Juulikuus lumi on maas

April 27, 2018April 27, 2018 / Eveliis / 4 Comments

Teate seda laulu, eksju? Kui ma noorena mõtlesin, et hahhaaa, kuna ja kus saaks päriselt juulikuus lumi maas olla, siis selleaastane Lillehammeri lumi on mulle näidanud, et naersin kunagi ilmaasjata. Kuigi suurem osa lumest on sulanud, siis no päriselt ikka oleks nagu Arendelli sattunud.

Ja mu meelest on ikka megaäge, et on veel kohti, kus on päris tal olemas. Lumi ja külm ja libe ja kogu see talve”jama”. Veel kümme aastat tagasi oleks ma IGA KELL valinud puhkuseks ükskõik mis sooja paiga, siis praegu on mul väga hea meel kui puhkuse* sihtkohaks on Norra. Kui ma veel järgmisel talvel Svalbardi ka jõuaks, oleks talv täiuslik. Kui mu tööpäev täna läbi sai, olin ma “poistele” autojuht – sõitsime lihtsalt ringi nagu teismelised ja…hoidke oma piip ja prillid…kuulasime Ting & Tøy poest ostetud “Scooteri” plaati. Võimalik, et pildil olid ka mõned õlled. Neil, kel puhkus oli. Aga miks ka mitte eksju?

*minul on siiski tööaeg, aga teate kui veider on näha Marekit puhkamas. No niivõrd kuivõrd ta saab, aga siiski on ta tööst eemal ja see on paganama kummaline vaadata.

Ma olen segaduses

March 19, 2018March 19, 2018 / Eveliis / 28 Comments

See postitus läheb jälle rubriiki “Naiivne ja rumal Eveliis”, aga loen uudiseid ja lihtsalt ei saa aru, kus me elame. Ehk siis Haigekassa otsustas sulgeda Põlva ja Valga sünnitusosakonnad. Minu naiivne mõistus ei võta seda. Liiga vähe sünnitajaid, et sünnitusosakondi töös hoida. Ma ei saa aru. Vaatan enda vaatevinklist. Viimased raseduskuud tilkusin ma kogu aeg haigla vahet, sest mul oli liiga kõrge vererõhk ja preeklampsia oht. Mõnikord jäeti haiglasse, mõnikord saadeti koju. Kui ma elaksin Põlvas või Valgas siis peaksin ma kärutama päris pikki vahemaid. Kui mul poleks autot, siis sõidaksin bussiga? Telliksin takso? Või koliksin raseduse ajaks Tartusse, sest nii on soodsam? Ma ei julgeks seal piirkonnas rasegi olla. Ma niigi kartsin juba Ussipesas (mis on Tallinnast 30km), et kuidas ma tean, et õigel ajal haiglasse jõuan. (Õnneks) jäeti mind preeklampsiaga 39. nädalal haiglasse, ei pidanud mõtlema, kas tuleks haiglasse sõita, kas on õige aeg, kas saadetakse tagasi…Ma ei olnud kindel, et ma aru saan, kuna on õige aeg haiglasse sõita. Aga Põlvas või Valgas elades peab nüüd kindel olema, muidu sõidad valutavana edasi-tagasi. Ja isver üldse…valudes autos loksuda ja närvis papa autoroolis… 70km sõitu ei ole just naljaasi. Maa tuleb täita lastega…Jajah.

Võib olla oleks lihtsam kui kõik inimesed koliks Tallinnasse, Tartusse või Pärnusse elama. Siis ei peaks mõtlema, kas maapiirkondades (ja maapiirkonnad on ju isegi väiksemad linnad) on piisavalt inimesi, et hoida lahti perearstikeskusi, haiglaid, sünnitusosakondi, postkontoreid, pangakontoreid, poode, lasteaedasid, koole…Kõik inimesed linna elama. Pole mõtet maapiirkonnas võidelda.

“Fun” fact: Norras viidi läbi “lähipolitseireform”, mis lihtsustatult võib tähendada, et kui Lillehammeris on baaris kaklus võib politsei kohale sõita 60 kilomeetri kaugusel Hamarist.

