muusika

Lahe atmosfäär tsirkuses

/ Eveliis / 11 Comments

…ehk “Ringvaade otsib hea tuju laulu ning loomulikult jäime meiegi Marekiga mõtlema, mis meie hea tuju laulud on. Meie maitse läheb mõnevõrra lahku, aga siiski selgus, et teatud lauludes on meil täitsa ühine maitse. Näiteks Fixi “Tsirkus”, no kuidas see ei teeks tuju heaks. Tarmo Pihlapi looming jätab mind külmaks ja Jaak Joala ei ole küll mu lemmik kunagi olnud, aga “Areen” on üks mu lemmiklugusid. Kuigi Marten Kuninga ja HU versioon sümpatiseerib mulle siiski tibake rohkem.

Ivo Linna ja Rock Hotel´i fännina läheb mul alati tuju heaks ka seda laulu kuulates. Ma ei tea, midagi selles loos on sellist, et see on mulle lapsest saati lihtsalt meeldinud. Võib olla ei ole just eriliselt särtsakas, aga minul teeb alati tuju heaks. Nii nagu mitmed teised Rock Hotel laulud.

Ewert and The Two Dragons “Good Man Down” paneb mu jala täiega tatsuma ja kaasa laulma, nagu ka suurem osa Trad Attack lugudest, aga eriti see:

Jüri Pootsmani “Vihmapiisad” paneb mind alati kaasa tatsuma, aga ka mõned Mahavoki laulud ja Kukerpillide “Tahan lennata” või see jaanipäeva laul. Ma tean – mu hea tuju laulud on seinast seina, aga ongi – siia mahub ka Getter Jaani ja Koit Toome, Nublu ja mhm, 5miinust ka. Üle ega ümber ei saa ma 2QuickStartist. Ma isegi ei häbene öelda, et see on siiani üks mu lemmikbände. No mis seal imestada kui selle muusikaga üles kasvanud ja teismelisena olid just 2QS kontserdid suve suursündmused. Loomulikult jätab see jälje. Nii nagu lapsena kuulasin ema kõrvalt Mahavokki ja sealt ka ilmselt need mõjutused. 2 Quick Stari repertuaarist on mul mitmeid lemmikuid, aga kui mõelda, mis on see üks lugu, mis just tantsima kisub, siis on selleks see:

Aga mis oleks see lemmik lemmik hea tuju laul? Teate, ma ei ole absoluutselt originaalne. Päriselt ka oleks selleks “Atmosfäär”. Ehk teiste sõnadega “Hea tuju laul”. See on lihtsalt nii positiivne ja särtskas ja no täiega hea tuju laul. Reaalselt kui see autos sõites raadiost tuleb, siis ma keeran selle laulu põhja ja tuju läheb heaks. Automaatselt. “Tsirkus” jääb teisele kohale. Trad Attack´i “Pass pass” kolmandaks.

Välismaa lauludest oleks mul esikohal Sabrina “Boys, boys, boys”. Ma ei tea, mida see minu kohta ütleb, aga nii on. “Boys,boys, boys, I´m looking for a good time” on minu üks lemmikalaule ikka no nii umbes 30 aastat:D Queen oleks vist iga lauluga teisel kohal ja kolmandale kohale jääks mul…üllatus üllatus Valeri Meladze. Nojah. Ei naera, see on täiega hea tuju laul. Nüüd ka kuulan ja no ajab naerma ja teeb tuju heaks. Eesmärk täidetud! UMA2RMAHit ei saa ka ära unustada, kui vene muusikale juba jutt läks.

Mis teie hea tuju laulud on?

Halb film heast raamatust ja Veljo Tormis

/ Eveliis / 6 Comments

Nagu te võisite Instagramist aru saada, siis meie romantiline õhtusöök suitsulesta, hea veini ja ritsikamuusika saatel jäi lühikeseks, sest härra Zujev oli päikesest üleküpsenud ja võdises külmast, mind häirisid sääsed ja väsimus tuli peale, nii et me kolisime oma romantikaga tuppa. Telekat vaatama.  Panime lihtsalt taustaks käima ja tv3-st tuli parasjagu “Dr. Dolittle” . Ma oigasin. Ja mitte mõnust, vaid reaalselt füüsiliselt hakkas valus, et sellist saasta tehakse.

(Vaheküsimus: kui ma ütlen, et film on kohutav, kas see on kriitika või solvang ja mind võib kohtusse kaevata?)

Kui ma olin laps, siis “Dr Dolittle” oli üks mu (paljudest) lemmikraamatutest. See oli selline mõnus vanaaegne raamat, mille ma ribadeks lugesin ja kuigi mul hetkel ei tule otseselt meelde rohkem kui Jolliginki kuningas, prints Bumpo, lüka-tõmba ja prillidega hobune, on mul meeles see emotsioon, mida raamat pakkus. Ma mäletan, et mõtlesin, et kas tõesti võis kunagi ammu kui meie vanaemad olid veel väikesed elada kusagil meditsiinidoktor, kes oskas päriselt loomade keelt. Mõnus muinasjutt, mille suhtes ei saanud päriselt kindel olla, kas see ikka on muinasjutt. Pühendatud kõikidele lastele – neile, kes on lapsed aastatelt, ja neile kes on seda südame poolest.

