Eestimaa on ilus, läbi külade viib tee, nende nimedest ma tean juba pooli

July 17, 2021July 17, 2021 / Eveliis / Leave a comment

Kas te teate seda Jaan Kirsi lugu? See on justkui minu ideaalse Eestimaa suvepuhkuse kokkuvõte. Ma istukski niimoodi autorooli ja sõidaks kõik need Uduvere, Pärivere, Pööravere, Kullavere, Tõravere, Imavere, paremale-vasemale, Konuvere, Vaivere, Eivere, Randvere, Adavare, Tampere, oi see nüüd küll on vale, Pudivere, Viluvere, Kullivere, Kallivere, Jädivere, Kärevere läbi, aga kahjuks ei ole nii palju aega. Vähemalt seekord. Ja nii läks meie teine päev marsruudil Alatskivi, Alasoo, Pusi, Kallaste, Tedreküla, Kodavere, Runivere, Kadrina, Kääpa. Kuidas ma neid kohti nii hästi mäletan? Et Idal ei oleks igav, rääkisin ma talle, kuidas ma lapsena Rootsis punktist A punkti B sõites kirjutasin üles kõik kohanimed, kust läbi sõitsime. Ida arvas, et see on lahe mõte (näete, polegi ma nii lootusetult igav lapse arvates) ja nii ta neid kohti üles kirjutas kuni jõudsime teise päeva sihtkohta Kadrinasse. NB! Kadrinaid on Eestis mitu. Meie sihtkoht oli Sibulatee Kadrina. Täpsemini Kadrina mõis. See oli täpselt nii nunnu nagu ma olin arvanud. Ma olin seda juba paar aastat tagasi tahtnud külastada, isegi ööbimise bookinud, aga kahjuks pidime me tookord reisi tühistama. Seekord ei kavatsenud ma millegi lasta meie puhkust ja peatust seal segada.

Kui te olete mu blogi pikaajalisem lugeja, siis te ju teate, et ma armastan eriliselt mõisaid – nii mahajäetuid ja lagunenuid kui ka mõisahotelle. Kadrina mõis on selline, mida ma kujutaksin ette oma ideaalse koduna. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga öelge mulle mõis ja ma sulan. Öelge mulle Kadrina mõis ja mina ütlen teile, et see on üks nunnumaid peatuspaiku. Igaks juhuks jälle, et mitte midagi selles postituses ei ole #sponsored. Ma oleks tahtnud siia kauemaks jääda, aga mis sa teed kui aeg on ikkagi limiteeritud ja tahad jõuda teise suve “must be” sihtkohta – Varnjasse. Aga tõesti – imearmas koht, suurepärane teenindus, üllatavalt hea hommikusöök ja kaunid käsitööehted müügis. Natuke läks ehete juures lappama, aga kohe ilma nendeta ei saanud kuidagi lahkuda. Soovitan teil kas 1) ukse juures oleva ehtekapi juurde vaadata ja endale uued lemmikehted valida või 2) silmad kinni sealt mööda minna. Kurb on vaid see, et Idal üks kõrvarõngas ujudes ära kadus järgmisel päeval. Tundub, et on ema geenid ikka pärinud. Ma kaotan ka kogu aeg kõrvarõngaid.

Mis selle päeva aga eriti eriliseks tegi, oli see, et ka emme, õde ja pisi-Matu (+Muri) liitusid meiega. Vana aja reisid tulid meelde. Meil oli traditsioon ringi trippida ja alati ära eksida, ka seekord jõudsime seda teha, aga pragu ikka on iga ühel oma tegemised ja kogu aeg kiire nagu meil on, nii et selline spontaanne naistetripp oli eriliselt khuul. naljaka kokkusattumusena tuletas FB meile meelde, et olime just samal päeval kuus (seitse?) aastat tagasi ühel sarnasel meie pere naiste tripil.

Mul ei olnud enam meeleski, et emme ja Mari on täitsa lahedad. Noh kui emme ei ole kuri ja range ning Marian ei korista midagi kogu aeg. Okei, nali. Aga tõesti sellist reisi ei olnud pikalt olnud ja mul on nii hea meel, et nad kaasa tulid. Alloleval pildil me veel ei sõida (kui mõtlete, et miks lapsed taga ilma turvavöö ja turvatoolita istuvad) ja mina ei ole nii higine, vaid me just tulime ujumast. Kallastelt. Kallastega tuleb mulle alati lapsepõlv meelde. Tartus elades ei käinud me kunagi ujumas Emajõe rannas või Anne kanalis, vaid sõitsime alati kas Vedule, Kallastele või Kauksi. Vedu oli mu jaoks igav, Kauksi emme kogu aeg viitsinud ja nii möödusid meie päris paljud suved Kallaste rannas.

Õhtu lõppes õhtusöögiga Kivi kõrtsis. Jälle üks koht, mida ma alguses ei kippunud külastama, sest tundus selline, kuidas ma siis viisakalt ütlen, suvaline teeäärne pubi, kust ma ei lootnud maitseelamust saada. Väga suur eelarvamus ja liiga tegemine. Hästi armas koht on ja hästi maitsvad toidud. Minu soovitus – kreemine sibulasupp kukeseentega. No oli ikka hea küll!

Natuke random tähelepanek ka. Meie kõrvallauda, kus olid laual veel nõud eelmistest külastajatest, istusid inimesed, kes selle asemel, et ise nõud kaasa võtta või eemale tõsta, teisele lauale, läksid ekstra kõrtsi sisse, et öelda, et laud on koristamata ja siis veel korra, et öelda, et puhastada oleks ka vaja. Ma saan aru, et me oleme maksvad kliendid, aga alati ei pea ju seepärast maksimumi võtma? Ma pean silmas seda, et oleks ju võinud sisse minnes mõned nõud kaasa võtta ja siis öelda, et ehk saate laua puhtaks teha, aga nemad seisid ja ootasid. Kõrtsis ei olnud tol hetkel vähe rahvast ja koristamata laua eelmised külastajad olid just lahkunud. Ma tahan ka head teenindust, ma lähen närvi kui ma seda ei saa, aga see “me oleme Tallinnast, me maksame” suhtumine mulle ka ei meeli.

Igatahes, astuge läbi kui Alatskivil olete. Ma usun, et te ei kahetse, hind ja kvaliteet on paigas.

Meil oli plaanis ka Kalevipoja muuseumi külastada, aga (ekslikult) vaatasin ma google´ist et see on avatud alles kolmapäevast (tegelikult suvel iga päev 11-18) ja nii jäi see järgmiseks päevaks. Sellest oli paganama kahju, sest kolmapäeval oli meil vähe aega, aga Kalevipoja muuseum/SA Kalevipoja Koda vajab vähemalt paari tundi.

Homme olete sunnitud sellest külastusest pikemalt lugema;)

Armastan. Mutionu. Kukeseen. 103

February 25, 2021February 25, 2021 / Eveliis / Leave a comment

Eesti vabariigi aastapäev on minu jaoks alati olnud erilise tähendusega päev. Ma ei saa öelda, et ma alati tunnen, et Eestis on kõige parem elada, ma leian ikka ja jälle midagi kritiseerida ja millegi kallal nuriseda, kuid Eesti sünnipäev on üks nendest päevadest, kus ma tunnen Eesti üle uhkust. No vaata enda ümber ringi, mille üle siin uhkust tunda on, küsite te võib olla, aga ma ei pea silmas seda hetke siin, milles me elame, vaid seda, et me saame elada oma riigis, oma keele ja oma meelega, olla eestlased ja ei pea kartma, et hümni laulmise või sinimustvalge lipu pärast naaber meie peale kaebaks ning meid ootaks ees pikk rongisõit tundmatusse. Minu jaoks on minevik oluline, minu jaoks on oluline see, kes ma olen ja kust ma tulen. Eveliisi ja eestlasena. Mulle on oluline, et seda teaks ka minu laps, et ta väärtustaks ajalugu ja hindaks seda. Õnneks on Ida väga “Eesti vabariigi laps” nagu me teda mõnikord hüüame. Ta armastab hümni, teda huvitab ajalugu, tema lemmikfilm on on “Seltsimees laps” ja tal on miljon miksi, et saada teada, miks üks või teine asi juhtus. Ma olen selle üle väga uhke.

24. veebruar on see päev, kus ma mõtlen tänutundega tagasi ajaloo peale, nende inimeste peale, kes on kannatanud või andnud oma elud, et me saaksime 24.veebruaril Eesti sünnipäeva tähistada. Võibolla mõtlete te, et mida ma targutan, see on minevik ja möödunu, keda see enam huvitab? Ma toon teile mõned näited ajaloost, mis panevad mind tänulikkust tundma. Ma tean oma vanaema ja tädi Helju elust päris palju, ma veetsin lapsena palju aega tädi juures ja ta rääkis mulle lugusid. Üht-teist on mulle meelde jäänud. Ma ei usu, et minu õde ja onupoeg sama palju teavad, nad on liiga noored. Enne kui tädi suri palusime me tal oma lood kirja panna.

