Kas valget pesu on üldse võimalik valgena hoida?

Mulle meeldib pesu. Seda ei saa kunagi olla liiga palju.

On perioode, kus pesusahtlid on justkui pesu täis, aga selga panna pole midagi. Nii ma siis ikka aegajalt tühjendan neid sahtleid ja viskan ära ka mõned komplektid, mis on tegelikult absoluutsed lemmikud. Midagi pole teha, kui pesu on värvist tuhmunud, siis ma ei suuda neid enam kanda. Ilmselt pole ma ainus.

Ühtepidi on selline sahtlite puhastamine hea. See tähendab vaid ühte. Pesu tuleb juurde osta. Võib olla te olete aru saanud, et ma ei ole kõige suurem kaubanduskeskustes kondaja ja aluspesu sekkaritest ja kirbukatest ei saa. Või ehk saab ka, aga mõni asi on ikka selline, mida kasutatuna ostma ei kipu. Niisiis teen ma suurema osa oma pesuostudest netist ja proovimata.

Tihti küsitakse, et kuidas ma julgen osta niimoodi. Ma lihtsalt tean enam-vähem, mis mulle sobivad ja kuna ma suurema osa ostan vaid juba tuttavatest poodidest, siis pole ka väga palju võimalik ämbrisse panna. Näiteks võin ma ilma kõhkluseta osta selle komplekti, sest Sevilla komplekte on mul olnud mitu ja suure tõenäosusega sobib ka Hot Sevilla. Random kõrvalepõige, aga kas keegi tegelikult ka kannab sukahoidjaid? Mu meelest on need nii kuradima ebamugavad. Pildil näevad ilusad välja, aga päriselus… Võib olla ma lihtsalt kannan liiga palju trimmivaid sukkpükse ja vähe sukki, et saada aru nende praktilisest väärtusest. Mul on keset poodi sukk maha kukkunud küll, nii et võib olla inimesed, kes sukki kannavad igapäevaselt, ütlevad, et sukahoidja on parim leiutis maailmas.

Teine pood, kust ma ilma proovimata, pimesilmi julgen pesu osta, on BonBon Lingerie. Ma tean oma suurust, ma tean materjale ja lõikeid, mis mulle sobivad ja nii lihtne ongi. Et lihtsalt üks näide tuua, siis see on üks mu vaieldamatuid lemmikuid. Just sai see rinnahoidja katki pestud ja oleks aeg uus osta.

Siit jõuangi ma tegelikult selleni, millest ma rääkida tahtisn. Ahh, kuidas ma armastan neid enda pikki sissejuhatusi. Ma ei oska pesu hoida. See tähendab, et ma viskan kõik pesud suvaliselt pesumasinasse ja pole ime, et neil siis traadid välja tulevad või nad pesus tuhmuvad. Eriti valge pesu. Ja sellest on veel kuidagi eriliselt kahju, sest ma armastan valget pesu, aga need peab nii kiiresti ära viskama, sest nad lähevad halliks. Mul oli üks BB lemmikpesu – valge, pitsiline, megamugav, aga loomulikult on ka see läinud prügikasti, sest üllatus-üllatus, ma pesin selle halliks. Mõnikord ma mõtlen, et peaks kõiki lemmikuid kohe 10 paari ostma, aga nagu pole ka sellist raha pesu alla panna. Samal ajal kui mõned naise rinnahoidja maksabki 790 eurot…

Tagasi valge pesu juurde. Mõnikord ma ikkagi satun ka kaubanduskeskustesse ja astun läbi ka pesuosakonnast. Proovida ei viitsi kunagi, aga kuna hinnad on enamasti soodsad, eriti allahindlustega, siis ma ikka katsetan ka odavpoodide pesu. On megahäid üllatusi, on ka pettumusi. Alati ei ole 65-eurone rinnahoidja parem kui viie eurone, eriti kui me räägime valgest pesust, mille ma suht ruttu “ära kannan”. 

Mu viimane pettumus oli H&M pesu. Vaatasin riidepuul, tundus ilus, suurus õige (saigi õige suurus), aga seljas oli see pesu lihtsalt kohutavalt kole. Kohe hakkas narmendama ja ei hoidnud üldse ning kaugelt oli näha, et tegu oli odava pesuga. Mis on mu meelest pigem erand, sest ma olen ikka H&M-ist ka omajagu pesu ostnud ja need ei ole odavad/ebamugavad olnud.  Igatahes vist ongi juba prügikasti rännanud see komplekt. 

