Tätoveeringu eemaldamine – kui hirmus tegelikult?

Koostööpostitus

Ma usun, et peale seda postitust ja mu tätoveeringu nägemist ei ole kellelgi enam küsimust, miks ma seda eemaldada tahtsin. Ainus küsimus saab veel olla, miks ma seda varem ei eemaldanud. Vastus on lihtne – ma kartsin, et see on valus. Kui ma lõpuks siis ikkagi julgesin end kokku võtta ja tätoveeringut eemaldama minna, kartsin ma päriselt. Mida lähemale ma Medemise kliinikule jõudsin, seda rohkem ma kartma hakkasin. Peopesad hakkasid higistama, süda kiiremini lööma ja ma mõtlesin endamisi, et aga mis siis saab kui ongi nii valus, et ma pean poole protseduuri pealt karjuma “stop”. Mis siis sellest “küpsist söövast kuradikesest” mu seljal saab?

Ma olen Medemise teenuseid kasutanud (vist juba) kaks aastat ja tegelikult ma tean, et usaldan, et professionaalide kätte ning kartusteks pole absoluutselt põhjust, kuid seekord olid mu hirmul ikka suured silmad. Isegi siis kui protseduuri läbi viiv õde kinnitas, et kui olen käinud IPL fotonoorenduses, siis ei tohiks ma seda protseduuri üldse karta, olin ma ikka veel skeptiline. Muidugi tahan ma siinkohal jälle kiita nahakliiniku professionaalset käitumist ja suhtumist oma töösse – nad selgitavad enne protseduuri üksikasjalikult läbi, mis ees ootab, mis järgneb, kuidas paranemine läheb, kaua aega võtab ja millega tuleb arvestada. Minu jaoks on see hästi oluline.

Protseduurituppa minnes ja lauale kõhuli heites oli mul tunne nagu ma läheks sünnitama. Kõik see tõi meelde nii palju mitte kõige meeldivamaid mälestusi ja ausalt, mul laual pikali olles võdisesid hirmust isegi tuharalihased. Tagasi vaadates täitsa naljakas mõelda.

Minu suurimaks (ja meeldivamaiks) üllatuseks sain ma teada, et protseduur kestab vaid kümme minutit. Sisestasin endale, et selle elan ma ikka üle ja ootasin, millal pihta hakkame esimese osaga. Esimese osa käigus töödeldakse nahka spetsiaalseFracTat laseriga, mis tekitab naha sisse mikroaugukesed. Tänu neile pääseb laserkiir järgmises sammus kergemini ja kiiremini sügavamale nahakihtidesse. See tähendab kliendi jaoks, et tal läheb tätoveeringu eemaldamiseks vaja vähemkordusprotseduure – iga korraga pääsetakse laseriga sügavamale ja protseduur on tõhusam kui teiste vanemate laseritega

Kõige ebameeldivam selle osa juues oli “äärmiselt kõva ebameeldiva toksiva heli”, millega mul paluti arvestada. Olete Taska filme vaadanud? Need algavad nii, et mees taob kirkaga kive, eksju? Vot täpselt samasugune see heli esimesed kaks minutit oligi. Ei saa öelda, et oleks kõige meeldivam heli tõesti, kuid ma olin valmis tunduvalt ebameeldivamaks heliks ja oma vaimusilmas olin ma ette kujutanud, et tegu on heliga, mis kostab siis kui kalju sisse avaust puurima hakata. Valu oli vaevu tuntav. Kokku kestis see kõik umbes kaks minutit, sellele järges mõnus jahutav kompress.

Teine osa protseduurist oli juba tunduvalt vähem hirmutav, sest ma teadsin, et midagi hullu mind ees oodata ei saa. Tegelikult oli just see osa see, mis oligi ehk kõige tuntavama valuga, aga siiski ei julgeks ma seda nimetada valuks, pigem ebameeldivustundeks. “Öelge, kui teil on pausi vaja!” julgustas mind protseduuri läbi viiv õde ning juba järgmisel hetkel ütles ise, et nüüd ootab ees viis minutit pausi. Korraks jõudsin mõelda, et kas ma jätsin mulje, et mul on valus või ta kartis, et mul on valus, tegelikkus oli see, et teinegi osa sai läbi enne kui ma aru sain.

Kolmas osa protseduurist oli päriselt selline, et ma ei saanud enam arugi, et keegi midagi mu naha kallal tpimetab. Okei, liialdan natuke, muidugi ma tundsin, et keegi midagi teeb, aga ma kogu aeg mõtlesin, et millal ma siis päriselt midagi tundma hakkan, mingit torkimist nagu eelneva kahe osa juures. Enne kui jõudsin midagi tundma hakata, oligi selleks korraks kõik. Täiesti uskumatu kui ilmaasjata ma olin hirmu tundnud ning tätoveeringu eemaldamist edasi lükanud aastaid. Teate kui elevil ja hea meel mul on, et ma lõpuks ometi olen sellest tätoveeringust vabanemas?

Ma ütlen vabanemas, sest ühest korrast ei piisa. Tätoveeringu täielikuks eemaldamiseks on vaja keskmiselt 3-6 korda, vahel rohkem. Minul on järgmine aeg pandud detsembrisse, sest protseduuride vahele peab jääma 6-8 nädalat. Segasel koroonajal on hea teada, et isegi kui peaks juhtuma, et ei tohi kliinikuid külastada ja protseduuride vahele tekib pikem paus, siis sellest ei juhtu midagi.

Aa, ja laseriga ei saa eemaldada mitte vaid koledaid tätoveeringuid, vaid ka püsimeiki. Ma olen alati mõelnud, et kes julgeb endale püsimeiki teha. Jah, mugav kindlasti, aga kujutate ette kui lainerijoon läheb viltu ja peaks terve elu sellise asjaga elama. Hea on teada, et ka sellised asjad eemaldada saab.Täiesti ulme mu meelest, mida kõike tänapäevase tehnoloogiaga teha saab.

Ühesõnaga kui teil on ka mõni nooruse lollus nahal ja olete mõelnud, et võiks eemaldada, aga pole julgenud nagu mina, siis võin nüüd omal nahal (hehhee, mis sõnamäng!) öelda, et protseduur on tõesti kiire ja valu vaevu tuntav. Hea uudisena on mul teile pakkuda ka sooduskood “EVELIIS10” annab tätoveeringu eemaldusest -10% kuni aasta lõpuni. Kui kohe alustada, saate koodi kolm korda kasutada.

Täpsemalt saate tätoveeringu eemaldamisest lugeda siit.

Mõned olulised punktid, mida on hea teada enne eemaldamist:

  • Tavaliselt läheb vaja vähemalt 3 protseduuri, vahel ka 5–6 protseduuri või rohkem.
  • Protseduuride vahele peab jääma vähemalt 8 nädalat.
  • Kuna suure osa tööst teeb ära keha immmuunsüsteem, saavad tugevama tervisega inimesed kiiremaid ja paremaid tulemusi.
  • Protseduuri ei tohi teostada antibiootikumravi ajal, viimase tabletti võtmisest peaks mööduma 2 nädalat..
  • Vastunäidustusteks on onkoloogilised haigused, kroonilised põletikud kehas, keloidarmid, aktiivne herpes.
  • Tätoveeringut ei saa eemaldada päevitunud, pruunilt nahalt. Päevitamisest peab olema möödas vähemalt 2-4 nädalat. Enne protseduuri ja pärast seda ei tohi kasutada ka isepruunistavaid kreeme.
  • Raseduse ja imetamise ajal protseduuri ei teostata.

Haapsalust ja reklaamist

Vanasti (kõlab nagu “ennemuistsel aal kui heeringas elas kuival maal”) käisime me Marekiga aastas paar korda Haapsalus. See on vaieldamatult üks minu lemmiklinnakesi Eestis. Viimastel aastatel ei ole me millegi pärast sinna peaaegu üldse sattunud. Ma ei teagi miks, aga see viga sai nädalavahetusel parandatud ning võiksin siinkohal sõnadega “Haapsalu on jätkuvalt võrratu” selle postituse ka lõpetada, sest kõik oleks öeldud.

Aga ma ütlen natuke veel. Siiani on minu jaoks olemas olnud kaks Haapsalu. Üks on spaa-Haapsalu, mis tähendab laias laastus seda, et valin välja sobiva paketi ja veedan nädalavahetuse spaas. Naudin hoolitsusi, spaaprotseduure ja niisama olemist – linna peale suurt ei jõua, sest lihtsalt mõnus rammestus on nii suur, et ei viitsi. Teine Haapsalu on käin-mööda-linna-Haapsalu, mis tähendab, et ma olen turist selle kõige otsesemas mõttes. Käin ja jalutan läbi kõik kohustuslikud vaatamisväärsused promenaadist kohvikuteni.

Seekord lisandus ka kolmas Haapsalu. Lastega-Haapsalu, mis tähendas seda, et tegevused ja kohad, mida külastada, olid sellised, kus lastel igav ei oleks. Ja ega see ka kõige lihtsam pole kui koos on kaks perekonda, kel erinevad harjumused ja soovid, püüa siis see kuldne kesktee leida. Õnneks leidsime. Hea, et mul viimasl hetkel õnnestus Dexter maha raputada ja talle lapsehoidja leida, sest kahe lapse ja koeraga oleks see minipuhkus ilmselt kõike muud kui puhkus olnud. Nüüd siiski oli.

