reisile minuga

Mis juhtub siis kui lennupileteid broneerin mina/ How does an average person book a holiday vs me

/ Eveliis / 10 Comments

Kuidas planeerib puhkust normaalne inimene? Mõtleb aegsasti välja, kuhu minna, vaatab sobivad kuupäevad, leiab (võimalikult otse) lennud ja läheb reisile.

Kuidas planeerin puhkust mina? Keegi mõtleb aegsasti välja, kuhu puhkama minna, et saaks soodsad lennupiletid ja ööbimised broneeritud. Mina jätan erinevatel põhjustel õigel ajal piletid broneerimata ja hakkan sellega tegelema viimasel hetkel. Hinnad on muutunud. Muidugi on. Iga loll teab seda. Kuidas siis saada sihtkohta nii, et ennast vigaseks ei maksa? Mina hakkan uurima erinevaid reisi alguskuupäevi, ööbimisi ja alguskohti väljalennuks.

Ehk siis nagu te aimata võite tegelesin ma  viimasel hetkel lennupiletite broneerimisega. Pariisi. Vaatasin Tallinnast, Stockholmist, Helsinkist, Riiast, isegi Vilniusest, aga nii palju olen ma õppinud oma koonerdamise juures, et kui vahe on väga väike, siis ei ole asjal mõtet, sest no igasugu muud kulutused juurde ja ongi sama hind (või kallim). Aga nüüd olid hinnavahed päris arvestatavad. Ainsaks probleemiks, miks ma kohe läbi Austraalia  (kirjanduslik liialdus, saite ju aru) Pariisi pileteid ei ostnud, on Marek. Tema eelistab seiklustele võimalikult otse ja mugavalt reisida. Ent ometi laseb ta ikka veel minul piletite ja ööbimiste ja planeerimistega tegeleda;)

Ma olin hiirekliki kaugusel seekord Marekile mõeldes otselendu broneerimas, kui mulle meenus, et enne Pariisi minekut olen mina Norras ja Ida Rootsis, et miks pagana pärast meie siis peame Eesti tagasi tulema ja siit OTSE lendama kui me saame Rootsist nende paganama soodsate piletitega lennata (Tallinnast Stockholmi tulekul poleks mõtet, sest laevapiletid on sel perioodil ulmekallid). Näiteks Stockholm-Vilnius. Veeta seal paar ööd. Lennata edasi Vilnius – Pariis ning teistega seal kohtuda. Mõeldud ja peaaegu tehtud. Üks lend kahele 40 eurot, teine lend 100 eurot. Aga MIKS üldse Vilnius mõtlesin ma siis ühtäkki? Ryanair lendab Skavstast ka mujale. Lõin otsingusse Skavsta Varssavi ja Varssavi Pariis ning juba järgmisel hetkel uurisin ma palju ööbimine Varssavis maksab. Maksis vähe. Ühes kohas (tundus piltide ja hinnete järgi väga ok) oli hind KAHELE KOLMEKS ÖÖKS 25 eurot. Samas…tundus ikka liiga odav. Kahtlane värk. Kuigi keskmine hinne oli 9.  Broneersin hinnalt natuke kallima koha. Ja ostsin meile Idaga lennupiletid Stockholm-Varssavi, Varssavi-Pariis. Kaks ööd saame koha peal olla ja Poola pealinnaga tutvust teha. Ma ei olegi Varssavis käinud.

Marekile ostsin otselennu koos teistega Tallinnast Pariisi. Eks ma pärast reisi löön kokku kui mõtekas see minu “kokkuhoid” oli, aga samas ma pean ütlema, et asi oli pigem selles, et nii oli võimalik ja tundus palju põnevam. Pealegi Ida on harjunud minuga koos seiklema.

img_9474

Pariisis valisin ma ka otseloomulikult hotelli asemel Airbnb. Ma olen tööalaselt nii palju hotellides ööbinud, et kui vähegi võimalik, üritan ma leida midagi põnevamat kui tavapärased Scandicud. Siiani on hästi läinud. Hind on ka tihti tunduvalt parem. Ma väga loodan, et selle ööbimiskoha asukoht on seal, kus ma arvan, et on. Õnneks erinevad arvustused annavad lootust: “A must stay Airbnb location! Directly opposite the RER A Val D’Europe and not far at all from the shopping centre, post office (for those post cards home) and the best patisserie ever (called maison Marteau- try their croissants and baguettes). One stop on the RER A to Disney (€1.95 adults and €0.90 kids) in a very memorable double decker train). 

Vot nii broneerin pileteid ja reise mina. Võib olla oleks aeg hakata täiskasvanuks ja reise ette planeerima? Aga samas, need ei ole ju mingid reisid reisid. Paapua Uus Guineasse ja Amazonase vihmametsadesse planeeriks natuke rohkem isegi mina, aga sellised lähireisid…Mulle ei ole üldse oluline otselend või transpordivahend. Kui jääbki viimasele hetkele, siis nagu näha, kuidagi ikka saab, ka soodsalt.

//

How does an average person book a holiday? Thinking well in advance where to go, chooses suitable dates, finds as direct flight as possible and goes.

