riietus

Lopsakas keskeale lähenev proua esines labaselt, rinnad paljad, televisioonis

/ / 2 Comments

Ma julgen arvata, et ma olen riietuse mõttes üsna konservatiivne. Mul ei ole küll otseselt mingit probleemi seksikate ja paljastavate riidetükkidega, lihtsalt pole minu stiil ja eks pean tunnistama, et nii mõnigi punase vaiba kleit paneb mind küsima, miks, aga otseselt need kuidagi minu moraalikompassi ka ei häiri.

Maitsed ja valikud on erinevad. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem küsitavad. Kasvõi siitsamast galeriist saate ise vaadata, millised paljastavad kleidid on stiilsed ja millised mitte, ent vaevalt siingi inimeste maitsed iga kleidivaliku juures kattuvad. Nii ka Eesti artistide ja kuulsuste juures.

S, M, L, XL

/ Eveliis / 6 Comments

Vana second-hand hundina hüppasin ma eelmisel nädalal läbi Uuskasutuskeskusest. Viisin sinna mitu kotti oma vanu riideid ja loomulikult ei saanud ma vastu panna sellele, et seal ka natukene ringi vaadata. Uuskasutuskeskus on üks mu lemmikumaid taaskasutuspoode. Mulle hakkas silma üks valge t-särk ja üks seelik ning need tulid minuga koju kaasa. Sellised mõnusad suvised kodus kondamise riided (mis muidugi ei välista, et ma käin nendega ka mujal ja käisingi just poes! Mhm, sama roosa crocsiline oli ka jalas, sest täiega mugavad ja nii omamoodi hullud). Särk on muidugi suur, aga kuna ma otsisin just over-sized särki, siis tundus sobivat ja pealegi oli seljas mugav. Seelik oli lihtsalt selline “minulik”.

Täna särki selga ajades nägin, et selle suurus oli XL ja see ajas mind naerma. Ei, mitte suurus ise või see, et ma XL särki ära ei upu, vaid mina ise aastaid tagasi. Ma mäletan 20-aastast mina, kes pidi nui neljaks mahtuma S-suuruses riietesse. Mahtusin ka. Kuigi mõned asjad oleksid võinud mugavuse mõttes olla M- suuruses, aga kus sa sellega, kus see häbiots, mis mõttes M-suurus. Siis ma ei mõelnud sellele, et riietel on erinevad suurused. Mina pidin kandma S- suurust. Ja hilisemast ajast ma mäletan seda vabastavat tunnet kui ma avastasin, et riide suurus ei muuda midagi. On sinna sisse kirjutatud M või L. Oluline oli see, et riie seljas istus, sobis minu kehakujuga, minu stiiliga. See oli nii vabastav, et ma ei piiranud ennast pitsitavate riietega, vaid kandsin rõivaid, mis tõesti sobisid. Võttis ikka aega, et sellest aru saada.

Tänaseks ma isegi ei vaata enam numbreid, st pärispoest või netist tostes ma muidugi tean, mis on mu suurus, aga ka siin tean ma, et erinevad brändid on erinevad. H&M-ist võib mulle sobida isegi S-suurus, samal ajal kui Zarast pean ma ilmselt valima just XL suuruses riided. Ometigi ei tähenda, et ma oleksin kas S või XL suurus. Sellel polegi vahet. Minu jaoks. Aga ma olen pannud tähele, et naised on ikkagi selles suuruse numbris nii kinni. Nii oluline on mainida, et see pluus on S ja nood püksid on M või et vaata, L on mulle ikka megasuur. Aga…veider kõige selle juures on, et mul on mõned tuttavad, kes on nagu 20-aastased minad. Peavad ennast ajama S-suuruses riidesse, kuigi M oleks palju mugavam. Ma ei tea, mis see põhjus on. Okei, võib olla on asi stiilis. Mõnele meeldivad hästi liibuvad ja igat kehakumerust rõhutavad riided, mina olen, teate ju küll see, nö feik kehapositiivsuse vastane, et ei pea rõhutama oma… kuidas siis nüüd viisakalt öelda… mitte nii kauneid külgi. Noh et paned jalga S-suuruses aluspüksid ja tõmbad sinna peale S-suuruses kleidi, nii et iga volt välja pigistab. Minu arvates ei ole see lihtsalt ei kena ega ka mugav. Ma tean, et ma olen ajast maha jäänud ja just see ongi trend, et end võimalikult palju näidata ja paljastada, kuid olles ise selle “trendi” 20-aastat tagasi läbi teinud, siis ma julgen väita, et see on pigem enesepettus.

Rõhutan, et ma ei taha, et siit loetakse välja, et kõik suuremad inimesed, nagu mina peaksid kandma XL t-särke või kartulikotte, aga riidenumber (ja selle rõhutamine) võiks küll üldse mitte oluline olla. Mida teie arvate sellest teemast?

