“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Nagu lubatud siis algavad paljud minu lood lausega “see üks kord, kui ma Herlinguga proseccot jõin”. Nii ka see lugu. SaunafESTil nagu te juba teate. Kuidagi tulid jutuks peod ja üllatused, see, et mina nende fenomenist aru ei saa, aga vot see Marek, et tema on kohe teisest puust, talle meeldivad nii peod kui üllatused. Herling kiitis takka, et talle ka ja et talle küll meeldiks kui keegi talle üllatussünnipäeva korraldaks.
Enne kui ma sõnasabast kinni sain, olid mu huulilt õhku tõusnud kuldsed sõnad. “No aga davai, teeme ära, mis see siis teha on, ma korraldan!” Hommikul mõtlesin muidugi, et miks mina sellist asja lubasin. Mina, kellele ei meeldi ei peod ega inimesed? Miks? Aga lubadus oli antud ja kuigi ma mõtlesin, et minulik oleks õigel päeval öelda, et üllatuspidu on see, et pidu ei ole, sest mul läks meelest, asusime me organiseerima.
Kui te olete sama vanad kui mina, siis ilmselt te mäletate sellist filmi nagu “American Pie”. Ja mäletate seda punapäist tüdrukut, kelle lood algasid kõik lausega “this one time, at band camp”. Mina võiksin 2023 aasta filmiversioonis teda mängida. Lihtsalt minu lood ei algaks bändilaagrist, vaid “sellest ühest korrast, kui ma Herlinguga proseccot jõin.”
Nii ka seekord. Ma alustan oma lugu kronoloogiliselt vales järjekorras, aga kogu sündmuste jada sai alguse sellest ühest korrast kui ma Herlinguga proseccot jõin, nii et põhimõtteliselt võiks öelda, et kõik see on tema süü. Kui me poleks Saunafestil “Bacchusi mõju all olnud” * siis me ei oleks pidanud täna hommikul guugeldama videosid “how to”.
Iga kord nii uus. Iga kord nii huvitav. Aga samas juba nagu vana hea tuttav. Iga kord külastades tulevad mulle eelmistest külastustest mõned seigad meelde.
Eesti vabariigi aastapäev on minu jaoks alati olnud erilise tähendusega päev. Ma ei saa öelda, et ma alati tunnen, et Eestis on kõige parem elada, ma leian ikka ja jälle midagi kritiseerida ja millegi kallal nuriseda, kuid Eesti sünnipäev on üks nendest päevadest, kus ma tunnen Eesti üle uhkust. No vaata enda ümber ringi, mille üle siin uhkust tunda on, küsite te võib olla, aga ma ei pea silmas seda hetke siin, milles me elame, vaid seda, et me saame elada oma riigis, oma keele ja oma meelega, olla eestlased ja ei pea kartma, et hümni laulmise või sinimustvalge lipu pärast naaber meie peale kaebaks ning meid ootaks ees pikk rongisõit tundmatusse. Minu jaoks on minevik oluline, minu jaoks on oluline see, kes ma olen ja kust ma tulen. Eveliisi ja eestlasena. Mulle on oluline, et seda teaks ka minu laps, et ta väärtustaks ajalugu ja hindaks seda. Õnneks on Ida väga “Eesti vabariigi laps” nagu me teda mõnikord hüüame. Ta armastab hümni, teda huvitab ajalugu, tema lemmikfilm on on “Seltsimees laps” ja tal on miljon miksi, et saada teada, miks üks või teine asi juhtus. Ma olen selle üle väga uhke.
24. veebruar on see päev, kus ma mõtlen tänutundega tagasi ajaloo peale, nende inimeste peale, kes on kannatanud või andnud oma elud, et me saaksime 24.veebruaril Eesti sünnipäeva tähistada. Võibolla mõtlete te, et mida ma targutan, see on minevik ja möödunu, keda see enam huvitab? Ma toon teile mõned näited ajaloost, mis panevad mind tänulikkust tundma. Ma tean oma vanaema ja tädi Helju elust päris palju, ma veetsin lapsena palju aega tädi juures ja ta rääkis mulle lugusid. Üht-teist on mulle meelde jäänud. Ma ei usu, et minu õde ja onupoeg sama palju teavad, nad on liiga noored. Enne kui tädi suri palusime me tal oma lood kirja panna.