How do I book a holiday? Somebody chooses well in advance the destination to get the flights and accommodation fairly cheap. For various reasons, I delay the booking process and instead start doing that on the last minute. Have the prices changed? Of course they have. Everybody knows that. How to reach your destination then without overpaying too much? Usually I start to play with different departure dates, starting points and places to stay.

As you can guess, I tried to book our tickets on the last minute. To Paris. I checked flights from Tallinn, Stockholm, Helsinki, Riga and even Vilnius. Though I am quite tight with money when it comes to buying flight tickets, I have learnt that if the price difference is small, there is actually no point in going for the cheaper option as you will end up with different additional costs and paying the same amount if not more. This time though the difference was quite remarkable. The only reason, why I didn’t buy tickets via Australia (I am joking here, you do realize that) to Paris the first place, is Marek. He prefers to travel directly and comfortably to avoid any adventures.  Yet he still lets me to take care of all the booking 😉

I was about to click and book direct flights for us, this time thinking of primarily at Marek, when I realized that I will be in Norway and Ida in Sweden before the trip. So why should we come back to Estonia for these direct flights, when we can get cheaper tickets from Sweden to Paris (no point in a ferry trip from Tallinn to Stockholm at that time, as the tickets are just unbelievably expensive). For example Stockholm-Vilnius and spend couple of night there. Then fly Vilnius-Paris and meet up with others. Very good idea and almost booked too. One flight for two people 40 euros, other flight 100. But suddenly I was thinking why Vilnius? Ryanair flys from Skavsta to other destinations too. So I googled Skavsta-Warsaw and Warsaw-Paris and was already looking up prices for accommodation in Paris. It wasn’t dear. One place cost 25 euros for two for three nights and it seemed very okay according to pictures and feedback. But still … it seemed a bit too cheap. A bit fishy, though the average rate was 9. So I booked a bit more expensive accommodation for us and bought tickets from Stockholm to Warsaw and then Warsaw-Paris. We will spend two nights in the capital of Poland to get to know it. I have never been to Warsaw yet.

Marek got his direct flight from Tallinn to Paris with others. I will calculate after the trip HOW cost-effective all this was. I must admit thought that this was more about because it was possible and seemed more fun. Beside, Ida is used to have adventures with me.

Of course I chose Aibnb in Paris instead of a hotel. I have spent too much time in hotels because of my work, so wherever possible I try to find something more exciting than your usual Scandic. So far I have not been disappointed. Usually the price is also better. I really hope the place is where I think it is. Luckily, various feedbacks let me believe, it does: “A must stay Airbnb location! Directly opposite the RER A Val D’Europe and not far at all from the shopping centre, post office (for those post cards home) and the best patisserie ever (called maison Marteau- try their croissants and baguettes). One stop on the RER A to Disney (€1.95 adults and €0.90 kids) in a very memorable double decker train). 

So this is how I book our holidays and tickets. Maybe it is time to grow up and starting planning every trip in advance? But these are not your traditional trips. If I was going to Papua New Guinea or rainforests in Amazon, I would plan a bit more. But these sort of short trips … I really don’t care about direct flights or way of transport as a matter of fact. If it is left to the last minute, you can still get there, as you can see. And also save some money.

 

 

 

Reisile minuga. Viperusteta? Of course not.//”The gate to Norwegian flight will be closed in 5 minutes.”

/ Eveliis / Leave a comment

Ma ei tea, miks ma olin täiesti kindel, et meie tänane lend läheb pool kolm. Hea on, et Ida mulle mulle nii kaua pinda käis, et ma vaatasin järgi ja sain teada, et lend läks tund aega varem. Noh vahet ei ole iseenesest, sest Tallinna lennujaam on väike ja niikuinii jõuab.

Hea on, et me siiski varem, mitte viimasel hetkel nagu mul kombeks on, lennujaama läksime, sest nagu te arvata võite algas seiklus. Selgus, et mul oli tellitud vaid käsipagas. Ma oleksin võinud vanduda, et mul OLI lisapagasiga pilet, aga tundes mind ei saanud ma ka sada protsenti kindel olla. Okei, vahet pole, maksame siis pagasi eest juurde. Selgus, et see on 80 eurot. 80!!! Dafaq. Mitte mingil juhul ei maksa ma kohvri eest juurde 80 eurot kui ma olen ostnud piletid (mitmuses) 40 eest. Pühapäevane lend oleks ka vähem maksnud. Aga no me olime juba lennujaamas! Ma päriselt küsisin koristajalt musta prügikoti, sest ma oleks pigem oma asjad prügikotti pakkinud kui maksnud. Õnneks leidsin ma suveniiripoest kümne euro eest koti, kuhu suurem osa meie asjadest ära mahtus. Natuke pressimist ja praakimist ning me läksime käsipagasiga lennukisse. Nägime küll välja nagu mustlased, aga vahet pole. Kohver jäi meid  lennujaama hoiukappi ootama.