Kas me polegi inimesed?// Not humans who are worth more?

March 18, 2018March 18, 2018 / Eveliis / 7 Comments

Istusime eile külas ja mulle jäi laua peal silma ajalehe esilehe pealkiri “Kuus magamistuba 85m2 ruudu peal – omanik teenib õnnetute Somaalia naiste pealt”. Lugu siis järgmine, et korteriomanik on oma korteris kolmest toast teinud kuus tuba, iga tuba 5-6m2, ja üürib neid välja 8000nok (ca 800eur) kuus. Naised rahulolematud, sest see on ebainimlik, kas neil ei ole rohkem õigusi, kas nad ei ole inimesed ja rohkem väärt? “Aga NAV (Töötukassa) ei maksa rohkem kui 8000NOK ja selle raha eest ma paremat ei saanud, mul oli isegi pagulaskeskuses parem elu,” räägib üks naistest. Tööle ta minna ei saa, sest “tal on kehv tervis”.

Aktivistid räägivad kaasa, et see on ebainimlik, ei tohiks olla seaduslik ja on heaoluriigis nõrgemate ära kasutamine ja nende pealt teenimine. Ma olen nõus, et kindlasti on palju ebaausust ja kindlasti on neid, kellel ongi vaja abi ja kes ei saagi tööl käia, aga millegi pärast ma kahtlen, et kõik need inimesed nii hädised ja haige on. Mina ajab natuke kurjaks selline vingumine ja ausalt öeldes mulle ei tundu, et ära kasutatakse õnnetuid Somaalia naisi, vaid naiivseid norrakaid (ükskõik, mis muust rahvusest inimesi, kes pagulasi aidata soovivad). Kuidas saab olla, et inimene, kes peaks tulema paduvaesusest või sõjakoldest ei ole rahul sellega, mille ta tasuta saab?

Vaatasin siis hommikul ka Finn.no-s ringi ja mõtlesin, et kui ikka rahul ei ole ja see on ära kasutamine, siis äkki ajalehes halamise asemel otsiks endale muu elukoha. Päisepilt on üürile antavast KORTERIST – hind 6700NOK/kuus. Teine pilt on korterist üüritavast toast – 12m2, ühiskasutuses elutuba ja köök, hind 4800NOK/kuus. Poole suurem ja poole odavam. Milles siis probleem? Kas keegi käsib seal kohutavates tingimustes elada?

Ja kui tööl niikuinii ei saa käia ja tervis ka kehv, siis koli Oslost kaugemale. Põhjapoole. Seal saab 8000NOK eest maja üürida. Ilus loodus ja elamistingimused inimlikud. IMHO. Aga see vist ka ei sobi. Sest seal ehk on poodi liiga kauge tee või ei peatu buss täpselt maja ees.

Oh, seda õudset õpitud abitust! Ja ma olen absoluutselt selle poolt, et abivajajaid tuleb aidata, kuid siin selliseid lugusid lugedes muutun ma natuke pahaseks küll ja mõtlen, et kala asemel tuleks ikka õng anda inimestele.

We were visiting a friend yesterday and the headline of the newspaper lying on the table caught my eye: “85m2 divided into 6 bedrooms – the owner making money off poor Somali women”. The story went as follows: the landlord has made the 3 bedrooms in their flat into 6, each of them 5-6 m2 and rents them out individually for 8000NOK (approx €800) per month. The women are not happy because it’s inhumane conditions and are wondering if they don’t have any more rights, or if they are not humans who are worth more. “But NAV (Jobcentre) doesn’t pay more than 8000NOK and I couldn’t get anything better for that money, my life was better at the asylum centre,” one of the women speaks out. She can’t get a job because of her poor health.

