See vist ei tule kellelegi üllatusena, et raskeid tööpäevi tuleb ette ja no ausalt, oleks isegi kahtlane, kui kõik päevad kulgeksid nagu spaas. Aga vot selleks tööpäevaks… ma ei olnud valmis. Mitte üldse. Siiamaani tunnen end nagu puuga pähe saanud ja mitte mingi õrna kevadise oksakesega, vaid korraliku haluga.

Kõik algas täiesti süütult. Esmaspäeva õhtul ronisin voodisse täpselt nagu korralik täiskasvanu, lootuses, et uni tuleb ja viib mind rahulikult teisipäeva. Kahjuks on mu uni viimasel ajal nagu teismelise tuju – tuleb ja läheb nagu jumal juhatab. Öösel läheb vapsee kuhugi seiklema.