“25.märtsi hommikul pool seitse olid sõdurid püssidega õues ja oligi vabadus läinud. Sõnadesse seda panna ei oska, ka praegu 2005.aastal kipitab kurgus kui meenutad. Olime noored, liiga noored selleks, et sõita loomavagunites Siberi steppidesse, kus algas täiesti uus piinarikas elu, mis kestis kaheksa aastat.”/…/”Ühte vagunisse mahtus 45-50 inimest. Kõik segamini – naised, lapsed, mehed, vagunid olid külmad, oli ju märtsikuu. Segadus, masendus, nukrus, pisarad, ääretu hingevalu, mis tabas tuhandeid inimesi. Ja mille nimel? Mis oli mu väike õde, kes sai jaanuaris 17-aastaseks, nii kohutavat teinud, et ta pidi oma kõige õitsvamal noorusel jätma hüvasti kodu ja kodumaaga? /…/”Aga hädad -puudus ju wc võimalus. Kõik oli nii läbi mõeldud, et rong peatati kõige lagedamal kohal, kus ei olnud ühtegi puud ega põõsast. Siis lasti kõik vangid välja vagunite alla oma asju ajama. Minestus tuli peale, kisu oma perse paljaks sadade teiste nähes ja tee oma asi ära. Püssimehed vaatasid pealt, püssid käes ja irvitasid.”/…/”Kõik ei pidanud sellele kahenädalasele loksumisele vastu. Küüditatute hulgas oli vanureid, lapsi ja haigeid inimesi ja nende elutee lõppes seal vagunis. Vagunist tõsteti nad välja. Mis neist edasi sai ei ole minule teada. Aga neid oli palju palju.”/…/”Järgmisel päeval pidime tööle minema. Pidime lund rookima. Mõne päevaga olid peopesad verivillis, ei suutnud labidat käes hoida, sest villid läksid katki ja valu oli kole. Kedagi ei huvitanud, öeldi, et harjute ära.” (http://diipkunstiinimene.blogspot.com/2014/06/elamisejoud-on-talumisejoud-aalliksaar.html)

Rohkem tädi kirja panna ei jõudnud. Mul on kahju, et ta ei jõudnud rohkem kirjutada, kuid olen tänulik ka nende seitsme lehekülje eest. Kui kunagi Britt Ida selle märkmiku leiab ja neid ridu loeb, saan ma talle edasi rääkida nii palju kui mäletan. See on meie lugu. Seepärast on 24.veebruar minu jaoks ka päev, kus ma tunnen häbi nende inimeste üle, kes ütlevad, et nende jaoks ei ole Eesti sünnipäev mingi tähtpäev, neil on suva, nad ei ole seda kunagi tähistanud ja neid ei huvita Eesti. Nad kommenteerivad presidendi kõnet lausetega “söö si**a” ja “p***ui, esimesel võimalusel tõmbaks minema”. Mind teeb kurvaks nende inimeste kitsarinnalisus ja piiratud maailmavaade, analüüsivõime. Nagu ma ütlesin ei pea ma silmas seda, et me peaksime armastama poliitikuid ja nende tegudega nõustuma, aga me peaksime oskama hinnata oma riiki. Vaba riiki. See ei ole sugugi väike asi. Palju on meie endi teha,milline see riik saab olema ja millised me ise, eestlased, oleme. Ma ei arva ka, et sünnipäeva peab tähistama vaid kurbasid sündmusi meenutades või et ilmtingimata peab sööma kiluleiba, minema lipuheiskamisele ja laulma hümni (meie tegime neid asju ka), tähistada saab igat moodi, peaasi, et seda tehakse. Näiteks Tartus sai sünnipäeva puhul Eestile häid soove läkitada läbi sõnapusle. Lisaks kilupiltidele nägin ma eile sotsiaalmeedias nii palju meeleolukaid Tartu pilte ringlemas. Meie veetsime oma päeva Peipsi ääres karakatisafaril. Siinkohal suur aitäh Herlingule ja Markole, esiteks muidugi kutsumise eest ja teiseks, et nad nii vägevat asja veavad Varnjas. Hämmastavad inimesed. Inspireerivad, positiivsed, töökad, julged. Sellised nagu minu meelest eestlased olema peakski. Au ja rõõm oli see eriline päev veeta just nende seltsis. Aitäh! Oleme jälle ühe elamuse võrra rikkamad ja veel rohkem võrgutatud.

Samovarimajast pean ma eraldi postituse tegema. Iga kord kui ma arvan, et ma olen Peipsi ääres juba piisavalt näinud, et mis mind ikka enam üllatada saab, siis saab. Minu Peipsi on nagu üllatusmuna. Kullakarvaline. Siiruviiruline.

PS: Jagage oma pidupäeva pilte ERR kodulehel

“Kui saun, viin ja tõrv ka enam ei aita, siis on tegemist surmatõvega.” (Soome vanasõna)

February 9, 2020February 9, 2020 / Eveliis / 16 Comments

Veel umbes neli aastat tagasi ei saanud ma üldse aru, mis värk selle saunatamisega on, mitte miski ei ajanud mind riideid seljast viskama ja lavale higistama ronima, tundus täielik ajaraisk. Veel vähem sain ma aru inimestest, kes vabatahtlikult keset talve külma vette ronisid. Püha jeesus, milleks. Mu jaoks ei olnud tihti suvelgi vesi piisavalt soe, et ujuma minna, mitte miski ei oleks mind ajanud vette keset talve. Hytta´sse kolides see kõik muutus. Ma sain aru, et saunatamine ei ole niisama laval higistamine, vaid mõnus vaba aja veetmise viis. Elustiil. Sama ka talisuplusega. See on midagi nii värskendavalt mõnusat, et sõnadesse panna ei õnnestugi. Satu juures elades sai minustki saunakultuuri austaja. Lisaks õppisin ma seal, et talv ei olegi nii kohutav aastaaeg, tuleb vaid osata seda nautida. Aastakümneid olin ma talve vihanud, sest kohutavalt külm on ju, tänaseks olen ma jõudnud nii kaugele, et võin vabatahtlikult – sealjuures seda ka nautides – keset talve riided seljast visata.

84745020_812560845873064_1387605823399657472_n

Mesi Tare hilissuvisel saunafestil olime me juba osalenud, sel nädalavahetusel otsustasime me osaleda grammike kangemal saunafestil, mis hõlmas kogu Sibulateed. Et oleks meeleolukam, kutsusime endistest tallinlastest tartlased ka kaasa ning juba vanast ajast on teada, et kui ühte autosse satub üks Prangel ja üks Kund, siis on oodata üht meeleolukat seiklust. No ja nii täpselt läkski. Otsustasime alustada oma saunateekonda kõige kaugemast saunast – Ranna puhkebaasi omast – ning kui te arvate, et me ei suutnud 36789 korda õigest teeotsast mööda sõita, siis te arvate loomulikult valesti. Naersime omaette, et panime esimese hooga nii palju mööda, et oleksime varsti otsapidi juba Narvas olnud. “Oleksime kella seitsmeks tagasi jõudnud ja öelnud, et oli küll pikk sõit, aga see Narva saun oli seda kõike väärt!” kujutasime me elavalt ette, kuidas oma eksirännakutelt lõpuks tagasi Varnjasse jõuame. Narva asemel jõudsime siiski õigesse kohta, testisime ära sauna, Peipsi veetemperatuuri, saime kätte oma templid ja liikusime edasi, et leida üles järgmine saun. Hinnang saunale: 5+

85046178_758262038030567_1296834339593519104_n

Kui esimeses saunas jäi kümblustünnis käimata, siis Kadrinas ei õnnestunud mul sellest enam kõrvale vingerdada. Lisaks sellele, et Ida on hull saunataja, ma ikka imestan mõnikord kuidas ta isegi leilile vastu peab, on ta täiesti hull kümblustünnide järel. Me oleme ikka püüdnud Marekit mõjutada, et ta meile ka kümblustünni muretseks, ma usun, et ühel hetkel ta ikka murdub. Kadrina mõisa saunakogemusele anname me hinnanguks 5+

84746429_180268939923288_2267623808938541056_n 85053354_493203228058733_2999916205352943616_n

Vene saunas ei olnud ma kunagi varem käinud ja nii olid meie järgmisteks sihtkohtadeks loomulikult Nina küla vene saunad. Peale järjekordseid eksirännakuid, edasi-tagasi ja möödasõitmisi jõudsime me kohale ka. Enne seda püüdsime üles leida Juhan Liivi sünnikohta, suure tee pealt silt näitas ja kuna me olime sildist umbes neli korda mööda sõitnud, siis me tundsime, et see on märk ja me peame minema vaatama kui must lagi sel meie toal siis oli. “Pole ime, et ta depressioonis oli, kui ta siin pimeduses ja lumesajus keset metsa pidi üksinda ringi jalutama, tuli linnast, lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt, jalad väsind, läbi, läbi näljane, ja siis jõudis koju, kus must lagi, must ja suitsuga, ämlikuvõrkude, prussakatega,” improviseerisime me Eesti luuleklassiku ainetel ja püüdsime õiget taret leida. Ei leidnud. Sujuvalt sõitsime mööda. Aga see eest leidsime üles nii Vaino talu kui eelmise aasta rahvalemmiku Kalamehe Talu.
84399680_488562781830129_3464995171337240576_n

Vaino Talu saunakogemusele annan mina oma lemmiku tiitli. Vene saun ja peale seda järjekordne Peipsi temperatuuri mõõtmine (ikka oli külm) oli kokku nii positiivne elamus, et ma teisiti lihtsalt ei saa. Hästi raske kusjuures oli üldse lemmikut valida, sest igal saunal oli midagi, mis selle omapäraseks ja eriliseks tegi. Esimestes saunades esindasime meie võistkonda vaid mina ja Ida, nii et ma sain naerda, et mul oli kaasas oma saatjaskond – hommikumantlihoidja, kaardilugeja ja fotograaf/videograaf. Allolev pilt iseloomustab seda hästi. “Marek, tule siis hoia mu mantlikest kui ma kümblen!” Mhm, pole siis ime, et “Tagametsa tangot” ümisema ajas. Mu abikaas saaks minult loa mind kätel kanda, ta tohiks olla mulle elus kindlaks toeks. Mu naerul pilk võiks talle sulnist õnne anda, mu ~~korvi~~ mantlit võiks ta kanda uhkelt ~~piimapoes~~ saunafestil.