Ma ei olnud Iloni imedemaal käinud. Te olete? Kui ei ole, siis soovitan soojalt. Lastega või lasteta. Hästi hubane ja sümpaatne muuseum. Ei ole küll vilesid ja tulesid ja tuld purskavaid lohesid, aga on armas. Nii tore on kuidagi külastada kohta, kus on elanud sinu lapsepõlve lemmikraamatute imeliste illustratsioonide autor. Kõnnid mööda muuseumi ja tunned korraks, kuidas Ronja, Korp, tötskääbused, Emil ja Ida, Karlsson ellu ärkavad. Jalutad ja mõtled kui uhke tunne on, et just Haapsalu on inspireerinud maailma kõige ägedamate lasteraamatute pilte. Neid samu, mida sai lapsena vaadatud, imetletud ja vildikaga värvitud ning raamatute sodimise pärast hiljem emalt pahandada saadud. Nii palju lapsepõlvemälestusi tuli meelde. Jutustad neid edasi oma lapsele ja lubad, et koju tagasi minnes hakkame “Ronjat” õhtujutuks lugema. Või “Lõvisüdameid”. Viimane on mu absoluutne lemmikraamat! Mõte Nangijaalast on mul aidanud nii mitmed rasked hetked ja kaotused kergemini üle elada.

Edasi jalutasime promenaadile. Imeline vananaiste suvi ja Haapsalu promenaad ning rand. Võimalik, et klišee, aga kas saab veel olla romantilisemat paika? Lapsed olid muidugi pettunud, et rannas enam jäätist osta ei saanud ning kibelesid linna kohvikusse ning see lühike aeg, mis me promenaadil saime olla, jäi minu jaoks liiga lühikeseks. Ma oleksin tahtnud seal valgel pingil istuda, merd vaadata, nautida vaikust ja mõelda omi mõtteid. Kuni päikeseloojangu ja hiliste öötundideni. Lastega ei saa. Tuleb lihtsalt tagasi minna. Haapsalu on liiga romantiline linn, et sinna mitte tihedamini sattuda.

Me ei käinud seekord otseselt rohkem kusagil, lihtsalt jalutasime (et mitte öelda, et ma viisin iga kord otsetee asemel meid ringiga punktist a punkti b) mööda tänavaid, nautisime ilusat ilma ja puitarhitektuuri (okei, seda viimast nautisin ilmselt mina oluliselt rohkem kui teised). Mõnus laisk laupäev oli.

Instagramis küsisin teilt soovitusi ööbimiseks ning esimese hooga olin kindel, et valin ööbimiseks Epp Maria Kokamäe galeriimajutuse, sest see tundus täpselt see õige, kuid 149 eurot öö eest enam nii täpselt see õige ei tundunud. Valisin kõrgeima hinde ja parima hinna järgi Lapmanni külaliskorterid. Kui see oleks makstud reklaam või koostöö, siis ma ütleksin selle koha kohta vaid kiidusõnu, sest 45 euro eest oli korter väga korralik, armas ja heas asukohas, ma jätaksin miinused välja toomata. Kui ma aga olen maksev klient, kes tegi oma otsuse lisaks heale hinnale ka 9,6 punktise keskmise hinde järgi, siis ma toon välja ka miinused.

Miks ma sellest niimoodi räägin? Mitte et ma oleks väga süvenenud, aga Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ja Turundajate Liit lõid koostöös juhendi  sotsiaalmeedias reklaami avalikustajatele, mis kohati vist kirgi kütab. Selle valguses ajab mind ikka ja jälle muigama suunamudijate/influentserite suhtumine, et “olge reklaami tellides valmis ka selleks, et toode/teenus mulle ei meeldi ning ma kirjutan ausa arvustuse”. Kammoon, need on ju kaks eri asja! Mitte keegi ei telli raha eest reklaami, mis tuhandetele lugejatele ütleb, et teate see ja too ei meeldinud. Kes maksab, tellib muusika. Ja see on okei, reklaam on okei. Mulle isiklikult meeldib reklaampostitusi lugeda, mulle meeldib neid analüüsida. Hiljuti lugesin Promoty lehelt, et turundusinimesed pahandavad suunamudijatega, et nood kõik koostööd vastu võtavad. Mina ütleks, et siin ei saa kuidagi kivi suunamudijate kapsaaeda visata. Oletame, et mu sissetulek sõltubki suures osas/vaid suuna mudimisest. On ju igati inimlik, et võtad vastu võimalikult palju, sest kellele siis raha teenida ei meeldiks. Pigem peaksid turundusinimesed ise peeglisse vaatama. Kui tundub, et üks või teine võtab vastu kõik koostööd, siis äkki valid mõne teise? Või teed enne taustauuringut, kellele koostööpakkumisi teha, kes sobiks kokku su brändi ja tootega. Mu meelest nii lihtne.

Kui ma tegin Hotelliveebiga koostööd, siis aegajalt tahtsin ma ka kirjutada ausa arvustuse, aga minu töö oli hotelle reklaamida. Seepärast ka see koostöö lõppes, sest kuigi jätkuvalt olen ma seda meelt, et Eesti hotellide tase on väga kõrge ning igast hotellist saab kirjutada keskendudes vaid positiivsele, tundus mulle, et sellistest “arvustustest” ei ole kellelegi kasu.

Aga tagasi seekordse ööbimiskoha juurde enne kui teema lappama läheb. Kas ma jäin majutusega rahule? Jah, kindlasti. Hind, asukoht ja suhtlus olid väga head. Ma olin broneerinud ühe teise toa, kuid kui selgus, et korterid on omavahel ühendatavad, küsisime me, kas saaksime toad vahetada, sest siis saaksid lapsed omavahel justkui ühes toas olla, kuid vajadusel saame vaheukse kinni panna ja igaüks tagasi oma tuppa kolida. Meie tuba Idaga sai selline:

Meiega kaasas olnud teise pere tuba oli võimalik ühendada kardina taga peidus oleva ukse kaudu. Köögi kõrvalt läks uks edasi ka kolmandasse korterisse (seal kus me algselt pidime Idaga olema), nii et vajadusel saab omavahel ühendada lausa kolm korterit. Seega, kui mitme perega koos minna, aga ei taha päris ühte maja/korterit võtta, on selline lahendus mu meelest ideaalne.

Kas ma läheksin samasse ööbimiskohta uuesti tagasi? Jah, kui minek oleks uuesti samamoodi mitme perega ja tahaks ühendatavaid tubasid. Kui ma nüüd läheksin uuesti üksinda või koos vaid oma perega, siis pigem mitte. Minu jaoks on 9,6 keskmine hinne väga kõrge ja siis ma julgen ka natuke norida, kui minu arvates see hinne ei ole päris adekvaatne. Mis mulle ei meeldinud? Esiteks väga kitsas parkimine. Kuna tegu on endise autoremonditöökojaga, siis parkimisplats on kohe tubade ees esimesel korrusel (nii nagu autoremonditöökodade juures tavaliselt ongi ju), aga dämn see oli kitsas. Mina loobusin ise parkimisest, mul oli selle parkla jaoks liiga suur auto. Oleks pidanud oma PT Cruiseriga minema. Ausalt, hästi raske oli seal manööverdada ja tagurdada. Teiseks oli voodi madrats kehv, olles keskmisest võib olla pirtsakam, siis ma julgeks öelda isegi päris kehv. Hommikul oli mul selg igatahes valus. Kolmas miinus on muidugi juba vaid norimine, aga olles ühes kõige romantilisemas Eesti linnas, tundsin ma puudust aiast ja lillepeenardest. Eriti sellise imelise ilmaga. Oleks tahtnud istuda õues ja juua klaasikese veini samal ajal kui lapsed toas multikat vaatasid, aga nunnu aia asemel oli asfaltiga parkimisplats. Norimine ma tean, aga just seepärast see ongi aus arvustus, mitte reklaam:) Mina paneks hindeks 8,7-8,8. Ja valiks mõne ööbimiskoha mere vahetus läheduses. Sellise ilmaga oleks ma täiega õhtul ujuma tahtnud minna. Või hommikul. Aga nii, et oleks saanud mereni jalutada oma kohvitassiga ja hommikumantlis.

Kui väike norimine kõrvale jätta, siis ma lõpetan ikkagi samade sõnadega, millega põhimõtteliselt sai ka alustatud. Haapsalu on jätkuvalt võrrrrrratu!

Kokkusattumused

Reklaampostitus

Kas teie usute kokkusattumustesse? Mina usun. Need ei pruugi olla mingid suured asjad, aga tillukesed juhused, mis panevad mind mõtlema, et kuidas ja miks asjad juhtuvad.

Paar nädalat tagasi otsustasin ma vahelduseks autota Tartusse minna, et vaataks lihtsalt bussis filmi või loeks raamatut. Ostsin bussijaamas just pileti ära kui sõbranna kirjutas, et ta läheb autoga Tartusse. Samale peole kuhu mina. Loomulikult müüsin ma pileti tagasi ja läksin temaga, sest no transport kohe ukseni ja üldse The Maiki on minu üks ägedamaid sõbrannasid. Jah, see on seesama Maiki, kellega me absoluutselt läbi ei saanud kuniks olude sunnil jäime kahekesi kolmandat sõbrannat (seda, ühist, kelle pärast me üldse ka ühte seltskonda sattusime aegajalt) ja avatasime, et me tegelikult oleme mõlemad täitsa ägedad. Ma isegi ei mäleta enam, miks me üksteisele ei meeldinud vanasti. Aga mitte Maikist ei tahtnud ma seekord rääkida, vaid kokkusattumustest.

