Me oleme nüüd jõudnud faasi, kus me teeme teineteisele iga asja kohta etteheiteid

Sellest ma kirjutasin juba Facebookis, et selles suhtes siin on näha jahenemise märke, aga nüüd kui ma olen teadlikumalt silmad lahti käinud, siis mulle tundub, et neid on veelgi rohkem. Ja ärge arvake, et selle asemel, et nendest asjadest rääkida, tormasin ma kohe blogisse kurtma, kuigi lubasin, et enam oma isiklikest probleemidest ei räägi. Me rääkisime, aga see läks lõpuks võistluseks, kummal rohkem etteheiteid teisele on.

Ja nii mul ei jäägi muud üle kui oma kurba saatust siin kurta. Et te teaksite kui raske mu elu on.

Kas peaks ka moodne olema ja lahku minema?

Eks neid tülisid tuleb igas abielus ette ja no offense, ma ei usu neid inimesi, kes ütlevad, et nad kunagi ei tülitse, erimeelsusi tuleb ilmselt ette kõikidel, mõned lihtsalt ei tunnista neid või siis neeab teine pool kogu aeg oma arvamuse alla. Aga võib olla ma muiudgi eksin. Polegi oluline.

Väga palju mu tuttavaid ja vähem tuttavaid on viimasel ajal lahku läinud, tundubki olevat selline moodne trend, et kui midagi ei meeldi, siis lihtsam on laiali minna. Ja kuna see trend on nii tugev, siis pean tunnistama, et minagi pillun tülide käigus sõnakõlksuna “a lähme siis lahku” fraasi. Kuna ma tegelikult seda ei mõtle, siis olen õppinud end talitsema, sõnadel on teadupärast tugev võim, aga kui me siin jälle tülitsesime, siis tundsin küll, et võib olla on kõikidele lihtsam. Selles mõttes, et võibolla ma ei olegi võrdselt panustav abikaasa, vaid koorem. Stressiallikas.

Asjadest, mis mul on, ja asjadest, mis ilmselgelt elementaarsed

Hahhaa, ma nüüd korras mõistan, mida suuremad blogijad tunnevad kui neilt pidevalt ühte ja sama asja küsitakse, ma olen ikka mõnikord mõelnud, et äkki ei küsita, tahavad lihtsalt reklaami/end põnevaks teha. Aga ma olen ise viimasel ajal teatud asjade kohta palju küsimusi saanud ja mõtlesin siis ka, et tegelikult võiks neist asjadest eraldi kirjutada ka – äkki on kellelegi veel kasu ja siis ma ei pea ehk kogu aeg vastama. See muide ei olnud etteheide kellelegi, küsige julgelt, ma tean, et ma olen mingeid asju kiitnud, aga mitte otseselt öelnud, et millega täpselt tegu on.

Esimene neist on Mareki uus koduloom, mille kohta te olete küsinud. Kui Mareki sõbrad küsisid, et mida ta sünnipäevaks tahaks, teadsin ma, et ta on mingist põrandapesumopist jahvatanud pidevalt, aga mina ei olnud süvenenud täpselt, miks see mopp vajalik ja hea on. Küsisin sõpradelt, et kas täpsustan, mis mopist juttu on, aga nad teadsid juba ilma selleta. Vist on ilmselge, et Marek on praktiline ja armastab koristamist. Uus koduloom-põrandapesumopp on (vist) see Kärcheri põrandapesumasin. Kui ma selle hinna teada sain, siis ma muidugi minestasin korraks – on see alles kallis põrandapesumopp! Alguses ei saanud ma aru, miks see nii hädavajalik masin on, aga teate isegi mina pesen nüüd vabatahtlikult põrandaid. Meil on see koer eksju, see suur, kes küll ei aja karvu, aga kevad-suvi-sügisel toob tolmu tuppa ja talvel sulab lumest lahti, nii et meie põrandad on pidevalt mustad. Selle masinaga on nii lihtne ta järel koristada. Ei mingit enne tolmuimemist ja siis põrandapesu, lihtsalt võtad kalli mopi välja ja vuristad üle põranda. Mugavalt ja kiiresti. Pool aega puhast võitu koristamise pealt! Ainuke miinus? Kui ta täis saab,siis ma ei oska seda puhastada ise ja nii võib koristamine pooleli jääda, mitte et see puhastamine ilmselt raske oleks, aga ma lihtsalt pole viitsinud vaadata, kuidas seda teha. Õpitud abitus. Ehk siis – kas soovitan – hell yes!

Teine neist asjadest, milleta ma elada ei oskaks enam, on varstolmuimeja. Meil on kõige lihtsam Makita oma (vist on see) ja kui juba see teeb oma tööd väga hästi, siis ma ei tea, mida need kallimad ja paremad isendid veel korda saadavad. Jällegi üks koduabiline, mis teeb koristamise lihtsaks. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati suure tolmuimeja välja tõstsin. Tundub nii suur, kobakas ja ebamugav on pidevalt selle juhtmega jännata.

Kolmas asi, mida ma taevani kiidan, on kuumaõhufritüür. Mul õde küll saatis mu fritüüriarmastuse peale ühe meemi, et “ühel hetkel oled sa noor ja teisel hetkel vaimustud kuumaõhufritüürist”, aga päriselt see on kohati selline taeva kingitus, et hoia ja keela. Ma muidugi ei ole tavalist ahju sellega asendanud ja teatud söögid lähevad ikka ahju, no lambakints isegi ei mahuks sellesse fritüüri, aga mõnikord on nii mugav Ida (ja ta sõprade) jaoks sinna mingid lihapallid, nagitsad ja muu selline sisse visata ning ilma igasugu vaevata on kiirest asjad valmis. Kas see kuumaõhufritüür ka tervislikum on, seda ma ei tea ((ilmselt ikka on, sest õli ma ju üldjuhul ei lisa), aga laisale mugavale perenaisele parim abiline. Minu oma on jällegi täiesti lihtne Delimano, aga eks neid on ka suuremaid ja uhkemaid olemas kui seda konkreetset mudelit ei taha. Meile sobib ja ma hea meelega olen juba nii vana, et vaimustun sellistest asjadest.

