Teate, miks mulle Norras laste sünnipäevad meeldivad? Need on lihtsad ja ülepingutamata. Käisime täna Ida lasteaiasõbra (endise?)peika sünnipäeval ja vaadake ise neid pilte. Vaja oli lapsi, lund, pepukaid, kõrget terrassi äärt, lõbusaid lapsevanemaid, vorste, grilli ja pinnebrød ning tulemuseks oli maailma kõige vahvam sünnipäev. Ja pole siis ju imekspandav, et kohale kutsutakse kogu lasteaiarühm. Ei ole erilisi kulutusi ja planeerimist sünnipäeva pidamisel. Ilm ei mängi ka mingit rolli – suvi, sügis, talv, kevad – sünnipäeva saab ALATI õues pidada. Nii mõnus!

Ida oli seda sünnipäeva pikalt oodanud, sest ikkagi Magnus ju…Isver, mulle tuli praegu meelde, kuidas nad lasteaia alguses kogu aeg kaklesid. Nagu kass ja koer. Ida tuli kogu aeg koju ja ütles, et Magnus tegi haiget. Magnus läks ilmselt koju samasuguse jutuga. Sellest kasvas aga välja sõprus.

Sünnipäev ise ei läinud just kõikse paremini. Kui me kohale jõudsime, hüüdis Magnus teistele lastele, et vaadake Ida tuli ja see tähelepanu ehmatas Ida täiega ära. Mind vist ehmataks ka, kui ma isegi täiskasvanuna kuhugi seltskonda saabuks ja sellise tähelepanu osaliseks saaks. Eriti kui keel ka natukene takistuseks on.

Ühesõnaga pidin mina ka sinna jääma, sest Ida ei leppinud teistega. Pool tundi hiljem ütles ta mulle, et võin ikkagi ära minna. Ma läksin. Jõudsime Jaagupiga linna Klaudiale järgi kui Magnuse ema helistas, et Ida on natuke kurb. Läksin tagasi, Magnuse ema lohutas ohjeldamatult nutvat Idat ja Ida nuttis, et tahab ääääraaaa kojjjju. Keegi ei teadnud, miks see nutt täpselt tuli, aga no tuli. Koju jõudes ütles Ida, et nüüd ta tahaks tegelikult tagasi, sest kook jäi ju söömata.

“Me ei saa ju enam tagasi minna,” selgitasin talle ja küsisin, et mis siis juhtus, et ta ära tahtis tulla. Ida kehitas õlgu ja ütles, et tegelikult ei juhtunudki midagi. Ehtne naine. Oma tujudega. Naistepäeval ju ikka võib natuke tujutseda ja ümber mõelda.