Ilmselt ei suuda ma oma mõtteid kirja panna nii, et ma kedagi ei solvaks, aga samas kas tänapäeval on üldse võimalik midagi öelda nii, et keegi ei solvuks? Näiteks keegi kommenteeris ühe ülikõhna modelli pildi all, et kas sa ei arva et näed juba haiglaslikult kõhn välja ning otseloomulikult ilmus päev hiljem Elu24 või mingis muus sarnases portaalis intervjuu tolle modelliga, kes “andis vastulöögilöögi netisolvajatele”. Nagu ikka oli tolle kommentaari kirjutaja “kompleksides ja kade”. Vana hea klassika! Sama oli ka siin blogimaailmas Jaanika mantli kritiseerijatega. Need, kes julgesid öelda, et sry, no on väike ja ei istu, olid ebakindlad ja kadedad internetisolvajad. Mõnikord ma kohe mõtlen, et kus läheb see piir solvamise ja lihtsalt arvamuse avaldamise kohta? Et kui too sama blogija nimetas mind kaltsakaks, kas see oli solvang või arvamuse avaldamine? Ma muidugi sellise asja peale solvuda ei viitsikski, aga lihtsalt mõtlen, et kas oleks ka tookord pidanud “vastulöögi” andma, sest omg solvang.
Selle sissejuhatusega jõuan ma “Ted Bundy tapes” miniseriaalini. Kes ei tea, siis Ted Bundy on USA sarimõrvar, kes umbes 30 naise tapmise eest elektritoolile läks. Mind pani mõtlema see inimeste hulk, kes vangla väravate taga karjas plakatitega “burn, bundy, burn” karjusid. Muidugi Ted Bundy oli oma elektritooli ära teeninud, pole kahtlustki, aga mind hirmutab inimmass, inimesed karjas. Okei, Ted Bundy oli mõrvar ja pole parim näide, aga see pani mind mõtlema, mida ütleb see sinu kohta kui sa lähed nautima seda, et keegi elektritoolile saadetakse? Laias laastus pole muutunud midagi sellest ajast kui inimesed kogunesid linnaväljakule “meelelahutuseks” vaatama nõidade põletamist või hangude ja tõrvikutega ise nõidasid taga ajasid. Keegi peab alati võllas rippuma. Ajudeta inimmass pole kuhugi kadunud. lihtsalt vorm on teine. Üks ütleb ees ja sada jookseb hanguga järel. “Don´t f..k with cats” seriaalis aeti enesetapule süütu inimene, sest keegi arvas, et just tema on kassitapja ja mass inimesi läks sellega kaasa, nii et inimene ei pidanud enam ähvardustele ja süüdistustele vastu.
Hästi palju on tänapäeva maailmas internetis “ülespoomist”. Kuidas ma ei kannata neid “märgatud” gruppe, kus mõnikord tõmmatakse oksa inimesed täiesti suvalise asja eest, aga inimestele meeldib, et keegi on süüdi, see justkui annab võimaluse end parema inimesena tunda. Ja need “hoiatan petturi eest” vihjed, mida inimesed on nii varmad jagama. Või “pedofiilid” ja muud süüdistused. Ma mõtlen Venno Loosaare peale näiteks. Mina ei tea, kas tal oli lapspornot või mitte, aga ma ei tuleks selle pealegi, et ta üles puua, sest “äkki tal ikkagi oli”. Korraga teavad kõik, kogu internet, et ta oligi kahtlane vend, kes see ikka lastesaates mängiks kui poleks pedofiil ja üldsegi no mida sa katsud võõrast last, see on ikka kahtlane. Vaesed- vaesed jõuluvanad, millal nende kord tuleb, et keegi süüdistab neid perverssuses, et väikeseid lapsi oma sülle istuma kutsuvad. Inimesed ei mõtle absoluutselt! Justkui minu mõtte kinnituseks on näiteks Harri Kingo oma FB lehel avaldanud, et tema teab, et üks teine tuntud inimene on pedofiil. Seda postitust oli täna hommikul jaganud 224 inimest, jumal teab, kui palju neid postitusi edasi jagati. “Tõde” elab internetis oma elu. On grupp inimesi, kes ei mõtle, sest keegi kirjutas, et teab faktina. Järelikult tõde, mida tuleb teistelegi kuulutada.
