naised

Miks on probleem kui naine on ilus?

/ Eveliis / Leave a comment

Aasta 2025. Tuleb naine. Ühelt poolt. Ei tassi kive ega juustu ega taskus Toskaana juuksenõela. Lhtsalt ilmub pildile ja on ilus. Tark muidugi ka, aga kes siis seda märkab. Ta on asjalik, haritud ning sobib oma ametikohale igal juhul paremini kui nii mõnigi minister ametisse, aga ikkagi on probleem. Ta on ilus. Ja veel (endine) suunamudija. Laulja. Näitleja. See vallandab lärmi. Skandaal!

Justkui oleks ilu karjäärivastane patuasi. Justkui oleks kõige suurem oht Eesti riigile see, et mõni ametikoht saab täidetud inimesega, kelle peale keegi julgeb öelda „ilus“.

Tunnistan, et olen ilmselt kibestunud mutt, sest kuidagi teisiti seda põhjendada ei oska

/ / 4 Comments

Mulle meeldib lugeda inimeste edulugusid. Nii neid “ajalehepoisist miljonäriks” kui ka “sündisin õigesse perre, abiellusin rikka mehe/naisega, sain endale sealt kapitali”- lugusid. Ma ei ole selles mõttes see vinguv eestlane, kes arvab, et kõik peab tulema suure vaevaga ja hirmasti muretsedes. Pigem olen ma nagu eluterve pohhuist. “Eluterve pohhuist ei punnita tööl nii, et ninast veri väljas. Ta ei usu, et “Tee tööd, siis tuleb ka armastus.” Ta usub et, eelkōige peab oma tööd armastama ja nautima, muidu pole üldse pointi.” (Eluterve pohhuist, Tom Valsberg).

Ja kindlasti jõuavad kaugemale need, kes oma tööd (olgu see siis suunamudimine või insener) naudivad. Ma olen üsna kindel, et mitte kõik ei jaga minu seisukohta, aga ma arvan, et meil kõigil ei ole ühesugused võimalused, meil ei ole ühsesugused stardiplatvormid ja me oleme erinevatel aegadel olnud erinevates kohtades, erinevate võimalustega. Aga vahet ei ole. Mulle meeldib lugeda ja kuulata erinevaid lugusid.

Täht

/ Eveliis / 7 Comments

Kas te usute kokkusattumustesse? Või et mõni asi juhtub täpselt selle pärast, et see peab juhtuma? Mina usun. Ma olen siin viimased nädal aega olnud kerges kriisis, kutsuge seda siis motivatsiooni-, identideedi, – või kasvõi keskeakriisiks. Üheks põhjuseks on olnud Ida kool ja sellega seosnevad muudatused. Teiseks mina ise ja minu soovid. Ma tean, mida ma suudan, ma tean, mida ma oskan, ma tean, et ma ei ole niisama seinalilleke, aga vot kohati tekib tunne, et aga see ja teine ja kolmas asi on ikka veel pooleli ja see ja too pole ikka veel lõpuni jõudnud ja seda ja toda peaks ka tegema, aga ei ole jõudu ja siis tekib tunne, et aga äkki ma olen feilija. Tavaline klassikaline tunne kui päevast päeva söödetakse ette vaid edulugusid. Siis jälle tulevad mulle meelde enda edulood, mis ei ole läbikukkumiste kõrval sugugi väikesed ja jälle tekib motivatsioon. Aga kaua sa ikka iseennast peptalk´id eksju. Nagu lõhestunud isiksus. Ühest küljest – visa hing, kes saab alati hakkama, teisest küljest äpu, kes arvab, et ei oska midagi.

Ja siis juhtub selline asi, et lähed ühele tavalisele ekspordiprogrammi avaüritusele. Istud suvalisse lauda, kus istub üks mees, keda sa ei tunne, small talkid, sööd lõunat ja lihtsalt naudid seda, et lõpuks ometi on mõni üritus ka arvutist väljas, kui meie laudkonnaga ühineb ka ilus noor enesekindel naine. Terve tuba on teda täis, enne kui ta isegi suu lahti teeb. Võimalik, et mõni võiks teda pidada ülbeks (etteruttavalt ütlen ma, et ka mina olen seda arvanud), kuid ta ei ole seda. Temast õhkub enesekindlust ja avatust. Räägime. Tema räägib rohkem. Teda on huvitav kuulata. Juba esimese paari minutiga on ta eeskuju. Selline peabki üks naine olema. Ma olen üsna kindel, et tean teda kusagilt, aga kust, kes ta on. Ja siis mulle sähvatab, et olen temast isegi kunagi ammu kui ta tähena/Tähena taevasse lendas, kirjutanud. Nagu ma juba ütlesin, siis tookord tundusid tema väljaütlemised mulle oma sisult küll õiged, kuid ta ei meeldinud mulle. Tegelikult arusaadav. Mina olin oma asjadega kõrvetada saanud ja lakkusin haavu, tema puhkas Monacos ja ütles, et on rohkem ja vähem lollimad inimesed, need kes teevad, ja need, kes lepivad keskpärasusega. Ma olin kade.