Loomulikult oli minu rõõm suur kui aastaid aastaid hiljem selle raamatu ainetel ka film tehti. Mulle meeldivad laste- ja koguperefilmid siiamaani. Isegi kui Idat ei ole kodus, siis ma mõnikord jään mõnd tobedat lastefilmi vaatama. Alles hiljuti vaatasin ma “Parent trapi”, mis minu meelest on “Veel üks Lotte” põhjal tehtud väga armas ja nauditav koguperefilm. Aga tagasi “Dr Dolittle” juurde. Ma ei eeldagi (kuigi mulle isiklikult oleks meeldinud), et tegevus oleks pidanud toimuma 1920.aastal ja kõik oleks samasugune kui raamatus, on täiesti arusaadav, et filmi tahetakse tänapäevasemaks muuta, aga kui nunnust raamatust on tehtud väga kehv komöödia, siis ma mõtlen küll, et miks ometi. Esiteks juba Eddie Murphy doktori rollis. Seda ei saa isegi sõnadesse panna kui vale see minu jaoks oli. Kes raamatut lugenud on, kas nõustute minuga, et kohe kuidagi ei meenuta Eddie Murphy tüsedat doktorit, kes loomade keeles räägib. Ja see tobe süžee, kus ta kõige pealt hulluks tehakse, sest ta “kuuleb hääli” ja perekond laiali läheb ning loomulikult pahalased, kes ühestki sedasorti filmist ei puudu. Võehh. Vahetasime kiiresti kanalit. Kas 2020 aasta versioon Robert Downey Junioriga on parem? Treileri järgi tundub, et võib täitsa hea muinasjutufilm olla ja natuke rohkem raamatule sarnane.

Teine raamat, mis mulle kohe pähe torkab, mille film ära rikkus mu jaoks, oli “Söö.Palveta.Armasta”. Film iseenesest ei ole mu meelest otseselt halb, aga olles lugenud raamatut, siis jällegi absoluutselt ei klappinud mu jaoks peaosatäitjana Julia Roberts (ja ta on üks mu lemmiknäitlejaid!). Nagu päriselt – raamat räägib keskealisest lahutatud ameeriklannast, kes läheb Itaaliasse ja seal niiiiii palju juurde võtab, et riided ei mahu selga ja siis on filmis Julia Roberts, kes poes riideid ostes lihtsalt natuke rohkem vaeva näeb, et s-suuruses pükstesse mahtuda. Kammoon!

Kolmas (ja ilma kahtluseta kõige halvem film, mida ma näinud olen!) on “Viiekümne halli varjundi” teine osa. Ma ei mäleta enam, kas ma esimest näinudki olen, aga teise vaatasin ma alles hiljuti Netflixist ära, sundisin Marekit ka vaatama ja kui film läbi sai, küsis ta mult, kes talle selle kaotatud aja nüüd tagasi annab. Kui raamatud olid mu meelest juba kohutavalt igavad, aga samas ma suutsin kuidagi mõista, miks mõned naised neid raamatuid lugesid (mina lugesin esimese uudishimust ja teise sest sõbranna kinkis, väites et see on päris hea), kuid film. Omg mitu korda mu sisemine jumalanna igavusse suri, sest kui te tahate filmi, kus ei ole absoluutselt sisu, ega ka seksi kui seda raamatu põhjal eeldate, siis see on see film. Mul ei tule ühtegi halvemat filmi meelde. Ainus, mis mulle filmist meeldis, oli “Capital Letters”. Kuidagi jäi kummitama ja hiljem hakkas lausa meeldima.

Tagasi eilse õhtu juurde tulles, siis klõpsutasime kanaleid, sest tahtsime mingit filmi vaadata, aga Netflixi jaoks ei olnud viitsimist, sest selle ajaga kui ma suudan filmi leida, on öö juba käes. Mul läheb filmide valimisega nii kaua aega. Võib olla ma sellepärast vaatangi samu filme, mis ühe korra on meeldinud, pidevalt uuesti? Ma ei viitsi valida ja kõige hullem, pärast veel pettuda. Klõpsutades jõudsime ETV2 peale, kus oli Veljo Tormisele pühendatud programm. Nii põnev oli. Ma reedel kuulsin raadiost intervjuud Veljo Tormise kodukohas toimuvatest kontsertidest ja pidin hiljem  guugeldama, et rohkem teada saada, aga muidugi läks meelest. Eile tuli uuesti meelde. Guugeldasin. Ja nüüd ma tahan laupäeval kell viis hommikul “Lindude äratamist” kuulama minna. Aga siis peaks pool neli sõitma hakkama. Ma üksi ei viitsi. Samas. Miks ka mitte.

Dear society, You are moving way too fast, way too fast for me//Avicii

/ Eveliis / 7 Comments

Ma ei saaks öelda, et ma enam suur tantsumuusika austaja oleks. Vanasti küll. Kõik Liiva keskuse “Vibe´id” ja Club Tallinn drum n bass peod said läbi käidud. See oli elu, millest mingi hetk sai lihtsalt villand ja tantsumuusika/elektrooniline muusika sai kõrvale lükatud. Ma mäletan kui mingi hetk pasundasid kõik sellest, et Avicii esineb Weekendil.  Me olime just Norrast tagasi ja ma mäletan, et terve linn oli Avicii plakateid täis. Mina pidin ausalt tunnistama, et ma ei tea sellisest artistist midagi. Kui siis mulle mõnda lugu mängiti, tuli meelde, et ah jaa olen kuulnud, aga rohkem emotsioone see ei tekitanud. DJ nagu DJ ikka. Kui ma paar aastat hiljem tema enesetapust kuulsin, ei tekitanud ka see minus erilisi emotsioone. Selles mõttes, et muidugi oli kahju, et noor inimene endalt elu võttis, aga ma ei olnud tema loominguga kursis, ei kuulunud tema austajate hulka ega valanud pisaraid. Elu läks edasi. Aviciiga või Aviciita.

