psühholoog

Psühholoog ja Härra prominentne isik

/ Eveliis / 8 Comments

Tänu (hmmm, väga veider on seda sõna siinkohal kasutada) Covid´ile olen ma sel aastal osalenud hästi paljudel webinaridel. Kohati isegi tõesti tuleb koroonale tänulik olla, sest kui ma oleksin webinaride asemel osalenud seminarid, oleks mul ajast kahju olnud. Mõned neist on sellised “nähtud-tehtud” ja ausalt panevad mind silmi pööritama, et kaua võib samast asjast jahuda, aga ikka osaled, lootuses saada tutvusi, nippe, näpunäiteid, kogemusi. Tänu webinaridele saab kenasti rööprähelda ja aja kokkuhoid sõitmise ja parkimiskoha leidmisel on arvestusväärne. Samas on sõna “tänu” kasutamine ikka nii vale, sest füüsiliste messide asendumine virtuaalsetega on minu 2020 osaliselt täitsa p..i keeranud. Sellest ei hakka ma rääkimagi, mida projektide edasi lükkamine endaga kaasa tõi. Alles paar kuud tagasi pidin ma osalema ühel prominentse isiku juhitud ärivisiidil ühele mind huvitavale sihtturule. Kaks päeva enne reisi toimumist muutus see riik “punaseks tsooniks” ja visiit jäi ära. Aga moodsad ajad, moodsad lahendused, moodne mina – webinarid ja online-konverentsid selle asemel it is. Lisaks nendele hoian ma silma peal ka paljudel lehekülgedel, mis teavitavad erinevatest ärivisiitidest, seminaridest, konverentsidest ja nii pole vist ime, et see prominentse isiku nimi on sel aastal päris palju mu uudisvoost läbi käinud. Ma olen oma tööalases uudisvoos näinud inimesi seda nime palju mainimas. Olen isegi tundnud teatud aukartust, et kui peaks kunagi kohtuma, kas oskaks suheldagi.

Täna käisime me jälle psühholoogi juures. Jajaa, sellel lool ON seos, ma luban. Ma ei saa ega taha jagada üksikasju, aga ühe seiga, millel me ka täna kaudselt peatusime ja mis selle eelnevaga haakub, jagan teiega ikka, sest naljakas (minu meelest). Seda teame me kõik, et vanemad oma lapsed pekki keeravad. Kusagil jäi mulle isegi silma üks meem, et “kui vanemad lapsi pekki ei keeraks, siis nad ei koliks kunagi kodust välja”. Nii pole ka minu vanemad erandid. Järgnev ei ole absoluutselt etteheide, aga minu ema on alati olnud hästi nõudlik ja emana ta kiitusega just eriti ei priisanud. Või siis ütleme nii, ta leidis alati kellegi, kellega mind võrrelda, ja kellele ma alla jäin. Minul on selleks kellekski, kellega mind võrreldi, alati olnud “Ene poeg”. Ma olen kasvanud üles kuuldes kui tubli on “Ene poeg”. Ma tänaseks isegi enam ei mäleta, mida ta kõike tegi, aga ta tõesti oli eriline oivik (nagu parimas mõttes), ma ei osanud tookord isegi kade olla, sest ta oli minust “nii palju vanem” – lausa kolm ja pool aastat äkki, et tunduski hoopis teine level. Meie ta õega mängisime nukkudega, tema osales samal ajal suure tõneäosusega mõnel järjekordsel olümpiaadil. Iga kord kui ema sõbrannal külas käis, teadsin ma, et mind ootab ees loeng sellest, mida kõike “Ene poeg” saavutanud on. Oli ka, aga ma mingi hetk hakkasin seda ignoreerima, sest kaua sa jaksad. Kunagi ema ütles naljaga (oli ikka naljaga?), et no kui sinust välisministrit ei saa, siis suursaadikuks võid sa ikka ju saada. Kust selline mõte? Loomulikult sellest, et “Ene poeg” oli ühes või teise riigis suursaadik.

Sünnipäevaõudused

/ Eveliis / 4 Comments

Ma ärkasin täna ebameeldiva une peale. Oli reede õhtu mu lapsepõlvekodus ja õhus oli tüli. Mu kasuisa oli purjus ja see tähendas vaid üht, ühel või teisel hetkel, ühel või teisel põhjusel läheb tüliks. Ma tahtsin magama minna, kuid täpselt nii nagu ma arvasin, hakkasid ema ja kasuisa tülitsema. Mulle tuli hirm peale ja ma ärkasin üles, kammisin välisukse juures peegli ees juukseid ning mõtlesin vaid sellele, et kuna tuleb uksest välja joosta, et keegi appi kutsuda.