Activists have all spoken out and agreed that it’s inhumane and that it shouldn’t be legal and that it’s taking advantage of the weakest members of the welfare state and making money off them. I agree that there’s probably plenty of inequality and there are definitely those who can’t work and need help, but for some reason I have doubts whether all of those people are so sick and poorly that they can’t go to work. Complains like that make me a bit angry and in all honestly, I don’t think those poor Somali women are the ones being taken advantage of; instead, it’s the naive Norwegians (or any other nations who wish to help the poor asylum seekers) who are being used. How can a person who is coming from extreme poverty or from a war zone not be happy with what’s been offered to them for free?

I had a look around Finn.no this morning and thought to myself that if those women aren’t happy with their situation and feel used, then maybe instead of complaining to the newspaper they could find another place to stay. The picture in the header is of a FLAT that’s for rent for 6700NOK per month. The other photo is from a room (12m2) rented out in a flat with a shared living room and kitchen, the rent is 4800NOK per month. Twice the size and half the price. Where’s the problem? Is anyone making them live in those appalling conditions?

And if you can’t work anyway and have bad health, then you could move further away from Oslo. Towards north. You could rent a whole house for 8000NOK there. Beautiful scenery and humane living conditions. IMHO. But this isn’t quite right I guess. The shop might be too far away or the bus doesn’t stop right outside the house.

Oh, this acquired helplessness is a terrible thing! And I completely agree that people in need should be helped but when I read stories like that I do get a bit angry and think that instead of a fish people should be given a fishing rod.

Live seksvideo – noh, kes teeb järgi?

February 7, 2018February 7, 2018 / Eveliis / 5 Comments

Meie blogijad on näidanud igasugu live´sid, reality “staarid” on kaasa teinud igasugu õudustes, kirjutatud ja kirjeldatud on ka nii üht koma teist, seksivärgist ka. Aga päris suguühet pole keegi vist veel julgenud üles laivida? Või ma eksin.

Millest selline küsimus? Ei, ma ei ole mingi pervert, kes tahab teisi seksimas näha. Ei, ma ei ole hulluks läinud, et hakkan live seksvideot korraldama. Ma vaatasin lihtsalt sõpradega üht Norra saadet. Saatejuht kutsus tavalisi paare üles avalikult seksima, et näidata, milline on pärisseksi ja porno erinevus. Ja palun – üks paar oligi nõus. Vaadake ise, 19.minutil hakkab see osa pihta.

Täiuslik hotellielu

January 30, 2018January 30, 2018 / Eveliis / 1 Comment

Kuu aega tagasi avastasin ma Oslo lähistel metsas pärli. Kui mul seekord oli vaja Oslos ööbida kolm ööd, siis ei olnud kahtlustki, kus ööbida. Loomulikult samas kohas. Esiteks on kolm päeva steriilses hotellitoas nelja seina vahel lihtsalt ahistav, teiseks selle selle hotelli hämmastavalt rahakotisõbralik hind, kolmandaks on selles väikeses bed and breakfastis kodune tunne, neljandaks väga maitsev toit ja viiendaks ning ehk kõige olulisemaks erakordselt meeldivad võõrustajad. Per Erik ja Rosmary on natukene nagu karakterid mõnest vanast Prantsuse filmist – šikid ja elegantsed.

Olgugi, et võõrustajad olid seekord haiged – ühel kerge külmetus ja teine oli just südamerikkega haiglast tulnud, ei lasknud nad latti alla. Me küll püüdsime aidata ja uurisime, kas on midagi, mida me teha saame, kuid võõrustajad jäid endale kindlaks. Nende külalistel peab olema nende juures nii hea, et nad tahavad tagasi tulla. Nii valmis ilma hinnaalanduseta õhtul võrratu guljašš ning hommikusöögilaud oli värsketest hõrgutistest lookas.

Suhtlus nendega lihtne ja soe nagu ka eelmine kord. Seekord oli meiega enamuse ajast ka nende 12-aastane tütrepoeg Gregory ja nii nagu vanavanemad oli ka lapselaps nagu teisest maailmast. Teda huvitas Ida-Euroopa kirjandus, ta teadis maailma ajaloost ja poliitikast kui meie ning reisi lõpuks teadis ta Jaan Krossi kohta rohkem kui meie. Ausõna.