Ja siis sattusin ma igavusest vaatama “Avicii: True Stories” dokumentaali. Ma olen seda dokumentaali tänaseks vaadanud umbes kuus korda. Ja võiks veel vaadata. See on vaieldamatult üks mu viimase aja lemmikumaid. Siiras, sügav, mõtlemapanev. Avab ühe geniaalse muusiku hingeelu. Alles nüüd, peale selle filmi nägemist, saan ma aru, kui suure muusiku – iidoli ja geeniusega- tegu oli. Inimesega, kes tegi kõike kirega, kelle peadpööritava edu taga oli peidus tavaline Rootsi poiss Tim, kes oli nii haavatav, kes ei osanud lõpetada, kes tahtis teistele pakkuda naudingut (põhimõtteliselt oma elu hinnaga), kes otsis muusikas täiuslikkust. Tema muusika ongi täiuslik. Mul on siiralt kahju, et (eriti vana EDM muusika austajana) ma tema loomingusse enne kuidagi üleolevalt suhtusin. Selles mõttes, et nagu öeldud, mu jaoks oli ta nagu iga teine DJ, kes pakkus tavalist tantsumuusikat. Kui ma oleks ta muusikale varem tähelepanu pööranud, oleks mul olnud võimalus näha teda live´s esinemas.

See oleks olnud kogemus. Mulle kui muusika nautijale. Film aga näitab ka lavatagust esinemiste poolt, kuidas ta on väsinud ja ei taha esinema minna, ent võtab end siiski kokku ja teeb laval näo nagu oleks ta seda esinemist oodanud. Kas te teate, mitu esinemist ta tegi oma lühikese karjääri jooksul? 830! Väsinud ja tervisega kimpus, jätkas ta siiski inimestele naudingu pakkumist. Viimane kord vaatasime me seda filmi koos mu ristitütrega, kes tantsib Oslo ooperis. Ta ütles, et mõistab Avicii tundeid ja väsimust. “Inimesed tahavad peale etendust tulla pilti tegema või küsivad autogrammi, aga keegi ei küsi kunagi, kuidas mul tegelikult läheb, kuidas ma end tunnen,” ütles ta. Mõtlemapanevad sõnad?

Viimased kuu aega käib meil kodus ja autos Avicii viimane plaat, postuumselt avaldatud “Tim”.  Ma oleksin selle plaadi kahtlemata ostnud, sest “Tim” tulud lähevad mittetulundusoranisatsioonile Tim Bergling Foundation, mis toetab organisatsioone, kes tegelevad vaimse tervisega, enesetappude ennetamise  ja inimeste vastavateemalise harimisega, looduskaitsega ning muude valdkondadega, mille suhtes Tim kirglik oli, aga läks nii, et ma võitsin selle R2-st. Ma ei võida kunagi midagi. See oli üks neid võite, mis tegi mind nii rõõmsaks. Võib ju mõelda küll, et lihtsalt üks plaat, aga minu jaoks see ei ole niisama plaat. See on midagi palju rohkemat. Ma kuulan laulude sõnu. Mõtteid ja tundeid nende sõnade taga. Muusikalisi käike. Tema muusika on palju rohkem kui lihtsalt tantsumuusika. Ta on muusikasse pannud oma hinge, oma tunded, oma kire. Väsimuse. Tema muusika annab võimaluse samastuda. “Peace of mind” on minu üks lemmikuid sellelt plaadilt, ma tunnen end selles laulus ära. Dear society, You are moving way too fast, Way too fast for me, I’m just tryin’ to catch my breath. Can I get a little peace of mind? And a little bit of silence to unwind?  Või siis kuulake “Heart Upon My Sleeve“. Kui see pole võrratu, siis ma ei tea, mis on.

“Heaven” laulu kirjutas Tim Berling koos Chris Martiniga 2014 aastal, viimase versiooni sellest 2016. aastal. Sel aastal avaldati laulu tribuut-video. See on ühtaegu nii ilus ja nii kurb. Laulusõnad, mis on ajas saanud teise tähenduse:

And I think I just died
I think I just died
Yeah, I think I just died
I think I just died
And went to heaven
And went to heaven

About the tribute video: My name is Levan Tsikurishvili and I have been working with Tim since about 2013. During these years, we made 8 music videos, 3 concert movies and 2 documentaries together. In 2016, right after his last show, Tim, Tim’s childhood friend Awat, and I spent 19 beautiful days in Madagascar, ll Saint Marie. We spoke about everything, laughed, played monopoly, hung out with lemurs, and explored the entire island together. Now, two-and-a-half years later, I returned to the island to remember Tim, to honor his legacy, and to recreate the memories that will stay with us forever. Note: This video is a collection of my smartphone videos plus some parts of unused material from the documentary Avicii: True Stories and newly shot footage. I also did some 3D animations in order to recreate the moments that I did not have any video material from.

Minu veider muusikamaitse

/ Eveliis / 7 Comments

Ma panin kunagi kokku nimekirja oma 101 lemmiklaulust. Päris õiglane ei tulnud. Oleks pidanud tegema eraldi listid – 1980 lemmiklaulud, 1990 lemmiklaulud, veel varasemad, klassika, soundtrackid, armastuslaulud, hip-hop, Eesti muusika…. Tookord said listi pigem need laulud, mis mul hoobist pähe tulid. Palju jäi välja. Aga selline ta sai. Suvalises järjekorras.