Aga on ka pärle. Näiteks kuu alguses käisin Reservedis Idale midagi ostmas ja muidugi kiikasin ka pesuosakonda. Hinnad olid olematud ja ostsin kaks erievat komplekti. Üks neist see. Mine pekki, kui mugav see rinnahoidja on. Ja kui kena see seljas on. 13 euro eest pesu rohkem kui küll. Kuid see pesu on valge. Kuidas ma seda hoian, et see ei läheks halliks? Kas on mingi nipp olemas, mis sobib ka laiskadele inimestele? Ma käsitsi pesema ei viitsi never hakata pesu või hullult möllama, aga kuidagi tahaks, et see püsiks. Võib olla oleks lihtsam kohe paar komplekti lisaks osta?

Kuidas teie valget pesu valgena hoiate? On see üldse võimalik? Sama küsimus ka t-särkide kohta. Mul enda arvates on t-särgid üsna valged. Täpselt selle hetkeni kui ostan uue valge t-särgi ja kõik ülejäänud tunduvad kohe hallid.

Kas valget saab hoida säravvalgena?

Täpselt sellepärast suvi nii kiiresti lähebki

Osake minust mõtleb, et ei tohiks suvel nii palju ringi rallitada, et peaks maja lõpuni värvima ja sada tuhat muud asja tegema, mis tegemist vajavad kodushoovis, aga teine osa minust mõtleb, et no kammoon, kuna siis veel…ja suve on meil niikuinii nii vähe, et seda tulebki nautida.

Nii me saatsimegi Mareki Pranglisse ja läksime ise Idaga Lõuna-Eestisse. Maiki ärasaatmispeole. Ärasaatmine kõlab muidugi iseenesest nagu kõike muud kui lõbusalt, aga tegelikult ei olnud asi sugugi nii traagiline. Kui siis natukene. Nimelt kolib ta ära Austraaliasse ja siis tuli ju nats õhtusöögilistega teda mälestada. Jah, nimelt kasutasime terve õhtu selliseid väljendeid. Must huumor.

Lasin isal end Vidrikele viia ja kui mina olen kaardilugeja siis võib ju kindel olla, et otse me ka sinna kohale ei jõudnud. Isa viis mu kenasti Vidrike puhkemajani, aga minna oli vaja ju Vidrike külamajja. Panin sealsamas puhkemaja parkimisplatsil oma gps-i sisse, selle asemel, et sisse minna ja uurida, kas olen õiges kohas, ning gps näitaski, et Vidrike külamaja on 4,7 km kaugusel. Sõitsime siis 4,7 km ja jõudsime ringiga tagasi samasse kohta. Poleks ju mina kui poleks väikest mööda sõitmist. Vidrike puhkemajast polnud ma kuulnudki, aga see restoran seal on nii külastamist väärt, et kohe on. Hea väike söögivalik, suussulavad spinatiravioolid ja jumali tiramisu.

Kusjuures, kui üks meie õhtusöögilistest poleks üle küsinud, et kus õhtusöök toimub, oleksin ma 100% sõitnud Sangastesse, Vidriku restorani.

Peale õhtusööki kolistasin end tädi juurde, hoidsin teda veini juues üleval kella kolmeni hommikul ja isegi ei tunne süümekaid. No olime järgmine päev natuke väsinud, aga nii vanad me nüüd ka veel ei ole, et ei suudaks üle elada viietunnilist iluund.

Enne Varnjasse sõitmist tegime Idaga ka väikese shoppingu. Ida sai vanaisalt taskuraha ja nii lubasin ma Idale, et lähme mänguasjapoodi ja ta võib ise valida, mida tahab. Ida ei saanud üldse aru, et mis mõttes. Ma luban tal väga vähe mänguasju osta. Isegi mitte selle pärast, et ma kooner olen, vaid mulle tundub, et mänguasju lihtsalt pole nii palju vaha. Nad ei oska neid hinnata kui kogu aeg saab poest valida, mida ise tahab. Nüüd aga sai. Reaalselt olin temaga KAKS TUNDI poes, sest ta ei suutnud otsustada. Ma olin juba hulluks minemas! Minu arusaam laupäevasest meelelahutusest on kõike muud kui ostukeskuses jalutamine.

