Mõtlen mina, et olen hea naine ja ei kirjuta enam Marekist nii palju blogis, et pole tema süü. et mul on mingi haige tähelepanuvajadus meie pere rõõmud ja ka probleemid rahva ette laotada, et pärast jälle loe kommentaare, et pole ikka hea mees, pole ikka hea isa, pole ikka seda ja teist ja kolmandat. Ei tahtnud teisest kirjutada.

Eile vaatasime telekat ja Marek muudkui kommenteerib üht paari, no sa vaata seda naist, kui paks ta on, miks see mees selle naisega koos on, nad ei ole õnnelikud ja muudkui jaurab. Et tema jätab mu küll maha kui ma niiiiiiiiiiiiiiiii paksuks lähen. Ja et naistel ikka käsivarred nii koledad ja paksud. Aina halvustab ja halvustab nagu ise oleks Disney prints.  Ütlen talle, et davai, veame kihla, ma lähen niiiiiiiiiiiiiiiiiii paksuks ja ma tean, et kuhugi sa ei lähe mu juurest. See ka ei sobinud. Räägib edasi, et ei no ikka kole kui naine on peenike olnud ja korraga vormist väljas ja paks. Küsin mina, et kas tema jaoks on siis vaid välimus oluline. Ei, seda ka pole, vastab tema. Aga mina ju olen peenike olnud ja nüüd olen paks, küsin ma. Ei no, sa oled juba nii pikalt paks olnud, et ma olen harjunud ja isegi enam ei mäleta kuna sa peenike olid, vastab ta surmtõsiselt.