Viisakast riietusest & Hyacinthidest

/ Eveliis / 14 Comments

Ma töötasin kunagi ettevõttes, kus..khm…kuidas nüüd viisakalt öelda…töötasid mutid, sellised Hyacinth Bucketid (hääldub muidugi nagu Bouquet), kes jälgisid kullipilgul, milliste etiketireeglite vastu teised eksisid. Ainus  miinus nende etiketireeglite juures oli see, et need olid ilmselt mõnest 1920-aastate kombeõpikust. Kui mitte 1820-aastate omast. Nende arvates pidi tööl käima riides viisakalt ja otseloomulikult jäi neile ette see, kuidas mina riides käisin. Ma imestan, et nad üldse mu tööle võtsid, sest 936204 korda kuulsin ma hiljem, et me vaatasime, et kas ta tõesti käis tennistega töövestlusel. Nende jaoks olid ainsad normaalse naise kingad sellised mustad kinnised kingad väikese kontsakesega. Tööle ma igatahes sinna Hyacinthide keskele sain ja nii algas igapäevane terror teemal “püha jumal, mis sul seljas on jälle”. Olgu öeldud, et näiteks võis see käia päisepildil oleva riietuse kohta, sest “lohakas”, “liiga lühike” ja otseloomulikult “sukkpükse pole jalas”. Paljast säärt on täiesti kohatu näidata. Nende jaoks oli ainuke aktsepteeritav riietus range (püks)kostüüm PTA või Protteni poest.

img_5520

Enne kui te ütlete, et aga neil on ju õigus, siis teate, mina olen ka vanakooli inimene mõnes mõttes ja vägagi austan korrektset ja viisakat riietust ning leian, et on kohti, kus tuleb kanda tavalisest pidulikumaid riideid, aga kui minu töö on näiteks olla it-mees kontori pimedas taganurgas, siis kindlasti mitte ei pea ma käima viigipükstes ja kui minu asi pole kohtuda klientidega või ma ei tööta pangas või advokaadibüroos, siis kuuma suveilmaga on sukkpüksid ikka väga ajast ja arust nõue.* Riietuse määrab ikka töö juures töö iseloom, mitte kellegi välja mõeldud iganenud reeglid. Ja lepime kokku, et me kõik oleme ajudega inimesed ja ei arva, et inimesed käivad tööl dresside ja muu säärasega, noh et ei hakka äärmusesse langema, et kui poleks Hyacinthe, siis kõik käiksidki suvel lühkarite ja plätudega.

Lühkarite ja plätudeni ma tahangi jõuda. Eile oli jälle see päev, kus 3728608 koolijütsi läks aktusele. Ma olen ka seda meelt, et see on Eestis pidulikumat laadi sündmus ja laps võiks/peaks olema viisakalt riides ning jah, vanakoolina, ma pooldan, et see oleks must-valge riietus, aga kui see pole kooli reeglistikus ära määratud, siis mu meelest on kõige olulisem, et laps oleks riides korrektselt. Kui ikka väljas on 26 kraadi, või isegi 18 kraadi ja teada on, et aulad on üldjuhul umbsed, siis ei pea ikka küll lapsele ülikonda selga panema. On küll ja veel alternatiive. Tüdrukutel on muidugi lihtsam, aga ka poistele on muid valikuid kui ülikond. Jah, kasvõi need koledad koledad põlvpüksid. Ma ei tea, mida need Hyacinthid, kes Perekoolis minestasid “põlvpükste” peale, silmas pidasid, aga on ka teistsuguseid põlvpükse kui “Hawaii Surf” kirjadega poolpiki kirjusid pükse. Tahate öelda, et Prince George on ka maitsetu, kuna ei ole ülikonnas? **

_97710455_f98a9739-db4a-4b2b-b418-7f68c55a43b8.jpg

Ja teate, mu meelest on tänapäeval täiesti okei kui lapsed kannavad ka aktusel tenniseid. Ei tähenda see midagi, et siis nad ei saagi aru, mis vahe on pidulikul hetkel võrreldes tavahetkega. Ütleme siis nii, et ehk on lapsevanema kohustus lapsele õpetada maast madalast, kus käiakse ülikonnakingaga ja miks sellised asjad üldse olemas on. Etikett ei alga tennistest või lühikestest pükstest.

Issand, aga vanemad ei olnud ka piisavalt pidulikult riides. Ma tsiteerin perekooli Hyacinthi: “Ma ei ole friik, ja olgu tahes, et tegu mitte pealinna kalli eliitkooliga – akadeemiline õppeasutus on see ikkagi ja mingi sisemine hääl võiks ju aidata öelda, et kui tegu õppeaasta piduliku aktusega, siis see eeldab ikka natuke vaevanägemist enda välimuse suhtes.  Igatahes mina tundsin ennast ülihästi oma kenas pastelses helelillas kleidis, samas toonis kingades ja toon tumedama väikse ridiküliga. Soeng ja maniküür on mul nagunii alati korras.”  Ma ei tea, kas tegu on ühega neist väikelinna inimestest, kes end teistest paremaks peab, sest mees on Soomes ehitaja. Uskuge mind ma tean selliseid. Jah, ma olen nõus, et päris rannakleidis ja plätudes ei minda, aga ei usu ma ka, et mõnes nö kolkakoolis emad-isad päris padumatsid oleks. Kindlasti on erandeid, aga ei ole neid kindlasti kusagil massiliselt. Tõesti, no mis aastas me elame, et kohe nii rangeid “etiketi-ja moraalireegleid” peab järgima, et kohe lausa soeng ja maniküür peavad ka on fleek olema lapse aktusel.