Õnneks ärkasin ma enne tüli üles. Jäin uuesti magama ja saate aru, see film läks edasi. Täpselt sealt, kust pooleli jäi. Mis mõttes, mõtlesin ma hommikul? Miks ma oma sünnipäeva öösel nägin mingit õudusunenägu, millest ei saanud ärgata. Nagu Freddy Krügeri maailma oleks sattunud.

Jube vastik uni oli.

Ma ei armasta väga sünnipäevasid. Lapsena muidugi oli see maailma kõige ägedam päev ja viimased aastad olen ma hakanud ka sünnipäeva pigem nautima, kuid tänu sellele unele (ja ilmselt psühholoogi juures käimisele)  hammustasin ma läbi, miks mulle sünnipäevad ei meeldi.  Sünnipäevad seostuvad mulle joomise, tülide ja kaklustega. Kõige hirmsamad päevad mu lapsepõlves olid kasuisa või ta sõprade sünnipäevad.  95% juhtudel teadsin ma stsenaariumit, mis juhtuma hakkab ette. Ma vihkasin sünnipäevi ja pidupäevi.Ja alateadlikult kandsin ma selle vihkamise ja need tunded endaga kaasa ka täiskasvanu ikka.

Mul on üks tuttav, kes alati mulle ütleb, et ei ole vaja käia psühholoogide juures mingeid lapsepõlvemuresid lahendamas ja lapsepõlve süüdistamas, et temal oli ka kohutav lapsepõlv, aga ta saab ise hakkama. Mina ütlen, et ei saa. Tal on nii palju komplekse, et see ajab kõik hulluks. Ja mina kusjuures ei püüa leida süüdlast, vaid püüan end õppima tunda, aru saada, miks ma ühel või teisel moel toimin, miks ma midagi teen ja miks mind mingid asjad ärritavad, nendel kõigil on seosed mingite varasemate kogemustega. Kui nendest seostest aru saada on palju lihtsam edasi minna, õnneliku ja rahuoleva ning terve inimesena.

Ma vaatan aina enam kui palju on meie ümber katkisi inimesi. On inimesi, kes peidavad omapea liiva alla, on inimesi, kes põgenevad argipäevast. Kui mul oleks üks sõbranna, kes pidevalt üledramatiseerib asju, siis ma soovitaks tal minna psühholoogi juurde, enne kui ta mehele roosad prillid eest kukuvad ja ta maailm kokku kukub. Õnneks või kahjuks mul ei ole sellist sõbrannat. Mul on endalegi üllatuseks hoopis palju tuttavaid, kes psühholoogide juures ja erinevates teraapiates käivad. Aina enam kuulen ma inimesi rääkimas avameelselt oma kogemustest ja depressioonist. Uskumatu ja üllatav, kuid samas on mul nii hea meel, et inimesed räägivad.

Ma ei tahtnud üldse sünnipäeva puhul mingit depressiivset mula ajada, aga see unenägu lihtsalt ei andnud mulle rahu, ma pidin selle endast välja kirjutama. Nüüd saan ma minna sünnipäeva tähistama, kahe oma kõige kallima inimesega. Rohkem polegi vaja.

Ja nüüd? /And theeeen?

/ Eveliis / Leave a comment

Eile käisin ma siis selle korra jaoks viimast korda psühholoogi juures. On tegelikult täitsa naljakas, et kui ma võin kirjutada blogis igasugu jama, sh ka tunnetest, siis päriselus mulle tunded ei meeldi, mulle ei meeldi välja näidata, mis toimub kusagil täitsa sügaval minu sees ja mulle ei meeldi üldse tuttavatega endast rääkida, aga psühholoogiga meeldis. Mul on natukene kurb, et see otsa sai, sest kuigi ma ei ole oluliselt muutunud, siis olen ma mingil määral õppinud end mõistma. Näiteks miks ma ei suuda maha rahuneda kui olen tülli läinud kellegagi. Põhjus selleks on väga lihtne  – tülli läheb 90% ajast see viieteist aastane katkine tüdruk minu sees, aga kuna see on peidetud 35-aastase maski taha, siis keegi ei oska mõista, et tol hetkel minuga suheldes ei tohiks suhelda kui täiskasvanu, vaid lapsega. Pretty fucked up tegelikult.

Aga mis saab edasi?