“25.märtsi hommikul pool seitse olid sõdurid püssidega õues ja oligi vabadus läinud. Sõnadesse seda panna ei oska, ka praegu 2005.aastal kipitab kurgus kui meenutad. Olime noored, liiga noored selleks, et sõita loomavagunites Siberi steppidesse, kus algas täiesti uus piinarikas elu, mis kestis kaheksa aastat.”/…/”Ühte vagunisse mahtus 45-50 inimest. Kõik segamini – naised, lapsed, mehed, vagunid olid külmad, oli ju märtsikuu. Segadus, masendus, nukrus, pisarad, ääretu hingevalu, mis tabas tuhandeid inimesi. Ja mille nimel? Mis oli mu väike õde, kes sai jaanuaris 17-aastaseks, nii kohutavat teinud, et ta pidi oma kõige õitsvamal noorusel jätma hüvasti kodu ja kodumaaga? /…/”Aga hädad -puudus ju wc võimalus. Kõik oli nii läbi mõeldud, et rong peatati kõige lagedamal kohal, kus ei olnud ühtegi puud ega põõsast. Siis lasti kõik vangid välja vagunite alla oma asju ajama. Minestus tuli peale, kisu oma perse paljaks sadade teiste nähes ja tee oma asi ära. Püssimehed vaatasid pealt, püssid käes ja irvitasid.”/…/”Kõik ei pidanud sellele kahenädalasele loksumisele vastu. Küüditatute hulgas oli vanureid, lapsi ja haigeid inimesi ja nende elutee lõppes seal vagunis. Vagunist tõsteti nad välja. Mis neist edasi sai ei ole minule teada. Aga neid oli palju palju.”/…/”Järgmisel päeval pidime tööle minema. Pidime lund rookima. Mõne päevaga olid peopesad verivillis, ei suutnud labidat käes hoida, sest villid läksid katki ja valu oli kole. Kedagi ei huvitanud, öeldi, et harjute ära.” (http://diipkunstiinimene.blogspot.com/2014/06/elamisejoud-on-talumisejoud-aalliksaar.html)
Rohkem tädi kirja panna ei jõudnud. Mul on kahju, et ta ei jõudnud rohkem kirjutada, kuid olen tänulik ka nende seitsme lehekülje eest. Kui kunagi Britt Ida selle märkmiku leiab ja neid ridu loeb, saan ma talle edasi rääkida nii palju kui mäletan. See on meie lugu. Seepärast on 24.veebruar minu jaoks ka päev, kus ma tunnen häbi nende inimeste üle, kes ütlevad, et nende jaoks ei ole Eesti sünnipäev mingi tähtpäev, neil on suva, nad ei ole seda kunagi tähistanud ja neid ei huvita Eesti. Nad kommenteerivad presidendi kõnet lausetega “söö si**a” ja “p***ui, esimesel võimalusel tõmbaks minema”. Mind teeb kurvaks nende inimeste kitsarinnalisus ja piiratud maailmavaade, analüüsivõime. Nagu ma ütlesin ei pea ma silmas seda, et me peaksime armastama poliitikuid ja nende tegudega nõustuma, aga me peaksime oskama hinnata oma riiki. Vaba riiki. See ei ole sugugi väike asi. Palju on meie endi teha,milline see riik saab olema ja millised me ise, eestlased, oleme. Ma ei arva ka, et sünnipäeva peab tähistama vaid kurbasid sündmusi meenutades või et ilmtingimata peab sööma kiluleiba, minema lipuheiskamisele ja laulma hümni (meie tegime neid asju ka), tähistada saab igat moodi, peaasi, et seda tehakse. Näiteks Tartus sai sünnipäeva puhul Eestile häid soove läkitada läbi sõnapusle. Lisaks kilupiltidele nägin ma eile sotsiaalmeedias nii palju meeleolukaid Tartu pilte ringlemas. Meie veetsime oma päeva Peipsi ääres karakatisafaril. Siinkohal suur aitäh Herlingule ja Markole, esiteks muidugi kutsumise eest ja teiseks, et nad nii vägevat asja veavad Varnjas. Hämmastavad inimesed. Inspireerivad, positiivsed, töökad, julged. Sellised nagu minu meelest eestlased olema peakski. Au ja rõõm oli see eriline päev veeta just nende seltsis. Aitäh! Oleme jälle ühe elamuse võrra rikkamad ja veel rohkem võrgutatud.