Täna ma kade ei ole. Ma vaatasin teda imetlusega. Ta oli nagu sõõm värsket õhku. Tema sõnavara ja arvamused olid jätkuvalt krõbedad nii nagu loetud artiklites, kuid kõik, mida ta ütles oli kuld. Sellel oli tõepõhi all. Ta pani mind mõtlema ja võimalik, et ka tegutsema, vaid üks põgus vestlus andis mulle suuna ja enesekindluse tagasi. Ma mõtlesin, et rohkem peaks olema selliseid naisi. Julgeid, hakkajaid, kes on otsustanud, mida nad tahavad ja teavad, mida nad väärt on. Naised peaksid kokku hoidma, üksteist julgustama, toetama, rääkima oma ebaõnnestumistest ja edulugudest. See on see, mis paneb liikuma. Vähemalt mind.

Ürituselt ära sõites nägime kolleegiga Kristel Kruustüki. Me olime just temast rääkimas. Millised on võimalused, et just sel hetkel jalutab ta su nina eest läbi? Justkui meeldetuletus, et “it takes courage and a village“.

Kolmapäevaõhtune enesemotivatsioon -check ✅

S, M, L, XL

/ Eveliis / 6 Comments

Vana second-hand hundina hüppasin ma eelmisel nädalal läbi Uuskasutuskeskusest. Viisin sinna mitu kotti oma vanu riideid ja loomulikult ei saanud ma vastu panna sellele, et seal ka natukene ringi vaadata. Uuskasutuskeskus on üks mu lemmikumaid taaskasutuspoode. Mulle hakkas silma üks valge t-särk ja üks seelik ning need tulid minuga koju kaasa. Sellised mõnusad suvised kodus kondamise riided (mis muidugi ei välista, et ma käin nendega ka mujal ja käisingi just poes! Mhm, sama roosa crocsiline oli ka jalas, sest täiega mugavad ja nii omamoodi hullud). Särk on muidugi suur, aga kuna ma otsisin just over-sized särki, siis tundus sobivat ja pealegi oli seljas mugav. Seelik oli lihtsalt selline “minulik”.

Täna särki selga ajades nägin, et selle suurus oli XL ja see ajas mind naerma. Ei, mitte suurus ise või see, et ma XL särki ära ei upu, vaid mina ise aastaid tagasi. Ma mäletan 20-aastast mina, kes pidi nui neljaks mahtuma S-suuruses riietesse. Mahtusin ka. Kuigi mõned asjad oleksid võinud mugavuse mõttes olla M- suuruses, aga kus sa sellega, kus see häbiots, mis mõttes M-suurus. Siis ma ei mõelnud sellele, et riietel on erinevad suurused. Mina pidin kandma S- suurust. Ja hilisemast ajast ma mäletan seda vabastavat tunnet kui ma avastasin, et riide suurus ei muuda midagi. On sinna sisse kirjutatud M või L. Oluline oli see, et riie seljas istus, sobis minu kehakujuga, minu stiiliga. See oli nii vabastav, et ma ei piiranud ennast pitsitavate riietega, vaid kandsin rõivaid, mis tõesti sobisid. Võttis ikka aega, et sellest aru saada.