Hinnang saunale otseloomulikult 5+

85193682_2639213089639845_5864800094913560576_n

Üldse ei imesta, et Kalamehe Talu eelmisel aastal rahva lemmikuks osutus. Astud autouksest välja, juba võetakse sind naerusuise ja lõbusa perenaise poolt vastu, öeldakse, et saunas on järjekord, aga tulge tuppa koduõlut ja sibulapirukat maitsma. Laud lookas ja hinnaks viis eurot inimesele. Pliidil podiseb borš. “Kas paneme hapukoort ka?” – “Muidugi.” Ja juba järgmisel hetkel on külaliste ees laual kausike kuuma koduse boršiga. Tuba on täitunud sibulapiruka ja supi lõhna, külaliste mõmina ja naeruga.

Hinnang: üllatus, üllatus 5+

84843076_788686171627394_6888349848760745984_n

Väiksele saunalisele mõeldes, kes väidab küll, et pole väsinud, jätame külastamata kuppelsauna ja Koosa külasauna, mida hiljem teiste kommentaaride põhjal küll kahetseme, käime hommikumantlites tankimas ja poes (kas te olete kunagi hommikumantlis poes käinud?) ning võtame suuna Mesi Tare poole, kus meid ootab veel viis sauna. Sealhulgas ka eriliselt äge suitsusaun.

85066780_195778498289275_8779140283779514368_n

Ja ei saa midagi öelda, Mesi Tare on ikka see koht siin maamuna peal, kus ei ole killukestki negatiivsust, kõik on nii ilus ja armas ja nunnu ja hooliv, nii ülivõrdes, et nakatud ise ka selle positiivsusega. See on täiesti ebareaalne koht! Tuppa minnes tabas meid selline rammestus, et tundus, et me ei jõuagi sauna, aga võtsime end kokku ja oleks ikka paganama kahju olnud kui oleksime siinsed saunad vahele jätnud. Orava saun oli täielik üllataja. Megahea saun. Hinnang: mis te arvate? Muidugi 5+.

Suitsusaun, mida me olime terve päeva oodanud, jäi siiski külastamata. Ei leidnud enam jõudu. Käige ise päeva jooksul seitsmes saunas, võtab ikka läbi küll. Hoiatasime Herlingut ka, et isegi kui sel aastal ei jõudnud igale poole poole, siis võtku teadmiseks, et meist enam lahti ei saa, me tuleme ikka ja uuesti tagasi. Rääkisime tartlased ka pehmeks, et järgmisel saunafestil oleme suurema võistkonnaga esindatud. Aga ise Herling meid kutsus ja ära võrgutas.

84623793_488064032144569_1610759112780414976_n

Enne seda kui me kell KAHEKSA voodisse kukkusime, saabus Mesi Tare hoovile ka kamp Nublusid. Nii nagu telefon ütleb mõne salvestamata numbri kohta, et “maybe see ja see”, siis oli ka siin võimalus, et üks viiest “maybe Nublu” ja tahtsime pilti teha “mina ja kuulsus”. Oli selleks põhjuseks naabrimehe koduvein, pimedus või salapära Nublu ümber, aga fännipilt tuli selline. “Kroonikasse” ei saada.

84835437_180899079897768_6798472877793345536_n

Uni Mesi Tares oli imeline. “No näed,” naeris Herling. “Ja meil pole isegi Napsie´t, piisab vaid Peipsi õhust”. Nõustun temaga.

85061678_550455918903745_8359646898084118528_n 84994738_616560372412150_5955592293346967552_n

2019 aasta …

December 16, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 4 Comments

Ma olen ikka teinud aasta lõpus kokkuvõtteid oma lemmikutest, harilikult küll majutuskohtadest, aga 2019 on toonud nii häid kui halbu üllatusi, elamusi ja kogemusi, et teen kokkuvõtte asjadest, mis mulle 2019 on ühel või teisel moel emotsioone pakkunud.

parim hotellikogemus: Tegelikult ei ole see üdini aus, sest hotell ise ei pakkunud positiivset emotsiooni, küll aga üllatas mind spaa-osa, mis oli täiesti imeline. Seega siiski kui plussid ja miinused kokku panna, siis aasta hotellikogemuseks, sest tekkis vau-efekt, jääb Viiking Spaale. Mu isiklik lemmik muidu Pärnus on Hedon spa, aga Viiking suutis mind üllatada sellega, et heaks emotsiooniks ei ole palju vaja. 5+
kõige vihaleajavam sündmus: Euroremont Pranglis. ehk Viimsi vald tahab Eestimaast teha Estonia. Nagu üheksakümnendatel me kõik tahtsime. Kui õnneks läheb (irooniga öeldud!) ja nad saavad sadamakuuri maha lammutada, siis mul on veel üks soovitus. Modernse sadamaala kohale tuleb ka loosung üles panna – “Remont on tehtud, võib uksed avada! Külla tulge kõik, tahan näidata kui kaunis on mu ~~maa~~ saar, mis seedripalme kasvatab!”
parim reis: Siinkohal tahaksin ma öelda, et suhteliselt ootamatu reis Edinburghi oli aasta üllataja, sest lennupiletid (mis sellest, et kehva lennufirmaga) odavamad kui Tallinnast Tartusse sõit ja arhitektuur ning juba vaatasin pileteid, et tagasi minna (hind alates 16,99!), aga selle nädalavahetuse põhjal ütlen, et Lottemaa on ikkagi üle prahi. Jah, midagi uut otseselt ei ole, aga see emotsioon, millega sealt ära tuled iga kord, on absoluutselt väärt ka 2,5 tundi sõitu Tartust Pärnusse ja tagasiteel pimedas ära eksimist (sest “lõikame siit otse”).
parim kosmeetikatoode: Sain veganmessil kokku sõbrannaga, kes kiitis taevani üht spreid, ma lasin end mõjutada, ostsin testimiseks ja tõepoolest – nüüd on see Hoia Arbuusisprei mu kotis kogu aeg kaasas. Mõnus ja värskendav. Samuti pean ma kiitma (jällegi tänu tuttavatele avastatud) Öli. Ja kiidusõnad pean ütlema ka BonMerité kehavõietele, mis mu keha jaoks on küll liiga rammusad, kuid talvisel ajal huulte jaoks suht asendamatu toode.
kõige kallim õppetund: Ära usalda, sest ka kõige nunnuma näo taga võib peidus olla üllatus, milleks sa valmis ei ole ja kui sul ei ole kirjalikku lepingut, siis boo-hoo, nuta endale jõgi, kaotajaks jääd sina. Või noh sõltub, millise nurga alt vaadata? Rahaliselt jäin kaotajaks mina, muus osas pole nii väga kindel.
parim toiduaine: Vürtsikas peakapsa Krimchi. Mine pekki kui hea! Ma olen seda purkide viisi endale sisse söönud, sest ma lihtsalt ei suuda ennast peatada enne kui purk on otsas. Täitsa niisama purgist olen ka söönud, lihtsalt, niisama, ilma igasugu peenutsemiseta. Teiseks suuuuuuuuuuuureks üllatajaks olid sel aastal Andri-Peedo talu kitsejuustud. Ostsin poest testimiseks nende valgehallitusjuustu ja see oli viga. Ma olen reaalselt sellest juustust sõltuvuses. Nii kreemjas ja värske, et mul juba praegu vaid sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma.
parim pidu: Siin läheb natuke rebimiseks. Osa minust ütleb, et peod Fotografiskas on midagi piire ületavat, sest see kõik on nii teistmoodi, et tekib tunne nagu ei olekski Eestis, vaid kusagil New Yorkis. Kunst, muusika, vaib, keskkond – kõik see kokku on midagi erilist. Fotografiska on absoluutselt parim, mis Tallinnasse on tulnud. AGA…Sibulatee sünnipäev oli samuti selle aasta sündmuste top3-s sees. Kas teisel või kolmandal kohal, ma ei oskagi öelda. SaunafEst´iga võivad need kaks üritust siis 2.-3. kohta jagada.
parim pood: Esimeseks uueks lemmikuks nimetan ma Pesubutiigi, sest me kõik teame vist juba, et ma olen pesusõltlane ja Pesubutiik pakub hea alternatiivi mu teisele, kodumaisele lemmikule. Teiseks lemmikuks, ja superleiuks osutus Keilas (jah, Keilas on ikka midagi head ka!) second hand Hilpar. Oo ja kas ma saaksin ära unustada Sergei. Minu vaieldamatu lemmiku Tartust. Vat see on üks ehe hingega second hand. PS: kui teil see YSL kootud kleit veel alles on, siis palun pange see kõrvale, no nii kahju, et kooner olin.
pisarad-silma-hetk: Ma usun, et see tundub suhteliselt random teistele, aga mu jaoks oli nii armas minu nö ärasaatmispidu vanast töökohast. Nii hea emotsiooniga ja isegi nii, et natukene oli kahju, ei ole ma ammu kusagilt ära tulnud. Viimati üle kümne aasta tagasi ühest metalliettevõttest, kuhu mind (pool naljaga) võeti tööle just blogiskandaali tõttu (et “kui suudab olla nii terav, siis järelikult mõtlev inimene”)
saavutus: Tööalaselt ei ole enam mõtet rääkida, sest saavutus, mida ma pean saavutuseks, jääb vanasse töökohta ja pole enam oluline. Lapsevanema vaatevinklist pean ma saavutuseks “headeks vanemateks saamise koolituse” läbimist. Ühelt poolt hambad ristis, sest mis mõttes ikkagi meile lastekaitse saadeti “mureliku blogilugeja” poolt, teiselt poolt aga siiski saavutus selles mõttes, et see pani mind mõtlema rohkem lapse vanemaks olemise peale ja tegi mulle selgeks, et meie ei ole halvad vanemad ja et Ida on absoluutselt vaimustav laps. Oma vimkadega ja keskmisest emotsionaalsem, aga hei!, kas ma peeglisse olen vaadanud.
toredaim leid: Hiking Estonia matkaklubi. Ma ei ole sportlik, aga ometi leidsin ma ühe sportliku tegevuse, mis mulle meeldib. Matkamine! Kahjuks teisel poolaastal on nad kogu aeg oma matkad teinud kuupäevadel, mis mulle ei ole sobinud, kuid I´ll be back. Aitäh, Andrus, eestvedamise eest!
parim tearikogemus: Theatrumi “See laps”. „See laps” on kümnest eri loost koosnev valusalt aus näidend, mis räägib lapsevanemaks olemisest, pereelu pimedamast poolest, illusioonidest ja ootustest teiste, aga ka enda suhtes. Ning sellest, kas õnn on see, kui on palju armastust, või hoopiski siis, kui seda on täpselt parasjagu või natuke vähem. Etendus, mis teeb puust ja punaseks selgeks, milline on lastevanemate roll. Ma nägin etenduses ennast, oma ema, Marekit… Mõtlemapanev tükk. Kui teil vähegi õnnestub veel pileteid saada, siis minge kindlasti seda vaatama! Teine geniaalne lavastus oli ZUGA Ühendatud Tantsijate “2 + 2 = 22”. Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.
kõige kurvem sündmus: Meie tädi Satu Nangijaalasse minek. No nii kurb on, kui sellele mõtlema hakkan, et mõnikord tundub isegi lihtsam mitte talle mõelda, ag kui mõelda, milline tugi, sõber ja pereliige ta meile oli ning millised mälestused jäävad teda meenutama, siis ma olen elu lõpuni tänulik sellele päevale kui me rongijaamas juhuslikult kohtusime. Sa olid meile nii nii kallis. Aitäh sulle muinasjutu eest, Satu!

