Uuesti tervendaja juures

Kui te oleksite selle nädala alguses näinud mu paistes jalgu ja kui te oleksite näinud, millised need nägid välja peale seda kui olin tervendaja juurest tulnud, siis te ei kahtleks selles, kas tema juurest käimisest on kasu. Aga pole ka midagi kui te kahtlete, nagu öeldud, minu eesmärk ei ole kedagi ümber veenda, vaid jagada oma kogemust.

Loomulikult on oluline osa tervenemises ka sellel, et ma ise usun seda. Kui ma oleks skeptik, siis poleks sellest ilmselt kasu. Aga ma olen arenenud, avatuma meelega ja alati valmis proovima erinevaid asju lisaks tavameditsiinile, kui me räägime mu tervisest. Loomulikult pean ma siin silmas mõistlikke asju, mitte minegid mms-värke, eksju. Muide, ka üks mu sõbranna läheb tema juurde abi saama ning kui ta oli püüdnud välja mõelda, kes on see minevikust väga hea tuttav, kelle juures käin, siis seda inimest ei oleks ka tema osanud pakkuda. Inimesed muutuvad. Muutunud on tema ja muutunud olen mina.

Kas ravitsejalt saab abi või on ta nagu päkapikud, ennustajad ja Eesti majanduskasv, mida pole olemas?

Ma ei tea, kas ravitseja on õige sõna, või tervendaja või on tegu lihtsalt inimesega, kes ravib teisi, aga sel polegi vahet, kuidas seda nimetada, mina ütlen ausalt, et olen nüüd kolm (või juba neli?) korda tema juures käinud ning kui mina abi saan, siis kõige olulisem on just see.

Nii nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin, siis tegu pole mingi šamaanitrummiga paljajalu rohust seelikuga tantsijaga, kes vahepeal niisama kätega lehvitab (kuigi ma pean ka ütlema, et toon selle näite küll natuke naljaga, sest klišee, aga tegelikult ma ei alaväärista ka selliseid inimesi, igale oma). Mina usaldan seda inimest ja usun tema võimetesse.