Ma olin Idale lubanud, et ta saab lennujaamast osta endale nii mänguasja kui kommi. Me veetsime sada tuhat valgusaastat mänguasjapoes ja kui me sealt lõpuks välja saime, olin ma nii väsinud, et lasin Ida mängualale minna ja ostsin endale klaasi veini. Jõin seda rahulikult, vaatasin kella, et aega ju on – lend väljub ju alles pool kolm. Natuke enne poolt kahte torkas mulle pähe, et pagan…lend läks ju tund aega varem. Jalutasin rahulikult infotabloo juurde. Seal ei olnud Oslo lennu juures midagi kirjas. Ausalt. Istusin maha tagasi ja mõtlesin, et huvitav, kas boarding ei peaks juba hakkama. Sekund enne seda kui ma jõudsin järeldusele, et ehk oleks taibukas väravasse minna, kuulsime me teadaannet. “Värav Norwegian lennule … suletakse viie minuti pärast.” Pagan, meil olid ju kõik asjad laiali. Haarasime kõik oma asjad ja jooksime. Inimesed vist vaatasid meid natuke imelikult, aga kammoon, kes ei oleks paljajalu, kingad näpus, lennukile jooksnud?

Aga saate aru, ma olin sellest pagasijamast nii väsinud, et ma ei pannud tähele kui boarding algas. Ma kuulsin küll poes, et räägiti Norwegiani Oslo lennust, aga mu aju eo registeerinud, et see polnud lihtsalt infoteadaanne, vaid boardingu algus.

32207290_1737433079628562_5155577574163742720_n.jpg32207815_1737433422961861_6466773219243196416_n.jpg

Lennule me igatahes jõusime. Paganama hea, et Tallinna lennujaam on nii pisike ja kodune, et viie minutiga jõuab ühest otsast teise. Ida jooksis ka nagu väike sportlane. Ma olen päriselt hämmingus KUI asjalik ta reisides on ja kui palju ta vastu peab. Kui mina olen väsinud, siis kui väsinud tema tegelikult on? Aga ta ei näita seda kunagi välja. Kuni üleväsimuseni.

Lennukis istus meie kõrvale üks mees, kellega me juttu hakkasime ajama. Ida õhutusel. (NB: Bussiness idea. Ma võin hakata vallalistele inimestele date´e korraldama Ida kaudu.) Tundus minuvanune. Rongis, sest me sattusime ka samasse kanti sõitma, selgus, et ta on kohe pensionile minemas. Uuups. Kompliment talle. Aga mitte mulle. Ida küsis sada korda, et kas onu tuleb meiega kaasa. Naersime ja ütlesime, et ma ei ole kindel, kas issile see meeldiks kui me mingi onu lihtsalt rongist kaasa võtame. Ida aga vaatas onule otsa ja ütles: “Aga ma tahan!” Õnneks onu oli mõistlik ja arvas ka, et äkki issile ei meeldiks selline idee, aga no päriselt, Ida võiks vallaliste inimeste kosjamooriks hakata.

Naljakas oli muidugi see kokkusattumus, et mees, kellega me tutvusime, tegeleb autoremondiga ja tunneb inimesi, kes ka Lillehammeris remondiga tegelevad. Me viimane kord just arutasime, et oleks hea Mondeo korda saada, et oleks siin Norras üks auto, millega vajadusel ringi liikuda. No ja…voila. Vähemalt on meil nüüd inimene, kellelt uurida, kas ja miks ja kuidas ja kui palju eest auto korda saaks.

Lillehammerisse jõudes ootas meid ees talv. Okei, peaaegu talv. 10 kraadi sooja ja paduvihm. Samas ei saa öelda, et päev oleks totaalselt untsu läinud. Ida oli nii väsinud, et juba seitsmest saati nohiseb ta mõnusalt mu kürval diivanil ja me saame rahus “Modern Familyt” nautida. Teleka vaatamine Ida kõrvalt on luksus;)

//

I don’t know why I was so sure that our flight today will depart at half past two. I’m glad that Ida kept going at me until I checked and found out the departure time to be an hour earlier. It actually doesn’t matter as Tallinn airport is small enough and you will make it anyway.

Good thing we went to the airport earlier, not at the last minute like I normally would do, because as you can imagine, the adventure started there and then. It turned out that our tickets included hand luggage only. I could have sworn that I order checked in luggage too, but knowing me, I couldn’t be 100% sure either. Okay, we’ll pay the extra then if needs too. Turned out, it was 80 euros!!! WTF!?!?! There is no way I am paying 80 euros for a suitcase when I have bought the tickets (in plural) for 40. Even the flight on Sunday will have cost less. But since we already were in the airport… I literally asked the cleaning lady for a bin bag, as I had rather pack my things in rubbish bag than paid that extra amount. Luckily I found a bag for 10 euros in the souvenir shop where I could fit majority of our things. A bit of sorting and stuffing and we entered the plane with hand luggage only. Never mind we looked like gypsies. Our suitcase is now waiting for us in locker in the airport.

