Puhkuse ajal sain ma ka kurva uudise, et ka teine minu Norra host-isadest oli läinud üle lillesilla. Muidugi soliidses vanuses – 90aastaselt, kuid see ei tähenda, et kurvaks ei teinud. Ma mäletan kui mulle räägiti, et ta on fylkesmann ja nii karm ning kuidas ma kartsin tema ja Kari juurde elama minna, aga tegelikkuses oli ta kõige südamlikum ja muhedam mees. Koos Arnega (teine mu Rotary host-isa, kes kahjuks juba 2014.aastal suri) olid nad mulle teismelisena isade eest.
Homme on Knuti matus ja ma esimese hooga olin kindel, et lähen ka kohale. Vaatasin ka lennupileteid, kuid kahjuks on hinnad hetkel 400-600 eurot Oslosse, sealt edasi veel Lillehammerisse ja tagasi ning kokku kuluks selleks paaripäevaseks reisiks 1000 eurot. Sellist raha mul kahjuks ei ole.
Ma kusjuures arvan ka, et peaksid Norra ajast raamatu kirjutama. Veidi nostalgiline tagasivaade vahetusõpilase aega 25 aastat tagasi. Ja mismõttes “kas su elus midagi muud polegi olnud …”Kes need idikad küll on. Vahetusaasta välismaal mõjub loomulikuilt noorele inimesele vägagi silmi avavalt, kui minult küsitaks, ma teeksin selle kohustuslikuks. Aga keegi ei küsi.
Mina kusjuures teeks ka kohustuslikuks või noh soovituslikuks kasvõi, see kasvatab ja muudab nii palju. Silmaringist ei hakka rääkimagi.
Aga tead need kommenteerijad on ikka see üks tüüp inimesi, kellele ma ei meeldi ja siis pole vahet, mida ma teen/ütlen, ikka on pahasti