Tänaseks ma isegi ei vaata enam numbreid, st pärispoest või netist tostes ma muidugi tean, mis on mu suurus, aga ka siin tean ma, et erinevad brändid on erinevad. H&M-ist võib mulle sobida isegi S-suurus, samal ajal kui Zarast pean ma ilmselt valima just XL suuruses riided. Ometigi ei tähenda, et ma oleksin kas S või XL suurus. Sellel polegi vahet. Minu jaoks. Aga ma olen pannud tähele, et naised on ikkagi selles suuruse numbris nii kinni. Nii oluline on mainida, et see pluus on S ja nood püksid on M või et vaata, L on mulle ikka megasuur. Aga…veider kõige selle juures on, et mul on mõned tuttavad, kes on nagu 20-aastased minad. Peavad ennast ajama S-suuruses riidesse, kuigi M oleks palju mugavam. Ma ei tea, mis see põhjus on. Okei, võib olla on asi stiilis. Mõnele meeldivad hästi liibuvad ja igat kehakumerust rõhutavad riided, mina olen, teate ju küll see, nö feik kehapositiivsuse vastane, et ei pea rõhutama oma… kuidas siis nüüd viisakalt öelda… mitte nii kauneid külgi. Noh et paned jalga S-suuruses aluspüksid ja tõmbad sinna peale S-suuruses kleidi, nii et iga volt välja pigistab. Minu arvates ei ole see lihtsalt ei kena ega ka mugav. Ma tean, et ma olen ajast maha jäänud ja just see ongi trend, et end võimalikult palju näidata ja paljastada, kuid olles ise selle “trendi” 20-aastat tagasi läbi teinud, siis ma julgen väita, et see on pigem enesepettus.

Rõhutan, et ma ei taha, et siit loetakse välja, et kõik suuremad inimesed, nagu mina peaksid kandma XL t-särke või kartulikotte, aga riidenumber (ja selle rõhutamine) võiks küll üldse mitte oluline olla. Mida teie arvate sellest teemast?

“Enamik inimestest sureb 25-aastaselt…

/ Eveliis / 28 Comments

…aga maetakse 75-aastaselt,” ütleb Jana Hallas täna (ma ei kuulnud, millises) lehes, kus räägitakse sellest, et 50 on uus 30. Ma ei saaks nii tema tsitaadi kui ka selle teise väitega rohkem nõus olla. Ma olen üsna kindel, et 12 aasta pärast tunnen ma sama, sest hetkel kui ma peaksin mingite inimeste kommentaaride järgi olema keskealine (olen siis või?), siis ma mitte kuidagi ei tunne ennast vanana. See kõlab isegi naeruväärsena, sest mu meelest on ka 60-aastane veel täiesti noor. Kõik sõltub muidugi ka inimesest.

Minu arvates, nii nagu ka tolles artiklis avaldavad arvamust 50-aastased naised, elu alles algab ja vanus 40+ tundub olevat just selline kõige õnnelikum aeg. Reaalselt tekib rahulolu iseendaga, enam ei huvita, mida teised arvad (ja see ei tähenda, et peaks endale lubama olla täielik sitapea). Ausalt, kui ma veel 30-aastasena tahtsin pigem kõigile meeldida, rääkimata siis 20+ vanusest, siis nüüd mõtlen ma, et aga mis siis mu elus juhtub kui ma kõigile ei meeldi. Kõigile ei saagi meeldida. Kõigile ei peagi meeldima. Ja kui võrrelda inimesi, kellele ma meeldin vs kellele mitte, siis mis te arvate, kummale poole kaalukaus on?  Pole mõtet keskenduda käputäiele inimestele. Elu on nii tunduvalt lihtsam. Aga oleks te püüdnud seda öelda 20-aastasele minule? Pea neljakümneaastasena olen ma nii enesekindel, et mul on tunne, et ma võiks maailma vallutada. Otseselt ei peagi silmas karjääri, sest ka siin on fookus natukene muutunud ajaga, vaid seda, et mulle tundub, et kui tahta, on kõik võimalik. Palju jääb lihtsalt julgemise taha. Või siis leitakse mingil hetkel, et ma olen juba liiga vana, et proovida. Aga mis on liiga vana? Kes on selle piiri meile ette seadnud? Suuresti meie ise. Sellest tulenevalt ka ühiskond. Kui me ise peame end vanaks, siis miks ei peaks sama tegema ka teised.