I had promised to buy Ida a toy and some candy in the airport. We spent ages in the toyshop and once we left it, I was so tired, that I let Ida to run around in the play area and bought myself a glass of wine. While I was really enjoying that glass, I looked at the clock and thought “we still have time” – the flight departs half past two. Just before half past one it suddenly occurred to me “damit – the flight was an hour earlier.” So I walked to check the flight information, nothing was written on the board about the flight to Oslo. Honestly, I sat back down and wondered if boarding shouldn’t have already start. Just before I decided to maybe go to the gate, just in case, we heard the announcement “The gate to Norwegian flight … will be closed in 5 minutes.” Shit, and our things were all over the place. We grabbed everything in our hands and run. People might have looked us a bit weird, but c’mon, who wouldn’t run bare foot to catch their flight?

Seriously, I was so tired of the situation with our luggage, that I missed the call for boarding. When we were in the shop, I did hear announcements about Norwegian flight to Oslo, but my brain never registered, that it was not just information, but the start of boarding.

Anyways, we made it to the flight. I’m so glad, that Tallinn airport is so small that you can make it from one end to another within 5 minutes. Ida was running like a little athlete. I really AM surprised, how efficient she can be on trips and how much she can handle. If I am tired, how tired she might be? But she never shows it. Until she’s over tired.

There was a guy sitting next to us that we started to chat with. On Ida’s encouragement. (PS! Business idea. I can organize dates through Ida to single people). He seemed my age. On the train, as we happened to go to the same area, it turned out that he will be retiring soon. Oh Dear! There is a compliment to him. Not to me though. Ida asked about hundred times, if the uncle is coming with us. I laughed and said that I am not so sure daddy would like if we take a random uncle with us. Ida just looked at the uncle and said “But I want!” Luckily the uncle was reasonable enough and also said that daddy might not like the idea, but seriously – Ida could easily become a matchmaker.

It was a funny coincidence though that the man is a car mechanic and knows people, who fix cars in Lillehammer. It was not long ago when we were discussing how good it would be to get the Mondeo working again, so we will have a car here in Norway to use if needed. And … voila. At least we now know somebody to ask if and how and for how much we could fix the car.

Once we arrived to Lillehammer, it was winter again. Well, almost winter, 10 degrees and pouring rain. I wouldn’t say though that the day was a complete waste. Ida was so tired that she has been sleeping since 7PM on the couch next to me while we are enjoying Modern Family in peace. Watching TV whilst Ida is around is luxury

 

 

Solvumise meistriklass

/ Eveliis / Leave a comment

Peale kaheksat tundi autosõitu olime me Marekiga Nynäshamni jõudes piisavalt väsinud, et täpselt emme maja ette keerates vihastasin mina Mareki peale ja tema minu peale. Lambi asjade peale, aga väsinuna polegi rohkem vaja. Jalutasin tuppa ja ütlesin, et minu pärast magagu ta autos (ei maganud!). Nagu ma tuppa jõudsin, ütles emme mulle: “Oiiiii, mis sinuga juhtunud on, nii paksuks läinud!” Boom! 30 sekundit ema ja juba ma olin ta peale vihane. Aga ega ta ei jätnud. “Ja mis tuust see sul taga ripub!” (vihjates mu kunstjuustele). Boom! Üks minut ema. Ja ta oli kaks korda mind jõudnud vihale ajada. Ma solvusin täiega. Pisarad tulid ka silma. Nemad aga aina naersid mu üle, et ma selline beebi olen (ja siis imestan, kust Ida oma solvumise ja kanguse võtab).  Tropid.

Aga hommikuks (okei, tegelikult juba umbes veerand tunni pärast samal õhtul) oli mu solvumise meistriklass lahtnud. Emme ütles, et näitab meile Nynäshamnis ilusaid kohti. Ma muidugi ei uskunud teda, sest selles linnas on küllalt käidud ja kuigi linnake iseenesest on armas tõesti, siis no mis seal nii ilusat olla saaks. Aga näete, sai! Tõesti oli ilus. Tuleb teinekord pikemaks jääda, et saaks rohkem kaljudel turnida.

IMG_6902IMG_6913IMG_6920IMG_6931IMG_6933IMG_6940IMG_6941IMG_6952IMG_6961IMG_6969IMG_6973IMG_6978

Kilkasin eile õhtul juba, et näed, selline reis, kus ei juhtunudki midagi. Ja siis jäime me Helsingis laevast maha nagu te juba teate. Ma olin paganama ärritunud, ma isegi hakkasin autos nutma, sest no okei…minu töö minu tööks, aga Marek, kohusetundlikus ise…ma kartsin, et ta saab südamerabanduse, et tööle ei jõua ja vihastab end mu peale ogaraks. Õnneks oli vaid natuke stressis ja polnudki nii hull nagu ma kartsin. Nüüd ma mõtlen, et huvitav, kas ta õhtul meiega kontserdile ka jõuab? Sest kui te arvate, et ta tööle täna enam ei lähe, siis te eksite rängalt.

(Seiklus on vahva ja ega töö pole ka jänes, aga samas mul on sees ikka nats kehv tunne, et teise tööpäeva ära rikkusin oma organiseerimise/organiseerimatusega.)

