Alustame kohe sellest, et seda postitust ei kirjuta ma selleks, et kaevata, et omg, sain tünga, vaid selleks, et nii naljakas vahejuhtum. Aga samas võib-olla on see hoiatuseks neile, kes päriselt kirbukatest mingeid nö brände taga ajavad. Et kontrollige igaks juhuks.
Kellele tuleb üllatusena, et ma armastan second hand ostlemist, käsi püsti? Palju teid ilmselt polnud. Nii nagu ikka sel ajal kui Ida on teatritunnis, veedan mina aega, kas arvutis või lähiümbruse kaltsukates/kirbukates. Pikalt olen ma taga ajanud üht konkreetset tüüpi saapaid. Poolsaapaid, paksu, vist roomiktallaga, noh sellised nagu hetkel moes on. Pärispoest osta ei raatsinud. Nii väga ka neid vaja polnud. Lihtsalt tahtsin.
Kopenhaagenis sattusin ma juhuslikult ühte järjekordsesse vintage/redesign poodi ja see oleks iga moesõbra paradiis olnud. Vanad Levi´sed, YSL jakid, Taani disain…Ja hinnad ei olnud üldsegi ulmelised. Kui ma õigesti näen, siis see YSL jakike maksis 750DKK ja Leviste hinnad olid umbes 300-500DKK.
Muidugi on seal ka utoopiliste hindadega asju ja ma olen ikka mõelnud, et kas inimesed üldse ei mõtle kui nad neid hindasid asjadele külge panevad. Võtsin Sarapuu kirbuka Instagrami lahti ja esimesed hinnad: Guess (ikkagi Guess eksju) saapad 50 eurot, Gucci kuldne kott 50 eurot (kurat, kui see on ehtne Gucci, siis ma söön oma mütsi ära!) Philipp Plein jope 195 eurot, Parajumpers parka 300 eurot, Ivo Nikkolo mantel 195 eurot, Mimi Disain jumpsuit 25 eurot, Karen Millen kleit 75 eurot, Valentino käekott 100 eurot… Ma võiks loetlema jäädagi.
Samas võiks praegu ummisjalu kohale tormata ja Gucci ja Valentino kotte kokku osta ning siis 10 korda kallimalt edasi müüa. Ahjaa, need ei ole ju originaalid! 
* eksisin. Tegu oli disaneri kappi seisma jäänud lastekollektsiooni viimaste mudelitega. Hekel keskendub ta teistele projektidele, kuid eritellimusel teeb ka väikestele šikkidele tüdrukutele ja poistele riideid.
Sarapuu kirbukast ei arvanud ma eos suurt midagi, sest mul oli eelarvamus, et see on pungil täis mingeid blingbling kontsakingi ning Aliexpressi kleite. Ei ole minu tassike teed. Samas olin ma selle kirbuka kohta ka head kuulnud, nii et otsustasime oma silmaga järele kaeda. See oma silm pidavat kuningas olema.
Tulemus on teie ees.
2. Humör “jou-jou-püksid” Marekile. Ma vist olen juba rääkinud, et mulle meeldivad tohutult “jou-joud”. Ma ei tea, kuidas neid päriselt nimetatakse. Juba kunagi ammu kui Jarek (teate küll see üliäge laulja-vend) nende pükstega seltskonda ilmus mõtlesin ma, et krt, tahaks ka nii cool hipster tüüp olla, et ägedad riided välja kannaks. Igatahes tema ja mu õde mulle seda tüüpi pükse tutvustasid ja mul on selle tutvuse eest hea meel. Jou-joud on ägedad! Pükste hind 7 eurot.
3. Voodriga suvekleit. Rohkem ei olegi mul midagi öelda. Hind viis eurot.
4. Marek lootis leida mõne pikeesärgi ja oli alla andmas, kui me sattusime ühte vahesse, kus üks naine just parasjagu oma asju kokku korjas. Kaugelt juba oli näha, et on kvaliteetsed ja korralikud asjad, vähe ja üldse mitte kantud asjad. Härra Fashionista lahkus sellest boksist sellise laadungiga nagu all pildil näete. Mis te arvate, mis oli kogu selle kupatuse hind KOKKU? Üheksa eurot. Jah, ÜHEKSA eurot.
Parim leid oli mu meelest see kaamelivärvi nahktagi. Korraks tuli mulle Raul Sepper silme ette ja ma hakkasin Marekile “sein on ees, kas möödab saab? Kasvõi alt või ülalt. Sein on ees” ümisema. Aga ausalt, see on vist minu viimase aja second hand poodide parim leid!
5. Tegelikult sattusime me sinna boksi, sest ma märkasin kaugelt üht vahvat valget kotti. “Üks euro,” ütles naine, kes parasjagu asju pakkis. Ma ei uskunud, sest koti peal oli Ecco märk. “Jah, Ecco kott on, aga ma olen seda vaid ühe korra vist kasutanud ja no mida ta seisab mul kodus,” ütles ta.
Ma oleks talt sealt teisigi kotte veel rabanud, aga no mida ma teen nii paljude kottidega, milleks mulle neid? Mis sellest, et soodne hind. Katsusin üht Mõmmidega ranitsat, aga ei suutnud otsustada, kas see oleks mulle või Idale ja jätsin selle sinnapaika. Aga ühest mustast kotist ei suutnud siiski loobuda.
6. Kui ma juba kassas maksin, jooksis naisterahvas teiselt korruselt alla, kaasas toosama Mõmmidega ranits, mida ma olin katsunud. “Kas sa Idale ei taha seda?” küsis ta. Ma hakkasin naerma ja küsisin, kust ta Idat teab. “Ah, ma loen..,” vastas ta, “võta-võta, vii ära, mul on ruumi vaja!”. Ilmselgelt teab ta mu maitset läbi blogi.
Teinekord, ära vii asju Sarapuusse, too kohe meile;)
Aga vot selliseks läks meie osturetk. Muidu ma tean, et minnakse hulluks ühekaupa, aga me läksime kollektiivselt koos. Sarapuu kirbukas. Mis ma arvasin, et on mõttetu koht. Tõsi, sealt on hullult palju täpselt sellist blingbling pahna, mida ma arvasin, et seal on ning osa kaupu on megalt üle hinnatud (ma ei tea, miks inimesed arvavad, et Guess pluus võiks kasutatuna maksta 25 eurot vms), aga seal on ka TÕELISI pärle. St seal on tegelikult kõigile midagi.
PS: Kuigi mu vanad tennised ei näe tõesti välja ja ma sain endale uued tennised, siis ma keeldun siiski vanu prügikasti viskamast. Mul on tunne,et ma kannan neid siiski veel!