Kuidas meid ära võrgutati ehk pohmakat väärt pidu

December 3, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 3 Comments

Kuigi see lugu saab alguse sellest, kuidas meid uhkesse pidusse kutsuti, siis tegelikult algab see lugu hoopis kaugemalt. Sealt kui Herling mulle kirjutas ja minu kui kuulsa blogija (jap, jap, minu) endale külla kutsus. Juba siis tundsin ma, et olin võrgutatud, kuid see kõik oli alles algus. Juhtus nii, et mina võrgutasin lisaks ära ka Mareki ja Ida ning nii ongi juhtunud, et Sibulatee ja sealsed inimesed ning ettevõtmised on meid kõiki nii ära võrgutanud, et enam ilma ei saa. Muudkui kisub tagasi. Igal võimalusel. Isegi vahemaa Tallinnast Peipsi äärde tundub nagu kiviga visata. Ja mõelda vaid, Tartus elades tundus Peipsiäärne kant nii kaugel ja sinna päevitama-ujuma-puhkama sõitmine tundus nagu välismaale sõit.

Paar aastat olen ma Sibulatee tegemistel silma peal hoidnud, neile kaasa elanud ja neid heas mõttes kadestanud. Millised võrratult soojad ja lihtsad inimesed, ehedad ja positiivsed ja pühaissandjumal kui palju ideid neil kogu aeg on. Vaadake kasvõi Voronja galeriid! Kui tundub, et nüüd küll enam millegagi üllatada ei saa, siis saab ikka. Hetkel koguvad nad näiteks hoogu skulptuuride aia jaoks. Kui keegi on mulle eeskujuks, siis nende aastatega on sibulateelised mulle suureks eeskujuks saanud. Oma ellusuhtumiselt ja elamiselusti poolest. Need on inimesed, kes oskavad elada, nautida ja näha neid pisiasju, mis loevad, aga kipuvad tihti müra sisse ära kaduma ning olla olemas, hetkes, siin ja praegu. Ma tean ise ka kui klišeelikult see kõlab, aga Peipsi ääres paistab tänu sellistele inimestele alati päike. Ma olen rohkem tänulik kui sõnadesse panna oskan, et need inimesed on mind kaasanud oma tegemistesse. Kas pole uskumatu, et mina, kes ma ei ole kunagi elus sibulapirukat söönud, aitasin sel aastal välja valida parimat pirukameistrit? Ja aina uskumatuks läheb. Eelmisel kuul leidsin ma oma postkastist kutse – Sel suvel sai Sibulatee kümme. Jah, juba kümme aastat oleme toimetanud liites kokku ühte võrgustikku Kesk-Peipsimaa ettevõtjad ning vähemalt Eesti sihtturul on Sibulatee tuntud turismisihtkoht. Selliseid asju tuleb ikka tähistada! Oleme koos võrgustiku liikmetega plaanimas üht toredat pidu:) Meil on hea meel Sind kui Sibulatee head toetajat kutsuda meie sünnipäevapeole Alatskivi lossis. Ma olin kutsest pahviks löödud. Milline au!

Ja oli see alles pidu. Õnneks on Herling minu eest suure töö ära teinud ja peomuljed kenasti kirja pannud, nii et mina võtan endale õiguse siin seda kirjatükki jagada. Mul ei ole tükk aega nii lõbus olnud ja asi ei ole sugugi kohalikus napsus, mis meid ka natuke purjakile tegi, vaid ikka nendes imelistes inimestes. Kuigi suur osa nendest ei ole mulle isiklikult tuttavad, siis ikkagi pani nii üks või teine kõne silmanurgast pisarat pühkima. Milline jõud, soov ja tahe koos midagi teha. Tihti otse rahalist tasu selle eest saamata. Samal ajal kui mina kirjutan oma CV-sse palgasoovi alla mille ma “isegi voodist ei viitsiks püsti tõusta, on Liis – Sibulatee võrgustiku eesvedaja, asutaja, pihiema, toetaja, reisikorraldaja – juba 10 aastat ja täiesti vabatahtlikult, palgatasu saamata, oma tööd teinud. Ta on üks neist inimestest, kes on mulle (ja võiks/peaks olema kõigile!) eeskujuks sellega, kuidas säde silmis on edasiviiv jõud, tänu millele saab nii palju tehtud ja mis paneb inimesi pingutama ühise eesmärgi nimel. Täiesti imeline! Pole siis ime, et ta Sibulatee haldjaks sai nimetatud ja kroonitud.

78091518_3267564216619315_365644984113692672_o 77417787_3267564559952614_3815463609337643008_o 77358491_3277975222244881_8182296780625412096_o 69674412_3271094612932942_1568889783009148928_o 74238231_3277971128911957_169368384595558400_o 77306566_3271093622933041_2108165954004320256_o 78529866_3277977122244691_1451801574291537920_o 78549827_3273149759394094_338300915909918720_o 78608503_3264636580245412_9040099477322465280_o 78620883_3277971882245215_1030983813955584000_o 78738157_3273150049394065_6482580678872399872_o 78787384_3273148902727513_5171967504372727808_o 79080881_3271094249599645_4462200051057295360_o 79116274_3277977912244612_131207540041056256_o

Hommikul kui ma oma kontsakingad kotti panin, mugavad tossud jalga lükkasin ning oma tuikava pea ja ära tantsitud jalad autosse vedasin, tundsin ma, et enam ei ole ma sibulateeliste peale kade. Ma olin neile hoopis tänulik. Ma sain aru, et nemad ongi mind kahe viimase aasta jooksul voolinud olema parem inimene, keskenduma sellele, mis tegelikult on oluline ning märkama pisiasju meie ümber, nemad on õpetanud mulle, kuidas peaks elama ja kuidas alati on kusagil paistmas tuluke ning saama aru, et iga pingutus toob endaga kaasa midagi head, tuleb lihtsalt mõõnad ka üle elada. Neid mõõnasid on lihtsam üle elada kui sul on olemas tugivõrgustik nagu sibulateelised on üksteisele. Seda kõike siin kirjutades saan ma aru, et iga asi, mis juhtub on millegi jaoks hea. Nüüd on minu kord olla kannatlik ja see ära oodata. Tugivõrgustik on ka minul ju abikaasa ja lapse näol olemas.

“Sellepärast ma paks olengi, et mulle meeldivad pirukad!”

September 16, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 1 Comment

“Kas ma tohin seda lauset artiklis kasutada?” küsis minuga koos Sibulatee puhvetite päeva pirukavõistluse züriis koos olnud Tartu Postimehe ajakirjanik. “Muidugi,” vastasin ma. Siis saavad kõik huvilised lõpuks ometi ausa vastuse, miks ma paks olen. Ei pea spekuleerima. Tegelikult on tõde kusagil vahepeal. Ma pean ausalt ütlema, et kuigi mulle meeldivad pirukad, siis igapäevaselt ma neid siiski ei söö, salaja Marekit Narva kohvikusse neid ostma ei saada ja kui lõpuni aus olla, siis sibulapirukat ei olnud ma kuni eilseni üldse mitte kunagi söönud. Ometigi juhtus nii, et sattusin žüriisse, mis pidi hindama just sibulapirukaid. See oli nii huvitav kogemus. Me pidime ära hindama 18 piruka välimuse, lõhna, maitse ja tekstuuri. See ei olnud sugugi nii lihtne kui tunduda võiks, kuigi lõppkokkuvõttes selgus, et kõik züriiliikmed olid võitja suhtes ühel meelel ning ka teise ja kolmanda koha piruka suhtes olime me suhteliselt ühel meelel. Kas teie olete sibulapirukaid söönud? Ma ei osanud pirukatest midagi arvata rohkem kui, et need on sibulased, aga kui palju erinevaid nüansse nendes 18 pirukas oli. Kui ma oleks neid eraldi söönud, siis suurem osa nendest oleks mu käest kõrged punktid saanud ja ma ei oleks osanud millegi kallal nuriseda, aga kui oli võrdlusmoment, oli hoopis teine tera. Paar pirukat üllatasid ikka täielikult!