Teemast välja, aga kommenteeriti ka kellegi “sobimatut triibulist rannakleiti” Margus Leivo ärasaatmisel. Ma siis läksin huvi pärast vaatama, käisin kõik galeriid läb ja leidsin vaid ühe triibulise kleidi. Rannakleit see kindlasti ei olnud. Soliidselt oli must pintsak peal ja isegi kott oli “sobilikes mõõtmetes”. Inimesed ikka nats pingutavad üle, mille kallal norida.

*Ja päriselt, kas keegi selgitaks mulle, miks on õhuke sukkpüks ilusate päevitunud säärte puhul vajalik?

**Jätkuvalt olen ma seda meelt, et koolis peaks olema koolivorm üldsegi. Jääks ära igasugu ilkumised riietuse kallal nii vanemate, teiste laste kui Hyacinthide poolt. Ja ei tungiks dressimood peale. Näete, ma olen piisavalt konservatiivne. Dress käib ikka spordisaali, aga natuke raamist ja 1920 etiketinõuetest välja vaatamist ei tee ka paha. 

 

Testivõitja või -kaotaja

/ Eveliis / 6 Comments

Eks ta ilmselt natuke hilja on pea kevadehakul lapse talveriietest rääkida, aga mulle jäi erinevatest blogidest silma Skogstad talveriiete reklaam ja kuna meie peres on päris palju selle firma tooteid, siis tuli tahtmine kaasa rääkida. Ma olen pikalt olnud Didriksonsi fänn ja kui üdini aus olla, siis Skogstadist kõndisin ma pikalt mööda, sest tundus selline…H&M kaup. Kui siis Ida sai endale teiselt ringilt ühe H&M talvekombe, mis oli absoluutselt imeline, hakkasin ma mõtlema,et võib olla ei peaks odavamatesse brändidesse nii üleolevalt suhtuma.

Skogstadiga sain ma paremini tuttavaks mõned aastad tagasi kui Idale kingiti üks selle brändi jope ning ma pidin tunnistama, et see oli õues käimiseks paganama mõnus ja täitsa ilus. Teise ringi päranduseks on ta aastate jooksul saanud veel teisigi selle brändi riideid ja minu tõrksus hakkas aina vähenema. Tundus täiesti aus kvaliteet. Läks veel natuke aega kuni ma ise Skogstad poodi sisse astusin.

12938123_1715207518696448_7393911570558702736_n.jpg

Eelmisel sügisel ajasin ma Idale taga “lasteaiakombet” – teate küll seda Skandinaavias poppi poolkummiülikonda, mis on lapsel endal lihtne selga tõmmata ja millega saab mudas mütata. Hooaeg hakkas läbi saama ja lasteaiakombesid enam ei olnud, küll aga oli välja pandud uus talvekaup. Kuna Ida on talvel hästi palju väljas, siis kõige olulisem on talvel see, et tal oleksid õiged “kihid” olemas (siin lingil on ka üks lihtne ülevaade, kuidas lapsi kihiti riidesse panna). Eelmisel aastal ostetud fliiskomplekt oli veel paras sel aastal(tänaseks päevaks on Ida suutnud jaki kuhugi ära kaotada ja sellest on kahju!) , nii et vaja oli vaid villapesu ja uut talvekombet. Hinnad olid poes tõesti head ning natuke liialdades võin ma öelda, et tänaseks päevaks oleme me täiesti Skogstad usku. Seda enam, et allahindluste ajal saab kombeka kätte 50 euroga, mõnus kevad-sügisjope kõigest 30 euroga.

Norras on hästi popp teha igasugu teste lasteriietele. Ühes testis on esiotsas Stormberg, Didriksons, Wheat Miley, allotsas Polarn O Pyret, Skogstad ja Lego, teises testis eesotsas hoopis Tenson, Gneis, Helly Hansen ja allotsas Didriksons ja Bergans. Ehk siis neid teste on nii palju ja kõik sõltub sellest, milliseid brände on testitud. Erinevates testides katsetatakse erinevaid brände ja pole siis ime, et ühes tabelis ollakse esirinnas ja teises pole isegi ära toodud. Neid tabeleid ja teste on huvitav lugeda, kuid päris nende järgi elada ja oma otsuseid teha ei saa. Ma näiteks ei olnud pooltest nimedest kuulnudki.

Skogstad on testides üldjuhul “kolmeline” . Kõige nõrgema hinde saab Skogstad alati “slitestyrke” (ehk kui palju kasutamist/kulutamist toode kannatab) eest. Kui parimasse kombesse tekivad augud peale 5000 korda liivapaberimasinast läbi käimist, siis Skogstad kombesse tulevad augud juba peale 500. korda. Ka vetthülgavuses on Skogstad pigem kolmeline. Miinuseks on alati ka see, et põlvedel ei ole tugevdusi. Ma saan nendest miinustest Norra tingimustes täitsa aru, kui te oma silmaga näinud ei ole, kuidas lapsed oma kombedega mööda asfalti nühivad ja kuidas nad neid kulutavad, siis te ei uskuks seda. Te ei usuks ka seda, millist vett ja vatti peavad need kombed vihmaste ilmadega kannatama. Eesti oludes ei ole ma veel näinud, et üksi ema/õpetaja laseks lastel riideid niimoodi kulutada, nii et… Ida on niigi üsna aktiivne rahmeldaja õues ja (kuigi ta kannab vaheldumisi kolme talvekombet, sest agar vanaema tahab neid kogu aeg juurde osta, sest niiii ilusad ju) meie Skogstad ei näita absoluutselt veel kulumisemärke. Mina julgen igal juhul soovitada, seda enam, et hinna ja kvaliteedi suhe on väga hästi paigas.