Nagu te teate on meil uus koer. Selline pisike 70-kilone 8-kuune taskukoer Dexter. Ta sööb päris palju ja vajab ka eritoitu, sest selgus, et pisikoer on sensitiivse kõhuga. Sõna “eri” koeratoidu ees aga tähendab dollarimärke silmade ees. Siit hakkab hargnema kokkusattumus. Räägi inimestega! Rääkisime sõbrannaga autosõidul koertest ning sain teada, et sõbranna näiteks tellib oma koerale toidu Saksamaalt. Sellisest poest nagu Zooplus. Hiljem sain ma loomulikult teistelt koeraomanikelt teada, et see on vana hea teada tuntud pood, kust tellida, aga minu jaoks oli see uus info. Kasulik. Vaatasin kiiruga, et hinnavahe ühel konkreetsel toidul oli 20 eurot. See on päris suur summa kui aasta peale kokku lüüa ja võtta arvesse fakti, et see on midagi sellist, mida ma pean iga kuu ostma, mitte ei ole tegu luksuskaubaga, mida võib ja ei või osta.

Kaks päeva peale selle avastuse tegemist võttis minuga ühendust OstaEu.ee kaupade kohaletoimetamise platvorm. Otseloomulikult tekkis mul eestlasena esimese hooga segadus nimega, ajasin selle sassi ühe teise veebikeskkonnaga ja hakkasin enne koostöö vastuvõtmist uurima, kuidas ma neile kasulik saan olla. Sain kiiresti oma segadusest aru ning selgeks, et tegu on millegi muuga – OstaEU on kaupade kohaletoimetamise platvorm,kus pakutakse võimalus tellida erilisi tooteid samal ajal raha kokku hoides. Aga mis kasu mul sellest on?

Tuleme tagasi Maiki ja Zooplusi juurde. Kokkusattumuse juurde. Poodide nimistus oli ka seesama kõnealune lemmikloomapood ehk siis automaatselt tekkis mul suurem huvi platvormi vastu. Kui ma niikuinii olin sellest poest tellimas, siis miks mitte teha seda läbi koostöö ja läbi uue huvitava platvormi.

Osta.eu eelised?

  • Kättetoimetamine Saksamaalt, Poolast, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Leedust ja Itaaliast. Kaubad, mille mõõtudele ja kaalule ei ole piiranguid, toimetatakse meie Saksamaa, Poola, Inglismaa, Prantsusmaa, Leedu ja Itaalia ladudesse kõigist antud riikide e-poodidest ja ka nende naaberriikide e-poodidest, kust Eestisse ei tarnita.
  • Kiire kohaletoimetamine. Sinu ostud toimetatakse kohale 2-5 tööpäevaga.
  • Turvaline ja lihtne kasutamine. Igal kasutajal on kaupade tellimiseks unikaalne kasutajanumber (ID). Kaup on kindlustatud kogu tarneteekonna vältel kuni Eestisse jõudmiseni. Saadetised sisestatakse süsteemi ja kasutaja saab konto oleku muutusi jälgida. Oleku muutumisest teavitatakse kasutajat e-posti teel.
  • Tellimuste liitmine. Telli kaupu erinevatest veebipoodidest – me liidame Sinu saadetised üheks kokku ja nii maksad ainult nende kogukaalu eest.
  • Tarne hind. Osta.eu platvormi kasutades säästad märkimisväärselt. (20 eurot kokkuhoidu koeratoidult, mäletate!)
  • Kaupade hind, originaalsus ja kvaliteet. Saad kõike odavamalt osta, kuna tänu suurele konkurentsile ja laiale valikule on kvaliteetne originaalkaup oluliselt odavam kui Eestis. Samuti saad valida ja osta niisuguseid kaupu, mida Eestis saadaval pole.

See viimane on ka minu jaoks teine oluline punkt, miks oma oste läbi Ostaeu.ee teha. Ma olen nimelt ka jõudnud punkti (tänu beebikoerale), kus mulle tundub, et elu ilma robottolmuimeja/põrandapesumasina ei ole miski elu. Eestis on nende masinate hinnad mu meelest (ja tänu lugejate arvamusele) absoluutselt jaburad. Aga kuidas kõlab kui selle saaks endale soetada kuni -60% soodsamalt kui see, mida Eestis pakutakse? Hästi? No vot.

Naeratuste pood. Ja mitte ainult

Võib olla te olete aru saanud, et ma ei ole suurem asi poodleja, selle klassikalises tähenduses, et viitsiks nädalavahetusel minna ostukeskustesse, ma püüan neid päriselt vältida nii palju kui võimalik (jäin praegu mõtlema, kas ma sel aastal üldse olengi mõnes ostukeskuses käinud). Samamoodi olen ma üsna kehv netiostleja, kuid karantiin muutis natukene seda ning nii mõnedki eluks vajalikud (ja mõned mittevajalikud) ostud said tehtud diivanil istudes. Nii sattus mu feedidesse päris palju erinevate netipoodide reklaame, sealhulgas ka iSmile e-pood, mis mulle kohe seostus hammaste valgendusega. Ma olin küll paar korda mõelnud, et võiks vahelduseks proovida hambaid valgendada, kuid siis jälle käega löönud, sest mis mõte, eksju, kui ilmselgelt vajaks mu hambad esmalt hoopis breketeid.

Seepärast ma esimese hooga mõtlesin ka viisakalt nende hilisema koostööpakkumise tagasi lükata, sest mis hammaste valgendamise reklaamija mina olen, kuid viskasin siiski e-poele pilgu peale ja üllatusin, et polegi vaid hammaste valgendusega seotud pood, vaid täitsa soliidse ilutoodete ja kosmeetika valikuga pood. Mu meelest (sotsiaal)meedia keskendub liiga palju ideaalsuse poole püüdlemisele, kõik peab olema ideaalne ja veatu, aga elu ei ole ideaalne ja veatu, ka inimesed ei ole ideaalsed ja veatud, nii et mõtlesingi, et aga miks mitte ei või mina testida hammaste valgendamist. Võin küll. Ja täpselt seda ma tegingi.  Palusin endale komplekti saata, et oma tagasiside tootele anda.

Alustame algusest. Mul on alati selliste koduste komplektide kasutamise suhtes väikene eelarvamus. Mitte otseselt toodete suhtes, vaid selle suhtes, et ma ei saa nendega hakkama. Ma olen paras kobakäpp. Nii ka selle komplektiga tundsin ma end korraks nagu kobakäpp. Alguses ei saanud ma  aru, kuidas kapad peaksid hammaste kuju võtma. Panin küll kuuma vette, aga mitte midagi ei juhtunud, kaks katset hiljem sain aru, et vesi ei olnud lihtsalt piisavalt kuum (no ma kartsin, et panen kapad liiga kuuma vette ja nad sulavad ära:D). Edasi ei saanud ma aru, kui palju geeli peaksin ma panema (kartsin, et panen liiga palju ja panin vist liiga vähe). Igaks juhuks guugeldasin ka videosid selliste komplektide kohta, sest päriselt mul on kombeks asju valesti teha. Muidugi tundsin ma end peale videote vaatamist nagu idioot, sest juhendis oli kõik väga lihtsalt ja loogiliselt, samm sammult kirja pandud, et isegi minusugune ei saa eksida, aga noh…Mina.

30 minutit hiljem olin ma reaktsiooniga, mida ma ka Instastory’s jagasin. Täiega läksid hambad valgemaks. Kui ma peale protseduuri ütlesin, et hambad ei olnud hellad, siis pean siiski mainima, et õhtuks natukene olid (võrreldes ribadega muidugi absoluutselt mitte eriti, aga siiski ei julge öelda, et üldse ei teinud hellaks). Igatahes vaatan, kas järgmise korraga lähevad hambad siis veel heledamaks (just tagumised, kuhu mu meelest liiga vähe geeli panin). Enda peal ära katsetatud ja julgen soovitada. Komplekti leiate siit.

107533795_417496719223995_8533353977623091027_n

Teiseks valisin ma endale katsetamiseks kollageenijoogi Swedish Nutra, mille kohta ma veel hetkel ei saa öelda isikliku kogemuse põhjal, kas see toimib, aga mu ootused on kõrgel ning ei saaks olla paremat hetke kui praegu, et katsetada selle toimimist. Mul on alati olnud hästi tugevad küüned, ei ole neid rikkunud ei geelküüned, kangasküüned, geellakid, kuid kui nüüd suvel otsustasin küüntele natuke puhkust anda, pidin ma südamerabanduse saama, millises seisukorras mu küüned olid. Need olid (on) paberõhukesed, murdusid ja pragunesid nii madalalt, et ma ei saanud neid isegi ühtlaseks viilida. Instastory’s näitasin neid imelisi naiselikke küüsi ka, ei ole just midagi sellist mida uuesti näidata, kuid luban teile, et kui kuur läbi, näete enne ja pärast tulemust.