1. Jason Donovan – Any Dream Will Do

2. Joe Cocker – N’oubliez Jamais

3. Mike And The Mechanics – Over My Shoulder

4. Edvard Greig – In the Hall Of The Mountain King

5. Carl Orff – O Fortuna

6. Joe Cocker – Tonight

7. Shania Twain – Man! I Feel Like A Woman

8. Shania Twain – That Don’t Impress Much

9. New Kids On The Block – Tonight

10. Johnny Cash – Ring Of Fire

11. Elvis Presly – Hound Dog

12. Elvis Presly – Jailhouse Rock

13. Aretha Franklin – I Say A Little Prayer

14. U2 – With or Without You

15. Tõnis Mägi – Jäljed

16. Tõnis Mägi – Siirius

17. Urmas Alender – Kui mind enam ei ole

18. Urmas Alender – Hüvasti, kollane koer

19. Ruja – Läbi jäätunud klaasi

20. 2QS . Ühega miljoneist

21. Chalice – Minu inimesed

22. Metro Luminal – Isa tuli koju

23. Fatboy Slim – What the f

24. Norah Jones – Don’t Know Why

25. Metallica – Whisky In The Jar

26. Metallica – Nothing Else Matters

27. Nirvana – Smells Like A teen Spirit

28. Aerosmith – Crazy

29. Rembrandts – I’ll Be There For You

30. Undercover – Baker Street

31. Nana Mouskouri – Cherbourgh’i vihmavarjud

32. Lendab mesipuu poole

33. Beethoven 9, sümfoonia

34. Simply Red – Remembering The First Time

35. Bryan Adams – Everything I Do I Do It For You

36. Culture Beat – Mr Vain

37. East 17- Thunder

38. Dr. Alban – It’s My Life

39. A-Ha – Take On Me

40. Sabrina – Boys

41. Nick Kershaw – I promised Myself

42. Depeche Mode – Precious

43. Prodigy – Fire Starter

44. Prodigy – Voodoo People

45. ABBA – Money, Money, Money

46. Queen – The Show Must Go On

47. Queen – Another One Bites The Dust

48. Barry White – My First, My Last, My Everything

49. Police – Every Breath I Take

50. Kings Of Leon – Use Somebody

51. Emilia – Big Big World

52. Meredith Brooks – Bitch

53. Alainis Morissette – Ironic

54. Roxette – How Do You Do

55. The Beatles – Let It Be

56. John Lennon – Imagine

57. Bruce Springsteen – Streets Of Philadelphia

58. The Contours – Do You Love Me

59. Michael Jackson – Black And White

60. Michael Jackson – Billie Jean

61. Smilers – Käime katuseid mööda

62. Madonna – Like A Virgin

63. Rammstein – Du hasst

64. Kraftwerk – Vitamin

65. Valeri Meladze – Salut Vera

66. Bob Dylan – Like A Rolling Stone

67. Virmalised – Naer

68. W.A Mozart – Piano Sonata No. 11

69. Elvis Presly – I Can’t Help Falling In Love With You
70. R.E.M – Loosing my Religion

71. ZZ Top – Viva Las Vegas
72. Moby – Natural Blues
73. Røyksopp – Poor Leno

74. Jaak Jürisson – Veskimees

75. Henry Laks – Tule kui leebe tuul

76. Gunnar Graps – Valgus

77. Londonbeat – I’ve Been Thinking About You

78. Depeche Mode – Personal Jesus

79. Fatboy Slim – Weapon of Choice

80. Bloodhound Gang – The Bad Touch

81. Dusty Springfield – Son Of A Preacher Man

82. Urge Overkill – Girl, You’ll Be A Woman Soon

83. Ricky Nelson – Lonesome Town

84. The Statler Brothers – Flowers On The Wall

85. Snap – Rhythm Is A Dancer

86. Bon Jovi – It’s My Life

87. Amy Winehouse – Rehab

88. Duffy – Mercy

89. Shakira – Waka Waka

90. Pet Shop Boys – Suburbia

91. Captain Hollywood Project – More And More

92. Madonna – Like A Prayer

93. Madonna – Rain

94. Roxette – Sleeping In My Car

95. Wham! – Wake Me Up Before You Go-Go

96. Rick Astley – Never Gonna Give You Up

97. Culture Club – Karma Chameleon

98. MC Hammer – U Can’t Touch This

99. Vanilla Ice – Ice Ice Baby

100. Bob Dylan- Mr. Tambourine Man

101. Andrea Bocelli & Sarah Brightman – Time To Say Goodbye

Nagu ise aru saate mu muusikamaitse on seinast seina. Selle taustal võib olla ei olegi mu praegused lemmikud kõige kummalisem valik?

  1. Ma olen täielik Tommy Cashi fänn. Mulle meeldivad isegi ta laulude videod – viimane, Little Molly on fantastiliselt hea (kui ma ei eksi siis neid videosid teeb keegi, kes “tavaelus” on koolis füüsika õetaja. Oli vist nii?) ja oma koleduses ning “Lasnamäe venkus” stiilis tundub mulle, et Tommy Cash ise on ka täitsa seksikas. Põnev igal juhul. Mul on niii kahju, et mul just eelmisel reedel kui Tommy Cashi kontsert oli Tallinnas, suvepäevad olid. Ma oleks Mareki kaasa vedanud, ta on suur Tommy fänn…not. Aga küll ta tulnud oleks. Muidugi oleks ma võinud suvepäevad ka vahele jätta, aga uue tüdruku uudishimu ei lasknud. Lisaks andis see mulle võimaluse oma Nipernaadi ja väikese murjamiga saarel natuke koos ka suve nautida väljaspool koduaeda.

2. Aropi “Kikimiki”. Midagi ei ole teha, minu selle aasta vaieldamatu lemmiklaul. Ida oma ka. Laulame kõvasti (ja mina valesti) kaasa – mul ei ole rohkem vaja, olen metsamees, jah jah, metsamees.

3. Tigran – Pärnumaaranda. Kellele see laul ei meeldi? Plätud ja sokid ja Pärnumaa rand. Klassika muusikasse pandud.

4. Getter Jaani “Chasing trouble”. Mulle ei ole Getteri muusika kunagi väga meeldinud, ma ei teagi täpselt miks, aga kuidagi ei ole kõnetanud üldse. Kui aus olla, siis ma isegi ei tea praegu ühtegi Getteri laulu peast peale Rockefeller Streeti ja Koit Toomega lauldud “Valgete ööde”.  Ühesõnaga, ma ei ole Getter Jaanit kuulanud kunagi. Aga nüüd kuulsin mingi aeg tagasi Power Hit Radiost seda “Chasing Trouble” laulu ja see on mu täielik lemmik. Üks väheseid laule, mis mul jala tatsuma paneb ja kui ma tantsida oskaks, siis ka tantsima.