DSC03291DSC03544DSC03542

Eestis pakub Skogstad riideid Rahe Riided. Norra poest saab allahindluste ajal muidugi kombed kätte 35-60 euroga, Eestist siiski pea 90 euroga, aga see vist on paratamatus ja kõigile ammu teada, et Eestis on hinnad kallimad. Samas on neil hetkel müügil hea hinnaga meriinovillane pesu! Seda soovitan ma iga kell. Kuna ma ise ootamatult hakkasin natuke aktiivsemaks matkahuviliseks, siis ma pean vaatama, kust endalegi praegu üks komplekt soetada.

Algab pihta see kubujussi-hooaeg

/ Eveliis / 27 Comments

Ma saan aru, et inimestel tekib septembri saabumisega  tunne, et sügis on käes ja tuleb mütsid-sallid välja otsida, aga no tunnistage, et on natuke naljakas näha inimesi, kes praegu on paksult jopesse ja salli mähitud. ERITI kui nad liiguvad punktist A punkti B autoga. Miks inimesed nii kiiresti talveriietusele üle tahavad minna? Mina isiklikult kavatsen küll nii kaua ilmasid nautida kui vähegi kannatab. Ja nagu ikka sokid panen jalga alles siis kui inimesed hakkavad VÄGA imelikult vaatama kui ma saapa seest palja jala välja võtan.

Ja siis lapsed. Jumala eest, lapsevanemad, miks te topite oma lapsed JUBA nii paksult riidesse. Ma reaalselt olen näinud hommikul lapsi, kes on jopedes, kombedes, mütsides. Jajaa, ma tean, et on lapsi, kes jäävad jube kiirelt haigeks, aga kas te sellele olete mõelnud, MIKS nad haigeks jäävad? Osa sellest on kindlasti valel riietusel, vähesel karastusel ja liiga soojas elamisel. Kui laps läheb õue mängima, siis lihtne reegel on, et õue minnes võiks olla külm, mitte muidugi nii, et laps lõdiseb, aga et ta ei läheks õue nii, et ta esimese asjana ütleb, et tal on soe. Laps liigub, mitte ei püsi paigal nagu täiskasvanu. Teda ei pea üle riietama. Ma ausalt ei tea ühtegi teist kohta peale Eesti, kus lapsi nii kohutavalt üle riietatakse ja kus ilma nii kohutavalt kardetakse. Veel kord – ei ole halba ilma, on VALE riietus.

img_4019

Ilmselt olen ma ka liiga laisk lapsevanem, aga ausõna ma ei suuda mõista, miks vanemad viitsivad oma lapsi – praeguste ilmadega – jopedesse ja kombekatesse pakkida kui nad lapsed autoga kodust lasteaeda/kooli viivad. Miks? Ma saan aru, et lapsevanemad on hoolivamad kui mina, aga sellest, miks ma arvan, et Eesti lapsed rohkem haiged on kui mujal, olen ma juba kirjutanud (SIIN).

   

Idast saab “friskus”/Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto was that “there is no bad weather, only wrong clothing”

/ Eveliis / Leave a comment

Me oleksime sel nädalal pidanud Idaga olema Norras, et ta saaks veel viimast korda seal lasteaias käia, aga…Eestimaa suvi on nii imeline ja nii palju on üritusi, et oleks patt kodust ära minna, tööalaselt ei ole juuni-juuli Skandinaavias just töökuud ning ega see eesootav Disneyland järgmisel kuul ka kõige odavam lõbu ei ole, nii et sel kuul on mõistlik kulud võimalikult väikesed hoida.

Norras algaks Idal lasteaia viimane aasta. Ma hakkasin mõtlema, et aga võib-olla peaks laskma Idal veel aasta vaheldumisi Norras ja Eestis lasteaias käia. Küsisin Idalt, kas ta tahaks, vastuseks tuli “jaaaaaa”, uurisin Norras lasteaialt, mida nemad arvavad, rääkisin Marekiga ja nii ma taotluse lasteaiakoha pikendamiseks tegingi.

Koht on olemas. Ida läheb seega augustis lasteaia lõpurühma, mis selles lasteaias (võib olla on nii ka teistes lasteaedades, ma ei tea süsteemi nii täpselt) on natuke erilisem. Temast saab “friskus” – nad on eraldi majas ja teevad natuke rohkem suurte laste asju kui teised lasteaialapsed. Käivad matkadel, nii jalgsi, rattaga kui suuskadel, õpivad süüa tegema ja jumal teab, mida kõike veel. Tundub nii paganama äge! Friskus on vananorra sõna, mis tähendab inimest, kelle moto oli, et “pole halba ilma, on vaid halb riietus” ja see ütleb tegelikult juba kõik selle lasteaiarühma kohta. Ma arvan, et aasta friskusena tuleb Idale vaid kasuks.