Mulle endale sobib hästi vedelal kujul toidulisandite/vitamiinide/jms tarbimine, sest mingil põhjusel (ma ei oska seda seletada, miks ja kust see tuleb), aga vitamiinide võtmise kapslite kujul jätan ma pea alati pooleli, samal ajal kui vedelal kujul tarbin ma samu asju eeskujulikult. Ju lihtsalt üks minu veidrus. Kui te nii veidrad ei ole kui mina, siis vitamiinid on iSmile poes ka kenasti esindatud. C-vitamiinid tulid ka meiega koju, sest erinevalt minust on Marek meie peres eriliselt eeskujulik vitamiinide sööja, eriti just C-vitamiini. Ma ei tea, kas ta räägib tõtt või mitte, aga igatahes väidab ta, et kui ta vahepeal ei näinud peenikest kirja (nii nagu mina oma kõrges vanuses ei näe hämaras telekast pisikest teksti), siis peale seda kui ta C-vitamiini (üleüldiselt) hakkas sööma, kadus see probleem ära. Ma ei saa väita, et see on tõsi, aga ei saa ka ümber lükata. Saan vaid öelda, et proovige ise (ja andke mulle ka teada).

Capture

Ühesõnaga. Näete ise, et iSmile ei ole vaid hammastele keskendunud, vaid pakuvad ka palju teisi brände ja tootekategooriaid. Mul on eelneva “moodsate asjade” postituse valguses kahju, et ma ei taibanud nende poest testimiseks isepruunistuvaid tooteid valida. Nii oleks tahtnud teada, kuidas need Vita Liberata tooted toimivad. Huvitav, kas peaks proovima? Aga see ei annaks minu peal efekti niikuinii, sest ma olen juba ühtlaselt üsna pruun, kuid teie, kes te ütlesite, et olete suvel lumivalged, sest küll on päevitamiseks liiga palav ja siis algab keset juulit ootamatult sügis, proovige järgi.

Minu Instagramil tasub ka silma peal hoida, sest ühe hambavalgenduskomplekti loosin seal sel nädalal välja ka. iSmile.ee kontole tasub ka laik panna.

Kuidas pingega toime tulla?

Tegemist on reklaampostitusega, küll aga on tegu tootega, mida ma igapäevaselt päriselt ka kasutan.

Olete näinud filmi “Mida naised tahavad”, kus Mel Gibson oskab naiste mõtteid lugeda? Kui keegi oskaks praegu minu mõtteid lugeda, siis ilmselt tunneks ta end ka nagu Mel Gibson tolles filmis kui ta sattus naisteparve ja igaühe mõtted segamini talle kuuldavad olid. Mu pea on nii paksult mõtteid täis, et ma ei saa enam ise ka aru, millised on adekvaatsed ja millised mitte. Pole siis ime, et mu pea valutab. Pingepeavalud on mu vanad head sõbrad olnud ja umbes nädal-kaks on nad peale suhteliselt pikka pausi jälle tagasi. No, tere, sõbrad, pole ammu näinud! Ma valetaksin kui ütlesin, et mul on neid nähes (tundes) hea meel.

Ma ei varjagi, et ma olen viimased neli kuud olnud  stressis ja isegi paar korda kahetsenud, et antidepressantide tarbimise järele jätsin, ent samas olen ma stressile vaatamata tundnud end kordi elusamana ja õnnelikumana kui aastaid enne seda. Ma tean ise ka, et see kõlab vastuoluliselt, aga täpselt nii see on olnud. Võib olla on põhjus tõesti selles, et ma olen püüdnud mediteerida, keskenduda positiivsele ehk sellele, mis mul on, mitte sellele, mida mul ei ole (ei tule alati välja, tunnistan) ja käinud ka massaažis, mis on pingetest tingitud valusid leevendanud.  Meil on (oli?) töö juures ka massaaživõimalus. Mis te arvate, kas see oli megaboonus? Noh, seda boonust hetkel kasutada ei saa, Marek ei oska mind masserida (või ei viitsi) ja nii pean ma ise hakkama saama, aga mu käed ei ulatu ju selja taha iseend masserima. Ei ole Hinckus “Hukkunud alpinisti hotellist”, et ise tulin endale peale.

Õnneks on mul eelmisest suvest Pranamat massaažimatt, mida ma sellistes olukordades kasutan. Ilmselt niimoodi jopega matil lebotades ei ole see küll kõige efektiivsem, aga mõnus on ikka – vaatad pilvi ja unistad. Ma ei mäleta, kes see oli (Fred Jüssi ehk?), kes ütles, et eestlased molutavad liiga vähe, ma olen nõus, meil on molutamiseks liiga vähe aega. Aga seda aega tasub võtta.

Kui te kahtlete, kas ma matti päriselt ka kasutan, siis absoluutselt, juba vaikuselaagris oli mul see matt kaasas. Suvel tundus veel liiga intensiivne, et seda ilma riieteta kasutada, detsembris kui kuu aega kehval madratsil magamisest seljavalud sain, proovisin ka ilma riieteta (ei olnud enam valus) ja nüüd kasutan seda kohati nagu lebomatti, et niisama telekat vahtida või siis ärgates selleks, et end virgutada. Ja siis ikka palja ülakehaga. Kõige rohkem meeldib mulle neljas kasutusviis. Patja olen ma muidu pigem vähe kasutanud, lihtsalt on meelest läinud ja ma ei tundnud ka vajadust. Nüüd kui peavalud jälle tagasi on ja seda postitust kirjutama hakkasin, tuli padi ka meelde uuesti. Ma ei saa veel öelda, kas see toimib, sest ma olen seda vähem kui nädal kasutanud, aga ühte võin ma küll öelda, et vereringe paneb hästi käima ja kui hommikul 10-15 minutit matil lebada, on kohe tunduvalt värskem tunne. Pilti ma endast ei jaga, sest mul ei ole seda body positivity‘t et ennast paljana näidata.

Aeg, milles me hetkel oleme, on segane ja rohkem kui kunagi varem on minu arvates oluline hoolitseda oma vaimse tervise eest ja leida tasakaal. Argipäev nii nagu me sellega siiani harjunud olime, on saanud hoopis teise vormi ja tähenduse.

img_4996

Me oleme rohkem kodus kui kunagi varem ja stressi on ka ilmselt rohkem kui kunagi varem. Nagu te ilmselt teate on minu töövaldkonnaks eksport, mis hetkel ei ole just kõige lihtsam, aga see ei tähenda, et ma istuksin kodus ja oleksin alla andnud. Mul on oma meetodid pingega hakkama saamiseks Ma alustan hommikut pigem varakult, sel ajal kui Ida on (veel) süvenenud multikatesse, on minu aeg, mida ma kasutangi massaažimatil oma mõtetes olemiseks, peale keha virgutust ja hommikukohvi suundun ma kontorisse (ehk elutuppa tugitooli). Muide, üks soovitus tööalaselt on hetkel webinarid, saab uusi mõtteid ja ideid.  Ida saab minu kodukontori rutiiniga hästi hakkama, ta teab, et mida vähem ta mind töö ajal segab, seda kiiremini tuleb tema aeg. Ühtepidi olen ma tänulik, et mul on hetkel rohkem aega oma lapsele pühenduda, ma ei ole kunagi armastanud diy-projekte, sest ma olen neis kehv, aga hetkel tunnen ma, et see on täitsa lõõgastav vaheldus. Iga päev teeme midagi uut, et püsiks vaheldus.

Seega minu soovitused hetkel – püsige kodus, leidke tasakaal, avastage asju, mida te varem ei ole teinud, molutage, hoolitsege oma keha ja vaimse tervise eest.

51b35db3-f38f-450f-a833-99744420427c

Sooduskoodiga ESTONIAN kehtivad Teile Pranamat ECO veebipoes alati parimad hinnad. Massaažimatt on kindlasti ka üks minu soovitus selleks, kuidas kodus olemisest maksimaalne võtta.

27 = 24

Kas te olete mõnikord tundnud, et päev on liiga lühike? Et ööpäevas peaks olema rohkem tunde? Ja te olete pidevalt väsinud? Teate, miks? Scandinavian Trend Institute palus inimestel kirja panna, mida nad 24 tunni jooksul teevad ja said vastuseks, et inimesed mahutasid ööpäeva sisse 27 tunni jagu töid ja toimetamisi. Kolm tundi rohkem tegevusi kui on terves ööpäevas! Aga kui nendelt samadelt inimestelt küsiti, mida nad teeksid, kui saaksid ööpäevale juurde 3-4 tundi, kas te arvate, et nad vastasid, et nad teeksid rohkem tööd, käiksid rohkem koosolekutel? Ei, mitte keegi ei vastanud seda. Mida nad siis vastasid? Suur osa vastas, et nad ei teeks mitte midagi. Või magaks.