5. Karl-Erik Taukar “Salaja”. Sama lugu, mis Getter Jaaniga. Ei ole meeldinud ja ei ole kuulanud. Marek ja Marian ütlesid, et Taukari uus lugu on täiega hea. Ma ei uskunud neid. Kuulnud ka ei olnud. Nüüd ootan hommikuti tööle sõites, et raadiost tuleks. Keeran kõvemini ja naudin.

Mis asi see siis nüüd oli?

/ Eveliis / 24 Comments

Selleaastane Superstaari saade läks minust nii mööda, et ma ei vaadanud seda kordagi ega teadnud osalejatest rohkem kui kusagilt kõrvu jäi, nii ma siis teadsingi, et üks finalist oli Dave Bentoni tütar ja teine keegi kutt Saaremaalt. Laulmas ei olnud ma kumbagi kuulnud ja seepärast ei osanud ma ka midagi arvata neist. Eile hakkas Facebook ja muu meedia kihama küsimustest, et kumb peaks saama võitjaks. Väga paljud hoidsid pöialt tollele Saaremaa kutile – Uudole ja mu tuttavad ütlesid ka, et nemad ka Uudo poolt, sest nii nunnu ja armas ja ottleplandlik ja ühesõnaga täielik hurmur. Nojah, selge.

Finaali vaatamise plaane meil polnud, aga õhtul ei olnud meil midagi targemat teha ja keerasime siis ka tv3 käima. Esiteks – püha jumal, kuidas keegi üldse viitsis seda saadet lõpuni vaadata? Saade polnud veel alanudki kui juba oli 2-3 korda reklaam olnud. Surusime hambad kokku ja pingutasime ikkagi Uudo esinemise ära vaadata. Ma ei saanud üldse enam midagi aru. Kuidas on võimalik, et kutt, kel puudus igasugune staarigeen ja kes lauldagi ei osanud, selle saate finaali sai? Millega ta inimesed ära võlus? Ma saan aru, et ta oleks osalenud selles teises saate, kus parimat külabändi otsiti. Kas ta eksis saatega? Kas inimesed, kes hääletasid, eksisid saatega? Päriselt.

Sissi  esimese laulu kuulasime ka ära. Ei olnud ka mu meelest parima häälega, aga samas oli temas midagi. Sära, säde, see miski, mis teebki tavalisest lauljast superstaari. Puhtalt nende kahe laulu ja nende tutvustuste põhjal, mis neist saate alguses näidati, oleks minu kindel valik olnud Sissi.  Rohkem saadet vaadata ei viitsinud. Läksime magama.

Hommikul lugesin, et võitjaks sai siiski too teine. Uudo. Ei saa aru.

Kahe tunniga 20 aastat vanemaks

/ Eveliis / 6 Comments

Eile oli Bryan Adamsi kontsert. Kuigi reisiväsimus, lörriläinud päev ja väike hirm, et võib olla olen ma 20 aastat hiljaks jäänud panid mind mõtlema, et jätaks vahele, aga piletid olid olemas ja samas ikkagi minu noorusaja lemmiklaulja. Mõned tema hitid on mul siiani lemmikud ja autos kuulan ta CDsid ka ikka aegajalt, pealegi IGA kord kui ta on Eestis esinenud, pole ma saanud minna. Ma mäletan kui ta esimest korda 1996.aastal Tallinnasse esinema tuli, siis ma olin ikka päris fänn ja tahtsin täiega kontserdile minna. Aga ei saanud. Ma sõitsin ära Norrasse. Järgmine kord kui ta 1999.aastal esinemas käis, kirjutasime me samal või järgmisel päeval lõpukirjandit. Jälle jäi minemata. Ja need ülejäänud korrad kui ta on käinud, on mul samamoodi midagi ees olnud, nii et seekord peksin oma vanad kondid kokku ja läksin.

Üks põhjus, miks ma natuke kõhklesin, kas tahtsin minna, oli seesama, et ta on nii palju kordi Eestis käinud ja hiilgeajad jäid mu meelest ikka sinna 20 aasta tagusesse aega. Ma ei tahtnud, et mu nooruse lemmiklaulja jääks mulle meelde mingi tudiseva vanamehepässina. Vana päss laulmas armastuslaule…not my cup of tea. Ja nagu ma olin selle ära kirjutanud, pean ma tunnistama, et üks mu teisi lemmikuid on Joe Cocker.

Aga tagasi Adamsi ja kontserdi juurde. Ma ei jäänud 20 aastat hiljaks. Aga ma tundsin küll, kuidas ma ise jäin 20 aastat vanemaks. Mitte halvas mõttes. Ma ei oska seda isegi seletada, aga mulle jõudis kohale, et kuigi ma ei ole enam 18 ja kindlasti olen paljude arvates ka juba jube vana (kammoon, ma olen põhimõtteliselt 40 ja ma mäletan nii hästi, kuidas ma veel 25aastaselt mõtlesin, et 40aastased on ikka muldvanad!), siis keegi ei keela mul olla selline nagu ma olen – hingelt 18 ´til I die.

Ma ei pea silmas seda, et peaksin hakkama käituma nagu puberteet ja mitte vastutama oma tegude eest – ei, mitte seda. Eeskätt olen ma siiski täiskasvanud naine, ema ja abikaasa, aga saate aru, vanus on vaid number. Vaatad laval 58aastast Adamsit, kes kaugelt meenutas täiega Tanel Padarit oma olekuga ja saad ta laulu sõnadest hoopis teisiti aru kui 20 aastat tagasi. Kuulasin “Summer of 69” sõnu –  those were the best days of my life, back in the summer of sixty-nine ja mõtlesin tagasi 10-20 aastat tagusele ajale. Isegi kaugemale. Võiksin ka juba laulda, et need olid mu elu parimad aastad ja see on nii khuul.  Et ma olen elanud. Ja tahan elada veel nii, et saaksin järgmise kahekümne aasta pärast vaadata tagasi tänasesse päeva ja ikka laulda those were the best days of my life.  Sama hea tahaks ka tema vanuses välja näha. Kas see on enam võimalik? Kui ma end nii käest ära olen lasknud? Või on sel üldse vahet, milline ma välja näen?