Foto: Ahto Sooaru

Sibulapirukate hindamisest saate rohkem lugeda Tartu Postimehest.

Foto: Laila Kaasik

Kuna ma osalesin Sibulatee puhvetite päeval esimest korda, siis oli mul plaanis läbi käia nii palju erinevaid puhveteid kui võimalik. Hommikul kell seitse startisime Idaga Ussipesast Peipsi poole, et hindamise ajaks kohal olla, igasugu väikeste peatustega venis meie reis 3,5 tunni pikkuseks ja loomulikult ei jäänud meile ette ühtegi sularahaautomaati, et ma saaksin sularaha ka varuda. Mul oli seekord plaan (esimest korda elus) minna kohale korralikult sularahaga varustatuna, et saaksin ära minna kohalike hõrgutiste laariga. Ah, pole hullu, mõtlesin ma, Kolkja poole kihutades, hindame pirukad ära ja siis lähme Alatskivilt võtame raha. Sularahaautomaati seal loomulikult enam ei olnud, oli vaid uus popp võimalus poest/tanklast 1eurose ostu + 0,69eurose teenusega raha väljavõtmise teenus. Ma proovisin nii tanklas kui poes, seisin pikad järjekorrad ära, aga see pagana süsteem ei töötanud. “Lähim ATM on Kallastel,” öeldi mulle. Eks ole. 25 kilomeetrit sõitu, selleks, et sularaha saada. Ma olin natuke pettunud ja jätsin seepärast osad puhvetid, mis plaanis olid, ka külastamata. Mida ma seal ilma sularahata ikka teen? Nii seadsime me (Ida nõudmisel, sest seal on nukumaja!) esimesena sammud vanasse lemmikusse. Jah, te arvasite õigesti. Ikka Voronja galeriisse.

Kui muidu on Kolkjas ja Voronjas ikka pigem vaikne, siis seekord õnnestus meil seal päris mitu korda ummikus istuda. Omaette huvitav kogemus. Muidugi eelistan ma iseenesest veidike rahulikumat olustikku, aga samas oli vahva tõdeda, et Sibulatee puhvetite päev nii menukas on. Ma muidugi saan sellest täiesti aru. Vat see on (Hiiumaa kõrval) üks selline üritus, mis tõesti tutvustab kohalikku kultuuri, toitu, piirkonda. Müts maha korraldajate ja osalejate ees!

Voronja võttis meid vastu vanas tuntud headuses. Rahvast oli murdu. Võib olla isegi liiga palju mõne jaoks, aga mulle see melu meeldis. Tomatisuppi, rabarberiveini ja köömneteed nautides, trips-traps-trulli mängides, ülemisel korrusel mõnuledes möödus 2,5 tundi nii, et me ei saanud arugi. Kui me uuesti nina välja pistsime, avastasime, et vahepeal oli vihma sadanud. Vat kui hea, et me sel ajal siis mõnusalt hubaselt Voronja teisel korrusel aega veetsime.

Ilmselt ei tule teile üllatusena, et järgmiseks peatuspaigaks sai Mesi Tare. See oli nüüd lõpuks koht, kus ma lisaks lõbusale meeleolule, sain lõpuks ka Mesi Tare perenaist sularahaautomaadina kasutada (ikka see sama moodne võimalus 1 eurone ost + teenustasu). Halleluuja! Taskud raha täis, saime me asuda Mesi Tare melu nautima. Olgugi, et ilm oli läinud tiba tuuliseks ja kiskus vihmale, ei jätnud Ida kasutamata võimalust süüa jäätist. Nostalgilisest nõukaaegsest pokaalist. Mäletate neid valge jalaga plekist pokaale? Issand, kus mulle tuli lapsepõlv meelde! Oh need pidupäevad, kui tädi Helju viis kohvikusse jäätist nautima. Kui te olete tunduvalt noorem kui mina, siis te ilmselt ei tea, et jäätist ei olnud teps mitte poeletist kogu aeg kui hing ihkas võtta.

70459748_2945242022169094_868663161455116288_o

Mesi tare ja Voronja Galerii fotod: Viktoria Arro. Rohkem saate vaadata Sibulatee puhvetite päeva galeriist Facebookis.

Kas te teate kui kiiresti läheb aeg kui heas seltskonnas, mõnusa melu sees olla? Me olime Idaga kolmes puhvetis veetnud ära suurema osa päevast ja oli ilmselge, et ega me palju enam ei jõua. “Issand, need pannkoogid seal Kolkjas, need paksud ja tillukesed,” hüüatas mu sugulane, kellega poolootamatult kokku saime Mesi Tares, kui kuulis, et me seal polnudki veel käinud. Ma nägin reklaami küll, aga suurem pannkoogisõber ma ei ole ja nii ma sellest mööda läksingi ilma igasugu suurema emotsioonita. Oi see oleks viga olnud kui ma ei oleks neid pannkooke söömata ära läinud. Mõnikord peitub lihtsuses võlu. Vanaema oma koduaia ees pannkooke küpsetamas ja rohkem pole vajagi, et tekiks järjekord nagu nõukaajal. “Ei tea kui suur ports on, ei tea, mis need maksavad,” arutlesid minu selja taga looklevas järjekorras seisvad inimesed. “Nagu nõukaajal,” naersimegi, “keegi ei tea, mida täpselt pakutakse, aga järjekord on ja tuleb ka seisma tulla.” No ja kui reklaam juba külade vahel levib, siis peavad head koogid olema. Nii head olid, et Ida palus pärast mul veel tagasi minna ja kaks portsjonit kaasa osta. Uskuge, Ida ei söö midagi ja kui tema ütleb, et asi on hea, siis peab see effing fenomenaalne olema.

Vaid mõnikümmend meetrit pannkookidest asus Aljonushka Puhvet. Reklaam käis jälle kaugele ette. “Kas sa seal oled käinud?” küsiti minult kui ma alles Voronjas aega veetsin. “Vaata, et sa sinna jõuad!” öeldi mulle. Jõudsime. See oli suur viga. Naljaga muidugi, sest kuigi mu kõht oli kõike head ja paremat juba ammmmmmmmu täis, ei saanud sealt ära minna ilma kondentspiimapähkleid, pirukaid, vahvleid maitsmata.

Aljonushka puhveti fotod: Julia Kurm

Kas te olete kusagil päris kohvikus selliseid lette näinud? Ja see koduaed ise. Nagu väike Peipsiääre muinasjutumaa. Lopsakad lillepõõsad, maitseainete peenrad, laste mänguväljak, loomingulised istumiskohad, romantilised kaunistused. Võrratu, võrratu, võrratu! Ida ei olnud sellest aiast nõus lahkuma.

Kui me lõpuks siiski lahkuda saime ja otsustasime veel läbi käia Latika puhveti, Kostja sibulatalu puhveti ja vaino dvori puhveti avastasime me, et kell on ootamatult kohe kuus saamas. Otsustasime, et sel korral ei hakka enam jooksma, eks me olime natuke väsinud ja 18 natuke näritud sibulapirukavõistluse pirukat ootas autos vanamale külakostiks viimist.

Kui küsida, kas tasus kell kuus ärgata ja kokku 482 kilomeetrit sõita, siis ma vastan teile, et absoluutselt ja rohkemgi veel. 23st kohvikust jäi meie saagiks seekord vaid viis, aga järgmisel aastal ma planeerin aega natuke paremini ja võtan sularaha kaasa juba Tallinnast, ehk siin ikka veel on selleks ajaks mõned automaadid alles jäänud. Näete, alles ma kirjutasin, et kodukohvikutest on kopp ees (siin), aga just Sibulatee puhvetid tooksin ma Hiiumaa kohvikute kõrval heaks näiteks selle kohta, milline see üritus peaks olema. Ma arvan, et ma ei eksi kui ma ütlen, et kodukohvikute algne idee oligi tutvustada kohalikku toitu, kultuuri ja piirkonda. Sibulatee teeb selles mõttes suurepärast tööd. Aitäh selle eest!

Hoidke Sibulatee tegemistel silma peal, seal toimub nii palju põnevat.

Minul ei ole reklaamist kõrini, minul on kõrini hoopis millestki muust

September 9, 2019September 9, 2019 / Eveliis / 9 Comments

Eelmisel nädalal käis blogidest läbi teema brändidest, millest on (lugejatel) kopp ees. Eks minul on ka mõnest reklaamist kõrini, mõnest brändist ka ja minu arvates ka teevad osad ettevõtted oma (blogi)turundust valesti, aga kes olen mina seda neile ütlema. Või no, ma võin siin blogis oma arvamust avaldada, aga mida see muudab? Teevad, kuidas tahavad ja ju siis töötab kui midagi ei muudeta. Nii lihtne ongi. Laias laastus olen ma ka nõus, et pigem pidevalt pildis olla kui pildilt ära, sest tahame me seda tunnistada või mitte, siis alateadvus on üks isemoodi värk ja kui te ütlete, et reklaam teid üldse ei mõjuta, siis te natuke ikka valetate ka. Kui üks näide tuua, siis mulle käib aastaid juba närvidele “carglass parandaaab, carglass vahetaaaaab” reklaam, aga kuhu ma esimesena pöördun kui mu autoesiklaasis on mõra?

Reklaamist, turundusest, blogimisest, strateegiatest võiks nii palju rääkida, arutada. Mitte et ma end eksperdiks peaks, vaid mulle lihtsalt pakub see huvi. Huvitav on rääkida oma nägemusest, huvitav on kuulata teiste nägemust, huvitav on kuulata blogijate arvamust, huvitav on kuulata turundajate arvamust, mõnikord need klapivad, mõnikord on need arvamused erinevad. See on põnev teema. Aga ma ei viitsi sel teemal rääkida, sest jällegi. Kui Eestis toimivad asjad nii nagu nad toimivad, siis jumala eest.