Üks asi, millest ma aegajalt meie majapidamises puudust tunnen, on kuivati. Ma lihtsalt ei kannata neid pesuresti peal kuivavaid riideid ning olen ofc piisavalt laisk, et need riided kuivavad seal teinekord kauem kui normaalne oleks, lisaks ei saa mõned asjad kunagi piisavalt kiiresti kuivaks. Jummel kui närvi ajab kui tahad midagi konkreetset selga panna ja see pole ikka restil ära kuivanud. Siiski oleme me kuivatita hakkama saanud ja ega ma ei istu just iga päev vannitoas ja ei nuta, sest meil pole kuivatit. Täna – kui ma IG story´s oma sulemantli frustratsiooni välja elasin – sain ma aga teada, et kuivati ei ole mtte ainult kasulik/vajalik, vaid on elementaarne, et igal inimesel on kuivati kodus. Eranditult kõik soovitused olid “pane tennisepallidega kuivatisse”, ka peale seda kui ma olin kirjutanud, et mul ei ole kuivatit ja palun ärge soovitage seda enam. Ma saa aru, et kõik soovisid ju vaid head nõu anda ja ei saa teada, et 25 inimest enne on juba seda soovitanud, aga ma tundsin topeltfrustratsiooni. Sest mul ei ole kodus elementaarset pesukuivatit. Kui keegi luges siit vihje välja, siis palun – mul on kuu aja pärast sünnipäev, võite mulle siit sobiva kinkida! Nali, ausalt, ärge kinkige. Nagu ma ütlesin ma olen lihtne tüdruk, ma tahan vaid pjuudrit njäokreemi (loe: lilli, ehteid, pesu, šampanjat, kas ma lilli juba ütlesin?)

Olme

Lühidalt võiksin ma selle loo kokku ühe lausega. Mu auto on katki. Kuid ma räägin pikemalt. Et kõik ausalt ära rääkida pean ma siiski alustama sellest, et mu auto on katki ja logistiliselt elame, töötame, käime lasteaias me kohtades, mis muudavad ühe autoga elamise võimatuks. Mäletate ma rääkisin, et ma ei kujutaks ette kui ma peaksin ILMA autota ka päristööl käima, et see oleks võimatu missioon. Noh, nüüd tegelikult on nii, et ma päris palju pean siiski hommikul linna minema, kohtumistele, koosolekutele, tööle. Kui ma sõbrannalt autot laenasin oli elu nagu lill. Me ärkasime küll koos Marekiga enne kukke ja koitu, kuid mul oli kaks-kolm tundi end kokku korjata. Ma ei ole hommikuinimene. Mu aju ei toimi hommikul vara. Ärkamisega saan ma hakkama, kuid ma ei saa hakkama “ennast-pestud-kohvi-joodud-laps-riidesse-laps-lasteaeda-autosse-linna- rutiiniga- ja-seda-kõike-45-minutiga-rutiiniga”.

Ei, ma ei süüdista Marekit. Tema peabki nii vara kodust välja minema, et mitte kaks tundi tööle minna, ummikud kella kaheksa-üheksa vahel on metsikud, mina läheks ka tema asemel vara. Või okei, ma tegelikult alustaks tema asemel oma tööpäeva hiljem, peale ummikuid, AGA ka see on välistatud, sest ta peab jõudma ka Idale järele. Ja selleks peab ta tööpäeva varem lõpetama. Kui ta veel ka hiljem läheks, siis ei saakski ta tööl olla. Töö aga on Marekile püha.

Ma olen uurinud ühistransporti. Kui ma tahaksin linnapäevadel Idale lasteaeda jõuda järgi bussiga ja bussiga ka koju saada, peaksin ma linnast liikuma hakkama kell 14, see on liiga vara. Kusjuures koju jõudmine võtaks aega 2,5 tundi. Saate aru, kaks ja pool tundi!

Igatahes nii me siis veame end kodust enne seitset välja, minu silmad on küll lahti, kuid ma magan, ma ei suuda mõelda, ma ei suuda rääkida, ma ei suuda. Marek on ärkvel. Ta räägib minuga. Olulistel olmelistel teemadel. Kas ma selle arve olen ära maksnud, kas ma raamatupidajalt seda olen küsinud, mis me teeme sellega, kus ma maha tahan minna, kuhu ma õhtul tulla saan, mis me nädalavahetusel teeme, kes Idat hoiab kui mina Norras olen ja teda kodus pole. Olme. Oluline, aga kell seitse hommikul on olme jaoks liiga vara. Ma oleksin olmeks valmis alates kella üheksast.

Sel nädalal olid mul planeeritud õhtused trennipäevad. Ma loobusin nendest, sest liiga palju oli stressi. Ma saan jällegi aru. Marek on pool maja maha lammutanud, ta tahab õhtuti peale tööd need seinad uuesti kinni ehitada. Kui ta on Idaga üksi kodus, siis ta ei saa. Ida tahab issiga mängida. Issi ei oska öelda, et mängi üksi.

Nii palju stressi. Kui keegi teab kedagi, kes vanal Range Roveril kompressori ära oskab parandada, siis andke mulle teada. Ma söön kasvõi kuuaega kartulikoori, aga ma tahan, et mu auto terveks saaks.