Hea kontsert oli.

Ei olnud Bryan Adams vanaks läinud. Kui tuleb uuesti ja on võimalus, lähen jälle. Mõnus nostalgialaks, aga (minu arvates) mitte selline piinlik retrolaks nagu igasugu retropeod, mis kuidagi aina popimaks lähevad. Huvitav, kuna ma olen nii vana, et tunnen, et tahaks nendele pidudele minna? Kas siis kui ma lootuses noorem välja näha olen oma pea plaatinablondiks värvinud, huuled punaseks võõbanud ja nahktagi ning miniseeliku selga tõmmanud, saamata aru, et tegelikult näen ma välja nagu Marju Länik?

Aja lood

/ Eveliis / 4 Comments

Antsudest ei teadnud ma enne eelmise aasta “Eesti Laulu” suurt midagi. Olin siit-sealt muidugi kuulnud sellise ansambli olemasolust, ent midagi arvata ei osanud. Folk mulle iseenesest meeldib, aga ei saa nüüd öelda, et ma kõige suurem selle žanri austaja oleks. Seepärast olin ma eelmisel aastal seda ansamblit esmakordselt kuuldes äärmiselt positiivselt üllatunud ning olen “Vihmast” alates nende tegemistel silma peal hoidnud.

Sel aastal kui me Idaga “Eesti Laule” arvustasime ja üheks meie lemmikuks oli Etnopatsy, kirjutas mulle Aile, et meie arvustus oli nii meeleolukas, et saadab meile ka Antsude uue plaadi arvustada. Plaadi saime me kätte juba paar nädalat tagasi ja arvustus ei ole veninud mitte selle pärast, et ma poleks viitsinud kirjutada, vaid seepärast, et plaat on meil kujunenud üheks uueks lemmikuks autosõitudel ning me oleme nüüd kõik, kogu perega, välja valinud oma lemmikud.

Kõige pealt pean ma ütlema suured kiidusõnad kujundusele. Plaadi ümbris ja fotod on geniaalsed. Annabki edasi aja lood. Folk ja selfie´d käsikäes. Geniaalne. Aa, seda ma juba ütlesin.

Ida lemmiklaul sellel plaadil on kahtlemata “Rongilugu”. Arusaadav. Hoogne ja kaasahaarav lugu, mis justkui veereb mööda Eestimaad. Täna kui ma Tartust tagasi sõitsin, küll autoga, oli väljas imeilus talveilm – päike paistis ja lumi sillerdas, sõitsin mööda ühest lõputuna tunduvast põllust, lumevalgest väljast, valgesse kilesse pakitud heinapallid siin-seal, taustaks käis parasjagu sama “Rongilugu”.  Selle laulusõnad said mulle hoopis sügavama tähenduse. Eestimaa ON armas.

Ja kui juba Eestimaast rääkida, siis minu enda üks lemmikuid on kindlasti “Kodumaa”. See on lihtsalt nii ilus! Ma ei tea, miks, aga mulle tulid silme ette Oskar Luts ja “Kevade”.

Minu vaieldamatu lemmik sellelt plaadilt on “Ennustus”. Need sõnad ja see viis. Ma täna kuulasin seda laulu vähemalt kuus korda. Lihtsalt nii meeldis. Lihtsad, aga lähevad otse südamesse.

Põllud mustad, mustad rästad ka.

Valged killud, peod sinised…

Sulle kingiks lahked sõnad – 

need toon ära kõik, mis südamel.

Tähed taevas, mustad varjud maas. 

Valge killud, sinised…

Ära pelga – sa pole üksinda!

Issand ja naislauljate hääled….Ma ei ole mingi muusikainimene, ma ei tea muusikast suurt midagi, aga päris karu mulle kõrva peale astunud ei ole, st ma ise ei oska üldse laulda, aga ma oskan aru saada kui keegi ilusasti laulab. Kuulake “Karjapoisi” lugu – saate aru, millest ma räägin.

Ida lemmikuteks oli (mitteüllatuslikult) veel “Vihm”, mis ehk ongi Antsude kõige tuntum lugu ja Mareki lemmikuteks said (mitteüllatuslikult) “Läksin metsa”, mida saab mõnusalt kaasa “joriseda” ja kisub tantsusammule.

Etno ja folk on küll viimastel aastatel Eestis aina populaarsemaks muutumas ja ei ole enam  vaid “Viljandi ja Tartu sallitallajate” muusikaeelistus, kuid mu meelest on see ikka veel tänamatult vähe tähelepanu saanud. Või noh meil on Curly Strings ja vapustav Trad.Attack, aga rohkem rohkem rohkem etnot ja folki. Rohkem! Kui regivärss ja “kuked-kanad-alleaaa” hoida balansis moodsa folgiga, mida sel plaadil rohkem kui üks lugu esindab, siis Antsud on kindlasti üks selliseid ansambeid, kes võiks ja peaks Eesti folgilippu kõrgel hoidma.

Lätte juurtes elu pungub.

Pungast maailm puhkeb õide. 

Õitest kuivavad siis rootsud. 

Roots see pudeneb maa-sse

Maa see võtab kõdust jõudu!

