Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et kõiges on süüdi Herling ja/või tema naabrinaine.Ühesõnaga näitas Herling naabrinaisele meie Nizza reisi pilte ja too siis kommenteeris, et tundus väga noobel reis olevat. Oligi. Me siis otsustasime, et edaspidi olla kõik reisid nooblid.
Noh, et ei mingeid seljakotte ja vabaaja riideid, vaid me oleme nooblid.
Püha issand jumal, ma sain eile aru, et ma olen abielus kõige tüütuma inimesega. Ma ei liialda. Tegin eile hommikul silmad lahti ja minu üllatuseks Marek ei sahmerdanudki mööda maja ringi, ei toimetanud kusagil, ei kibelenud kuhugi. Oli hoopis diivanil teki all pikali. Tundus, et see võrratu 24-tunni viirus, mis mind paar päeva varem tabas, sai tema kätte.
Mis seal ikka, juhtub. Haigus ei vali päeva ja õnneks meil ei olnud niikuinii ühtegi plaani aastavahetuseks. Olime küll flirtinud mõttega sõpradele külla sõita, aga mingil põhjusel on nad oma maja püsti pannud nii kaugel meist, et kes see viitsib tund aega sinna ja sama palju tagasi sõita. Oleme parem kodus. Seda enam, et ka Ida oli otsustanud, et tema tahab aastavahetusel Tartus olla. Saabki rahulikult oma haiguse ära põdeda.
Hommikuti on kaks küsimust, mida ma küsida ei julge enam. Mida sa otsid ja kaua sul veel läheb? Ja ma ei ole kindel kumb neist ohtlikum on. Esimese küsimuse vastused panevad mind ikka ja jälle imestama.
Küll otsitakse koolipusa, mis on jäetud mõnda trennikotti känkrasse ja loomulikult ei ole meeles enam, millises kotis see olla võiks ja kus kott olla võiks. Küll otsitakse sahtlitest asju, mida ma kindla veendumusena tean, et meil ei ole kodus. Aga ikka otsitakse. Sest äkki ikka on. Küll otsitakse kodutööde vihikut, sest loomulikult tuli viimasel hetkel meelde, et midagi on tegemata. Küll otsitakse telefoni. Ühesõnaga…igal hommikul otsitakse midagi.
Mind võib nimetada sari-parkimistrahvide saajaks. Ja mitte põhjusel, et ma ei paneks autot parkima. Panen küll. Lihtsalt minuga juhtub asju. Neljapäeval keegi ütles, et kui ei tunneks mind, siis ei usuks, et kogu aeg saab ühe inimesega midagi juhtuda.
Nagu kasvõi parkimisega. Ma olen Noblessneris pannud auto parkima, aga ikka saanud vähemalt neli trahvi (lisaks mõnele muule), sest 1) ma olen kõik teavitused maha võtnud ja ei ole tähele pannud, et limiit on täis saanud ning parkimine maha läinud, 2) ma olen parkima pannud vale numbriga auto, 3) olen parkinud valesse tsooni (aga siiski vähemalt mitte väikelaevana nagu Marek ükskord) ja 4)hetkel ei tule meelde, aga kindlasti on neljas põhjus ka.
See on nüüd täiesti random lasen auru välja-postitus, sest tegelikult on need pisiasjad, mis suures pildis midagi ei muuda, aga jäin sellele üks päev mõtlema kui vaatasin, et üks ettevõte räägib teemal “koostöö sisuloojatega”.
Käsi südamel, sisuloojaks ma ei pea end, pigem väljasureva liigi esindajaks (sellega seoses tuli mulle meelde üks teine lugu, kuidas noor sisulooja rääkis, kuidas ta kohe on paberitega sisuloomise spetsialist, aga tegelt seal koolis ei õpetatud midagi, ma saan lihtsalt kõrgemat hinda küsida, kuna nüüd mul ette näidata diplom. Kuulasin seda ja mõtlesin, et kurat ma olen vana, sest see kõik kõlas nii naljakalt mu kõrvade jaoks), aga on ikka olukordi, kus ma ühe või teise koostöö teen kui asi meeldib. Ehk siis mõnikord on ka keskealine blogija influenser. Mõnikord.
Või lapsed. Või koer. Või Marek. Või tahtejõu puudus. Aga et kõik ausalt ära rääkida pean ma kusagilt alustama.