Kaks päeva kaost ja kuidas ema Tallinkist oma last taga ajas

/ Eveliis / 11 Comments

Kui ma eile oma silmad 04.30 lahti tegin (ma ei tea, kas mu organism on vähese magamisega ära harjunud või mis värk oli, aga mul ausalt lihtsalt läks uni ära kuigi ma olin kell peale 12 magama läinud) ja aknast välja vaatasin, sadas paksu laia lund. Ilus vaatepilt, aga kui sa pead 200km pimedas sõitma, siis võib-olla mitte kõige rõõmustavam. Facebookist te juba teate, kuidas mu hommik edasi läks. Aga keda ma teist süüdistan kui oma laiskust. Ise ma sinna libedale mäele ronisin, selle asemel, et kaks kilomeetrit ringi sõita. Samas 200m versus 2 km…

Igatahes Oslosse ma teokiirusel jõudsin. Jumal tänatud, et ma varakult liikuma hakkasin, sest veidike hiljem (kuulates raadiost kogu tee uudiseid) olid igal pool avariid, ummikud ja teed suletud. Teokiirusel ma Oslosse kohale jõudsin. Korra oli ka tunne, et ei saa ringteel pidama ja ma jõudsin peas kaaluda variante, kumb oleks õigem (edasi liikumise mõttes) – kas tõmmata kraavi või põrgata teise (teokiirusel liikuva) autoga kokku. Õnneks jäi teada saamata.

8.jpg

Oslo lennujaamast mööda sõites jõudsin ma mõelda, et totaalselt udusse mattunud lennujaam ei tähenda head, aga lootsin siiski parimat. Marimelli Meelis pidi nimelt tulema lõunase lennuga, et üritust pildistada. Lisaks pidi ta kaasa võtma viimased vajalikud tooted kinkekottide jaoks. Ma mõtlesin,et ei mõtle selle peale. Aga samas tegelikult kogu aeg ikka mõtlesin ka.  Ja hakkaski paar tundi hiljem pihta. Lend lükati edasi. Kõige pealt pool tundi. Okei, saame hakkama, veel ei ole ummikuid. Siis tund. Pekki küll, juba läheb kitsaks ajaga. Ja siis veel tund. Okei, enam ei ole mõtet tulla. Korraga aga sähvatas mulle, et Norras on ju kell tund aega taga. Et kui lennuk pidi väljuma Eestist lõpuks 1615, siis on ta ju Norras norra aja järgi 1645. Üritus algas kell viis. Teoreetiliselt oleks pidanud jõudma! Me ei osanud muidugi aimatagi, et võib juhtuda ka nii, et ta peab lennukis VEEL pool tundi passima. Sest ilm Oslos oli tõesti kohutav. Terve Norra oli eile halvatud. Tahate tõestust? Palun.

7.jpg

Nii nagu blogilugejad on mulle tihti öelnud, et mul ikka lõpuks läheb kuidagi hästi, siis ka seekord, kui ma olin juba ammu alla andnud, jõudis Meelis kohale. Teate, ma ei ole kunagi ühe võõra mehe saabumise pärast nii rõõmus olnud. Ja nüüd…see ei ole absoluutselt reklaam, aga ma nägin, kuidas Meelis fotograafina käitus nagu tõeline professionaal, nagu ei oleks mitte midagi juhtunud, nagu kõik oleks läinud plaanipäraselt, mitte viimasel minutil, ja kuidas ta kogu seltskonna oma naljadega naerma ja hästi tundma pani, siis ma julgen teile teda fotograafiks soovitada. Ausalt. Siin ei ole taga mingeid mänge, kokkuleppeid ja varjatud reklaami. Ma lihtsalt nägin, kuidas ta inimestega suhtles ja mulle meeldis see kogemus. Blogijatele meeldis ka. Ja me räägime siin Norra tippblogijatest.  Hästi palju nalja sai.

23846268_1569427143095824_1031573416_n.jpg

Ja mulle meeldisid blogijad, kelle me valisime. Mite ainult heade postituste pärast, vaid ka isiksuse poolest. Nad olid nii õiged. Nii erinevad, aga nii õiged. Täpselt õiges vanusegrupis (jah, nad mõlemad on 35+, kuigi ka Meelis arvas, et Tine on 21) ja ülimalt khuuli ellu suhtumisega. Oma tööd tegid suurepäraselt ja olid täpselt need, kes nad olema pidid. Meil hakkas isegi uue koostöö mõte jooksma, aga sellest ei taha ma küll rääkida enne kui midagi ka teoks saab.

124

Aga mis te siis arvate, et edasi läks kõik nagu õlitatult. Muidugi mitte. Hakkasid pihta mu kaardi jamad. Ehk siis kui ma hetk tagasi olin just arveid tasunud sellega, siis hotelli eest ma enam maksta ei saanud. No ei toiminud enam. Ja mul ei olnud ühtegi teist kaarti. Oli konto, aga mitte kaarti. Uurisin kas ma saaksin ülekandega tasuda. Kohe seal samas. Muidugi mitte.  “Kas ma ei saa oma teisele kaardile kanda?” Saan, aga kui kanda eesti kontolt Norra kontole, siis see võtab aega. Nojah. Kuuse all me ei ööbinud. Ilmselt sain ma asja ikkagi lahendatud. Aga fakk noh ausalt, ikka juhtub minuga. Ahjaa, nende kaartidega oli veel selline huvitav seik, et VIIS nädalat tagasi tellisin ma endale Norra pangakaardi. Esmaspäeval laekus ümbrik. Pinkalkulaatoriga. Kaarti pean ma veel ootama. KUI KAUA ühte pangakaarti Norras saadetakse? Eestis sain ma selle kätte KOLME PÄEVAGA. Siin ootan ma hetkel KUUENDAT NÄDALAT.