 

 

Siis kui karu mulle kõrva peale astus

/ Eveliis / 2 Comments

Mu peres armastavad kõik muusikat, käivad laulupidudel, kontsertidel ja oskavad laulda. Minule on karu kõrva peale astunud. Või noh otseselt ehk ei ole ka, sest biiti ma jagan, saan aru kui keegi väga mööda laulab ja laias laastus pean vist viisi ka, aga laulda mulle ei meeldi. Mul iga kord tuleb okas kurku kui kusagil laulma peab. Sünnipäevalaulu või hümni või mida iganes. Ei oska ja ei taha!

Küll aga meeldib mulle muusika ja kui emme ütles, et neil kooriga Stockholmis jälle kontsert, siis olin ma muidugi platsis. Seekordne kontsert kandis nime “Sügav rahu”. Emme arvas, et Idal on ehk igav, et tema jaoks on rasked ja igavad laulud, aga ta eksis. Võib olla te Instagramist juba nägite, kuidas ta kaasa dirigeeris.

IMG_4187.JPG

(Minu) vanaema vedasime ka (Ida) vanaema kontserdile. Kuna me mõlemaid vanaemasid kutsume vanaemaks, siis Ida alati täpsustab üle, millist vanaema ma mõtlen. Kas minu oma või tema oma. (Minu) vanaema on ikka täiega kihvt. Kodust väga väljas käia ei taha, ent samas on nõus tulema Rootsi reisile. Natuke ka lapsehoidjaks. Sellised vanaemad ei kasva puu otsas.

IMG_4198.JPG

Aga tagasi kontserdi juurde.

Kontsert algas ja lõppes Pärt Uusbergi loominguga. Pärt Uusberg meeldib mulle täiega. Kellele ei meeldiks? Mulle meeldis ta juba “Klassis”, aga dirigendi ja heliloojana meeldib ta veel rohkem. Esimese poole suurimaks üllatajaks oli aga ühe Läti helilooja – Ē. Ešenvaldsi looming. Kõlas nii kaunilt, eriti üks lugu, kus üks siresäärne hõbekõri solistiks oli. Kohe kiskus endasse. Kuulasin muusikat ja mõtlesin oma mõtteid. Lasin end muusikal kaasa kanda. Mõtlesin selle peale kui ilus on muusikat kuulata, aga püha jumal kui kohutav oleks proovis käia, laule õppida, esineda. Viimane mõte pani mind õlgu võdistama. Ma ei suudaks eales esineda.

Väidetavalt läks esimeses pooles neil mingi lugu sassi, aga siinkohal tuleb kasuks see, et karu on kõrvale astunud. Ma ei saanud midagi aru. Tegelikult teised ka ei saanud. Nii et ehk ei saa siin mu karu ja kõrva süüdistada, ehk oli lihtsalt nii väike möödapanek, et keegi peale nende endi ei pannudki tähele?

IMG_4236.JPG

Vaheajal nautisime kooki ja kohvi. Mina muidugi peaksin kookidest kauge kaarega eemalt käima, aga kus sa saad, kui nii ahvatlevad on. Kihvt traditsioon see kookide ja muude suupistete pakkumine.

IMG_4196.JPGIMG_4218.JPGIMG_4243.JPG

Teine osa kontserdist algas looga, mis kandis nime “Sügav rahu”. Keldi palve, millele koori üks dirigent (ja helilooja) oli muusika teinud. Väga hästi õnnestunud muusikateos. Kontserdil oli sel korral ka külaliskoor – BFM Segakoor Eestist ja nii tehti kuulajatele väike vimka ka selle teose esitamisel. Eesti koor oli laval publiku ees ja Rootsi koor laulis publiku selja taga. Natukene oleks see efekt ilmselt parema akustikaga saalis rohkem esile tulnud, aga väga mõnus lahendus oli.

Eesti koor, kes laulis ka veidi traditsioonilisemaid jõululaule, oli muide vägev. Energiline, kõlas hästi kokku ja solist oli ka fantastiline.

Ma tahaks, et ma teaks muusikast rohkem ja mõistaks muusikat rohkem, et saaksin selliseid kontserte ka päriselt “arvustada” või hinnata, aga samas ma usun, et see polegi ehk nii oluline. Las pärisarvustusi kirjutavad eksperdid, oluline on ka see, et kontserdid meeldivad ja pakuvad emotsiooni minusugustele karukäpaga pihta saanud võhikutele. Kui te elate Rootsis või teate, et käite Stockholmis tihti, siis hoidke nende Stockholmi Eesti segakoori lehel silm peal ja vaadake, kas õnnestub ka mõnele kontserdile tulla. Väga soovitan! Nii minusugustele võhikutele kui proffidele.

IMG_4248.JPG

Omg! Ott Sepp ja Märt Avandi loevad mu blogi!

/ Eveliis / 10 Comments

Ma olen suur Eesti Laulu ja Eurovisooni fänn. Mu tuttaval oli üks pilet üle ja ta kutsus mind kaasa, mul oli hea meel, sest siis kui ma avastasin, et selleaastased laulud mulle kõik pigem meeldisid ja hakkasin pileteid ostma, olid need juba välja müüdud. Läks hästi. Sain ikkagi minna, VIP piletid meil ei olnud ja šampanjat ei mekutanud reklaamide vahele, kuid vaade lavale oli hea. Lõbus oli.

“Kelle poolt me oleme?” küsis ta. Me arvasime, et vahet pole, kelle poolt, aga me teadsime, et oleme Kerli, Modern Talkingu ja Elina Borni vastu – need laulud olid lihtsalt kehvad. Võrreldes teistega. Minu poolehoid kuulus vaieldamatult Whogaux ja Co´le. Okei, ma ei oleks imeilusale lauljale pannud selga koledat lillelist kleiti, aga see selleks. Laul oli hea. Rasmus Rändvee mulle üldse ei meeldi, aga pagan, kus see kutt rokkis sokid jalast ära. Täiesti pekkis kui hea see esitlus oli. Selle lauluga oleks olnud lausa uhke Eurovisioonil esineda. Ariadne oli mulle sümpaatne, selline tore ja armas koolilaps. kes meenutas natukene koertüdruk Lottet, kuid laul mulle ausalt meeldis. Muidugi olen ma seda viimased mitu nädalat sunduslikult mitu korda päevas kuulnud, sest Ida arvab ikka, et see on tädi Marian, kes laval esineb.