Kõige õnnelikumad pidid olema ka naised, kellel on väikesed lapsed. Ma olen selle väitega mingul määral nõus, absoluutselt kindlasti olen ma kordades õnnelikum kui ma olin Idata, sest laps hoiab omamoodi värske ja noorena (irooniline naise suust, kes esimesed kaks aastat emana vapsee magada ei saanud ning oli mingi aeg nagu elav zombie, kes isegi enam mitte salaja väsimusest vannitoas nuttis). Nüüd kui Ida on kuue-aastane julgen ma tõesti öelda, et ma olen õnnelik naine. Eluga rahul. Tuleb tagasilööke, tuleb pettumusi, tuleb tülisid ja igasugu muud jama ette, aga kui ma mõtlen tagasi sellele, mida ma pidasin probleemideks ja muredeks (numbriliselt) nooremana, siis tundub, et mu elu oli siis vaid üks suur hädaorg. Võrreldes praegusega, kus ma julgen laias laastus öelda, et elu on tagasilöökidest hoolimata lill.  Veider? Võib-olla.

40+ on minu arvates see vanus, kus inimesed saab jagada kaheks. Need, kes “25-aastaselt hakkasid surema” ja need, kes hakkavad 35-40aastaselt elama ja oskavad elu nautida. Mul on igasuguseid tuttavaid. On neid, kes kurdavad, et pool elu on juba elatud ja küll on õudne, et varsti ongi elu läbi. Ma ei saa sellest mitte kunagi aru. Minu arvates on alles pool elatud. Ma ei ole oma loomult eriline päiksekiireke, kuid vanuse teemas on minu tass alati pooltäis. Ma tean inimesi, kes kohe sel hetkel kui 40-aastaseks said muutusid vanaks. Oma hoiakult ja kasvõi riietumistiililt. Kingakontsad muutuvad naistel mutilikuks, mehed hakkavad kandma igavaid villaseid pintsakuid. Kui keegi seda mainib, siis vastatakse, et mis mõttes ei ole ilusad ja teevad vanemaks, need maksid 280 eurot, just nagu teeks hind asja automaatselt ilusaks. Ma tean, et see riietusest rääkimine on õhukesel jääl kõndimine, sest maitsed on erinevad ja see mida pean lahedaks mina, on teise jaoks õudusunenägu, aga küsime siis nii – kui te panete kõrvuti Anu Saagimi, Jana Hallase,  Signe Kivi, Marju Läniku, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, siis kas pole nii, et esimesed kolm neist on noored ja ülejäänud kolm tunduvad vanad, olgugi, et nende vanus (peaks olema suhteliselt) sama?  Ja ei, ma ei arva, et nooruslik on vaid see 50+ naine, kes poolpaljalt ringi käib, vaid naine, kes julgeb end vansuest hoolimata väljendada ja olla tema ise, mitte ennast panna “50+ naiste riietusraamistiku järgi” riidesse. Kõik, kes sinna sisse ei mahu, tembeldatakse nende “raamistikujälgivate” naiste poolt oma eale mittesobilikult käituvaks, labaseks, nõmedaks, kui mitte lausa koledaks. Lugege “Perekooli”kui te mind ei usu.

Vanus ei peaks meid defineerima ja raamidesse panema. Miks me tihti vabatahtlikult end ise teeme vanemaks kui me oleme. Vanus on ausalt ka vaid number. Minu abikaasa saab täna 46-aastaseks. Tänase hetke seisuga tundub mulle, et ta saab lõpuks nooreks (tagasi).

*ennetades kommentaare, miks ma vaid naistest räägin, siis see postitus on ajendatud artiklist, kus enda vaatevinklist vanusele rääkisid just naised ning ma, naisena, rääkisin enda vaatenurgast.  Kui ma peaksin meestest rääkima, siis mehed jäävad minu meelest tihti veelgi vanemaks kohe kui nad 40+ saavad, aga sellest ma ei viitsi täna rääkida.

Kui naine on nii laisk, et mees peab ise süüa tegema

/ Eveliis / 25 Comments

Vist oli see Jane (vabandust, kui eksin), kes oma blogis hiljuti kirjutas, et talle ei meeldi väga süüa teha ja/või mehel tuleb see paremini välja, nii et nende peres on toidutegemine rohkem mehe ülesanne. Loomulikult tulid selle peale ka kommentaarid, et vaene mees, tuleb töölt koju ja peab süüa ka veel hakkama tegema, sest naine on lihtsalt laisk ja saamatu, ise veel kodune ka. Selliste kommentaaridega oli mul tunne nagu oleks me ajas sada aastat tagasi läinud, kus naise koht oli pliidi taga ja pesuköögis.