34909179_834357470108580_8852828560935616512_n.jpg

2018 Friskuste lõpupidu

Ainus asi, mis mulle natuke muret tekitas (tekitab) on keel. Ida saab küll palju norra keelest aru ja on täitsa tubli enda soove norra keeles väljendama, kuid kindlasti mitte ei oska ta seda samal tasemel kui temavanused Norras elavad lapsed. Keelekeskkonnast kolisime me ju siiski pea kaks aastat tagasi ära ja see, et me vaatame multikaid, loeme raamatuid ja kuulame laule, ei ole päris sama. Ma näen, kui ta teinekord tahab midagi norra keeles öelda, aga sõnavarast jääb puudu. Samas on ta äärmiselt leidlik ja on end ikkagi arusaadavaks teinud. Lasteaia õpetajad on olnud fantastilised ja nii ei olnud terve see aasta üldse probleemi, et ta hakkama ei saaks. Ehk siis tegelikult ei teegi mulle muret tema poolik keeleoskus kui see, et kas see võib talle kuidagi ka negatiivselt mõjuda, et ta ei oska teiste lastega sama vabalt suhelda nagu emakeeles. Ma ei tahaks kuidagi oma teadmatusest lapsele stressi tekitada.

Aga kui ta ise tahab, küsib ikka minult, kuidas üks või teine asi on norra keeles, tahab koduski aegajalt norra keeles rääkida, õpetajad on öelnud, et polnud probleemi ning lastega on Ida sõber, siis ilmselt ei peaks ma muretsema, vaid keskenduma ja tundma rõõmu sellest, et Ida saab parima kahest lasteaiast. See ei kõla sugugi halvasti ju kui aus olla? // Me and Ida should have been in Norway this week so she could go to her nursery there for the last time, but … Estonian summer is just amazing this year with so many events going on, that it seemed stupid to leave. June and July are not active business wise anyway and our trip to Disneyland next month is not going to be a cheap one. Therefore, it seemed responsible to keep the costs down this month. In Norway Ida would start her last year in nursery and I started to think maybe letting her to go both to Estonian and Norwegian nursery for one more year. I asked Ida, if she’d like that, and the answers was “Yeeeeeees”. Then I contacted the nursery in Norway what they think about this idea, spoke to Marek and applied for one more year extension. We got the space and therefore in August, Ida will go to the senior class, which in this nursery (maybe in others as well, I am not sure about the system) is a bit special. She will become friskus – they will stay in a separate building and do more “big children” things than other. They will go hiking by foot, bike and even on skies, learn to cook and god knows what else. Sounds so much freakin’ fun. Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto wasthat “there is no bad weather, only wrong clothing”. That says it all about this nursery if I am completely honest. I believe that spending a year as friskus will only benefit Ida. The only thing that concerned (concerns) me is language. Ida understands a lot of Norwegian and is very good at expressing her wishes, but she is definitely not as fluent as other children in her age living in Norway. We moved away from there nearly two years ago and though we still watch cartoons or read books and listen to songs in Norwegian, it is not the same. I can see that sometimes she wants to say something in Norwegian, but is lacking in vocabulary. But then again, she is very cleaver and still finds a way to express herself. The teachers in her nursery have just been fantastic and there was not once a situation that she couldn’t handle. So it is not her semi-complete language skills that worry me, but more if the fact that she cannot communicate as fluent as other kids, have a negative impact on her. No way would I like to cause my child stress simply because I didn’t know. But if she wants, she still asks how one or another word is in Norwegian. Sometimes she wants to speak in Norwegian at home, the teachers have assured there has been no problems and Ida gets along with all the children. So I should really not be worrying, but feel happy that Ida can have the best of both nurseries. That doesn’t sound that bad to be honest, does it?    

Taaskasutus, tarbimine ja lastemood

/ Eveliis / 5 Comments

Nagu te teate olen ma suur taaskasutuse austaja ja second hand´ide sõber, mulle meeldib lihtsalt see mõte, et ühe vana on teise uus ning lootus leida ägedaid vintage või retro asju nagu allolev Adidas müts. Ent samas käin ma second handides ka lasteriiete pärast ning kuigi ma tahan olla teadlik tarbija ja mitte aidata kaasa lapstööjõu kasutamisele ja muule, mis masstootmisega kaasas käib, on Idal siiski väga palju riideid, mis pärit (järelturu) H&Mist, KappAhlist ja teistest kiirmoe poodidest. Uuena ostan ma neid harva lihtsalt sel põhjusel, et järelturg on (eriti Skandinaavias) väga korralik ja soodne olemas.

21432905_1950540478496483_3550089576666274932_n

Minu õnneks on Idal ka väga moodsa silmaga tädid, kes second handidest täielikke pärle toovad. Burberryst kuni lihtsalt omanäoliste ja coolide esemeteni, mis lihtsalt kohe karjuvad Ida järgi. See lilla mantlike näiteks ei ole vaid minu, aga ka Ida enda lemmik. Ptüi,ptüi,ptüi, aga hetkel on tal mulle sobiv “kaltsaka” maitse kui meenutada blogija Printsessi kuldseid sõnu minu kohta.