Peale järjekordset nelja tundi magamist ärkasin ma üles masendavate uudiste peale (mitte tööalaselt) ja tundsin korraga, et ma enam ei jaksa, lihtsalt jõud saab otsa, aga ilmselt oli see magamatus mis minus rääkis. Liftile minnes nägin ma silti “Tee, mis saad, seal kus oled, sellega, mis sul on”. Kui see ei ole märk, siis ma ei tea, mis on. Eile ei pannud ma seda tähele. Täna panin. Märk. Ma EI anna ALLA. See EI ole mina.

Jp, te võite seda pilti zoomides näha, et ma olen megaväsinud, olengi, aga mis seal varjata või salata. Tundub, et minu tunduvalt vanem välimus ei ole tingitud mitte ohtrast veinist, vaid magamatusest. Noh mis seal ikka. Vähemalt on juuksed pestud;)  Päisepildil olen ma nii surmväsinud, et ma ei suutnud enam isegi oma Norra konto pinkoodi meenutada. Ei suutnudki. Läksin magama.

6.jpg

Hommikul lubasin endale,et nüüd võtan rahulikumalt. Nagu norrakas. Elan juustuvõilevast juustuvõileivani. Heal juhul sõidan ära emme juurde Stockholmi. Halvimal juhul jään Oslosse. Meil nimelt jäi üks vajalik display maha ja mu ülemus oli nõus laeva istuma ja selle ära tooma. Igatahes hakkasin ma vaikselt liikuma, suunaga Stockholmi poole. Ei kiirustanud. Sest ma ei olnud kindel, kas pean tagasi ehk keerama. Tegin tee peal pause Skype koosolekuks. Jõin ühes kohvikus kohvi. Tegin tööd. Sõitsin rahulikult. Mõtlesin, et joon emme kodu veinist tühjaks ja magan hommikul KAUA. Siis aga sähvatas mulle. et kui mu ülemus ei tule, on tema tagasisõidu pilet kasutamata ja seda saab muuta. Ma jõuaksin teoreetiliselt veel laeva peale. Vaatasin veel kella ja otsustasin uhama hakata. Nii palju siis rahulikult võtmisest. Mu plaani mahtus veel ka emme töö juurest läbi minek.

300 kilomeetrit läks nagu lennates. Kui välja arvata see vahejuhtum, et JÄLLE ühes automaadis mu kaart töötas ja teise mitte, aga ma olin kaval ja tankisin mõlemad korrad nii palju kui ma teadsin, et mul on sularaha. Et mitte jälle kuhugi lõksu jääda ja nuputama hakata, et kuidas.  Sellest ka etteruttavalt sadamasse jõudes kütuse tuli, mis põles ja näitas vahemaaks 65 kilomeetrit.

23843122_1983131975237333_7744339376221020498_n.jpg

Emmele töö juurde minekuks panin ma sisse oma telefoni, mille aku näitas 15%, GPSi, sest jummala eest, kus ma võisin teada, kus see kool asub. 3,2 kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist sai aku tühjaks. Täpselt selles kohas, kus ma pidin hakkama majade vahel otsima. Ja no ausalt, ma ei tea, mis ime asi see on, et mul tõesti laabub kõik viimasel hetkel, aga mingi loogika ütles mulle, kus kool asub ja ma keerasingi sinna. Õigesse kohta. Parkisin auto ära. Parklasse, kuhu emme käskis. Ma ise arvasin, et ma never ei leia seda õiget parklat üles. Kui ma siis olin ära parkinud vaatasin ma, et minu vastas autos vehib mingi naine kätega. No mis siis nüüd, eksju? Selgus, et ma olin parkinud TÄPSELT emme vastu. Ta oli just saabunud. Müstiline kokkusattumus ju. Või ma olen nii magamata, et tundus müstiline.

Emme arvas muidugi et ma ei jõua elu sees laevale. Aega oli jäänud check in lõppemiseni tund aega, vahemaa oli koolist sadamani küll vaid 30 minutit, aga ummikud ju. Laadisin emme juures natuke oma telefoni, sest ausalt ma ei viitsinud küll veel kusagil oma peaga ekslema hakata. Ilmselge on aga see, et ma ikka suutsin ka GPSiga nats puuse panna, agakõigest 8,9 kilomeetrit. Vaatasin veel, et pähh, mis ummikutest emme mulle rääkis, jummala lebo oli sõita. Kui ma jõudsin Stockholmi messihalli juurde tabas mind deja vu. Lühike vahemaa, ummik ja laevast maha jäämine. Jp, just samast kohast startisime me onu Tarmoga paar aastat tagasi natuke liiga hilja. Nii et sadamasse jõudes nägime me vaid laeva tagumikku. Mul oli tunne, et mind on tabamas ka seekord sama saatus. 8 kilomeetrit enne sadamasse jõudmist olin ma alla andmas. Või noh ma mõtlesin, et kui kell kukub 16.30, siis ma helistan Tallinki ja uurin, kas saan veel piletit muuta homseks.