Esiteks. Lapse/lastega kodus olemine ei ole “niisama kodus passimine”. Nendega on kogu aeg vaja jännata, lisaks suudavad nad elamise nii pahupeale keerata, et selleks, et kodu ei näeks välja nagu pommiauk, on kogu aeg vaja midagi põrandalt, riiulilt, kust iganes eest ära panna, nad lödistavad kogu aeg kuhugi midagi, nad tahavad kogu aeg midagi. Võib olla tulebki korraks mingi hetk, kus ei pea lastega tegelema, kas siis peaks naine kohe tormama kööki sööki valmistama või on lubatud “niisama kodus passival” emal ka korraks lihtsalt hinge tõmmata? Lihtsalt olla? Ehk on.

Teiseks. Kui juhtub, et naine on tööl käiv naine, siis kujutate ette suur osa naistest tuleb peale tööd koju ja hakkab perele süüa tegema. Keegi ei vingu ega virise. See on nii loomulik, et keegi ei tule selle pealegi, et võiks teisiti olla. Naine ei ole peale tööd väsinud, aga kui mees tuleb peale tööd koju, on ta väsinud ja ei jaksa rohkem kui teleka ees puhata.

Faking 1950-aastad 2018 aastal!

Ma tean naisi, kes peavad mehele peale tööd kindlasti kolm käiku toitu valmistama, sest nii on alati olnud. Ma sureks ära kui peaksin iga päev peale tööd mitu tundi pliidi ees seisma. Ja mulle meeldib tegelikult süüa teha. Ma arvan ka, et ma oskan süüa teha. Ometigi mõni päev ma ei viitsi ega taha. Lihtsalt nii ongi, et ei taha. Siis ei teegi. Mehed-naised, kes te tunnete kaasa mehele, kes peaks peale tööd süüa hakkama tegema perele, võtke end kokku. Naine on peale tööd või lastega kodus olles sama väsinud kui mees. Lastega kodus olek (ma arvan) väsitab veelgi rohkem kui tööl käimine.

Perele söögitegemine ei ole ka raketiteadus. Ka mees saab sellega edukalt hakkama.

Kõik mehed on sead, aga naised?

/ Eveliis / Leave a comment

Kõige ausam on seda postitust alustada endast. Kui ma vaatan tagasi oma suhetele, siis ma pean ausalt ütlema, et kui asi puutub poiss-sõpradesse ja meestesse üleüldse, siis ma olen ilmselt paras sitapea olnud. Ilma liialdamata ei mõelnud ma mitte kunagi meeste tunnetele. Käitusin nagu sitapea –  tegin täpselt seda, mida ma tahtsin, palju ma tahtsin ning pildusin sõnu mõtlemata siia sinna. Mõnes mõttes võiks öelda, et see on ühiskonna süü. Ma olen üles kasvanud ajal kui kogu aeg räägiti, et mehed ei nuta ja et üks õige mees ei näita tundeid välja. Ma kasvasingi teadmisega, et meestel ei ole tundeid. Lisaks veel juurde igasugused naisteajakirjad, kust võib lugeda n+1 lugu sellest, kuidas kõik mehed on sead, petavad, ei hooli ja on sitapead noh. (Võib olla mängib mingit rolli ka see minu ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, mida te kõik ju teate.)

Muidugi meeste seas on sitapäid ka. Rohkem kui vaja oleks. Aga oleme nüüd ausad, naised on ikka ka parajad bitchid. Mingil kummalisel põhjusel on mulle rohkem kui üks mees armastust avaldanud, rääkinud, et olen eluarmastus ja kuidas elu ilma minuta on mõttetu. Mina olen nendesse avaldustesse suhtunud üleolevalt, eriti siis kui mul endal on olnud suhtest kõrini. Nutvasse või paluvasse mehesse olen suhtunud veelgi rohkem üleolevalt – ole mees, saa üle, elu läheb edasi. Kellegi maha jätmine ja/või petmine on olnud…ma ei tea, ma ei oska seda sõnadesse panna…mäng? Ma ei mõelnud midagi halvasti. Ma ei mõelnud üldse. Mind ennast on ühe korra maha jäetud. Ma nutsin oma silmad peast. Pidin hulluks minema armuvalust. Igavene siga, igavene tõbras, ma talle veel näitan. Aga kui ma ise olen samamoodi käitunud? Miks mind keegi seaks ei ole nimetanud? Ma olen samamoodi teiste tunnetega mänginud. Manipuleerinud, haiget teinud, petnud, maha jätnud. Ahjaa, unustasin, meestel ju ei ole tundeid!