Seepärast ongi üks kaheksast megatrendist, mis iseloomustab tänapäeva moodsat tarbijat, une renessanss. Magamisest ja heast unest on saanud uue aja staatuse sümbol. Kui püüda seda natuke lahti seletada, siis saab teha vahet vanal ja uuel luksusel. Vana luksus tähendas seda, et see oli kättesaadav vaid vähestele, vaatasid inimest, kes kandis kallist käekella ja tahtsid tema moodi olla. Uus luksus on kättesaadav palju rohkematele, kuid seda ei pruugita mõista, sest püüame 24 tunni sisse mahutada 27 tundi ja ei suuda keskenduda. Kes meist ei oleks kunagi öelnud, et mul/tal on kuldkala keskendumise võime. Kuldkala keskendumisvõime on üheksa sekundit. Moodsa inimese keskendumisvõime kaheksa.  Kallis käekell ei kao ka kuhugi, aga see ei ole enam see luksus, mille poole inimesed püüelda tahavad. Uus luksus on vaikus, rahu, magamine, vaimsele tervisele keskendumine.

img_1679

Väsimus on see, mis tapab. Ma mõtlen seda sõnasõnalt. Kolm ööpäeva magamata ja inimene on valmis kõigeks, ütle vaid, mida vaja teha on. Kümme ööpäeva ja keha lülitub välja. Hetkel mõistan ma seda rohkem kui muidu ehk mõistaks. Ma olen nohu tõttu olnud magamata kuus ööd, päeval käinud tööl ja jõudnud ka ühele päevasele välisreisile. Mu keha on kurnatud. Ainus, millele ma hetkel, lennujaamas lendu oodates mõtlen, on mu oma magamistuba, mu oma voodi, mu oma madrats. Mu kurikuulus Napsie madrats. Teate, miks ma selle eriti välja toon? Ma magasin aastaid kehval madratsil (siis seda muidugi aru saamata) ja kui ma ei oleks neid napsie´sid, mis meie majja kolisid, kingiks saanud, siis täna, peale megatrendide ettekannet, ma läheksin ja ostaksin endale selle paganama madratsi kohe, sest täna saan ma aru kui oluline hea uni on. Ma ei ole ainus. Olete te tähele pannud, kuidas kodukujundamise trendid on muutunud. Elu on köögist kolinud magamistuppa ja vannituppa, selles mõttes, et me panustame rohkem just nende ruumide, kus me saame puhata, vaikselt olla, omaette, sisustamisele. Kui te ütlete mulle, et ei saa madratsit osta, sest see on kallis, siis ma küsin teilt vastu – kui palju aega veedate te oma autos? Aga oma voodis? Palju te kulutate oma autole? Ja palju oma madratsile? Kummast teie (vaimsele) tervisele rohkem kasu on? Ilmselt on vastus, et madratsist.

Tänapäeva megatrendide valguses teevad ilma ja on edukad need brändid, kes suudavad meile pakkuda head und ja luua meile magamistoalaadsed universumid. Maailmas on aina populaarsemaks muutumas nö unebaarid.

Capture

Minule ei ole veel unebaari vaja läinud, mulle on hea une universumi loonud mu oma Napsie. Imet muidugi ei tee, et kui on nohu ja hingata ei saa, siis ikka ei saa magada ka, aga muidu tavaolukorras ma mõnikord ei kuule isegi seda, et Marek norskab. Selgus, et norskan hoopis ise.

Postitus on sündinud insipreerituna Louise Byg Kongsholmi “Kaheksa megatrendi, millest sa ei taha ilma jääda” ettekandest, mida ma täna kuulasin+ koostööst Napsiega. Kui sulle tundub, et sa tahaksid ka nüüd olla trendikas ja une renessanssist osa saada, siis veebruarikuus annab kood EV102 sulle madratsi ostust allahindlust 102 eurot. Ma soovitan seekord oma eelarvamus reklaami suhtes alla suruda, minna nende kodulehele, soetada endale uus madrats (allesjäänud raha eest mitte osta juurde asju, vaid elamusi) ning lasta vaimul puhata. Muidugi on teil madratsi asemel palgata endale ka hea une treener, mis samuti on tõusev trend, aga ma soovitaks esialgu panustada magamistuppa. Tundub efektiivsem.

 

Kompromiss ehk kuidas Oli meie majja kolis

Pole vist olemas last, kellele ei meeldiks onne ehitada. Diivanipatjadest ja tekkidest ja muust sellisest, mis ühes “minusuguses” lapsevanemas tekitab tunde, et kodu on sassis. Eriti kui seda tahetakse teha elutoas, mis on ka ühelt poolt loogiline, sest kus need diivanipadjad mujal on kui elutoas. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et onni ehitamine oli üks kõige ägedamaid asju üldse ja mäletan ka seda, et ega see emale väga ei meeldinud. Samal põhjusel, mis mulle.

Nii hakkasin ma otsima alternatiive ja otseloomulikult jõudsin ma tipitelkideni, mis mulle tundus, et on iga lastega pere kohustuslik sisustuselement. Olegm ausad, mõned neist olid ikka väga nunnud, kuid nende hinnad mitte nii väga. Kui ma vaatasin telke, mis mulle meeldisid, siis nende hinnad algasid 110 eurost. No ei raatsinud, ausalt! Lõpuks leidisn kogemata Hortesest telgi, mis maksis vaid 35 eurot ja oli piisavalt neutraalne, et mulle tundus, et see ei häiri mind ka elutoas. Etteruttavalt ütlen, et häiris küll. Telgi miinuseks oli see, et tal ei olnud põhja ja nii ei olnud mu (ega ka Ida) arvates tast lõpuks suurt tolku. Asju sinna peita ei saanud ning põhjaks pandud tekk paistis kogu aeg telgi vahelt välja nagu seda liigutada, nii et üsna kiiresti jäi telk kasutamata ja kolis ühest toast teise, kuniks lõpuks kolis kokkupanduna magamistoa voodi alla tolmu koguma. Ainus põhjus, miks ma seda ära ei andnud, oli mõte, et seda saab suvel hoovis kasutada. Mul oli täitsa hea meel, et ma 110-190 eurot tipi peale ei raisanud, sest odava telgi pealt nägin ma, et tegelikult meeldis see rohkem ka mulle kui Idale. Ju ma tundsin survet, et see peab kodus olema, sest kõikidel teistel ju oli.

Nii jäi meie pere telgita. Aga onni tahtis Ida ikka ehitada. Hambad ristis lubasin ma tal siis aegajalt elutoa sassi ajada. Kuni läksin suvel Taani ja kohtusin Oliga. Ma sattusin Olist, loost selle taga ning ka disainerist vaimustusse ning tundsin, et see on toode, mille peale ma olen nõus 200+ eurot kulutama. Miks? See ei ole niisama juhuslik ostan-paariks-korraks-mängimiseks-telk, vaid selle juures on vägagi palju olulisi nüansse. Mulle endale, olen aus, meeldis ka see, et ta on piisavalt madal  ning neutraalset tooni, et mind mitte koduses interjööris segada:D

Aga alustame algusest. Oli on õpetlik ja inspireeriv. Selline onn/telk võiks olla ükskõik, mis kujuga, aga Veronika, noor Sloveenia disainer seletab, miks just vaal: “Vaalad on paljus nagu meie. Nad on ühed vähesed olendid, kellel on arenenud kõik viis meelt. Nad on väga sooja südamega – kui üks neist on viga saanud toob teine ta veepinnale, et ta saaks piisavalt värsket õhku, et ellu jääda. Kõige kurvem on see, et ookeanides on nii palju plastikut, et täna ähvardab vaalasid väljasuremisoht. Ma teadsin, et minu disainil peab olema ka keskkonda toetav lugu...” Ma olen tänu Olile saanud Idale päris palju looduse ja keskkonnasäästmise kohta selgitada, miks me ei osta kõiki plastikmänguasju, mis poes meeldivad ja miks me peame mõtlema, mida sööme, joome ja tarbime. Uskuge mind, see paneb mõtlema. Kuueaastased on palju teadlikumad kui me arvama kipume.

Oli uimed on ideaalne paik mänguasjade peitmiseks. Meil sai üks uim nii palju asju täis topitud, et rebenes lausa lahti õmblusest, aga õnneks ei ole meie peres kõik nõela ja niidiga nii kobad nagu mina ja Oli sai kenasti terveks ravitud.

Mulle endale meeldivad mänguasjad, mis on inspireeritud enda lapsepõlvest, mälestustest ja soovidest. Pole kahtlustki, et Oli on saanud alguse laste soovist mängida peitust ning ehitada onni, aga pn üks väikene vimka veel, mis lastele kipub meeldima, aga vanematele mitte nii väga. Seintele joonistamine.  Oli seintele saab ka joonistada! Vaala sees on topeltsisu – kõigepealt karvane ja pehme, et seal oleks mugav magada, aga kui lukk lahti teha “suulael”, on seal peidus materjal, millele saab joonistada. Niiske lapiga tuleb see kenasti ka puhtaks.

Kui laps saab suureks (see võib ju juhtuda imekiiresti ning juba 7aastaselt võib onnis mängimine tunduda titekas), ei jää Oli kurvalt nurka norutama. Seda saab ideaalselt kasutada ka magamiskotina. Väga praktiline kui laps läheb näiteks vanaema juurde ja tahab oma tekki ja patja kaasa võtta. Pakid Oli kokku ja ongi olemas. Pühade ajal tulebki Oli meiega Tartusse kaasa.

Minu jaoks on Oli ideaalne kompromiss, kuidas elamine on korras ja laps saab onni mängida. Mõnikord kui sõbrad on külas, kipub kodu ikka sassi minema. Kui ma üks kord Idale ütlesin, et nad jäätist ei saa enne kui ülemine korrus on korda tehtud, jooksid nad sõbrannaga kribinal krabinal üles ning juba paari minuti pärast olid nad all tagasi. Kuidas nad nii kiiresti hakkama said? Õige vanemana ma muidugi ei uskunud neid ja läksin kontrollima. Tuba oli tõesti puhas. Vaid Oli keset tuba seal, natuke eemal sellest kohast, kus ta koht on. Hiljem, kui ma Olit liigutama hakkasin, sain ma aru küll, kuidas koristamine nii kiiresti käis. Kõik asjad visati Oli kõhtu ja tõmmati lukk kinni. Geniaalsed väikesed koristajad!

Oliga saate rohkem tutvuda siin.

“Burn the candles, use the nice sheets, wear the fancy lingerie. Don’t save it for a special occasion. Today is special.”