Lõpuks sai preili ikka oma valikud tehtud. Ka riidepoes ei olnud temaga lihtne. Muudkui söötsin talle ette kleite, mis mulle meeldisid, aga vastuseks sain kogu aeg vaid “ei,”, “ei”, “ei”. Täitsa lõpp kui pretentsioonikas shoppaja. Aga tuleb tunnistada, et lõplikud valikud ei ole ju pahad? Jah, Ida ostsis mulle ka uue kleidi. Vot see on juba hea laps eksju. Ja kuigi ma pigem olen taaskasutus ja second hand riiete pooldaja, siis Reservedis olid hetkel küll sellised aled, et oleks võinud sada kleiti osta. Ida kleit maksin näiteks 9.99. Reserved on mu meelest üldse selline pood, kust võib täiega ägedaid asju skoorida ja kui neid teiste asjadega miksida, siis ei saa arugi, et odav kiirmood.

Õhtu lõpetasime onu ja tädi juures maal. Tõmbasime sulejoped selga ja grillisime. Ükski õige Eesti suvi ei möödu ilma sulejopeta.

Ida jäi Tartusse. Mina käin veel mõned päevad tööl ja siis algab meie suve teine osa. Väljamaareisid. Mult on palju küsitud, et miks me otse Tallinnast Pariisi ei lenda. Esiteks. Mina ju. Liiga mainstream oleks. Ja teiseks lennupilet Skavstast Varssavisse oli kõigest üheksa eurot inimesele. Miks siis tulla Rootsist tagasi 130-eurose laevapiletiga, et sõita 168eurose lennupiletiga Pariisi, kui saab üheksa euroga Varssavisse ja sealt edasi 24 euroga Pariisi? Elu olgu seiklus.

Koduteel käisin läbi tillukesest külapoest, et oma külalistele hommikusööki osta, mõtlesin veel, et viisakas oleks ju õhtusööki ka teha, aga ei viitsi. Kodus ootas mind ees suur potitäis ehtsat borši. Meil on hetkel majas turistid Moskvast ja täitsa loogiline, et söök juba hoopis meid ees ootas. Borši olen ma n+1 korda söönud, aga see borš oli küll kõikide boršide ema. Ulmehea! Airbnb boonused;)

Muideks, ma ei tea, mis värk on sel aastal, aga mulle tuleb reaalselt iga päev uusi päringuid ööbimiseks. Põhimõtteliselt ongi nii olnud, et ühed tulevad ja teised lähevad. Nii äge, kui palju saab teada, tundma erinevaid inimesi maailma eri paigust. Külalised on kõik nii erinevad. Mõni on vaikselt omaette, teised suhtlevad rohkem, aga kui huvitav on saada teada nende arvamust ja kogemust Eestist. Näiteks seekord on meil külas perekond Moskvast.  Ülikihvt kogemus. Vaadata vene rahvusest inimestega jalgpalli, kus vastamisi on Venemaa ja …Hispaania? Mitte et mind jalgpall huvitaks, aga nii teistmoodi kogemus on. Ja proovida vene keeles suhelda. Keelekool missugune.

Järgmiseks aastaks loodan ma väga, et me saame ikka tillukese saunamaja/külalistemaja püsti. Mulle muidugi meeldib kui majas on rahvast kogu aeg, aga ma usun, et meie külalised hindaksid ka rohkem privaatsust.

Nii “põnev” random lobapostitus saigi. Ma ise ka ei tea, miks sellist läksin-tegin-enne-pärast-siis-postitust vaja kirjutada oli. Ju oli vaja näidata kui palju ma ühe nädalavahetusega jõuan. Seepärast ka suvi nii kiiresti lähebki, et me ei püsi pudeliski kinni. Tarmo imestas mu julguse üle minu autoga Tartusse sõit ette võtta, aga…no mis seal ikka enam juhtuda saab, millega ma harjunud ei oleks?

Nüüd tööle! Trööstiplaastrid on jõudnud Apothekasse ja mul on pooleli intervjuu Shamaga, kes on Trööstiplaastrite looja. Intervjuu temaga saab loodetavasti olema põnev lugemine. Eriti neile, kes on olnud depressioonis ja olnud mustas augus.