Gjedsjø Gaard on muinasjutuline. Ma loodan, et mul on põhjust sinna varsti tagasi minna. Kui muidugi tuba saab. Nende maja on kogu aeg broneeritud. Ja ma ei imesta, miks. Huvitav, kas kõik külalised hindavad neid inimesi, detaile, lugusid? Mulle igatahes on see koht ja need inimesed nii hinge pugenud.

Suvaline loba hotellidest ja muudest ööbimiskohtadest

January 24, 2018 / Eveliis / 5 Comments

Kui me eelmisel aastal käisime perega Jurmalas, siis sel aastal tuli meie seltskonnal plaan minna Prantsusmaale. Noh et lastel lõbus ja meile endale midagi ja kes siis Prantsusmaale ei tahaks, eksju. Ma olen Pariisis käinud vaid korra. Enelini moekooliga. Juba fakt, et ma käisin seal sellise kooliga, ütleb, et see oli sada tuhat aastat tagasi.

Sihtkoha leidmine on lihtne. Kõik sõltub võimalustest ja viitsimisest. Siin ei ole ka kokkuleppe saavutamine reisiseltskonnaga raske, küll aga tekivad erimeelsused ööbimispaikade valikul. Mitte halvas mõttes erimeelsused, lihtsalt erinevad soovid. Minu töö, nii blogija kui ärikonsultandina, hõlmab päris palju hotellides elamist. Viimati kui ma pidin ööbima ülehinnatud ja ebaisikupärases Thon hotellis, tundsin ma, et mul on kopp ees hotellidest (hotelli plussiks oli siiski väga hea Rootsi laud). Kõik on sama ja korduv. Ainsad plussid, et ei pea koristama ja hommikusöök on hinna sees.

Kuigi nüüd Kopenhaagenisse hotelli broneerides otsisin ma end vigaseks, et leida hotell, mis oleks okei asukohas, okei hinnaga ja sisaldaks hommikusööki. Ärireisidel on mulle oluline, et hotellis oleks hommikusöök, sest tihti ei ole mul aega süüa enne õhtut ja siis on hea kui vähemalt hommikut on korraliku toiduga alustatud. Lõpuks tegin järgiandmise selles, et tuba on jagatud vannitoaga. Muidu tundus igati okei. Hinna mõttes ka. Mul on selline kiiks, et ma ei taha hotellide eest liiga palju maksta.

Vähemalt tean ma, kus me Odenses ööbimine. Sai jälle üks armas koht avastatud, kuhu tagasi minemata jätmine oleks patt. Hästi lihtne, aga äärmiselt sümpaatne motell.

Oslos ööbimiseks valisin ma jälle Gjedsjø Gårdi. Põhjuseid selleks on lisaks heale hinnale ja sobilikule asukohale (Oslost küll veidi kaugemal, kuid kuna mul on vaja olla ka Skis, siis Skiga võrreldes on asukoht imeline) ka suurepärane vastuvõtt ja imeline toit. Kui ma nüüd läbi Bookingi broneeringu tegin, sain ma nendelt eraldi kirja, et andku ma teada, kas nad saavad midagi ette valmistada, et ma end nende juures hästi tunneks. Võimalik, et nad kirjutavad nii kõigile, aga selline personaalne lähenemine annab nii palju juurde.

_file=Gjedsj_Gaard_stue_1803380655.jpg&dh=533&dw=800&cropX=0&cropY=79&cropH=640&cropW=960&t=4&

Kus aga ööbida Prantsusmaal? Et oleks Disneylandi lähedal ja mulle sobiva hinnaga. Muidugi oleks ma võinud broneerida hotellitoa nagu pool meie reisiseltskonnast tegi, aga siin oli mitu aga…1)ma ei taha olla vaid standard double hotellitoas kui ma olen puhkusel 2) ma ei taha (loe: saa) maksta 1190 eurot, et saada hotellituba, millega ma oleks rahul. Hommikusöögi olemasolu puhkusereiside ajal ei ole mulle üldse oluline. Pigem mulle (erinevalt argipäevast) meeldib hommikusöögi ja lauakatmisega päeva alustada. Mina oleks muidugi võinud vabalt otsida sobiva hinnaga airbnb ka Pariisis ja seigelda busside või metroodega, aga laste peale mõeldes tundus siiski mõistlik, et oleksime Disneylandile lähedal ja piisavalt koos.

