Seda te ju teate, et Edvard Munch on minu üks lemmikkunstnikke? Mitte et see fakt üldse kuidagi oluline oleks või elus edasi aitaks, aga no igatahes kui varem ei teadnud seda, siis nüüd teate. Lemmik võib ta olla, muuseumis kordi käidud (nii vanas kui uues) ja maale erinevates seltskondades analüüsitud, aga millegi pärast ei olnud ma “Karje” varguse lugu detailsemalt uurinud. Nüüd kui Oslos käies ka Munchi-muuseumis käisime, tekkis meil arutelu, kes ja miks ja kuidas selle maali varastas ning (piinlik tunnistada), et sain alles nüüd teada, et maalivaras oli üks omamoodi põnev tüüp. Näiteks on ta “Karjet” varastanud lausa kaks korda ja peale teist vargust jättis ta muuseumi postkaardi, kus seisis, et aitäh, et nii halvasti maali valvate. Vanglas olles aga avastas ta endas kunstiande ning vabanedes tegi ta oma maalidest ka näituse.

MUNCHist meie seekord jooksime läbi, sest meil olid kaasas väsinud lapsed ja eks kui üdini aus olla, olime me isegi varasest ärkamisest ja ringi kõndimisest väsinud, aga ka see “jooks” andis juba sellise emotsiooni. Siiski soovitan muuseumi jaoks päriselt ikka mitu head tundi varuda, sest seal ON põnev. Ja kui tahta kõiki kolme “Karje” versiooni näha, siis peab juba kolme tunniga arvestama. Need maalid ei ole nähtaval kogu aeg.