Teate kui tihti ma vaatan oma eakaaslasi – just naissoost eakaaslasi – ja mõtlen, et issand kui täiskasvanulikud nad on, emalikud, küpsed, ratsionaalselt majandavad, kaine mõtlemisega. Täiskasvanulikud. Ja siis olen mina. Nagu Pipi Pikksukk.  Neli aastat tagasi olen ma blogis kirjutanud: “Pipi on minu eeskuju. Ta julgeb olla tema ise, on ehe ja äge, ütleb, mida mõtleb ja julgeb omada oma arvamust, seab küsimärgi alla väljakujunenud nö õiged käitumismallid ja hüppab pea ees tundmatusse vette, ta tahab uusi asju proovida, sest see on lõbus. Ja ta ei karda. Mittemidagi? Ta oskab elu nautida. Mulle tundub, et me kõik peaksime temast natuke eeskuju võtma. Tema positiivsest ellusuhtumisest. Mitte nii palju kartma ja analüüsima, mitte ootama ja leidma vabandusi, vaid lihtsalt proovima asju, millest meil pole õrna aimugi. “Seda pole ma varem proovinud, see tähendab, et ma saan sellega kindlasti hakkama!” ütleb ta. Ta ei oota, et keegi lubaks või aitaks, ta teeb. Koos Idaga Pipi vaatamine on mulle õpetanud, et ma ei saa mõelda sellele, mida teised minust arvavad või minult eeldavad, ma peangi usaldama oma kõhutunnet ja tegema nii nagu mina õigeks pean, nii hästi kui ma oskan. Pipi on mulle õpetanud leidma lahendusi, vaatama “kastist väljapoole”. ” 

Laias laastus tunnen ma ka täna, et Pipi on minu hingesugulane, aga ma ei ole kindel, kas ma enam seda nii tugevalt romantiseeriks. Selles mõttes, et jaa, mulle meeldib enne teha ja siis mõelda, kuid ma ei tea, kas ema, abikaasa ja ikkagi nagu kommenteerijad armastavad rõhutada keskealise naisena sobib enam nii väga Pipi olla. Viimati kui ma lapsemeelselt lustida tahtsin ega mõelnud kõike võimalike stsenaariume ega ohte läbi, lõppes see sellega, et ma olin Idaga kaks nädalat hoolduslehel. Jõudsin sada korda end selle aja jooksul süüdistada ja püüdsin endale selgeks teha, et Pipi ei sobi emaks.

Siis aga läks natuke aega mööda ja Pipi minus tõstis jälle pead. Tänu sellele olen ma hakkama saanud paari hullusega, mis minu jaoks on täiesti mugavustsoonist väljaminemine ning kui ma oma sõbrannadele sellest rääkisin, et enne kui ma arugi sain, mida ma tegin, oli see tehtud, ütlesid nad lihtsalt, et ma olen hull, napakas. “Aga see iseloomustabki sind, et me isegi saame aru, miks sa enne teed ja siis mõtled või ei mõtlegi üldse, lihtsalt teed ja vaatad, mis välja tuleb” ütlesid nad. Küll te ka mingi hetk teada saate, kuid tõesti täna mõtlen ma, et mis mul ometi arus oli. “Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi” on ühelt poolt küll mu elumoto, aga teiselt poolt ei ole ma suurem asi pullivend. Siis aga tõstab jälle Pipi pead ja ma lähen vooluga kaasa.

Vaadates jälle teisi minuealisi, siis mulle tundub, et kõigil on elus mingi stabiilsus ja rutiin, mida nad naudivad. Mina aga vihkan rutiini. Ma pean aegajalt isegi teist teed pidi tööle sõitma, sest ma lähen hulluks kui kõik on üks ja sama. Nagu lõputu küünlapäev. Ei, ärge lugege sellest siin välja, et ma ei hindaks teatud stabilsust ja rutiini oma elus, loomulikult teatud osa sellest on minu vanuses loomulik. Ei saa elada nii, et mingit pidepunkti pole. Ma pean silmas seda ratsionaalsust ja täiskasvanulikku mõtlemist ning analüüsivõimet, mida teised minuga samas vanuses inimesed kipuvad omama. Ei ole nii, et hüpatakse pea ees vette, ei mõelda nii, et ahh, vaatame, mis välja tuleb. Kõik tunduvad nii täiskasvanud, kes oskavad “hold their shit together“.  Mina ja minu “shit” (mitte otseses mõttes loomulikult) oleme all over the place.  Ma ei planeeri, ma ei analüüsi ja ma ei mõtle, ma tegutsen. Pärast vaatan, kas kahetsen või juubeldan.

Kui nüüd aga mõelda, et 40 on uus 20 (kas pole viimasel ajal huvitavalt palju asju, mis vanu numbreid asendama kipuvad?), siis võib olla pole ikkagi vaja veel Pipit endas maha matta. Kuulsin hiljuti mõttetera, et oma vanusest pole üldse mõtet rääkida, sest muidu hakkavad inimesed käituma nii nagu nad eeldavad, et sellelt numbrilt mingite standardite järgi oodatakse, mitte nii nagu nad tahaksid. Sellele mõeldes pean ma tunnistama, et ma vist ikka ei tahagi päris päris täiskasvanu olla. Mulle meeldib natuke segasummasuvilat oma elus. See vist teebki minust minu. Millal ma saan täiskasvanuks, kes enne mõtleb ja siis tegutseb, ma veel ei tea.