Kui ma olin laps, siis meil olid olemas pidupäeva nõud, mida kunagi kapist välja ei võetud, sest ükski päev polnud piisavalt eriline; meil olid pidupäeva noad-kahvlid, mida kapist välja ei võetud; meil oli palju asju, mis olid mõeldud vaid erilisteks puhkudeks, mis suure tõenäosusega kunagi kapist päevavalgust ei näinudki. Kui ma Tallinnasse kolisin, tahtsin ma emalt neid “pidupäevanõusid” endale. Ema raputas pead ja ütles, et hull oled või, need on pidupäevaks. Läks mööda üle kümne aasta (ilma ühegi piisavalt piduliku sündmuseta, et ma oleks neid kapist väljas näinud) kui ema lõpuks need oma kolimise käigus mulle andis. Esimese hooga panin ma ka need kappi ära, sest tegu on ikkagi pidunõudega, aga hetkel, mil ma kapi lahti tegin, mõtlesin ma, et ei, ma ei lähe traditsioonidega kaasa. Iga päev võib olla pidupäev! Milleks oodata. Nii me söömegi igapäevaselt ema pidupäevataldrikutelt ning mu lapsepõlves kallimaks kui kullakoormad hinnatud välismaalt toodud (vist hõbedast) söögiriistadega. Kõlan nagu reklaam, aga me oleme lihtsalt seda väärt.

Nii on ka riiete ja jalanõudega. Kes mäletab, see mäletab, et suurt midagi vanasti saada ei olnud ning välismaalt saadud uhkemad asjad pandi kappi erilisi sündmusi ootama. Mitu korda pidi onu Oskar mulle pakke saates juurde märkima – “hakake kohe kasutama, ärge oodake erilisi hetki!”. Nõukaaja inimese harjumused olid visad kaduma ning nii mitmedki popid talvesaapad jäid erilisi hetki oodates mulle väikseks. Ma ei tea, kas see ongi mingi nõukaaja taak või mis värk meil nende eriliste hetkedega ootamisega on. Kas ma peaksin selle imelise satiinist hommikumantli kappi panema erilist aega ootama või tohin ma end igal hommikul kohvi juues hommikumantli nime väärilisena (Queen) tunda? Ma valin viimase.

8e0cf820-e5a5-4954-888d-6803a2753cdb

Sugar Skin Queen hommikumantli leiate Pesubutiigist SIIT

Sugar Skin on Pesubutiigis uus bränd Lätist ja minu arvates on nende pesu näide sellest, et lihtne (ja mugav) saab olla superseksikas. Vaadake ise! Lätist ikka tuleb häid asju – Madara, Stenders, Karums,  Positivus,  nüüd siis Sugar Skin… Ei saa me läbi Lätita. Mulle meeldib. Mulle on Läti alati meeldinud.

79804226_804305233354301_4781989898439622656_n.jpg

Lugesin hiljuti ühest foorumist aluspesu kohta, kus naised arvasid, et igapäevaseks kandmiseks sobivad viieeurosed aluspüksid, aga pidulikumate puhkude pesu on siis natukene kallim. Milline on piisavalt eriline hetk selleks, et kanda ilusat aluspesu? Minu jaoks on eriline hetk iga esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev ja pühapäev. Jah, eks muidugi on mu pesusahtlis ka nii öelda argisemaid komplekte, kuid mitte miski ei keela mul selga panna kaunist pitspesu sinisel esmaspäeval. Keegi kirjutas seal, et eriline pesu on vaid suhte alguses oluline, et hiljem lähed ikka üle mugava puuvillase aluspesu peale. Ma ei saa aru. Seksikas, kaunis ja mugav ei tohiks olla sõnad, mis ei sobi ühte lausesse. Kui seksikas ei ole teie arvates mugav, siis te lihtsalt olete vale pesu kandnud. Sugar Skin pesu nägite ju? Oli seksikas? Tundus juba pildult mugav? No vot. Mulle tuleb meelde ka üks inglisekeelne tsitaat: “When do we put on the lingerie? Always at the beginning of the relationship – first couple of months, strutting around the bedroom wearing a teddy. Yeah, six months later, you’ve stopped shaving your legs and you look like a teddy.

Mina ei ole sellega nõus. Kaunis pesu ja enda eest hoolitsemine muudab enesetunde paremaks ka kõige halvemal päeval. Ja kust enesekindlus pihta hakkab? Ikka seestpoolt.

79279224_456571521608133_2639701060628774912_n (1)

Võrratu Ewa Bieni Majuna rinnahoidja on pärit SIIT. Majuna püksikud SIIT.  Kui punane tundub liiga julge, siis vaadake seda Carla komplekti. Jumalik!

Mina ei ole nõus selle väitega, mida naised tihti ütlevad – et nüüd mul on lapsed ja keha ei ole “instabeibelik”, et mul ei ole aega, võimalust ega vajadust seksikas olla. Ilus pesu ei tähenda vaid seksikust, aga enesekindlust ja sisemist glamuuri. Öelge mulle, millisele naisele seda vaja ei oleks? Me kõik tahame seda ja oi kui hea on tunda end enesekindlalt isegi kui välja paistad nagu keskpärane koduperenaine (endast räägin, ikka endast;)

Mul on nii naistele kui meestele mõned soovitused ka siia lõppu.

NAISED:

  • Minge liituge Pesubutiik uudiskirjaga ja juba aasta lõpus loositakse kõikide liitujate vahel välja üks komplekt teie enda valikul.
  • Põletage küünlaid, kasutage head voodipesu, kandke edevat pesu. Ärge hoidke seda kõike erilisteks puhkudeks. Täna on ka eriline.

MEHED:

  • Kui te ei tea oma naise pesu eelistusi ja suurusi (aga miks ei tea?), siis teie elu on Pesubutiigis lihtsamaks tehtud kinkekaartide näeol. Uskuge mind, see on üks pagana hea kingitus! Kinkekaardid leiate siit.
  • Naistele meeldib kanda aluspesu. Probleem on selles, et te tahate selle liiga kiiresti seljast ära kiskuda. Kui naisel on seljas ilus pesu, siis laske meil viis minutit end selles seksikana tunda. Kiiret pole;)

Kas tabletid aitavad nahka pingutada?

Vastan sellele küsimusele ausalt – ma ei tea, mul on endal sama küsimus, aga mul on kaks kuud aega, et sellele küsimusele vastus leida. Mul on nimelt köögikapis kaks purki Biotiin Collagen Skin Beauty kapsleid, mis lubavad pinguldada nahka ja siluda kortse. Muutusi kortsudes on mul natukene keerulisem jälgida, kuna suurem osa minu kortsudest asub otsmikul, mida ma teatavasti olen botuliinisüstidega silunud, aga mitte võimatu, sest teadupärast ei ole nende mõju igavene ja ma näen jälle kortsukesi. Ongi õige aeg testimiseks. Seda, kas tabletid ka nahka pinguldavad, saab olema palju lihtsam jälgida. Nagu me kõik, naised, teame, siis teatud vanusest (juba alates 30. eluaastast) hakkab naha kollageeni moodustumine vähenema. Selline kollageeni hulga vähenemine jätkub igal aastal 1–2 % võrra. Pärast üleminekuaastaid kiirenevad nahas toimuvad muutused. Kollageeni vähenemine ilmneb näopiirkonnas naha lõtvumise, elastsuse vähenemise ja süvenevate kortsudena. Mina tunnen viimased neli-viis aastat, okei isegi kuus, et mu näopiirkonna nahk on tunduvalt lõtvunud ning kuna ma neid ilulõikusi ei poolda (enda peal või veel), siis mul on väga hea meel testida just selliseid tableti kujul abivahendeid.

thumbnail_Biotiin Collagen Facebook EE 1200x630px 2019 4.jpg

Vahemärkus: Käisin just meiki eemaldamas ja mida ma räägin, et kortsude peal on raske(m) testida. Silmade ümbruses mul neid kurde ikka jagub. Neid võiks seal vähem olla küll. Lihtsa(ma) vaevaga.

Kahes kliinilises uuringus on tõendatud, et 2,5 g Verisol®-kollageeni päevas manustatuna regulaarselt nelja nädala jooksul suurendab oluliselt naha elastsust ja pingsust ning tasandab silmaümbruse kurde. Kui uuringu käigus jätkati kollageeni kasutamist veel nelja nädala jooksul, paranes naha elastsus ning kortsukesed olid parimal juhul algtasemega võrreldes tasandunud 50%. Muudatused olid näha veel neli nädalat pärast kollageeni kasutamise lõpetamist. Uuringutes osalesid naised vanuses 35–65 eluaastat. Kollageeni mõju oli kõige selgemalt näha üle 50-aastaste naiste näos.

Siinkohal üks mõte.  Kaks purki tablette loosin ma kommenteerijate vahel välja ka. Testime koos, kas näeme kahe kuu pärast erinevust oma praeguses ja tuleviku minas. Jäta lihtsalt kommentaar postituse alla oma kortsudest, nahast, vanusest ja testime koos, kuidas Biotiin Collagen toimib?  Auhinna loosin välja 1.12 (kas ongi juba esimene advent?)

Capture.JPG

Biotiin Collagen Skin Beauty sisaldab Verisol®-kollageeni peptiide. Kollageeni peptiidid imenduvad paremini kui kollageen. Kollageeni peptiidide nahka noorendav mõju põhineb asjaolul, et kollageeni peptiidid parandavad naha enda kollageeni ja elastiini moodustumist. Verisol®-kollageeni peptiidid imenduvad, jaotuvad ja akumuleeruvad nahas parandades naha tugevust, elastsust ja aitavad kaasa püsivale noorenenud nahale.