17

Triin kirjutas hiljuti taaskasutusest väga hea postituse (link). Väga hea point – miks on okei osta H&M/Reserved riideid järelturult, aga mitte otse poest. Ühtmoodi toodetud on need igal juhul ning second handis osteldes tarbime me tegelikult veelgi rohkem. Looduse säästmise asemel käitume hoopis vastupidiselt. Või no ma ei tea, miks ma meietan. Mina käin second hand´is otsimas ikkagi teistsuguseid riideid. H&M hilbud, mis mõnel puhul on sama hinnaga või kallimad kui pärispoes uuena, mind ei kõneta. Neid ma taga ei aja ja õnn ei tähenda minu jaoks kotitäies odavalt skooritud riietes.

Kui me täna Idaga linnas aega parajaks tegime, käisime me Sarapuu kirbukast läbi. Ma ajasin küll taga endale jalatseid, kuid sain endale 100% siidist kollase pintsaku.Ühe  kuulsuse oma ja kindlasti ka äratuntav, kuid ma ei jätnud seda sellepärast ostmata ka, sellel oli liiga palju omadusi (lotakad taskud muuhulgas!), mis mind kõnetasid. Sama kuulsuse boksist ostsin ma pika Marimekko seeliku (imeline sama komplekti nabapluus jäi kahjuks sinna, sest mul ei ole nabapluusiga midagi teha, aga dämn see oli äge!). Ma ajan taga selliseid leide. St mitte kuulsuste omasid, ma eelistaks kui ma ei teaks, kelle asju ma parasjagu vaatan, aga see on juba puhtalt vaid minu kiiks, et mind reaalselt ei huvita selline asi. Saan aru, et paljusid huvitab, ega seal muidu suurelt mingid nimed, millest pooled mulle midagi ei öelnud, bokside peal ei ilutseks. Abielusaate-Helenist kuni…

Ma ei tea, kuidas kaltsuka kontseptsiooniga läheb tegelikult kokku see, et seal ka täiesti tutikaid asju müüakse, ses mõttes, et nägin üht-kaht boksi, kus oli peal mingi ettevõtja nimi ja boks täis uusi asju ning samasse kategooriasse kuulub ehk/äkki/võibolla ka Ida uus mantel, kuid mul on lihtsalt mantli üle liiga hea meel, et hakata analüüsima mingit taaskasutuspoe eetikat.

Ehk siis. Ida (ja minu!) lemmikmantel on talle kahjuks väikseks jäänud ja kuigi ma lasteaias ning kodus olen lihtsate lasteriiete ning kombede usku, siis mul on nõrkus igasugu mantlikeste ja jopede suhtes ning ma olin Idale uue sügismantli otsingul. Korralike lastemantlite hinnad ei ole just kõige soodsamad, eriti kui tegu on mõne brändi toote ja/või käsitööga. Saate siis isegi aru, miks ma olin täielikus vaimustuses allolevast kollasest mantlikesest, mille hind oli 20 eurot. Natuke tekivad minu jaoks siinkohal käärid, sest 20 eurot tundub mulle second handis palju, aga kui ma valesti aru ei saanud, siis see mantel oli sinna toodud eesmärgil silma jääda*. Uuena.Vbla eelmise hooaja mudelina. Teiste kasutatud asjade kõrval. Disaner Merle Lõhmuse toode.  Väga hea mõte. Mina armusin ära. Leidsin TÄPSELT selle, mida olin otsimas ja sain teada (minu jaoks) uuest brändist.

Saapad ja kleit on samuti Sarapuu kirbukast. Kleit oli mõnusast villasest materjalist, maksis kolm eurot ja saapad…Leiaks ma endale ka sellised! 8116 * eksisin. Tegu oli disaneri kappi seisma jäänud lastekollektsiooni viimaste mudelitega. Hekel keskendub ta teistele projektidele, kuid eritellimusel teeb ka väikestele šikkidele tüdrukutele ja poistele riideid.    

Ristisõda tatiste ninade vastu

/ Eveliis / 42 Comments

Igal sügisel hakkab see sama joru pihta. Ärge viige oma tatiste ninadega lapsi lasteaeda! Asi ei ole üldse nendes tatistes ninades. Laps on samasugune nagu me ise. Minu jaoks on kõige suurem haigus üldse nohu. Ma võin vabalt toimetada ka 38kraadise palavikuga, aga kui mul on nohu, olen ma nagu halvatud. Kaks päeva on mul olnud kurk valus ja hommikul ärgates olen ma nagu puuga pähe saanud, mu enesetunne on olnud nii kehva, et ma olen oma tööasjad teinud ära voodis lebades. Ma ei ole haige, aga mul ei ole ka hea olla.  Nina on mul vesine aastaringselt, selline krooniline nohu tüüpi asi, aga see ei sega mul elamist, elamist segab vaid see nina-kinni-paks-tatt-tüüpi nohu. Ma otsustan, kas ma olen töö ja muude toimetuste jaoks haige, oma enesetunde, mitte tatise nina järgi.