Küll aga on üks asi, mis mind häirima on hakanud. Või ei saa ka öelda, et häirima, pigem jätavad külmaks. Need on kodukohvikud. Ma näen nende reklaami, kuid 99% jätavad need mind külmaks ja on ammendanud. Ma ei saa nende mõttele enam väga pihta. Mu meelest on nende fookus kuidagi kadunud ja eesmärk pakkuda inimestele midagi teistsugust, on asendunud eesmärgiga teenida. Võimalikult lihtsalt ja vähe pingutades. Oodake! Enne kui te mu väljaütlemist kritiseerite, siis laske mul edasi rääkida. Ma tean, et on erandeid, ma olen neid kohti külastanud, ma tean, milline töö ja vaev ja pühendumus seal taga on. Seda enam mul ongi kahju, et neid kodukohvikuid on juba iga nurga peal ja päris palju väga kehva (toidu)elamust pakkuvaid, nii et need lahedad pärlid, mida iga-aastaselt oodata, jäävadki lõpuks kaotajaks.

Ma mäletan kui kunagi hakkas toimuma Kärdla kohvikutepäev. See oli midagi nii erilist ja teistsugust. Mäletate? Ma igal aastal mõtlesin, et issand peaks ka jõudma sinna, aga läks nii, et ei jõudnud. Vaatasin pilte ja imestasin kui äge asi on välja mõeldud. Saate ju siis aru mu elevusest kui mul ühel aastal õnnestus olla mutrike nende korraldustiimist. Muidugi ma pean ausalt ütlema, et ka sellel üritusel oli mõnes mõttes minu jaoks liigne kommertsimaik juures (just linna kohvikutel), aga sellest hoolimata pakkus Hiiumaa ikka veel kogemust, mis oli ehe ja selline nagu üks kohvikutepäev peaks olema. Pakkuma lisaks toidule ka naudingut silmale ja vaimule.

Hiiumaa kohvikutepäev on üks neist vähestest kohvikutepäevadest, millele ma alati kaasa elan ja loodan, et nad ikka jätkavad võimalikult ehedate kodukohvikutega, kus liigne reklaam ei varjuta kohviku olemust.

Teine kohvikute/puhvetiteteemaline üritus, millele ma 110% kaasa elan, on Sibulatee puhvetite päev ja toidutänav. Miks? Üks põhjus on väga lihtne. Minust on aastatega saanud tõeline Sibulatee fänn, mulle meeldivad sealsed inimesed, nende ellusuhtumine, nende töösse suhtumine, sealne kultuur, vaatamisväärsused ja toit. Teine põhjus on loomulikult see, et nad pakuvad midagi teistsugust, midagi hingele, kõhule ja vaimule. See ei ole üksluine. Vähemalt need üritused, kus mul on õnnestunud käia. Neid ei ole palju olnud, sest ajad lihtsalt ei ole klappinud, aga sotsiaalmeedia vahendusel elan ma nendele üritustele alati kaasa. Ma olen kuulnud kommentaare, et hinnad on kallid. Otseselt ei oska ma seda kommenteerida, aga mõtlen niiviisi, et kui küla X suvalises valges kiletelgis maksab saiake kaks eurot ja kohv teine kaks eurot, siis pigem jätan ma eurod Peipsi tindi eest sinna ääremaale. Üks asi, mida ma üleüldiselt kohvikute päevi silmas pidades, mõtlen, et ehk ma olen valesti aru saanud, aga kas sellise ürituse mõte ei peaks olema see, et igalt poolt saaks midagi proovida. Selles mõttes, et kui on 65 kohvikut, siis tahaks ju igast midagi maitsta, aga kui valikus on vaid 9-eurosed praed, siis palju inimene jaksab ja palju see maksma läheks? Kas ei võiks kohvikud pakkuda väikesemaid suupistevalikuid oma parimatest paladest? Lihtsalt minu kui külastaja silmade läbi oleks see hea mõte. Samas kui eesmärk ei ole lõbu ja kogemus, vaid teenimine, siis ma muidugi saan aru. Igatahes Sibulatee hoiab minu arvates Kärdla kohvikutepäevast alguse saanud traditsiooni lippu kõrgel, on sellele andnud oma näo. Sel nädalavahetusel ootab mind ees uus vahva kogemus Sibulatee puhvetite päeval sibulapirukaid hinnates. Ootan põnevusega!

Kolmas üritus, mida ma olen kaks korda külastanud, on Tammelinna kodukohvikute päev. Esimesel korral tundus see mulle nii lahe, oli ka nagu selline omanäoline, sel aastal aga olin ma täiesti pettunud. Kolm-neli kohvikut tekitasid vau-efekti, ülejäänud olid tõeline lati alt minek. Igav, nähtud, kallis ja absoluutselt mitte midagi pakkuv. Põhimõtteliselt täpselt sama näoga nagu kõik need teised 372648329 üle Eesti korraldatavad kohvikute päevad mulle tunduvad. Need niisama-pakun-kiluvõileiba-Caesari-salatit-hoovikohvikud, kus inimesed pole viitsinud isegi silmailule rõhku panna on minu jaoks ennast ammendanud. Kohvikud, kus toitu pakutakse plastnõudelt ja letid-lauad pole üldse kaunistatud, on minu jaoks nii big no. Ammendanud. Nii nagu ka paljud laadad ja festivalid. Neid kõiki on liiga palju. Tekib selline deja-vu tunne ja ei ole enam seda elevust, et ahh, läheks sinna laadale, kohvikusse, festivalile, sest sealt saab midagi uut ja huvitavat soetada. Kõik uus ja huvitav on aastaid nähtud sama vana või jõhkralt kallis. Ühes kodukohvikus, mida ma sel aastal külastasin, pakuti koduveini 20 eurot pudel. 20 eurot?! Ja kuna kõike seda on nii palju juba, siis ei teki ka tunnet, et tahaks rahakotirauad valla teha.

Kohvikutele/laatadele/festivalidele oleks vaja “refresh” nuppu ja nö kvaliteedikontrolli.

Ora p…st välja ja koolilapselik kirjand “Minu nädal”

September 15, 2018 / Eveliis / 8 Comments

Kui on veel inimesi, kel on näiteks tantsimise suhtes ora p…s, siis andke mulle teada, sest mina olen selliste inimeste eesrääkija. Ma tean, et ma tegelikult ei vihka tantsimist, aga kuna ma päris tantsida ei oska, siis ma lähen alati megakrampi kui pean teiste nähes tantsima ja näen tantsides välja nagu karu, keda püütakse tsirkuses läbi põlema rõnga hüppama panna. Kohmetu ja vihane, sest mind pannakse tegema midagi, mida ma ei oska. Või no mida ma arvan, et ma ei oska. Tänu Idale olen ma sellest hirmust natuke üle saanud, sest hallooo, lapsed ju tahavad tantsida ja ma ei saa talle öelda, et kuule, tead sihuke värk, et su ema sakib tantsimises ja kardab hukkamõistu. Mis eeskuju emana ma oleks eksju?

Tulime eile lasteaiast koju ja kuna meil telekat ei ole (see on erinevatel põhjustel, mis mind NII NÄRVI ajavad, remondis), nõudis Ida laule. Muide, ta on vist see 0,01% eestlastest, kellele Nublu ei sümpatiseeri. “Öölapse” käskis ta igatahes kohe välja vahetada ja seda ka teisel katsel. Lasin siis temal endal DJ olla ja kuulates tema valikut sain ma aru, et kui kümne aasta pärast mingi Weekend Festivali sarnane üritus toimub, siis ilmselgelt seab see piiga oma sammud sinna. Ma olin mõnevõrra üllatunud kui hästi ta tantsib, ma teadsin küll, et ta on hea rütmi tajuga, aga eile ta esitas mulle vaata et tantsukavasid (ilmselt tuleb see lasteaia tantsutrennist). “Emme, tule ka tantsima!” hüüdis ta. No ja ma siis eemaldasin selle armsa ora ning tantsisin koos lapsega. Tantsisime kohe nii, et ma, vanainimene, väsisin ära. Jube lõbus oli. Huvitav, kas ma julgeks seda uuesti teha, mõtlesin ma endamisi. Ilmselt mitte. Aga miks? Ma ei tea…

Kuigi mind ajab närvi, et meil telekat ei ole, siis tegelikult on elu ilma telekata poole parem. Muidu tulid töölt koju ja jäid teleka ette uimerdama. Klõpsisid kanaleid ja vandusid, et mitte midagi pole vaadata või läksid lihtsama vastupanuteed ja vaatasid Netflixist midagi. Sealt on alati midagi vaadata. Nüüd on nii palju vaba aega asjade jaoks, mille jaoks muidu aega ei olnud. Naljakas, kuidas me telekast sõltuvusse satume. Natuke teisel teemal, siis eile tööle sõites kuulasin intervjuud, kus lastele soovitati (vist oli) järgmisel laupäeval teha ekraanivaba päev. Ma jäin selle teema peale mõtlema. Idal ei ole sellise päevaga mingit probleemi. Ta ei istu päevad läbi youtube´is, ei vaata telekat ega luni väga ka telefoni. Üsna haruldane vist tänapäeva nutimaailmas? Mina seevastu panen end küll järgmisel laupäeval proovile. Kas MINA saan hakkama päeva ilma arvuti, telefoni ja telekata? See saab raske olema. Ma tean juba ette. Aga ma püüan. See on tegelikult hirmuäratav kui palju ma aega veedan telefonis scrollides. Käisin siin ka ühel sotsiaalmeedia koolitusel, mitte samal, kus Triin, aga seal räägiti sama, et statistika andmetel scrollime me päevas 100 meetrit erinevaid uudisvoogusid oma telefonis. ULME! Ma viimasel ajal scrollin vaat et veelgi rohkem, sest erinevad koolitustel saadud teadmised on nii huvitavad olnud, et ma tahan teooriat ka päriselt katsetada.

