Ma olin reede õhtul juba magama läinud kui allkorrusel mu telefon helises. Never ei viitsi ma vaatama minna, mõtlesin mina, aga Marek ütles, et nii hilja helistab keegi vaid siis kui midagi tõsist lahti on. No kobisin siis alla ja tegin suured silmad kui nägin, kes helistas. Muigasin omaette ja läksin üles tagasi. Ei hakka mina öiseid purjus kõnesid vastu võtma. Telefon helises veel korra. Lasi ikka mõnusalt pikalt kutsuda.

“Mida ta sinust tahta võib?” küsis Marek. Mu peast käis läbi võimalik stsenaarium. Hilisõhtu, väikesed joogid, teema läks minu peale ja korraga tuli mõte, et tra, aga ma helistan talle ja küsin järgi, et mis värk on. Muud põhjust hilisõhtuseks kõneks inimeselt, kellega ma ei suhtle, ma näha ei suutnud.  Aga tundus ikka kuidagi natuke piinlik, et purjus peaga sotte klaarima hakata, imestasin, et sõnumit ei saanud veel.

Kust ma võtan, et helistaja purjus oli?  No kuulge, ma olen ise ka noor olnud, kuigi see võib üllatusena tulla. Ma mäletan täpselt neid kõnesid, mida oli purjus peaga vaja teha. Sotte sirgeks rääkida. “Aga päriselt, miks sa mind maha jätsid, päriselt, miks, ma nägin sind seal teise tüdrukuga!” või “Aga no miks ta mulle niimoodi tegi, sina oled ta parim sõber, ütle, kas ta tõesti ei armasta mind!” või “Kui sa kohe praegu siia ei tule, siis sa ei tea, millest sa ilma jääd, ma olen kõigeks valmis, kõigeks” või “Kuule, sa oled ikka täielik m…n, mul on kahju, et ma su peale aega olen raisanud” või…Ühesõnaga ma tean, millest ma räägin. Ma ei ole ainus inimene, kes on purjus peaga “sottide klaarimise” kõnesid teinud. Mu sõbrannad on samasuguseid kõnesid teinud. Me oleme teineteist julgustanud, et no muidugi helista, muidugi, saad selgust.

Aga ma olin siis umbes 20-aastane. Kui ma praegu peaks tahtma purjus peaga kellelegi helistada, siis mu sõbrannad keelaks mul seda teha. Mitte et mul oleks tahtmist või põhjust kellelegi üldse helistada, aga põhimõtteliselt, never ei laseks keegi end mul niimoodi lolliks teha. Mina ei laseks oma sõbrannadel ka. Aga mõnedel on sellised kaaslased, kes julgustavad hoopis helistama. Järgmisel hommikul nägin Instagramist, et mu aimudus ei petnud mind. Oldigi välja. Olidki joogid laual.

Nüüd ma muidugi natuke piinlen teadmatuses, et mida mulle veel öelda kui kõik justkui juba on öeldud. Mis siis kripeldab, et minuga kontakti on vaja otsida? Kuna ma telefoni vastu ei võta, kas võiksin/peaksin mingi hetk uksekella ootama?