Samovarimajast pean ma eraldi postituse tegema. Iga kord kui ma arvan, et ma olen Peipsi ääres juba piisavalt näinud, et mis mind ikka enam üllatada saab, siis saab. Minu Peipsi on nagu üllatusmuna. Kullakarvaline. Siiruviiruline.
Mesi Tare saunapaat koos üllatusesinejatega. Küll on selleks paadikatusel keksiv rebane, või romantiline luigepaar või lausa ei tea, kust välja ilmuvad hobused ning “tiburee-ema” nagu Ida pärast salaja ütles kui ühe telenäo ära tundis;
Herlingu nakatav naer. See lihtsalt on selline naer, mis haarab kaasa ja paneb tundma, et Peipsi ääres elavad eesti kõige õnnelikumad inimesed;
Mesi-pere soojus ja külalislahkus. Vaata eelmist punkti;
Sibulateelised, kes on kokku kui üks suur pere, kelle toredasse haardesse nad on meid perega tahtmatult (või tahtlikult?) võrgutanud;
Saunafest;
Puhvetid ja sibulapirukad, ohtralt ohtralt sibulapirukaid. Jah, süües oma elu esimesi sibulapirukaid on mul olnud au samal ajal ka kõige kõigemat pirukameistrit hinnata;
Voronja galerii, kuhu isegi kui plaanid vaid korraks sisse astuda, unustad end ära, nii et tunnid kaovad kui iseenesest;
Vahvlid ja rabarberivein;
Keedusuhkur ja samovarid;
Romantika
See on minu Peipsiveer. Ma usun, et igaühel on oma Peipsiveer. Raulil näiteks on oma Peipsiveer.
Rauli Peipsiveer on Voronja galerii, ägedate naabriprouade ja värvikate külaliste nägu. Ja minu jaoks nüüd natuke ka Chrysler PT Cruiseri näoga. Ma sõidan sellise mudeliga. Kõik muudkui püüavad mulle selgeks teha kui nõme see auto on. Ma vaidlen vastu. Argumendid ei ole siiani just väga tugevad olnud. Aga nüüd on mul argument. Kõik ägedad inimesed on ühel või teisel hetkel PT Cruiseriga ringi kruiisinud. Respekt! Rauli (ja Kaili) Peipsiveer on romantiline, kaasahaarav, tegus ja lõbus. See koosneb:
Punkaritest, endistest punkaritest ja vanausulistest;
Legendidest, madam Voronjast ja musjöö Voroninist;
Sibulatest, saunapäevadest;
Narniast, vahvlirauast ja kilakolalaadast;
Ilvesepaarist
“Ilvesed on küla peal!” teatab Kaili tuppa astudes. “Presidendipaar?” olen üllatunud. “Metsilvesed. Öösel olla nad surnuaias kõva häält teinud,” ütleb Kaili ootamatult rahulikult.
Skulptuurideaiast
Printsessist ja merikarust
Mullahunnikust ja kohvikutepäevadest
Kunstist ja/või surnud ämblikust
Esimest korda küsib ka Kaili ühel hommikul: “Kas see on kunst?!”, osutades kraanikausi kõrval olevale rätiga kaetud purgile, mille sees laiutab surnud ämblik. “Seda ma ei tea, aga need kolm seal,” viipan laua alla ritta seatud purkidele, mis on täidetud aiast leitud orgaanilise materjaliga, “on küll Sergei katsetus kohaliku materjaliga.” Ning lisan:”Sellest võib saada kunst, veel ei ole kindel.”
“Ei tea, kas ma võin selle ämbliku siis ära koristada või?” kaalutleb Kaili.
“Kohe küsin,” ütlen ja jooksen purgiga paadikuuri. “Sergei, a eto iskusstvo ili prosto mjortvõi pauk?” (Sergei, kas see on kunst või lihtsalt surnud ämblik, vene keeles)
300 lehekülge Peipsiveert saab neelatud ühe õhtupoolikuga. Mõnus lugemine oli. Loen ühe korra veel, sest kas ma Matrjona mehe nime sain siis lõpuks teada? Ei saanudki vist. Kiiruga lugedes jäi võib olla kahe silma vahele. Aga “Dolce & Gabbana” kummitas natukest aega peas. Miks? Selleks tuleb raamat läbi lugeda.