Alustame siis sellest, et Idale tuli sõbranna külla reedel ja hommikul tahtsid nad pannkooke teha. A meil on see Dexter, kes kipub lapsi kiusama ja arusaadavatel põhjustel mõned lapsed kardavad Dexterit. See muidugi on Dexteri lemmikasi maailmas – ta kohe naudib kui näeb, et keegi teda kardab ja siis ta kiusab mõnuga. Ei, ta ei ole kuri, ta ei hammusta, ta ei tee otseselt midagi, aga ta lihtsalt käib sabas ja on noh…tüütu.
Nii nagu lubatud, et blogis on sel aastal uued tuuled, siis räägime selle “suuseksi” loo ka ära. Ega see võib olla polegi nii naljakas nagu tol hetkel tundus, aga lubadus on lubadus. S**ajuttudega sai algust tehtud, tulgu siis see teine ka. Labane või mitte.
Mõnd aega tagasi istusime me Mareki sugulastega pika laua taga ja tähistasime ta hällipäeva. Jah, ma valisin selle sõna nimelt. Marek sai 50 ja tal on alati olnud mingi teema vananemisega (mitte et tal oleks põhjust, aga no tal on mingi värk sellega). Kui ma poleks unustanud, siis ma oleks talle Elmari raadiosse pannud ka õnnesoovid hällipäevaks. Õnneks/kahjuks ma unustasin. Pigem kahjuks, eks? Või oleks see nali ka tänapäeva kontekstis liigitunud “toksilise suhte” alla (vihjan tollele postitusele, mida ka FB-s mainisin, kus mees/naine tegid meelelahutuse eesmärkidel nalja ja kommenteerijad selle nalja toksiliseks ja “cringe’iks” nimetasid)?
Ega ka mina ei ela kivi all. Kuigi mul on tunne, et isegi kui elaks, siis mingeid lugusid ei hoiaks kivi ka kinni. Isegi vist foolimumütsist ja seemnetest ei oleks kasu. Ma saan aru, et kõmu ja klatš müüb. Ilmuvad raamatud, filmid, tasulised artiklid, I get it – kõike on vaja promoda, kõik teenivad ja võidavad.
Või kas ikka kõik võidavad?
Mul on üks (või paar?) lemmikkommentaatorit, kes iga kord kui ma teen Instagramis mõne Q&A, kus saab anonüümselt küsimusi esitada, küsivad üht ja seda sama. Miks ma nii palju veini joon? Kas ma olen selle ohtra joomise järgi jätnud?
Ja see pole veel kõik, mõnikord nad üritavad ka teiste inimeste Q&A-s sama küsida minu kohta. Parim oli see kui üks kord (ausalt ei mäleta, kes see noor influkas oli) siis jälle see sama inimene küsis, et kuule, see Eveliisi alkoholism, mis sa sellest arvad? Ma päris siiralt tol hetkel mõtlesin, et tahaks nii teada, mis tolle inimese peas toimub, kes seda küsimust kogu aeg küsib. Mida ta sellega saavutada tahab? Ja te ei kujuta ettegi, kuidas ma tahaks seda talt näost näkku küsida.
Kas te olete kunagi mõnele töökohale kandideerinud? Mina olen. Ma ei tea, kuidas teiega, aga mul on üldiselt olnud nii, et ma olen kandideerinud nendele kohtadele, mille nõuetele ma vastan oma oskustega. Noh näiteks ei vaata CV keskuses tööpakkumisi, et ohh, otsitakse pearaamatupidajat, et miks mitte kandideerida, sest müügitöö on ju ka numbritega seotud.
Küll aga olen ma paar korda kandideerinud ametikohale, mis on sellised, kuhu ma oskuste ja teadmiste poolest võiks sobida, olemasolevad kogemused on ka toetavad, aga mingi väike osa jääb puudu nõudmistest. Seda tegin ma ka hiljuti. Mitte just seepärast, et ma otsiks uut tööd (ei otsi, olen kusjuures kolm pakkumist vahepeal saanud ja need ära öelnud), aga üks oli selline intrigeeriv, sest kodukoha lähedal ja mul tekkis puhas huvi, et kas mind sinna vestluselegi kutsutakse. Muidugi ei kutsutud. Ja teate, ma küll avalikult seda ei ütle, aga ma võin mürki võtta, et ma tean, kes selle ametikoha endale saada võib. Aga see selleks, see polegi oluline.