Jurmalas ööbisime me erinevates hotellides ja siis oli kogu aeg vaja Idale selgitada, miks Rihannat ei ole ka seal. Ma guugeldasin üks õhtu vist kõik võimalikud variandid läbi, nii et vaatasin ka vahemaid sellest hotellist, kus teised elavad. Mida kaugemale sellest konkreetsest piirkonnast, seda soodsamad ja põnevamad olid ööbimiskohad (4 ööd neljale oli võimalik saada juba 300 euroga), aga kui ikka piirkondi ei tea, siis oli raske valida, milline neist “very close to Disneyland” on. Meie kodu on ka “close to Tallinn”, aga oleks ikka nadi küll kui osa seltskonda ööbib Tallinna vanalinnas ja teine osa Ussipesas. Et ma ikka rahule ei jäänud, hakkasin ma airbnb host´idele kirjutama. Neljas väljavalitud kohtadest oli (piltide ja arvustuste järgi) jackpot. 22 meetrit hotellist, kahetoaline korter hea hinnaga.

Mulle meeldib täiega ööbimiskohti otsida ja mitte valida esimest soovitatud hotelli. Olgu, võib olla kuhugi kaugemale ja tundmatumasse kohta reisides valiks ma esimese hooga safe choice hotelli, ei viitsiks ju teadmatusest kuhugi slumi või narkodiilerite naabrusse sattuda, aga igal võimalusel püüan ma leida midagi, mis lisaks valgetele linadele ja toateeninduse ka hingele pai teeks, mingi emotsiooni tekitaks juba läbi pildi.

Ka Hotelliveebi blogijana ei arvusta ma ammu enam pelgalt tube, vaid hoopis teisi asju, isegi pisiasju. Pean siinkohas tunnistama, et Eesti hotellid üllatavad mind siiski 99% ajast positiivselt, ka need hotellid, mille kohta ma esimese hooga mõtlen, et “ah, vaid üks suur hotell, mis siin ikka nii erilist olla saab.” Aga teinekord saab. Näiteks Dorpat ja Meriton on olnud ootamatud üllatused.

Mul tuleb nutt peale!

January 11, 2018 / Eveliis / 4 Comments

Mul oli vaja oma lapse Norra isikukood üles leida. Kolimiste käigus olen ma aga selle tähtsa ümbriku (teada ju on, et kõik tähtsad asjad Norras tulevad paberkujul postkasti) ära kaotanud. Kirjutasin siis 12.12 (!!!!!) läbi süsteemi, et sooviksin oma lapse isikukoodi teada saada.

Sain nädal aega hiljem vastuse, et see saadeti mulle TAVAPOSTIGA aadressile, mis mul Norra rahvastikuregistris registreeritud on. AGA MA EI ELA ENAM SEAL. Hell, ma ei ela isegi enam Norras. Kirjutasin uuesti, et äkki ma saaksin selle numbri elektroonselt (süsteemi tuleb niikuinii läbi pin-kalkulaatori sisse logida).

TÄNA sain ma vastuse, et aga miks ma ometi küsin d-numbrit (mis antakse välismaalastele), kui meil on Norra isikukoodid olemas? Ehk siis ma ajasin kaks sõna lihtsalt sassi, aga vahet pole – isikukoodi/d-numbri number on ikka üks ja see sama. Nüüd siis kirjutasin uuesti, et ajasin kaks sõna sassi, et kas nad palun saadaks mulle isikukoodi elektroonselt. Ma loodan, et nad seda ei saada jälle tavapostiga aadressile, kus ma enam ei ela.