Kui on kirjas ajalehes/internetis, siis pole kindlasti mõtet kahelda. Ma ise andsin hiljuti intervjuu Prangli saare kohta, ilus lugu, aga sain seda lugedes ise ka teada, et minu lemmiktegevuseks seal saarel on veoautoga mööda vaatamisväärsusi sõitmine. Üheks Prangli aasta jooksul olen ma seda teinud kaks korda, oma lemmiktegevuseks olen ma siiani ise pidanud niisama aja maha võtmist, rahulikku kulgemist. Aga kui ajaleht kirjutab, siis kes olen mina, et tões kahelda. Natuke suvaline näide, aga tõestab lihtsalt, et kõike, mis on kirja pandud, ei saa sajaprotsendilise tõena võtta. Isegi tavaline reisilugu saab natuke vürtsikamaks, et oleks turistidele põnev. Ma saan aru. Ma olen mõtlev inimene.
Viimati vihastas mind ühes FB grupis ühe vanema proua lintšimine. Proua oli Toompeal karusloomade farmide keelustamise eest seismas ja selle asemel, et keskenduda heale algatusele, avastas keegi, et äkki tema vana jope kapuutsikarv on rebase oma, et püha kahepalgelisust. Järgmisel hetkel teadsid teised juba faktina, et see kindlasti on rebane ja et sellest veel ei piisaks, siis osa juba nägi seal rebase pead ja käppasid rippumas. Vanem proua lihtsalt lintšiti ära. Ma mõtlen, et päris kurb, lähed oma kunstkarvase jopega piketeerima, et loomadele paremaid tingimusi nõuda ja kõik, mis sellest üles korjatakse on su jope kapuuts. See jope nägi välja 73642370 aastat vana. Okei, isegi kui see oli päriskarv, siis kamoon, äkki mõtleks, et võibolla tal ei ole raha uut jopet osta või sada muud põhjust, aga ei ole ju see see asi, mida sellisest aktsioonist välja lugeda ja millele keskenduda?
Eraldi grupp on need inimesed, kes kindlasti teavad, mida kuulsused teevad, kuidas mõtlevad. Megxiti valguses lugesin kommentaare, et inimesed lausa usuvad, et Meghan polnudki rase ja jalutamas käis Kanadas hoopis koos nukuga. Nojah. Ilmselt need on need samad inimesed, kes usuvad, et maailm on ümmargune ja ei saa aru irooniast kui ütlevad, et “lapiku maa klubil on liikmeid ümber maakera”. Reaalselt, kust need inimesed tulevad, kes igasugu jama usuvad, jagavad ja pühaks tõeks peavad? Kõige hullem ongi see, et need samad inimesed moodustavadki selle ajudeta massi, kes absoluutselt ei mõtle. Nende peas justkui lööb vaid ahv trummi ja on lihtsam kui keegi ütleb neile ette, mida mõelda. Ma enam ei mäleta, millises blogis keegi kommenteerija ajas sassi a la sõnad demonstreerima ja digitaliseerima või oli see sandaal ja skandaal ning ta ei saanudki aru, mis teised talle sarkastiliselt vastasid. Ilmselgelt jälle netikiusajad ja solvajad. Ja ei, ma ei ole järgnevat vestlust välja mõelnud, see on päriselt ühe blogi kommentaaridest läbi käinud.
“Mu mees liitus EKREga, siis ta saab kohaliku Riigikoguga liituda.”
“Sa mõtled ikka volikogu?”
“Jajah, just kohalikku Riigikogu.”
Ja sellised, mu kallid lugejad, on laias laastus EKRE valijad. Ma usun, et ma ei pane selle “süvanalüüsiga” pange.