 Miks ma üldse end nendelt mõtetelt leidsin? Vaatasin nädalavahetusel sajas kord filmi “Probleemid Pollyga”. Peategelase naine jäi oma mehele petmisega vahele mesinädalatel.  No mis sa ikka teed kui palja noksiga atleetlik tüüp rannas vastu tuleb ja sukelduma kutsub. Ikka lähed, sukeldud ja pärast seksid, jääd mehele vahele ja ütled, et don´t worry, be happy, elu läheb edasi. Muidugi on tegu vaid filmiga, aga oletame, et selline asi toimuks päriselt. Kui petja on naine, siis mehele öeldaksegi, et ah ära põe, elu läheb edasi, sa saad üle ja ongi kõik. Aga kui petja oleks mees, siis on ta maailma suurim siga. Ja et te ei arvaks, et ma täielik idioot olen, kes filmi põhjal põhjapanevaid järeldusi teeb, siis tegelikult see film oli vaid üks väike osa sellest, mis mind nädalavahetusel mõtlema pani. Ma olen vaadanud kõrvalt oma nooremate, 20ndates aastates, tuttavate suhteid. Väga paljudes nendes suhetes on midagi sarnast, midagi mulle tuttavat. Naised nendes suhetes on manipuleerivad bitchid. Samas kui nii mõneski 50+ suhtes on naised pigem tuhvlid.

Millest selline erinevus?  

Norra naiste enesepettus

/ Eveliis / 15 Comments

Ma kannan hetkel riideid suuruses M ja L. Ei saa öelda, et mulle meeldiks LARGE riideid kanda, aga midagi pole ka teha kui mu suur tagumik lihtsalt väiksematesse riietesse ei mahu. Ei hakka ma end vägisi kuhugi väiksemasse suurusesse sisse toppima, vaid sellepärast, et saaksin öelda, et olen SMALL.  Peegel on mul ka kodus olemas, seega ma ei saa ka kuidagi selle taha pugeda, et riided oleksid ootamatult kapis kokku tõmmanud.

Küll aga tundub mulle aegajalt, et Norra naistel ei ole kodus peeglit või on neil ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang või elavad nad mingis soovunelmas. Nad  tahavad 36/38 suurus olla. ISEGI kui on silmaga näha, et nad seda ei ole. Näiteks tuli poodi naine, kes väitis, et kannab tavaliselt 36 suurust, mõnikord harva 38 suurust, aga nüüd peab Eesti toote ostma suuruses 40 ja see on täiesti hullumeelne, sest ta ei ole suurus 40. Meie suurused on väikesed. Ma ei hakka siinkohal vaidlema, kas on või ei ole, aga SILMAGA oli näha, et sa naine oli minust suurem. Kliendile aga seda ei ütle, noogutad lihtsalt kaasa. See naine ei olnud ainus, kes end väiksemaks nägi. Tuli poodi teine naine, pikk nagu kraana ja jällegi sama ümbermõõduga nagu mina, aga kah suurus 36. Tee või tina, aga suurust 38 ei proovi. See on solvav.

Okei, ma olen nõus, et Lindex ja H&M suurused on tibake suuremad kui mõne teise brändi numbrid, aga jumala eest aru ma ei saa, mis vahet seal on, mis suurus su riietel sees kirjas on. St olgu, ütleme, et sa oled Lindexi 36. Kas siis tõesti mõjub nii masendavalt, et kannad Tallinn Dollsi 38 suurust või Zara 40? Ka siis kui ma kandsin enamuse ajast riideid suuruses 36, oli mu kappis IGASUGUSTE numbritega riideid. Mingit vahet ju ei ole? Või on?

Vanasti oli meest vaja selleks, et ta mammuti koju tooks

/ Eveliis / 18 Comments

Ma veedan pooled oma päevad naiste seltskonnas.  Pole siis ime, et mõnikord kui töö üle pea kasvab ja juhe kokku jookseb, tuleb appi loll loba. Nii ka täna kui olime silm krõllis peas erinevaid tabeleid vahtinud ja aju kärssas, läks jutt ära lobaks. Ja kui ma ütlen lobaks, siis ma mõtlen, et jutt läks meestele.