Capture.JPG

Ühesõnaga. Aus vastus on, et ma ei oska teile veel öelda, kas tabletid töötavad, aga ma ise olen positiivselt meelestatud. Ma olen ka tuttavatelt kiidusõnu kuulnud. Sellistelt tuttavatelt, kes niisama asja eest teist midagi ei kiida ja kui nemad juba kiidavad, siis ma tahan ise ka proovida.  Hoidke siis järgmised kaks kuud mu sotsiaalmeedia kontodel silm peal ja vaadake, kas märkate muutusi. Või mis…ise võite ju ka samal ajal koos minuga proovida. Saame pärast kogemusi jagada.

Kas muinasjutuline jõuluaeg on võimalik + KINGILOOS

Kui te minult küsiksite, mida minu jaoks tähendavad jõulud, siis enne kui ma jõuan vastuseni, olge valmis romaaniks, sest majõuan teile jutustada muinasjutulisest jõulust Haugenis. See mälestus on mul niivõrd südames, et ma mäletan iga pisematki detaili, iga lõhna, nii nagu oleks see toimunud alles. Haugeni jõulud on minu jaoks jõulude sünonüüm – soe, südamlik ja mälestusiloov. Mul on kurb vaadata jõulude lähenedes, kuidas inimesi hakatakse mõjutama ja justkui sunnitakse tarbima. Ma ei ütle, et kingitused ei kuulu jõulude juurde, ikka kuuluvad. Ma mäletan lapsepõlvest seda elevust kui jõuluvana võttis kotist välja kingituse, millel oli minu nimi ja mille kätte saamiseks pidi luuletust lugema. Ja päkapiku väiksed kingitused sussi sees. Hiljem advendikalender. Kõik see kuulub jõulude juurde, asboluutselt, aga mida aeg edasi, näen ma kuidas rõhk liigub valesse kohta. Perega koos veedetud aja asemel on rõhk kingitustel, need peavad olemas suured ja uhked ja neid peab olema palju, et jõulud oleks jõulud. Esimese advendini ei ole palju aega jäänud ja silma jäävad erinevad advendikalendrid, üks uhkem ja kallim kui teine. Mina mõtlesin ausalt sel aastal advendikalendrist loobuda, ent ma olen sunnitud oma sõnu sööma.

Sest.

Üks imearmas naine, kes on ise suur muinasjuttude ja jõulufänn, ,on sel aastal valmis saanud teistuguse muinasjutulise ja mängulise advendikalendri, kus iga akna taga peidab ennast tegevus, mida saab läbi viia kas üksi või koos terve perega. Mitte šokolaad või muu nänn, mis toob rõõmu vaid hetkeks. Saate aru, keegi on välja mõelnud advendikalendri, mis on mõeldud selleks, et luua mälestusi. Võiksite ju küsida, et kas selleks, et perega koos midagi teha, on tõesti vaja advendikalendrit. Mina vastan teile ausalt, et kiire elutempo (ja kohati ka oma laiskuse juures) ei leia ma mõnikord aega, et Idale raamatutki lugeda. Aga kui me koos igal jõulukuu päeval avame kalendris aknakese, mille taga peidab tegevus, mida koos teha, siis see on natuke nagu ka motivatsioonikalender. Lisaks sellele, et see aitabki luua meil oma muinasjutulise jõulu. Mõelge minuga kaasa. Kas killuke šokolaadi, mille te advendikalendrist saate, pakub teile ja teie lapsele tegelikult elamus? Kas talle jääb see meelde? Jah, aastal 1992. kui ma oma esimesed advendikalendrid avasin, oli see midagi erilist, sest ma ei olnud midagi sellist varem näinud, aga nüüd on see midagi nii igapäevast. Aga kas teie lapsele jääb meelde see jõulukuu, kus te iga päev midagi koos avastasite ja ette võtsite? Oo jaa! Seda advendikalender 24 kinki meile kõigile pakubki.

IMG_20191102_134702 (1).jpg

Kalendreid on kaks:

  1. 24 kinki iseendale – iga akna taga peidus tore tegevus, mis aitab lõõgastuda
  2.  24 kinki loodusele – iga akna taga peidus tore tegevus, mida saab teha värskes õhus (nii linnas kui maal)

Kalender sobib nii lastele, kui täiskasvanutele, nii iseendale kui kingiks. Idee autor on (omasõnul väikestviisi) keskkonnasõber, kes tahab, et ka tema enda tulevastel lastel oleks võimalus siin planeedil sama mõnusasti enda jõule veeta nagu tal endal lapsena oli (nt kelgutamine, lindude söötmine ja lumes hullamine), siis on ta  silmas pidanud, et kalender oleks toodetud 100% Eestis ja kasutanud trükikoda, mis lähtub keskkonnasõbralikust tootmisest.

Minul on meie kalender juba käes, teie jõuate endale ka enda omad kenasti enne advendiaja algust soetada, aga kaks kalendrit loosime me välja ka – ühele inimesele, et saaksite võidu puhul teise oma sõbrale kinkida, et ikka rohkem muinasjutulisi jõulumälestusi luua. Loosimises osalemiseks paluksin teil hakata Advendikalendri Facebooki sõbraks siin ja jätta kommentaaridesse oma kõige ilusam jõulumälestus. Võitja selgub 17.11.

75369194_105281514249072_8619062510445658112_n.png

Lõpetuseks teile “lühike” jupike minu kõige ilusamast jõulumälestusest. Vanad jälgijad hoiavad kindlasti peast kinni ja mõtlevad, et issand jumal, mitu korda see naine seda mälestust jagab, andke mulle andeks, aga see lihtsalt on minu jaoks nii ilus mälestus, et jagan seda aastast aastasse isegi häbitundeta.

Selleks ajaks kui hilissuvi oli ootamatult talveks saanud oli mulle esimene koduigatsus jõudnud peale tulla. Ma oleksin nii väga tahtnud jõule veeta kodus koos oma perega, kodust saadud kirjad tegid mind kurvaks ja panid salaja pisaraidki valama. Esimest korda tundsin ma oma perest tõeliselt puudust. Kurvameelsuse vastu ei aidanud midagi, ma olin endale sisestanud, et jõulud tulevad minu jaoks rasked. Ka Brittile ja Arnele ei jäänud mu nukrus märkamata ning nad püüdsid teha kõik endast oleneva, et mu tuju üleval hoida.  „Ma arvan, et sa võiksid jõulud veeta Haugenis Camilla ja Britt-Idaga,“ pakkus Britt ühel õhtupoolikul kui ma niisama diivanil vedelesin ja üksisilmi „oma“ Weidemanni vahtisin. „Me muidugi teeme ka traditsioonilist jõulutoitu ja vaatame televiisorist jõulusaateid, aga ma usun, et sul oleks tore kogeda ehtsaid norra jõule,“ lisas ta ja rõhutas sõna „ehtsaid“.

Mul ei olnud selle vastu midagi. Camilla ja Britt-Ida olid Britti sugulased, kes elasid Lillehammerist vaid 25km kaugusel Øyeris – seal, kus olümpiamängude slaalomivõistlused toimusid.  Camilla ema Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlboro Light’i“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada. Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust.  Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. Mul on hea meel, et lisaks minule on see au olnud ka mu emal, õel ja onul, kes täpselt nagu mina, ei unusta Britt-Idat mitte kunagi. 

Päev enne lille julaftenit, 23.detsembrit, tuli Britt-Ida mulle Lillehammerisse oma päevinäinud halli värvi Toyotaga järele ja pidurite kriuksudes asusime me Haugeni poole teele. Lobisedes ja pidurite krigina saatel olime me jõudnud lumisele ja kitsale teele, mis paistis viivat sama mäe tippu, mis tundus olevat sama kõrge kui Suur-Munamägi, ainult järsem. „Kuhu me nüüd sõidame?“ küsisin ma veidike hirmunult, kui sain aru, et Britt-Ida hakkab oma päevinäinud       autoga Munamäe tippu sõitma.

„Haugenisse ikka,“ muhelese Britt-Ida.

„Sinna?“ küsisin ma veel rohkem hirmunult, „autoga?“

Britt-Ida vaid naeratas, noogutas julgustavalt ja juba järgmisel hetkel vuras päevinäinud hall Toyota mäest üles. Kui minu jaoks oli see kõige ekstreemsem kogemus terves mu senises elus, siis ei Britt-Ida ega tema Toyota ei lasknud kõrgest ja lumisest mäenõlvast ning  kitsast teest end heidutada. Mõne minuti pärast olime me jõudnud „Munamäe tippu“, kust avanes kõige maalilisem vaade, mida mu silmad kunagi näinud olid.

Kõige kõrgemas tipus seisis suitseva korstnaga kahekordne siniste aknaruutude ja sinise esiuksega beež maja. Ümberringi oli vaid mets, lumi, tee, mida mööda me olime üles sõitnud tundus veelgi kitsam ja järsem, kaugelt paistis valele poole jooksev tõrvikuga mees. Väljas hakkas hämarduma, selges taevas särasid eredad tähed ja meid ümbritses täielik vaikus. Mitte ühtegi häält, mitte ühtegi inimest, lihtsalt meie ja meid ümbritsev metsik loodus. Ma olin jõudnud tõelisesse talvisesse norra muinasjuttu.