Sama on lapsega. Tatine nina sügisel EI OLE haigus. Sellest on sada miljonit korda ka räägitud, aga ikka hakkab igal aastal pihta see nutulaul, et miks osad vanemad oma haiged lapsed lasteaeda viivad. Haige lapse lasteaeda viimine on tõesti väär ja üks normaalne lapsevanem ei poe vabanduse taha, et aga mul on ju vaja tööle minna. Tööle on vaja minna ka nende laste, kes haige lapse poolt nakatatud saavad, vanematel. Ma olen lasteaedaest kuulnud küll lugusid, kus vanemad annavad lapsele hommikul palavikualandajat ja lapse lasteaeda viivad, aga saate ju isegi aru, et kui ma räägin normaalsetest vanematest, siis ma ei pea silmas selliseid vanemaid, kes nii käituksid. Normaalne lapsevanem tunneb oma last ja teab ta enesetundest, kas laps tohib lasteaeda minna või mitte. Kui me oleme käinud reisil või meil on olnud väga aktiivne nädalavahetus, siis ma lasen Idal kodus ühe päeva puhata, sest ma tean, et ta vajab seda. Ma tean, et mul on teiste vanemate ees eelis, mul on see võimalus.

Kuid ausalt jätke see liigne kanaemandus ja ärge mõelge üle iga tatise nina pärast. Ja päriselt, kui te tahate oma lapse immuunsussüsteemi natukene tugevdada, siis õppige oma lapsi õigesti riietama. Kui kalendris tuleb ette keerata septembri lehekülg, ei tähenda see automaatselt, et lapsed tuleb talveriietesse riietada, nii et nad nagu väikesed kubujussid ringi tatsuvad. Ei pea panema selga mitut kampsunit ja jopet ning jumal teab mida veel. Õppige kasutama õigeid materjale  ja riietage laps kihiliselt. Ostke lapsele lasteaeda “lasteaiakombe”, pange sinna alla bambus/meriinovillane pesu ja rohkem ei ole vaja. Lasteaiariided EI PEA olema kaunid, kallid ja viimase mudeli joped, mantlikesed, vaid PRAKTILISED ja vastupidavad riided, milles laps saab aktiivselt liikuda ning milles on mugav ning soe.

Pealegi Eesti lasteaedades, kus ühe töötaja kohta on ilmselgelt liiga palju lapsi, peaks “lasteaiakombe” olema lausa kohustuslik. Seda on lihtne selga panna ja seljast ära võtta, jalad-käed sisse, lukk kinni ja sups ning valmis. Laps saab ise ka hakkama. Ei pea õpetaja vahetama “toapükse” “õuepükste” vastu ja vaeva nägema saja erineva jopekese ning kampsuniga. IMG_5246.JPG   Võib olla kui me õpiks õigemini riietuma, ei kütaks oma ruume 26kraadini, ei hoiaks aknaid kogu aeg kinni ning oskaks iga ilmaga väljas käia, oleks vähem tatiseid ninasid, pisikuid ning igasügisest hala haigete laste üle.  Te ju kujutate ette, kuidas mind vaadatakse kui hoolimatut ja halba ema, kui ma lasen Idal sügisel ja teinekord ka talvel, vaid peapaelaga õue minna;) *Jah, ma tean, et osa lapsi on nõrgema tervisega, aga ma ei räägi eranditest, ma räägin üldiselt. Eesti inimesed ei oska end vastavalt ilmale ja meie kliimale riietuda. Lihtsam on iga sügis ja talv vinguda halva ilma üle.

Miks lapsel mütsi peas ei ole?

/ Eveliis / 8 Comments

Läksime hommikul Idaga poodi. Riides oli ta nii nagu Instagrami pildil (mida saate siin postituse kõrval paremas tulbas näha) ja tegelikult oli tal peas ka müts, aga poes võttis ta selle ära ning kui autosse hakkasime minema, paljapäi, peatas mind üks naine, et mulle öelda, et laps ilma mütsita küll käia ei tohi. Sama kommentaari sain ma ka selle sama Instagrami pildi alla. Ei tohi? Aga mina küsin, miks ei tohi?

See pilt Idast on tehtud eelmise aasta oktoobris. Norra lasteaias. Neil oli õues pildistamine. Kaua nad nii küll väljas ei olnud, aga siiski. Päise pilt on tehtud märtsi. Oli imekaunis kevadilm ja kõik lapsed silkasid lasteaiast niimoodi autosse. Haigeks ei jäänud neist keegi.

12074492_1663368117213722_8836611019085424701_n

Ma olen nõus, et Norras on väheke teine kliima, kus haigused nii hästi ei levi, samuti olen ma nõus, et meil on vedanud, et Ida on tõepoolest ilmselt ka tugevama tervisega laps (igaks juhuks sülitan kolm korda üle õla), aga ma ei saa tõepoolest sellest pidevast riidestressist aru.

Ma saan Ida lasteaias riidesse väga kiiresti, sest ma ei topi talle enam karupükse ja talvekombesid selga, me liigume mõnikümmend meetrit majast autoni – milleks nii palju vaeva näha? Korralikud õueriided on lasteaias kapis, minekuks ja tulekuks on teised riided, et riietamine ei võtaks aastaid. Päris pakasega on muidugi teised lood, siis muidugi panen ka mina lapse korralikult riidesse.

