in Europe, The word and his pen were his weapons. He was a builder of the nation and a Nobel laureate. Bjørnstjerne Bjørnson wrote stories, novels, historical plays and contemporary drama and approximately 400 poems that have inspired many musicians. He wrote thousands of letters, speeches and articles. Bjørnstjerne Bjørnson lived at Aulestad from 1875 until his death in 1910. 

Aulestad is open during the summer. Find the opening hours here. In high season there is a conducted tour of the home every hour  from 10.30 – 15.30.

More information: http://eng.aulestad.no/

Käi Põrgusse!/ Go to Hell!

“Käi Põrgusse!” sai sel nädalavahetusel hoopis teise tähenduse, sest just nimelt Põrgus me käisimegi. Helvete (norra keeles “põrgu”) asub Lillehammerist 65 km kaugusel Espedalenis ja kui te tahate oma silmaga näha, milline jõud on loodusel, siis “jettegrytene” (kas keegi oskab selle mulle ära tõlkida eesti keelde?) Helvete looduspargis on just see koht, mida külastada. Mitte, et Norra poleks täis sarnaseid looduse poolt tekitatud kauneid kohti, kuid noh kui satute siiakanti, siis Helvete on küll kohustuslik turistikas.

Tunni aja jooksul, mis me autoga sinna sõitsime, suutis ilm nii mitu korda muutuda, et vihm asendus kord päikese ja kord äikesega, nii et kohale jõudes ei olnud me sugugi kindlad, kas me tahame vaateplatvormilt edasi minna. Seal oli ka ju piisavalt ilus ja tee alla mööda kivisid tundus ohtlik ja libe.

IMG_0850IMG_0853IMG_0857

Kui te Põrgusse tulles sama küsimuse ees seisate, et kas edasi minna või mitte. Siis KINDLASTI MINNA, vaateplatvorm on alles lapsemäng.

IMG_0872

Tekib sellise tillukese inimese tunne. Sügaval kaljude vahel seistes saad aru kui võimas peab olema looduse jõud ja sõna “põrgu” saab hoopis teise tähenduse.

IMG_0915IMG_0919

Nii et, kallid sõbrad-sugulased, kes te meile veel külla jõuate tulla, nüüd ei ole enam mingit Maihaugenit ega suusahüppetorni, vaid otseteed Põrgusse! Jalga tasub panna mugavad jalanõud, sest olgugi, et otseselt ohtlik (kui ettevaatlik olla!) ei ole, siis ronimist on siiski piisavalt. Meie tegime väikese tiiru, aga kodulehelt lugesin ma, et võimalik on teha lausa 60-70 km pikkune tagasihoidlik jalutuskäik.

Rohkem infot siit: http://www.helvete.info/. Sissepääs on tasuline: 50NOK/täiskasvanu, lapsed 25NOK, kuni kuue-aastased tasuta

IMG_0951

This weekend “Go to Hell!” got another meaning, ’cause this is exactly where my husband drove me after I had told him to go to hell. Helvete (“hell” in Norwegian) is a nature park with potholes from iceage 65 km from Lillehammer, in Espedalen. Totally A MUST when you are here, love nature and want to witness with your own eyes the power of nature.

The road to down to Hell looked a bit scary and slippery, so for a moment we didn’t know whether to continue the walk – it was inviting! or to stay up. If you get the same question when there, DO NOT hesitate to continue. NB! Wear comfortable shoes. it’s not exactly dangerous to climb there, but still hiking boots are to be preferred. We took a small 1km round trip, but I read from the homepage (here) that it  is possible to take a 60-70 km trip as well.

I have always thought Hell cannot be that bad (I am pretty sure I have not been that good to get to Heaven), now I know, it is quite cool in Hell.

Admission fee: 50NOK/adults, 25NOK children, under 6yrs free of charge.