Selles seltskonnas, kus ma viibin, on nii noori  naisi ja veidike vanemaid naisi (sellised minu vanuseklassis, eksju), kõiki iseloomustab kolm sõna – kenad, intelligentsed ja iseseisvad. Vaesed meie mehed (jah, te lugesite õigesti, ma arvasin ka end kenade, intelligentsete ja iseseisvate naiste hulka) mõtlesime me.  Vaesed mehed üleüldse. Nende funktsioon on kahanenud miinimumini. Tänapäeva naine on nii hakkaja, et saab ise pea kõigega hakkama. Meeste lisaväärtus naiste ees on vaid ühe varuosa olemasolu. Kuigi moodasm naine teab, et ka selle varuosa saab vajadusel asendada mõne patareidel töötava vidinaga. Aga tegelikult ka? Milleks meile mehi vaja? Vanasti oli neid vaja selleks, et nad mammuti metsast koju tooks. Tänapäeval on mammut poeletil vaakumpakendis olemas. Kui ise ei viitsi teda koju tarida, saab tellida kullerteenuse. Mammutit serveeritakse ka restoranis. Veel vähem vaeva.

Kas meest on vaja selleks, et ta hoolitseks auto eest, peseks ja vahataks seda ning vahetaks õli? Olemas on automaatpesulad ja õli oskab ilmselt juba iga teine naine ise vahetada, vajadusel. Haamrit ja saagi oskavad (Prooviabielu näitel) ka mõnikord naised paremini käsitseda. Kas mehi on vaja lumerookimiseks? Kas mehi on vaja, et nad puud tuppa tooks? Kui naine nende töödega ise hakkama ei saa, siis on selle nimi õpitud abitus ja mugavus, mitte reaalne vajadus abi järgi.

Võib olla on siis mehi vaja selleks, et nad raha teeniks ja pere üleval peaks? Nooh, nii palju kui ma oma tuttavate naiste pealt järeldada võin, siis keegi neist ei ole nii rumal, et vaid mehe rahakotile panustaks. Ka kõige lillelisemat abielu võib tabada ootamatu krahh ja siis on naine see, kes oma lapse või lastega tühjade pihkudega jääb. Minu tuttavad teavad, et igal õigel naisel on ka oma sissetulek või tagavara. Igaks sajaks juhuks.

Aga kes meile siis klubis jooke välja käristab? Tunnistage ausalt, kuna te viimati lasite endale mõnel suvalisel mehel klubis joogi välja teha? Mina küll ei mäleta. Ma ostan oma joogid endale ise.

Muidugi ei ole ma üks neist uhketest isenditest, kes ei luba endale uksi lahti teha või käest kinni hoida, kuid hakkama saaks ma ilmselt ka meheta. Kui ei oleks seda ühte varuosa. Just selle pärast püüabki iga heteronaine ühe meesisendi kodustada. Nii on käepärane.

Printsessid vs superkangelased

/ Eveliis / 3 Comments

Nagu te teate olen ma suur second hand shoppaja. Nendes poodides jääb igasuguseid asju silma. On ilusaid asju, on reaalseid kaltse, on häid leide, on halbu leida, on…Tekstidega t-särke poistele ja tüdrukutele.

Mina olen “vanakooli naine” ja mul ei ole vaja meestega igas asjas võrdne olla. Selles mõttes, et mulle võib lilli tuua ja mu eest võib restoranis maksta ja mulle võib uksi avada. “Uuekooli naine” olen ma aga selles mõttes, et naine on sama võimekas (ja võimekam) kui mees. Meil on ühesugused võimalused. Keegi ei ütle enam, et naine peab lapsega kodus olema, aina rohkem on isapuhkusel mehi, ja keegi ei vaata enam viltu kui suurt tootmiskontserni juhib siresäärne noor naine. Noh nii laias laastus.

Aga tagasi second handide juurde. Te niikuinii juba mõtlete, et mida ma öelda tahan?  Mulle on jäänud silma tüdrukute t-särkide ja poiste t-särkide sõnumite erinevused. Poiste särkidel on tihti tekstid nagu “superhero“, “you can do it“, aga tüdrukute t-särkidel on “little princess” ja “I love shopping“. Kas tüdrukud ei või olla superkangelased? Või pitskombinesoonides mehed (ma eile reaalselt nägin üht sellist Iluguru üritusel) ei armasta rohkem ostelda kui nende naissoost liigikaaslased?

Millest on tehtud väikesed tüdrukud? Kas suhkrust ja jahust ja maasikavahust? Või võib seal olla ka tiigrit  ja konna ja kutsikahända?