(Norras ELADES saadeti mulle viimati pangakaart Norra aadressile ja pin-kalkulaator Eesti aadressile. Just a fun fact!)

Kuidas saab Norras asjaajamine nii aeglane ometi olla? Ma tahan vaid üht kuradima isikukoodi uuesti teada saada.

Glamuurist on asi kaugel

November 21, 2017November 21, 2017 / Eveliis / 6 Comments

Võib olla olen ma ekslikult jätnud mulje, et selline uue brändi turule toomine ja turundus, reklaam, blogijad on jube glamuurne töö, kuid tegelikult on asi glamuurist kaugel.

Eile tegin ma tööd kella kaheni öösel, sest loomulikult olid mingid viimase hetke asjad, mis kuidagi kokku ei tahtnud jõuda, mingid möödarääkivused, mis viisid minikriisideni ja mida ma veel kell üheksa õhtul lahendasin, sest korraks oli mul tunne, et kogu töö ja vaev lendab vastu taevast ja ma tahtsin peaga vastu seina joosta, sest…norrakad noh. Mingites asjades ajavad nad nii näpuga järge taga ja teevad sääsest elevandi, aga midagi ei saa öelda ka, sest minul on neid vaja rohkem kui neil mind. Surusin end madalamaks kui muru ja lahendasin kriisi. Samal ajal putitasin end mingite rohtudega, sest ma olen täiesti veendunud, et lisaks juba sada aastat kestnud köhale ja nohule on mul ka palavik, aga mul ei ole hetkel aega haiguseks. Kriis sai lahendatud. Ka mu eelmistes töökohtades on kriiside lahendamine tihti olnud minu töö, mitte et ma tahaks end jube targaks pidada, vaid vastupidi, ma oskan õigel hetkel piisavalt rumal olla. Ja rumal olemine probleemi lahendab, siis jumala eest. Ei pea ma endale vastu rinda taguma ja ütlema kui äge ma olen. Sest no ma ju tean niikuinii, et ma olen äge. Okei, nali. Ilmselt tingitud üleväsimusest.

Hommikul pool üheksa ärgates teadsin ma, et olen tund aega oma ajagraafikust maas, kuid sellegi poolest tundus mulle, et saan hakkama. Lõunaks Oslos valmis ja tagasi Lillehammerisse, et natukene puhata. Tegelikkus oli aga see, et lõuna ajal olin ma veel kliendi juures ja üritasin viimaseid pisiasju korda ajada. Aga kuidas sa ajad korda seda, et õige statiivi asemel on sulle kogemata kaasa pakitud vale statiiv? Mida ei saa kasutada? Õnneks pean ma siinkohal kiitma oma leidlikke Norra koostööpartnereid. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nemad said.

Mina hakkasin Lillehammeri poole liikuma. Tee on maksimaalselt 2,5 tundi sõitu. Mina sõitsin vahemaad 5 tundi ja 11 minutit. Ei, mitte sellepärast, et ma otsustasin jälle vale pööret teha ja ei leidnud bensiinijaama kui mu kütuseseier juba kriitiliselt madal oli, vaid pidevalt tuli mu Skype´i ja meilboksi sõnumeid pealkirjaga “kiire!” ja “kohe!”. Nii pidin ma kogu aeg leidma mõne koha, kus oleks natukenegi vähem mägesid ja orgusid ning levi, et saaks kiired asjad ära vastata. Autoroolis ja kitsastel teedel ma ei oska:) Pooled asjad on ikka veel vastamata, aga tulekahjud said kustutatud. Sõbranna (järjekordse järjekordselt) lasin ka üle. Pidin õhtul minema steaki sööma tema juurde, aga…no töö. (Hmmm, ja ometi leidsin ma aega, et blogima tulla? )