Koolitustest rääkides, siis ma olen igasugu inimestega kokku puutunud ja see on nii palju mulle selgemaks teinud. Ma olen blogis mitmeid kordi varem imestanud selle üle, et turundusinimesed tunduvad teinekord täitsa juhmid olema, nüüd ma tean, et paljud ka on. Kohe päriselt mind enam ei pane imestama turundusjuhtide valikud. Nad lihtsalt ei tea ja ei oskagi. Kuidas nad turundusjuhtideks saanud on beats me, aga see selleks. Las olla.

Ma olen kuulnud siin n+1 korda teooriat, et kui inimene on rahulolematu, siis ajavad asjad ja inimesed närvi. No ikka enda näitel eksju. Et ega ma muidu ei kritiseeriks ja kaagutaks siin blogis kui eluga rahul oleks. Ei pea paika. Ma ei ole eluga nii rahul olnud aastaid, aga asjad ja inimesed ajavad mind veel rohkem närvi. See kui lollid ja primitiivsed on inimesed. See kui võltsid on inimesed. See kui manipuleeritavad on inimesed. See… Uhh…Ma võiks kirjutada ja kritiseerida, aga mul ei ole aega. Ma pole koduski olnud ja siis kui kodus olen, siis on kuidagi juhtunud nii, et on olnud pereaeg. Ronime kõik koos Ida voodisse ja vaatame enne magamaminekut mõnda filmi. Üks päev valib Ida, siis mina, siis Marek. “Seltsimees last” oleme uuesti vaadanud ja püüdnud Idale selgitada, miks ema ära viidi ja milline elu vanasti oli. Ja me oleme pidanud talle vähemalt viis korda seletama, et “ei, tegelikult ei viidud ema ära selle pärast, et Leelo oleks halb laps olnud”. Kel film veel vaatamata, siis soovitan kindlasti vaadata. Selline hästi tehtud film süngest ajast, aga nii et see ei ole rõhuv ja “eestifilmilik”. Äng ja hirm on olemas, aga see on peidetud ridade vahele. Täpselt nii nagu elu oli.

Nädala keskel sain kokku ühe vana ~~tuttava töökaaslase~~ sõbrannaga, ma ei tea, kuidas teda nimetada isegi. Saime hästi läbi, kaks sellist “kibestunud ja sarkastilist mutti”, täiega klikkisime, aga siis tuli elu vahele ja sajal erineval põhjusel jäime kaugeks. Ma olin ta peale küll ikka mõelnud, aga leppinud sellega, et inimesed tulevad ja lähevad, et ju siis tema pidi olema üks neist, kes läks. Teisipäeval käisin Helsingis messil ja väga polnud aega oma telefoni näppida, aga mingi hetk nägin, et ta oli mulle meili saatnud. Ma pidin kaks korda vaatama, kas ma ikka näen õigesti. Ega sealt midagi head küll tulla ei saa, mõtlesin ma ja tegin meili lahti. Hästi ilus kiri oli. Jagama ma seda muidugi ei hakka, aga ühe väikse lause (et ikka eputada ja näidata, et mitte vaid ma ise ei arva endast hästi:D) jagan ikka. Seal oli kirjas “lihtsalt sa oled üks ägedamaid ja vastuolulisemaid ja julgemaid inimesi, keda ma kunagi olen kohanud ja kuradi kahju on, et niimoodi kaugenesime”. Mul oli nii hea meel, et ta mulle kirjutas. Mina ei oleks talle kunagi kirjutanud. Mitte selle pärast, et mu uhkus ei lubaks, vaid hoopis teistel põhjustel. Ja mul oli nii nii nii hea meel, et tema kirjutas. Ma küll korraks arvasin, et äkki ta hakkab surema, aga selle ta kirja lõpus õnneks välistas. Et ei ole mingi “enne surma pattude lunastamise” hetk. Saime temaga kokku. Kuigi ma salaja mõtlesin, et püha issand, pärast ta tegeleb mingi võrkturundusega ja tahab mind oma võrku sellise müügijutuga püüda. Ei tahtnud. Saime lihtsalt kokku ja nii äge oli. Nii minu inimene. Samasugune nagu aastaid tagasi. Krõbe ja kihvt. Loodetavasti sai meie sõbrasuhe uue alguse.

Vahepeal, väheste päevadega, on nii palju juhtunud ja ma võiksingi oma kirjandit kirjutama jääda, aga aega ei ole. Pidime täna minema Sibulatee puhvetite päevale, ent ma olen juba harjunud sellega, et iga kord kui ma teen plaane, siis need plaanid ei lähe nii. Täna on nimelt ka Kaunite Kunstide Kooli avaüritus ja jah, ma oleksin võinud Idale seda mitte öelda, sest ta ju ise ei oska lugeda ja ei teaks, et see täna on, aga jällegi no mis ema ma oleks kui lapse eest niimoodi varjaks asju ja Peipsi äärde põrutaks koos temaga, sest mina tahan. Muidugi oleks tal ka seal lõbus, aga ta nii ootab juba oma laulu-ja näiteringi algust, niigi saame me seal sel aastal käia nagu kuuvarjutus. Miks? Sellepärast:

175 kilomeetrit Peipsi toitu// They’ve enchanted me!

August 2, 2018August 6, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Veel aasta alguses tegutsesin ma selle nimel, et täna Hiiumaale kohvikupäevadele põrutada, aga läks teisiti. Ega ma ei kurda, sest elu. Asju juhtub ja minu puhul on ju vaid loomulik, et plaanid ja asjaolud muutuvad. Paar kohvikut on küll, mis kripeldama jäävad hinge, aga igale poole ka ei jõua. Tartus on ka nädalavahetusel toidu- ja veinifestival. Sinna ka ei jõua.

Kui veel Hiiumaast rääkida, siis mul on õudselt hea meel, et ilmselt ikka Hiiumaa kohvikutepäevad on aluse pannud nii ulatuslikule kodukohvikute traditsioonile. Ja veel rohkem, et leidub inimesi, kes viitsivad ja tahavad ja oskavad seda mõtet edasi arendada, isegi teisele tasandile viia. On nunnumaid ja lihtsamaid üritusi ja on originaalsemaid. Eelmisel aastal külastasin ma esimest korda Tammelinna kodukohvikute päeva. Läksin ausalt eelarvamusega, et no mida nad ikka pakkuda suudavad. Veetsime terve lõbusa päeva koos sugulastega.

Mõnikord ma mõtlen küll, et kas inimesed juba ära ei tüdine nendest kohvikutepäevadest, aga ju siis mitte, sest minu arvates tukeb neid igal aastal aina juurde. Ju me siis oleme ikka ühed suured kohvitanted. Äge! Ma ei tea, kas Peipsi Toidu Tänavat – 175 kilomeetrit pop up restorane Vasknarvast Saaboldani – saab nimetada kohvikutepäevaks, aga üks üliäge mõte on see küll. Kui sellest kuulsin, käis peast läbi mõte, et peaks ikka sinna minema ja kui sõbranna sõnasabast kinni võttis, oli plaan sündinud. Lähme! Aga kuhu ja kuidas? Vasknarvat ma tean, aga pean ausalt tunnistama, et Saaboldast ei olnud ma midagi kuulnud. Ja kuidas ma need restoranid üles leian? Ma tunnen küll Kauksi, Rannapungerja, Kallaste, Mustvee kanti, aga kus on Atsalama küla? Kuidas leida Peramaa torniresto?

38190255_444808755922859_175967430047170560_n

Pop-up restoran Tare, Atsalama küla.
Rahvuslikus kastmes maitseelamused Tagavälja talu perenaiselt. Serveerituna talu tarekeses looduslike helide taustal.
FB: Tagavälja talu
Foto: Tagavälja talu

Tegin siis Google´is endale ülevaate võimalikust marsruudist. Pilt läks kohe selgemaks. Esimesel päeval keskenduks sellele poolele, mis jääb Vasknarvani, ja teisel päeval sellele poolele, mis jõuab Värska poolele. Broneerisin meile isegi Kuremäe Hostelis toa juba ära. Nii naljakas, et alles paar nädalat tagasi mõtlesin ma, et oh tahaks Kuremäe kloostrisse minna, aga no kuna ma sinna jõuan. Ja Setomaale. Voila! Elu jälle.

Muidugi ei ole niipidi marsruut kõige loogilisem, sest pühapäeval tuleb ju tagasi Tallinnasse ka põrutada ja läheb hirmsaks uhamiseks sealt Saaboldast, aga pole hullu. Kõik on teostatav. Aega on veel ka, nii et kes teab võib olla organiseerin ma marsruudi veel kuus korda ümber. Oleks minulik.

Küll küllale liiga ei tee ja kui teine sõbranna hakkas sõnasabast kinni, et kuule lähme 15.09 Sibulatee Puhvetite Päevale, siis mõtlesin ma, et aga miks ka mitte. Mis see siis sõita on.

38122954_2131968943512187_5193490517500887040_n

Aljonushka puhvet. Foto: Sibulatee FB

Näete, mis need Peipsiääre inimesed minuga teinud on. Ära on nõidunud, mis muud. Aga tegelikult kui ma vaatasin neid kohanimesid – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – tuli mulle täiega nostalgia peale. Tartus elades ei ole need kohad mulle võõrad. Kauksi oli nagu välismaa, kuhu suvitama mindi, ja kuna see oli niiiiiii kaugel, siis ikka mitmeks päevaks ja telkidega. Hiljem käisime emmega Peipsi ääres päevitamas ja ujumas, Emajõgi meile ei meeldinud, Peipsi pettis ära nagu oleks mere ääres puhkamas. Kauksi oli ju niiiiii kaugel ja nii said meie lemmkrandadeks kohad Rannapungerjas ja Kallastel. Võib olla on ka need mälestused üks põhjus, miks Peipsi kant mulle nii hingelähedane on?