Ma ei tea, miks ma olin endale ette kujutanud, et Haugeni majapidamine on päevinäinud ja räsitud nagu vana hall Toyota, aga kuidas ma eksisin. Mind ootas ees tõeline nukumaja. See kõik oli nii ilus, et mul oli tunne, et ma näen und. Britt-Ida ja Camilla juhatasid mind keldrikorrusel asuvasse roosilise tapeedi ja valge vanaaegse mööbliga magamistuppa. Ma oleks tahtnud sellesse tuppa igavesti jääda. Kui ma lapsepõlves olin nukumajast unistanud, siis nüüd oli mu unistus täide läinud – ma ööbisin elusuuruses nukumajas. Haugeni maja valged seinad, vanaaegne mööbel, pitslinikud ja – kardinad, suur valge kamin, kus praksusid puud, klaver, messingist nipsasjad, igal pool põlevad küünlad ja aknast paistev pilkane pimedus on mu meeltesse nii sügavale sööbinud, et ma võiksin ka praegu 21 aastat hiljem kirjeldada igat pisematki detaili selles maja, tundes siiani ninas köögist levivat koogilõhna ja erilist vana maja hõngu. Ma ei olnud oma elus kunagi midagi nii kaunist näinud. Õhtu veetsime me  kolmekesi suure köögilaua taga lauamänge mängides.

„Nii, tüdrukud, magama“ kamandas Britt-Ida kui kell oli veidike üle kümne, „aitab tänaseks. Homme on tegus päev ees ootamas ja palju vaja ära teha.“

Kell on ju alles kümme, tahtsin ma vastu vaielda, aga ei julenud. „Mis meid siis homme ees ootab?“ küsisin ma hoopis.

„Enne õhtusööki, tead sa, on vaja maja korda teha, „ lausus Britt-Ida, soovis meile head ööd ja kadus, raamat näpus, oma baldahhiinvoodiga magamistuppa.

Hommikul ärgates askeldasid Britt-Ida ja Camilla juba köögis. Kell oli 9 läbi. Mis kellast nemad siis juba üleval on, imestasin ma nende tegusaid nägusid nähes. Britt-Ida kattis rikkaliku hommikusöögilaua, muu hulgas jäi mulle eriliselt silma vanaaegne koogikarp, millest oli kuhjani täis erinevaid küpsetisi.

„Minu ema on vana kooli naine,“ naeris Camilla märgates, kuidas ma koogikarpi silmitsesin. „Temal peab siiamaani jõulude ajal seitse erinevat sorti kooke laual olema.“

„Muidugi,“ noogutas Britt-Ida uhkusetundega. „Jõulude ajal peab laual olema seitset erinevat sorti kooke.“

„Misasja?“ küsisin ma veidike uniselt. Koogikuhi rääkis küll enda eest, kuid jälle kord kartsin ma, et äkki veab mu norra keele oskus mind alt ja ma saan millestki valesti aru. Ei saanud. Vana norra traditsiooni kohaselt peab jõululaual olema seitse erinevat sorti kooke.

„See traditsioon on umbes 140 aastat vana ja kõik pereemad, kes endast vähegi lugu pidasid küpsetasid jõululauale seitse sorti kooke,“ jätkas Britt-Ida uhkusega. Ma sain aru, et ta on üks neist pereemadest, kes endast ja vanadest traditsioonidest väga lugu peab.

Ilma igasuguse liialduseta hakkasime me Camillaga pärast hommikusööki Tuhkatriinude kombel hõbedat läikima nühkima ja messingist nipsasju pesema. Mitte ükski lusikas, kahvel, pott ja pann ei tohtinud kahe silma vahele jääda. Kõik vaibad said klopitud, põrandad pestud, riiulid tolmust puhtaks võetud. Ma olin surmväsinud. Väljas hakkas hämarduma.

Samal ajal kui mina ja Camilla end õhtusöögiks valmis sättisime, oli Britt-Ida juba jõudnud laua katta. See oli kõige uhkem pidulaud, mida mu silmad kunagi näinud olid.

„Kas õhtusöögi kohta on teil Norras ka mõni traditsioon, mis ütleb mitu sööki laual peab olema,“ naljatasin ma nähes, et lisaks pidulikule söögilauale oli söögist lookas ka köögilaud.

Camilla ja Britt-Ida vaatasid üksteisele paljutähenduslikult otsa.

„Ei, mingit traditsiooni selle kohta ei ole, külla aga usun ma, et sa saad veel ühe norra traditsiooniga lähemalt tuttavaks,“ muigas Britt-Ida.

„Kui sa muidugi julged,“ lisas Camilla ja itsitas.

„Mis mind siis ees ootab?“ küsisin ma veidike arglikult ja jäin traditsiooniga, mis nad mõlemad muigama pani, tutvumist ootama. See ei lasknud end kaua oodata. Köögilauad oli lookas külmade eelroogade all. Põhirõhk oli pandud kalale – tursk, lõhe, mida nad millegi pärast gravlaks’iks nimetasid, vähemalt kolm erinevat sorti heeringat tillukestest klaaspurkides – julesild, tomatsild, sherrysild, erinevad salatid, kastmed.

„Aga mis see on?“ uurisin ma Camillalt ühel liual oleva valge olluse kohta, mis meenutas kala ja õudusfilmidest tuttavate limaste koletiste ristsugutist. 

„See, kallis Eveliis,  on lutefisk, see ongi üks norra traditsioonilistest jõuluroogadest, ja teine eriline roog on rakfisk, näed seal teisel liua peal,“ vastas Camilla. Rakfisk nägi välja nagu tavaline lõhe ega tekitanud minus mingeid erilisi emotsioone, lutefisk’i välimus pani mind see eest küll kõhklema.

Ma oleks vist pigem eelistanud lutefisk’i proovimise vahele jätta, kuid mõtlesin, et vaevalt midagi saab veel kohutavamat olla kui keedulammas ja plastiliinist juust. Samal ajal kui ma vapralt lutefisk’i oma taldrikule tõstsin, selgitas Britt-Ida mulle libekala ajalugu.

Pidulik jõuluõhtusöök jätkus mulle juba tuttavamate toitudega, sest norra jõululaud ei erine väga eesti omast. Lauale toodi hapukapsas, kartul, kaste ja lihavaagen. Sealiha asemel oli vaagen täis kuhjatud ribi, vorstide, medisterkake’de, pinnekjøtt’i ja keedetud veisekeelega . Kolmekesi istusime me Haugeni maja köögis küünlavalgel, nurgas praksus kaminas tuli, aknast paistsid tähed, me lobisesime ja sõime, nii kaua kuni mina tundsin, et olin lõhki minemas.

„See kõik oli nii hea, et ma sööksin ennast vist lõhki, aga nüüd ma tunnen küll, et grammi ka enam ei mahu sisse,“ kiitsin ma Britt-Ida kokakunsti.

„Aga magustoit?“ imestas Britt-Ida. Ohh, kuidas ma olin magustoidu suutnud ära unustada. Kui juba hommik algas seitsme eri sorti küpsistega, kartsin juba ette kui suurejooneline veel magustoiduosa olla võiks. Õnneks kartsin ma ilmaasjata. Pärast kinkide jagamist tõi Britt-Ida lauale „kõigest“ jäätise murakamoosiga, juba hommikust tuttavad küpsised ja püramiidikujulise rõngastest koogi, mis oli kaunistatud norra lippude ja kommidega – kranskake.  Ma ei suutnud ära imestada, kuna Britt-Ida kogu selle toidu oli jõudnud valmis teha. Välja arvatud muidugi lute-ja rakfisk, mille ta nagu ma traditsioonidest aru sain, oli juba sügisel pidanud maasse „mädanema“ pistma, et see sealt siis enne jõule lihtsalt lauale tõsta.

„See oli kõige ilusam jõuluõhtu, mis mul kunagi olnud on,“ tänasin ma Britt-Idat ja Camillat imelise kogemuse eest. Ma tundsin, et mu silmanurka kippus pisar. Ma tundsin korraks süümepiinu, et nautisin selliseid jõule eemal oma perest ja nemad sellest ilma jäid, ma oleksin tahtnud seda tunnet nendega jagada. Ma oleksin tahtnud, et  korterijõulude asemel oleks nad saanud kogeda muinasjutulisi jõule Haugenis.

„Miks sa siis korraga nii nukraks muutusid,“ päris Camilla.

„Ah, ei midagi,“ valetasin ma, aga vist mitte väga osavalt. Mõlemad Britt-Idaga jäid mulle küsivalt otsa vaatama.

„Ma lihtsalt jäin mõtlema, et need olid nii ilusad jõulud ja ma oleks nii tahtnud, et mu tilluke õde oleks ka siin olnud. Me kodus küll kaklesime kogu aeg ja ta tüütas mind oma asjadega, ei lasknud mul üldse rahulikult olla, aga nüüd ma olen aru saanud, kui väga ma temast puudust tunnen.“

„Ära muretse,“ lohutas Britt-Ida, „ega need ei pruugi sugugi viimasteks jõuludeks siin jääda, sa võid alati siia tagasi tulla, koos perega ja me võime ühiselt Haugenis jõule pidada.“

Me jõudsime koos pidada veel ühed Haugeni jõulud. Ja ühed suvised jõulud, mille Britt-Ida korraldas spetsiaalselt emme ja Mariani jaoks. Meist sai üks suur ühine pere. Vahel tunnen ma Britt-Idast puudust. Ja sellepärast ongi mul nii hea meel, et üheks valitud nimeks Ida sai. See meenutab mulle üht fantastilist naist Øyerist.