Muuhulgas pidin ma autosõidu ajal (okei, peatuste ajal) kinnitama ära ka järgmiste blogipostituste sisu. Üks neist – Elisa Røtterud – ongi teine blogija, kes meie homsele lansseerimisüritusele tuleb. Ta nii supercool ja teistmoodi. Kes oskavad norra keelt, siis soovitan seda blogi jälgida. Ka tema reklaampostitus on täiesti omas vötmes, teistest erinev ja mõnus. Kohe aru saada, miks selline ja et see on tema! “Ma püüdsin talle tooted juba laupäeval kohale toimetada, aga sain automaatvastuse, et “ära siia sõnumit jäta,olen hetkel Himaalajas”. Ooookei, mõtlesin ma, kuidas kuramus ta siis Storosse homme jõuab. Aga no esmaspäeval oli ta kenasti igatahes oma Oslo kodus ja valmis pesumodell olema. Ja teate, kui ma muidu mõtlen, et pole see minu kehakaal midagi nii hull, siis selle naise keha vaadates tuleb igale inimesele, kes on natuke ülekaaluline, kass peale. Mida kõhulihaseid ja treenitust!

Ja postituse ülesehitus oli cool. Täiega cool. Kui seal juures ei oleks märget “reklaam”, siis ma täiesti ausalt arvaks, et tal on ka mägedes ronides Lyra pitspesu seljas. Puuvilla asemel. Nii kirjuatakse reklaampostitusi!

Fotod: Elisa blogi

Viimaseks blogijaks sel kuul valisime me Sofie Kvellandi. Tegelikult on see blogijate maailm ikka naljakas. Vaatad Instagrami jälgijaid – 79+ tuhat, vaatad inimese pilte – nagu kohalik Kardashian, loed ja uurid ja mõtled ning siis lähed talle koju. Uksele tuleb kõige tavalisem tutimütsis 21-aastane noor naine, mitte kusagilt ei võiks aimata, et tema näol on tegu väga soliidse influencer´iga, arvaks hoopis, et naabri-Mari tuli pakki vastu võtma. Aga siis paneb ta oma blogija-näo ette ja muutub täielikuks staariks, keda jälgitakse, teatakse ja kelle moodi tahetakse olla. Veider eksju. Aga samas äge. Sofie saigi sel põhjusel valitud. Ta on nagu kameeleon ja sobib mitme kliendi profiiliga – kaks kärbest ühe hoobiga.

Foto: Sofie blogi

Blogipostitused üleval, reklaamid saadetud, toidud tellitud, fotograafile meeles lennujaama vastu minna, nüüd võiks ju korraks jalad seinale visata. Aa ei. Ei saa, mu oma töö on kõik veel tegemata. Võib olla oleks tehtud kui ma poleks otsustanud siin vahepeal blogis pläkutada.

Nüüd on jäänud vaid ~~oodata~~ alustada uue kampaaniaga detsembri jaoks. Ja teate, see on isegi veel põnevam, sest seal on meil koostöös ühe kliendiga kaasatud Norra aasta…ah las ta hetkel jääb… keda ikka huvitab, eksju;) Päisefoto: Elisa Røtterud

Tine Monsen x BonBon Lingerie

November 20, 2017November 20, 2017 / Eveliis / 13 Comments

Nagu te aru võisite saada, siis esimene blogija, kelle ma oma projekti jaoks valisin, on Tine Monsen. Minu enda üks lemmikblogijaid Norrast. Ma olin näinud, milliseid reklaampostitusi ta oli teiste pesufirmadega koostöös teinud ning kui keegi veel tundus olevat õige, siis just Tine. Ma ei eksinud. Kui ma tema tänast blogipostitust lugesin/vaatasin, teadsin ma, et tehtud sai õige valik.

Kolmapäeval on ta Storo ostukeskuses BonBon Lingerie Norra lanseerimiseüritusel oma fännide ja meie klientidega kohtumas.

Lisaks temale on seal ka üks teine armastatud Norra blogija. Hoopis teistsugune profiil ja teistsugune lähenemine reklaamile. Ma olen tema teksti lugenud, mis oli täiesti geniaalne, pilte ootan veel põnevusega.