Noh mina jätkan oma eneseanalüüse ja  ravimist.  Ma siiski identifitseerin end väga palju töö kaudu ja see osa on hetkel minu jaoks natuke valus/katki. Miks? Ma olen maininud ka, et ma jäin ühest sissetulekuallikast ilma. See tõmbas mind üsna tagasi musta auku ja võib olla isegi mitte niivõrd finantsilisse (küll ma hakkama saan!), aga mind ärritas selle koostööpartneri suhtumine. Ma tegelesin turundusega, nägin vaeva, et ostida uusi kliente, saada kontakte, kirjutasin, joonistasin, helistasin ehk tegelesin kõige sellega, mis eelneb müügile. Nüüd, aasta aega hiljem olen ma lõpuks klientideni jõudnud, nad on ka tegelikult hakanud mulle vastama, kuid otsest müüki pole veel olnud. Koostööpartner arvas, et ma pole piisavalt tööd teinud, st tulemusi näidanud ja nüüd on lood nii, et ma saan tasu alles siis kui ka mõni leping on allkirjastatud. Okei, teoorias ei see sugugi paha – kui ma peaks saama mõne projekti näiteks jaanuaris, siis oleks rahapatakas, millega ta mind vastu pead lööb, üsna arvestusväärne, aga kuidas saada hakkama sinnani. Norras võtab ju kõik nii paganama kaua aega. Ma mõistan kusjuures isegi seda koostööpartnerit, kuid ma ei taha mõista. Aaarrrrggghhh.

Positiivne on aga see, et minu poole on pöördunud mõned teised ettevõtted, kes turunduse valdkonnas abi vajavad. Loodame siis, et seniks kuni ma ootan tolle koostööpartneri rahapatakat, õnnestub mul leida endale auku täitev lisasissetulek senikauaks. Mul on eelarvest puudu umbes täpselt igakuine 600 eurot.

Veider on see, et kogu oma fucked up sisemaailma ja eelarves haigutava ootamatu augu juures ei olegi ma sugugi masendunud. Mu lemmikvärvideks on jätkuvalt must, kuid minu maailma on lisandunud üsna palju meinstriim halli ja roosat. Võib-olla on põhjus ka selles, et Ida on oma kõige hullemast jonnieast üle saanud (ptüi ptüi ptüi) ja pakub aina rohkem ja rohkem rõõmu ja nalja argipäeva. St ta on kogu aeg rõõmu ka toonud, kuid noh saate ju aru, magamatus ja väsimus ja…siis ei pane neid asju tähele.

Näiteks üks hiljutine vestlus:

“Ida on ilus,” ütlesin ma talle juukseid kammides. Ida noogutab. Rahulolevalt.

“Kas emme on ka ilus?” õngitsen ma komplimenti. Ida vaatab mulle kahe suure pruuni silmaga mõtlikult silma sisse, just nagu hindaks mind ja vastab siis: “Emme ei ole ilus.”

Enesehinnang kukkus kolinal. “Mis siis emme on?” küsin ma.

Ida hindab mind uuesti ja ütleb. “Emme on emme.”

cropped-img_10931.jpg

Yesterday was my last therapy session. It is actually funny how I can talk about many things on blog, also feelings, but in real life feelings are not my cup of tea, I do not like to show feelings, and how I felt it was okay to open op at therapy. I cannot say I have changed, but I can say that I have started to understand me a bit more. Not everything is what I like and want to admit to myself, but I have to start facing the problems within me. Like when I get upset with people, it is 90% of times the broken teenager in me, trying to express in her way that things are worse inside me than you see behind this mask of a 35-years old. I would like other adults see behind that mask, talk to me an a level of a 15 years old. Try to understand, not to reason me. Pretty fucked up, when I start to think of it.

What’s next? I will probably continue the journey of healing from inside, but as I also identify myself a lot through job and results I am broken here as well. I am working for an Estonian company, trying to find new customers for them, getting close to the customers, finding out their needs etc, but haved not had any sales yet. So the company told me, that I have not delivered any results and I will get paid when I finally have a signed contract. Okay, in a way I would not mind get paid 6 months salary if I for ex will get a signed contract for January, but how do survive until then. The hole in my budget is…around 600euros every month until then. 

The positive or brighter side is that some other companies, who are interested in marketing, have taken contact with me, so let’s just cross fingers that I will find an extra income until I finally deliver a signed contract and get “beat unconsious” with a huge package of euros one day. 

The strangest part is that even if I feel a bit down, I am not depressed. I have started to look at things differently (still dreaming about this Fjällräven Kanken and new shoes, but Ican survive without them), I think Ida plays a huge role here. It seems like the hardest period with crying and screaming is becoming past and it’s more and more fun and brightness she brings to our lives. I mean she did that earlier also, but you know, when haven’t slept and feeling tired it is easy to miss those moments. And the funny things she says. This is the best part of having a small child at home. 

For example: 

Me: Ida is pretty. 

Ida noddes. 

Me: Is mommy pretty? 

Ida looks me in the eyes with her deep brown eyes, thinks, like rating me and says: “Mommy is not pretty.”

Okay. Fail. Not good for my confidence. 

Me: What is mommy then? 

Ida rates me again: Mommy is mommy.