It was not so long ago, in the beginning of this year actually, when I was working towards on going to Day of Cafes in Hiiumaa today. But things change. I’m not complaining, because this is life. Things happen and in my case it is only natural that plans and conditions change. There are couple of cafes, that don’t seem to want to leave my mind, but I can’t be everywhere. There is also a food and wine festival in Tartu this weekend. I have to miss that event too.

If there was anything to say about Hiiumaa, then I am really happy that most likely Day of Cafes in Hiiumaa have started a long term home cafe tradition everywhere in Estonia. Even more so that there are people, who want to and can develop this concept, take it to another level. There are cuter and simpler events, and then there are more original ones. Last year I went to Tammelinna Home Cafes’ day for the first time. I was prejudice when going there as I really didn’t think there is something new they could offer. Instead, we spent a really fun day with our relatives.

Sometimes I wonder if people are not getting tired of it all already. Apparently not, because seems like there are new events happening every year. We, Estonians, must very big café fans. Cool. I am not sure if you can call “Peipsi Food Street – 175 kilometers of pop up restaurants from Vasknarva to Saabolda” a day of cafes, but it is an awesome idea. When I heard about it, I did think on maybe going, but when my friend decided to go, that was it. We are going! But where and how? I know where is Vasknarva, but I must admit I had never heard of Saabolda. And how do I find all these restaurants? I am familiar with the surroundings of Kauksi, Rannapungerja, Kallaste and Mustvee, but where is the village of Atsalama? How do I locate the Peramaa Tower Restaurant?

So I opened Googlemaps to set up a possible route. Everything made sense immediately. On the first day we would stay more around Vasknarva and the second day explore the area of Värska. I even booked a room in Kuremäe hostel for us. It’s so funny how it was only couple of weeks ago, when I thought of visiting the Kuremäe monastery, but who knows when I get there. And Setomaa. Voila! This is life, again. Of course it is not the most logical to start the journey from north and move to south as it will be a lot of kilometers to drive back to Tallinn on Sunday, but everything is doable. We still have time, so who knows, I might re-route us few times. That would be so me.

If that wasn’t enough, my other friend invited me to go along to the Day of Cafes in Sibulatee (onion road) on the 15^th of September. Well, why not. What is another couple of hundred kilometers.

See what these people near Peipsi have done to me, they’ve enchanted me. To be fare, looking at these place names – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – I felt really nostalgic. When I was still living in Tartu, I knew those places very well. Kauksi was like a resort you went for summer holiday, and because it was sooo far away, you went there at least for couple of nights and took your tent with you. Years later, we used to drive to Peipsi lake for a swim with my mum as we didn’t like the local river. Peipsi made us feel like we were at seaside. As Kauksi was too far to drive, Rannapungerja and Kallaste became our new favorite beaches. Maybe these memories are the reason why I feel so close with Peipsi area?

Kas blogija/vlogija on kuulsus?//Wake me up when I´m famous

July 31, 2018July 31, 2018 / Eveliis / 49 Comments

Käisin hiljuti ühel üritusel, kus oli palju minust nooremaid inimesi. Vanuses 13-18. Korraga hakkasid nad mingeid nimesid pilduma, et kas sa tead, kus see käis ja mida ta tegi ja palju ta teenis ja nii edasi. Küsisin siis, et kes see Maria Rannaväli on. See pilk, millega nad mulle otsa vaatasid, peegeldas õudu. Kuidas on võimalik, et keegi ei tea, kes on Maria Rannaväli. Sain kiirkursuse vlogimisest ja ülevaate tuntumatest vlogijatest, keda noored fännavad. Ja kui ma ütlen fännavad, siis ma mõtlen fännavad. Tuleb välja, et vlogijad, kellest mina kuulnudki polnud, on Eestis tõelised kuulsused.

Ma seekord peatun vaid põgusalt sellel teemal, et minu meelest on tegelikult natukene kurb, et kui küsida lastelt/noortelt, kelleks te saada tahate, siis üsna kiiresti tuleb vastuseks blogija/vlogija. Kui mina noor olin ja rohi rohelisem oli, siis tahtsid lapsed saada arstiks, tuletõrjujaks, müüjaks, emaks. Kõik ei saa ju vlogida? Ja kas vlogimine/blogimine tõesti on selline karjäär, mis elu aeg toidab? Eestis. Oled 24-aastaselt (vaid) blogija ja teenid kommiraha, aga kümne, kahekümne aasta pärast? Ma päriselt mõtlen, et kas need, kes hetkel blogijana/vlogijana leiba teenivad, teevad seda elu lõpuni?

Tagasi kuulsuse juurde. Mul on üks sõbranna, kellega me nö vaidleme blogijate teemal. Tema arvates ei ole blogijad mingid kuulsused, sest nad pole midagi saavutanud ja on tuntud vaid mingis ringkonnas. Tema arvates on kuulsused Lemmy Kilimster, Solstafir, Amon Amarth. Mina pidin neid guugeldama. Okei, jah kui ma sain teada, et esimene on Motörhead´i bassimängija ja laulja, siis Motörhead´i ma muidugi tean, aga lauljat nimeliselt mitte. Pole minu teetassike muusikat. Aga see ei vähenda muidugi fakti, et nad ei ole kuulsad ja hinnatud. Minu arvates on sama blogijate/vlogijatega. See, et mina või keegi teine ei tea üht või teist populaarsemat blogijat, ei tähenda, et nad ei ole kuulsad. Minu sõbranna näiteks aga keeldub leppimast sellega, et näiteks Mallukas on staar. Ja me vaidleme. Mina räägin, et vahet ei ole, mida mina või tema arvab Malluka/Marimelli/Porgandi/ tegemistest, kui nad pidevalt kusagil pildis on ja näiteks kollane ajakirjandus vorbib neist uudiseid, siis järelikult ON nad nii palju tuntud, et uudise “Mallukal pole aluspükse jalas”, “Marimellid korteriotsingutel”, “Porgand kallimast lahus” kirjutamisel on mõte. On piisavalt palju inimesi, kes neid teavad. Kui kirjutada uudis “Eveliis Kund-Zujevi koer on näljas”, siis vaid viis kõiketeadjat-kägu teavad, kes krt on Eveliis Kund-Zujev.

Ühesõnaga me jääme selle sõbrannaga alati eriarvamusele küsimuses, kes on kuulsus. Kim Kardashian & Co on ka mõttetud, aga ometi teab neid terve maailm. Ja see kui kolm üliintelligentset inimest neid ei tea, ei vähenda fakti, et nad on kuulsused.

“Kas Jüri Ratas või Donald Trump on kuulsused?” küsis sõbranna. Ma ei kasutaks nende puhul sõna “kuulsus”, ma ei oska seda isegi seletada miks, aga mulle tundub, et poliitikud ei lähe kuulsuste alla. Lihtsalt iga inimene, kes koopas ei ela, teab neid ja tunneb nad ära. Selles mõttes ilmselt siis ikkagi kuulsus?

Või mis on siis kuulsuse kriteeriumid. Blogija, kellest ülepäeva kollaseid uudiseid vorbitakse, ei ole kuulsus, aga Kosmikute ~~trummar~~ bassimängija, kes surma sai, on? Mis neil vahet on? Sihtrühm? Kas Anu Saagim on kuulsus? Kas Sünne Valtari on kuulsus? Või pole nad kuulsad, sest mina ütlen, et ma ei tea nende tegemistest suurt midagi. Aga kuulus on Mae Lender, Misjöö Voronin või Mesitare-Herling, sest ma olen nende tegemistega kursis, neid telekast näinud, nende raamatuid lugenud?

Ma ei taha sugugi öelda, et KÕIK blogijad on kuulsad või kuulsused, aga tuntud on neist küll mitmed ja tahame me või mitte mõni tuntum ja kuulsam kui teine. Ma ei usu, et kuulsaks saamise kriteeriumid on vaid Nobeli preemia saamine. Vändra-Aveli oli ka kuulus. Ja Tupe-Kristi. Ja Push-up. Meie mees. Kuulsusi on lihtsalt erinevatest kategooriatest. IMHO.

ja lõpetuseks. Mina pean oma blogi VÄGA VÄIKESEKS ja mitte mingiks oluliseks mõjukanaliks, aga sain eile Herlingult sõnumi, et peale minu saunapaadi postitust sai ta rohkem kui kaks broneeringut. Tahame või mitte, aga blogidel ja vlogidel on tänapäeval jõud. Mina ei taha blogikuulsust, aga mul on pagana hea meel kui blogist ka mingi kasu on. Inimestele ja kohtadele ja asjadele, kelle/mille käekäik on mulle südamelähedane. Peipsiäärne idüll (ILMA jooksva vee ja eurowc-ta) võitis eelmisel aastal mu südame ja tundub, et sel aastal jõuan ma veel 1-2 korda sinna tagasi. Peipsi Toidu Tänav ja Sibulatee puhvetite päev tundub liiiiiiiga ahvatlev, et vahele jätta.

Postskriptum: Eile rääkisin blogidest ka ühe teise blogijaga, kes ütles, et mu blogis võiks reklaami teha küll, et omamoodi huvitav, aga et kas mu lugejaskond on ostujõuline. Ma ei kavatse oma blogi reklaamiga üle kuhjata, aga kui teil tükki küljest ei võta, siis võib-olla viitsite kirjutada kommentaaridesse, kes te olete ja kust te tulete;)

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

sibulatee