Kolm kilomeetrit enne sadamat suutsin ma valele teele keerata. Mulle tundus, et nool näitas sinna. Ei näidanud. Jube nadi tundus olevat maha jääda kolm kilomeetrit enne sadamat. Kassisaba, kordasin ma endale, jäänud on sõita vaid kassisaba. Ma jõudsin sadamasse ja TÄPSELT väravasse keerates andis telefoni aku otsad.

Mõne aja pärast jälle levisse tulles, oli mu telefonis sõnum:

10'.jpg

Ma võtsin seda natuke naljaga, aga muidugi helistasin emmele tagasi. Emme oli paanikas, nuttis ja uuris, kas minuga on kõik korras. Oli isegi Tallinki tagajalgadele ajanud, et nood uuriks, kas tema tütar ON laevas. Naljakas, aga samas saan ma emme paanikast aru. Kümme minutit siia-sinna, aga just umbes sel ajal kui ma pidin selles tunnelis olema, süttis seal auto ja tekitas liikluskaose. Suits, tuli, tunnel, avarii = ilmselge paanika. Ma saan aru. Ma jõudsin mõned minutid enne seda õnnetust tunnelist läbi saada. Jälle kord ulme!

Ja nüüd istun ma kajutis. vaikuses. Lubab tormi. No las lubab. Ma loodan, et ma magan selle seekord maha.

9.jpg

PS: Hea et ma hakkasin sõbrannaga rääkima, et ehk laupäeval näeme. Ta küsis, et kuhu ma laupäeval tulema hakkan. Et ta lapse sünnipäev on reedel ja meie õhtusöök pühapäeval, et kummale ma oleks laupäeval tulnud. Ma arvasin, et mõlemad üritused on laupäeval:D

 

 

14. päev: ultimate seiklus

/ Eveliis / 8 Comments

Teoorias oli mul plaan jõuda 22 väljuvale Kappelskär laevale. Kui me planeeritust kaks tundi hiljem üles ärkasime hommikul, matsin ma mõtte tegelikult maha, sest 800+ kilomeetrit tundus siiski ühe jutiga natuke ulme läbida. Ja pealegi oli mul vaja vähemalt Malmös peatuda.

Malmöst rääkides. Nii ilus linn. Täielikult kunsti täis. Inimesed on sõbralikud. Keegi ei ajanud meid taga ega tahtnud ära vägistada. Jah, ma saan muidugi aru, et probleem on mingites linnajagudes täiesti olemas ja minu üleolev väide on ehk mõne uudise valguses kohatu, kuid ausalt see linn jättis väga sümpaatse mulje. Kunstigalerii oleks ma tahtnud tühjaks osta.  Tööalaselt meenutas Malmö külastus natuke speed dating´ut, aga ega igas linnas ei saagi kohe esimese hooga hästi minna. Mul on hea meel, et Kopenhaagen “vallutatud” sai. See tähendab ju ka seda, et sinna on mul nüüd aina rohkem põhjust tagasi minna.

IMG_3087IMG_3088IMG_3084IMG_3086IMG_3102

Ja siis hakkas kihutamine Kappelskäri suunas. Esimesed 400 kilomeetrit läksid nagu linnutiivul, eriti kuna kiirteedel on lubatud sõita 120km/h, aga sujuvalt sõidavad kõik vähemalt 130km/h. Ei mingit väsimust. Tegime Idaga ühe kiire söögipeatuse ja liikusime edasi, andsime vanaemale teada, et siiski ei ööbi tema juures, sest ma olin täiesti valmis veel järgmised 400 km sõitma. Olingi. Reis läks äpardusteta kuni me jõudsime Stockholmist välja ja ma hakkasin väsima. GPSi järgi oli veel sõita 70 km. Pimedaks läks ka. Ma TEAN, et tuleb sõita Norrtälje suunas, aga mingil põhjusel usaldasin ma pimesi GPSi, mis suunas mind mingi suvalise nimega linna suunas. “Emme, me sõitsime valesti, siin ei ole ühtegi laeva pilti enam,” ütles mu kõrval väike kaardilugeja ja ma tõotan pühalikult, et edaspidi kuulan ma ta sõna. Muidugi sõitsime me valesti, aga mis mul enam teha. GPS näitas, et oleme 5 kilomeetri pärast kohal. Ma sain aru, et midagi on valesti, sest enne Kappelskäri ei ole ühtegi sellist linnakest ja nii juhtuski, et suvalises bussipeatuses kukkus GPS lärmama “oled jõudnud sihtpunkti”. Ma oleks selle aparaadi tahtnud puruks visata, rääkimata sellest kui vihane olin ma enda peale. Mul oli kotis tühi, töötava GPSiga telefon ja laetud, mitte töötava GPSiga telefon. Viimase abinõuna laadisin ma alla Waze (aitäh, Aidi, et sa kunagi sellest rääkisid!) ja tegin GPSile restardi. Nüüd näitasin mõlemad vahemaaks sihtkohani 50+ kilomeetrit ja 44 minutit. See tähendas aga seda, et laevale olime me jõudmas nibin-nabin. Ja seda vaid eeldusel, et kumbki GPS ei valeta.