Ivo Linnale pidin ma ka pöialt hoidma. Ma olen üles kasvanud Rock Hotel´i muusikaga ja lapsena olin ma Ivo Linna suur fänn. Mitte et ma ise mäletaks, aga ma olla kunagi lapsena ühel kontserdil tema esinemisest nii vaimustuse olnud, et olin jooksnud metsa lilli korjama, et need oma lemmiklauljale kinkida. Ma kinkisin Ivo Linnale peotäie nõgeseid. Ta oli need naeratades vastu võtnud.

Täna vaatasime Idaga saate kordust. Daniel Levi esinemise ajal hakkas Ida tantsima. “Ida, selle onuga sa oled koos tantsinud,” seletasin ma talle, “siis kui sa beebi veel olid”. Ida vaatas mulle ükskõikselt otsa ja tantsis edasi. Ilmselt saab sellest Ida oma “Ivo Linna ja nõgesed lugu”. Kas sa mäletad, Ida, hakkame me talle meenutama…

See konkreetne lugu muidugi ei olnud minu arvates Danieli parimaid lugusid, kuid Daniel on sümpaatne. Nii lihtne ongi.

img_0439

Kerlil olid ilmselt juba kohvrid pakitud, et Kiievisse minna ja tehke mis tahate, mina ei saa sellest Kerli pushimisest aru. No ei olnud ju hea laul? Ma ei ole ju ainuke, kes nii arvab? Elina Bornist ma ei viitsi isegi rääkida. Miks on nii, et kõik, kes kaalus alla võtavad või endale kunstrinnad panevad, peast soojaks lähevad? Miks kõigist peab vorpima mingid seksikiisud? Miks noored naised tahavad seksikiisud olla? Ses mõttes, et kas seksikus ongi vaid suurte rindade ja võimalikult palju palja ihu näitamine? Ma olin seltskonnas, kus oli ka üks 15-aastane tüdruk. Nägi ülimalt khuul, nooruslik, moodne ja ÄGE välja. Rohkem selliseid noori ja vähem seksikiisusid!

Ja Verona? Me lahkusime kui võitja selgus. Mis asi see oli? Ausalt? Vanamoodne kleit ja soeng + Koit Toome inin? Tahame nii jubedalt olla Põhjamaad ja siis näitame maailmale, kuidas me tegelikult oleme ikka täiesti Ida-Euroopa? Kusjuures ma olen muusikas suht kõigesööja. Mulle meeldib tegelikult Lõhmus. Aga no see lugu… Koju sõites kruttisin ma raadiokanaleid, Ring FMis võeti vastu raadiokuulajate kõnesid. Kell oli umbes pool 12. 80% kuulajatest ütles, et võitis “kõige super-megam” lugu. Pooled helistajatest olid juba nii pidumeeleolus, et diktsioon meenutas taani keelt. Nad olid mitu korda hääletanud selle loo poolt. Ma ei imesta. Üks ütles veel, et kui “Hellasid vellesid” polnud valikus, siis see oli küll ainus mõistlik valik. S.O.T.T.

Hmh, aga ma ei tea, miks ma hakkasin üldse lauludest rääkima, kui tegelikult tahtsin ma hoopis reklaamidest rääkida. Peale esimest, “Pereviina” reklaami, oli mul soov Perekooli minna ja vaadata, kas see on juba lõhki läinud kommentaaridest, kui mage see kõik oli ja üldse mitte sobilik. Piiripealne huumor, kuid koer ongi sinna maetud, et need, kes otsivad huumorit, ei pruugi seda leida, kui aga otsida irooniat, siis oli hoopis teine pilt. Ja no, mis te arvate, mida ma tundsin, kui tuli uue restorani “Plankton-plankton” reklaam, kus kõigile, kes midagi ei talu, pakutakse eksklusiivset käsitöö-planktonit. Ma pidin naerust toolilt maha kukkuma, sest noh…hallooo….plankton! Ilmselgelt loevad Ott Sepp ja Märt Avandi mu blogi, sest kuidas nad ometi muidu sellise planktoninalja peale tulid. Ma ei  mäleta enam, kes oli see kommenteerija, kes siin blogis “planktoni” mõistet meile tutvustas, kuid mina tema asemel nõuaks nüüd autoritasu. Planktoninali ja kõige-talumatus on jõudnud massidesse. Kurat, see oli hea nali!  Nüüdsest võiks minu haterid ka lausa eraldi klassidesse liigitada – tavaline plankton ja käsitöö plankton. Rünnake!

Mul oli mingi periood Ott Sepa ja Märt Avandi huumorist kopp ees, kuidagi liiga palju sai neid. Eilne oli aga minu enda jaoks nende täielik tagasitulek. Ma täiega nautisin nende huumorit. “Please come and take us again, we will not fight back! You were brutal but fair!” Vaene Måns, kes ajaloo eest muudkui vabandama pidi;)  Ja no kui jutt juba Månsi peale läks. Miks on nii, et tuleb üks Rootsi kutt, esitab põhimõtteliselt samasuguse laulu nagu Lõhmus võiks valmis kirjutada ja kogu Saku Suurhall sööb tal peost, kõik meie enda artistid kahvatusid ja tundusid kodukootud. Materjali meil ju on, miks meie popplauljad samal tasemel esineda ei suuda? Mis puudu jääb?

Jüri Pootsmani avalugu näitas, et me oskame Eestis show´d teha, et meil on kihvtid esinejad ja head lood, aga seda me maailmale ei näita. Me näitame piinlikke kaarditrikke ja üheksakümnendaid.