Mulle tundub, et Eesti vanemad riietavad oma lapsed üle. Ma arvan ka, et on seos liiga soojade ruumide, üleriietamise ja haiguste vahel. Ma olen sellest ka varem kirjutanud (SIIN). Ma olen Idale Norras lasteaeda järgi läinud kui nad keset talve õues mängivad ja Idal on kombeka lukk eest lahti läinud ja kael on täiesti paljas olnud. Muidugi ei arva ma, et see nüüd õige oli või sellest peaks eeskuju võtma, aga ülestressata ka mitte.

Norras käisime me (ja teised) südatalvel peapaelaga. Ka siin on Ida peapaelaga käinud, nii et mind on juba hoiatatud, et kas keegi ei ole juba midagi ütlema tulnud, et mütsi peas ei ole. Mis siis juhtub kui see laps 5-10 minutit õues palja peaga on? Mina olen ju ka. Mis meiega juhtub mütsita?

Külmavaresest Kingpooliks

/ Eveliis / 3 Comments

Ma olen terve oma elu olnud külmavares, vihanud talve ja mõelnud, miks ma ometi sellel külmal ja kõledal maal olen sündinud, miks mitte Balil või mujal, kus saaks palmi all keset talve leiba luusse lasta. Täna on oktoobri keskpaik ja ma käin ikka veel sokkideta. Mul ei ole külm. Ei, sokkideta käimist ei pea ma normaalseks,aga las mul olla üks kiiks ka. Muidu ma oleks ju lausa täiuslik ja seda oleks liiga palju taluda.

Kui mind esimest korda 20 aastat tagasi suusatama veeti ja mulle selgapanemiseks vaid soe pesu ja suusadress anti, mõtlesin ma, et neil norrrakatel on mingi vandenõu mu vastu, tahavad vaest 16-aastast last lihtsalt oma lõbuks piinata. Ilmselt te saate aru, kuhu ma jõuan selle jutuga. Peale väikest liigutamist oli mul soov dressipluss üldse seljast visata. Sellest ajast saati olen ma samm-sammult aru saanud, et jah see õige riietuse osa peab paika, kuid laiskus ja mugavus kuni Ida sünnini ja Norra kolimiseni tegid ikkagi oma töö ning nii keeldusin ma ikka talvel vabatahtlikult õue minemast. Külm oli.

Ida sünd ja Norra kolimine lõi kõik pea peale. Laps tahtis õue ja nii ei jäänud ka mul muud kui end välja vedada. Vaat, et iga ilmaga. Külm oli. Kuradi külm oli ja ma unistasin ikka sellest va palmisaarest. Ma otsustasin endale korraliku jope soetada. Ma ei ütle, et Didrikson on ainus õige valik, aga mina olen sellest jopest alates selle usku.

blogger-image-1962703388

Saapad, milles ma ka novembris veel sokkideta käisin, on vanad Timberlandid. Juba koledad kui öö, aga noo soojad ja mugavad, et ma ei suuda mõelda, et mul võiks olla vaja uusi talvesaapaid. Ja ekstreemseteks ilmadeks on mul need hullumeelsed mingi -100külmakraadi taluvad talvesaapad (ei tule hetkel nende firmanimi meelde) . Talvel kannan ma õues suusapükse, aga igal pool suusapükstega ei käi, eksju. Siis pole vaja muud kui soe pesu või kihid. Mina soovitan vaadata Norröna, Kari Traa, Björn Dählie lehekülgedele.  Mul kunagi oli Norröna jope, krt, see oli kuldaväärt, aga mul õnnestus see lolli peaga ära kaotada. Siiamaani kahetsen ja kui rahakott kannataks, siis iga kell ostaks uue.

Kihid ja vill on kaks märksõna selleks, et õues külm ei oleks. Uskuge mind. Ma olin täielik külmavares. Tänu õigele riietusele enam ei ole.

Idast ei hakka ma üldse rääkima. Tema käiks üldse vist paljalt ringi kui tal vaid lubatakse. No ei lubata. Aga ka siin kehtib sama reegel. Kihid, vill ja vihma-tuulekindlus. Täna olid tal lasteaias voodriga vihmapüksid, voodriTA vihmajope ja villane kompensioon selle all. Kõik. (Pesu, pluus, sukkpüksid iseenesestmõistetavalt ka.). Talvel on sama lugu. Muidugi on Idal ka udupeened linnariided olemas, kuid õues käimiseks on oluline hea kombensioon ja soe pesu. Minu teada (norrakad, parandage mind) on testites tihti võitjaks olnud Refleks firma riided.

Ahjaa, kui tädid-onud-vanaemad-vanaisad otsivad ikka veel sünnipäevakinki, siis selline kombe nagu allolevatel piltidel on meil nüüd hädavajalik, sest 1) see on juba väikseks jäämas ja 2) selle lukk on katki läinud. Õige suurus on 98/104, 110 võib ka olla;)

IMG_4569.JPGIMG_4574.JPGIMG_4576.JPGIMG_4583.JPG

Igatahes ma julgen (naljaga pooleks) öelda, et kõik külmavaresed tuleks (lastega) mõneks ajaks Norra saata. Siin paneb ilm õige riietuse ja selle vajalikkuse üsna kiiresti paika. Ja õpetab samal ajal nautima elu iga ilmaga.

blogger-image-965415590