Linnake sai läbi ja edasi viis tee mööda pimedat käänulist metsateed. “Emme, ma ei taha siin metsas olla!” kurtis Ida. “Mis sa muretsed, me oleme ju autos,” lohutasin ma Idat ja mõtlesin ise samal ajal, et kus kuradi karup…s me oleme ja kas me siit välja saame. “Ma ikka ei taha siin olla,” kurtis Ida, “siin on nii pime!” Ma mõistsin ta muret, sest ma ise mõtlesin täpselt sama, aga emana ei saanud ma seda välja näidata. Me hakkasime laulma ja ma rääkisin Idale, et peame olema ettevaatlikud, sest metsa vahel võivad põdrad teistele põtradele külla minna, sest ikkagi reede õhtu. Ma sõitsin tegelikult lubatust kiiremini, aga ilmselgelt ei olnud kiiruspiirang 60km/h ilma asjata, sest just järgmisel hetkel meile teele põder tuligi. Või noh peaaegu. Ülejäänud tee sõitsin ma 50km/h pingsalt teeääri vaadates. Ma ei olnud 9 tundi sõitnud selleks, et sadama lähedal põdraga põrkuda. Ida aitas mul teeäärte üle vahti pidada. Siinkohal pean ma ütlema, et ta on tõesti müstiliselt taiplik laps. Iga kord kui ta nägi põdra-silti, ütles ta mulle, et emme, siin peame me rahulikult sõitma ja kui tuli aed, lisas ta, et nüüd võime natukene kiiremini sõita.

Te ei kujuta ette kui metsateelt välja saades nägin ma silte, mis ütlesid Norrtälje ja Kappelskär. “Emme, vaata, ongi paadi märk!” kilkas Ida rõõmust. Nüüd usaldasin ma GPSi ja silte ning meie eeldatav kohale jõudmise aeg sadamasse oli 20.34, ca pool tundi enne check in´i sulgemist. Me jõuame, lubasin ma endale. Nüüd oleks ikka nadi olnud maha jääda.

Ja me jõudsimegi. Sadamasse. Aga korraga lakkas mu aju töötamast ja ma reaalselt ei suutnud leida, kuhu ma sõitma pean. Ma tiirutasin siia ja sinna, edasi ja tagasi ja olin meeleheitel. Korraks tuli peaaegu, et nutt peale. “Ma tahan pappa juurde!” hakkas Ida nutma. “Usu mind, mina ka,” vastasin ma ja otsustasin lõpuks rünnata mingit suvalist ettejuhtuvat väravat. Näitas Tallink. Ma olin rahul. Jooksuga tormasime me piletit ostma ja meid võttis vastu äärmiselt ebaviisakas teenindaja. “Oled sa kindel, et sa tahad SIIT Paldiskisse saada?” küsis ta üleolevalt. Vastasin,et jah, ma tahan laeva peale saada. “See siin on Tallink!” vastas ta silmi pööritades. Ma ei saanud enam midagi aru, mu aju kärssas. Kui ma taipasin, et olen vales sadamas. 20 minutit enne check in lõppu, tuli meeleheide peale. Ma olin nutma puhkemas. “Ma ei tea, kuhu ma sõitma pean,”karjatasin ma. Vastumeelselt joonistas mees mulle kaardi ja me tormasime Idaga autosse.

GPS, mis enne oli täielikult villast ajanud, rääkis nüüd tõtt. Kui me jõudsime DFDS check in´i hüüdis see võidurõõmsalt “olete jõudnud sihtpunkti”. “F…k you!” ütlesin ma talle mõttes. 12 minutit enne check in sulgemist sõitsime me laevale.

Otseloomulikult viimase autona saime me koha kusagil kõige alumisel tekil, kus parkimiseks tuleb end õigele kohale tagurdada. Mu kärssav aju ja udused peeglid ei teinud minuga koostööd. Õigemini, ma isegi ei proovinud. Ma tõstsin käed üles ja palusin ühel autojuhil end kohale tagurdada. Arvaku, et loll blond, mul oli suva. “Ah, siin ei olegi lihtne kohale tagurdada,” vastas ta mulle, “peeglid on udused ja midagi ei näe.” Isegi kui see oli vaid lohutus, siis mulle sel hetkel see sobis.

Kajutisse jõudes puhusin ma Idale täis lubatud õhupallid, lubasin tal süüa komme ja kallasin endale glamuurselt plasttopsi rosè veini. Mulle tundus, et ma olin selle ära teeninud.