Ma olen kogu selle projekti, eriti blogijate osa, istunud nagu nõelte peal, sest palju asju on muutunud viimasel minutil, palju asju on tehtud viimasel minutil, ma olen jõudnud kartma hakata ja kõhklema, kas kõik turundustegevused on õiged olnud, kuid nüüd kui ma näen, et asjad hakkavad õigesti kokku jooksma, hakkab hirm ka jälle ära minema. Asenduma põnevusega. Lanseerimiseni on jäänud kaks päeva.

Fotod: Tine Monsen blogi

Koostöö Norra blogijatega – tähelepanu, valmis olla, start!

November 20, 2017November 20, 2017 / Eveliis / Leave a comment

Kolm aastat tagasi oli meie Ussipesa köök täis mehi, kes pošeerisid Norra blogija Tine ja tema abikaasa Thorleifi õpetuste järgi mune ja lõikusid õuntest libilkaid ja luiki. Täna, enne uue projekti lanseerimist, tundus nii õige hetk toda esimest koostööd meenutada. Uuest projektist veel hetkel nii palju, et ma mäletan kui keegi meie oma blogija pahandas, kui üks ettevõte talle lubas teksti ette kirjutada, et mis mõttes, sa tuled mulle ütlema, mida ma kirjutan.

Norra blogijatega koostööd alustades pidin ma kõigepealt täitma brief´i, kus panin kirja, mis ma tahan, et tekstis kindlasti ära mainitakse, mis kujul ma tahan pilte ja mis stiilis ma postitust tahan. Eile hilisõhtul sain ma blogipostituse mustandi, et saaksin selle üle vaadata ja soovi korral veel täpsustada ning muuta. Ei tahtnud. Tekst oli õige ja pildid lausa imelised. Juba peagi saan neid ka teiega jagada. Enne on mul vaja veel Oslosse jõuda ja viimastele blogijatele tooted viia, sest nad tahtsid kindlasti enne pimedat pildid ära teha.

Mulle meeldib see, et kui on koostöö, siis on kõik täpselt kuupäevaliselt ja vaat et kellaajaliselt kirja pandud, kuna midagi kuhu postitada tuleb. Ei ole nii, et võtan raha vastu ja siis reklaamin suvekingi kui esimene lumi maas:)

Ja nüüd korraks ajas tagasi. Yesterday our tiny kitchen was full of men – 14 Estonian guys learned how to make breakfast to their wives.

What’s so special about that you ask? Why would someone need a course like this? We all know how to fry eggs and make sandwiches. Well, take a look at the photos and you see what they learned:) I don’t even remember how I found Tine’s blog, but probably I was just trying to find some Norwegian blogs to follow. I love Norway, part of me feels that I am a bit Norwegian (after living there for some years), so I try to not forget my Norwegian skills. For a while I was following the so called “pink bloggers” but pretty soon I got tired of too much silicon in their blogs, I searched for something new, something interesting and classy. Thank God for Instagram, that’s probably how I found Tine’s profile and link to her blog. One of the most popular blogs in Norway, which for a long time now is my favourite spare time reading. The photos she posted about daily breakfasts her husband makes (#todaysbreakfastinbed) were so amazing that soon the women in Norway asked for a course for their men. It was a success. And then it hit me. Why not invite thme to Estonia to have the same course her. Me and my sister met Tine and Thorleif in Norway this summer and we agreed that the course will take place in our kitchen in autumn. So yesterday was the day. It was so much fun! For a second I was worried that we have not all the necessary appliances and the kitchen is too small and I thought perhaps it would have been a better idea to have the course in our restaurant kitchen, but it really turned out so well. The men were shy at the beginning and didn’t understand exactly where their wives and girlfriends had send them, but after a while they were having so much fun in the kitchen. I was happy that we had this course, and choose our home instead of Diip. It was cozy. Did I mention fun;)

And guess how many wives had poached eggs and apple swans for breakfast this morning in Estonia? At least 14. I know I have seen the photos. I will post them to my blog later today/tomorrow with instructions how to make the swan out of an apple.